Saabusid nad pealinna bussiga. Esimesena kukkus uksest välja piiiiiika sammuga kiilakas meesolevus, vehkis natuke aega kätega ja uuris lähedalseisjailt, kus saaks pissssatj. See mure läks kähku meelest, kui meie poiste treenerit nägi. Käsi oli kah häääästi pikal ja tere ta sai. Ühe kõrvaga kuulsin, et teekond oli pikk olnud ja seepärast ei piisanud talle ka ühest pudelist. Tema meeskonna poisid tulid uurima, kus vormi riietuda saab ja kas riietusruumil uks ikka lukku käib. Rebjaata, te olete Tallinnas, siin ei varastata nagu meil, teadis kiilakas täpselt. Kogemused, mis muud!
Miskipärast sättis vastasmeeskonna treener end tribüünile minu kõrvale istuma ja hakkas eluraskusi kurtma. Õpetaja palk on väike (ta on mingis Narva koolis kehalise õps). Poisid suitsetavad (tema see-eest joob). Kui kaotame, pole hullu, poisid said vähemalt Tallinnas käia (kaotasidki). Poolajal kadus ta õnneks ära ja välja ilmus just siis, kui meie poiste fännklubi roosasse rõivastunud tüdrukute näol üritas lahti rullida tapeedile joonistatud loosungit. Devtshonki, dajte ja pomogu....ja aitaski lahti rullida loosungi, jäi isegi seda ühe käega üleval hoidma, kusjuures loosungile oli maalitud vastasvõistkonda laussolvav hüüdlause;)
Mängu meie poisid võitsid:)
Lõbus pilt on Konna noorpõlvest. Jalas on Marati dressid!
No comments:
Post a Comment