Kuidas mulle meeldivad naisterahva kuumad kurvid! Samavõrra vihkan ma külmi nurki, paraku tuleb ka neid aeg-ajalt ette. Ehitame linnalähedases hooldekodus pesuruume uueks. Üks mure, miks majahaldaja soovis uuendusi, olid külmunud veetorud. Kui plaadistus oli maha toksitud, selgus ka põhjus, mis termokaamera pildilt kenasti näha - vana maja ca 80 sentimeetri paksusest välisseinast lõõtsus läbi kuri novembrituul.
Rõõm seotud kooliõpetajast tütre sünnipäevaga:) Rõõmu allikas oli ligi pooleliitrine!
Aga mure vanema tütre pärast, kes välismaal jalaluu murdis. Kui teda EMOsse vedasin, küsis autos kaasreisijana viibiv väimees tütrelt, et ega sa ometi lonkama jää? Reede õhtul oli teine opp, esimesega ei saadud luuotsi kokku:(
Isegi pealiskaudselt lisatud pildil kujutatud kodanikku vaadates on selge, et tegu on ohtlikult karmi mehega. Ka päritolu - Muda küla Hiiumaal - ei anna põhjust hõiskamiseks. Mu arust rohkem polegi vaja põhjendada minu kohatisi raevu-ja süngusehoogusid !
Pildil minu vaarisa eelmise sajandi alguses:)
Vanaisa, tema kaks poega ja kaks pojapoega käisid päevapuhuselt Olümpias brantšil. Mul mingit nostalgiat ei tekkinud - no kui, siis üksnes suplus-ja saunaklubi vabapääsme saamisel. Kaheksakümnendatel sai seal ikka....aega veedetud:) Kirsiks tordil pakkus vanem pojapoeg vanaisa vanuseks miinus viis aastat! Kusjuues täiesti õiglaselt:)
Rehvivahetuse olen sättinud Veskist õkva üle tee, saab see nelikümmend minutit rahus pudrutada-kohvitada. Rahvast oli vähe - väikelapsega ema ja paar tööriietes noormeest. Sättisin end laste mängunurgast maksimaalselt kaugele ja ka telefoni jätsin taskust välja võtmata, sest mine sa tea...Meelde tulid tööaastad hotellinduses, kui meie toona esindushotelliks peetud maisitõlviku keldris istus üks Jevgeni, kelle ruumi oli keelatud siseneda, aga kel endal oli alati vaba sissepääs ka punasega markeeritud peadirektori kabineti uksest. Selgeks sain selle tegelase vajaduse siis, kui majja tuli toonase India peaministri delegatsioon (peaminister ise küll mitte) ja mulle alluva osakonna ülesanne oli üle pintseldada mikrobetooni (tõlge: mikrofon betoonis) rajamise tagajärjed.
Kohvi sain joodud, pudrukese manustatud ning talvekad alla, millega seenevihmasel U-pöördel sattusin kohe külglibisemisse, millest Allgrip kenasti välja tõi. Resümee - kihutada pole vaja ning suvi läbi garaažis konutanud talvekad tuleb enne talvevihmaga tutvustamist soojaks sõita!
Ega teisiti saa - ikka üks lapse pilt ka. Lisaks kaks ilusat ning moodsalt riides noort inimest eelmise sajandi viiekümnendatest.
Poeg rapib kodust raamatukogu, harvendab ridu, käib täikammiga üle. Mul lubas mokaotsast valida, mida säilitada. Esimeses järjekorras tõstsin kõrvale kollase aabitsa, välja antud aastal 1965, hinnaks 30 kopikat. Sellise raha eest saab tutvuda juba sel kaugel ajal kehtinud õigekirjaga.
Eakaaslasest tellijaproua palus töömeestel lisaks boilerile riputada vannituppa ka pildid. Miks ka mitte - täitsa huvitav! Ei mäleta, et ligi tuhandest tehtud vannitoast oleks seinale pilte kruvinud:)
