Kümneaastase poisijunnina värvati mind koos mitme klassivennaga võrgutrenni. Stiimuliks oli just NSV Liidu meistriks tulnud Tallinna "Kalevi" meeskond ja meie treeneriks sama meeskonna sidemängija Juhan Kalamägi. Käisin trennis aastakese, siis läksin jalkatrenni, sest kodutänava kamraadidega mängisime iga päev tundide kaupa jalkat. Treenisin "Dünamos", hiljem mängisin väravavahina TSIK-i meeskonnas, aga seal koolis ei käinud. Aga võrgutrenni jäänud poisid pääsesid pea kõik liiduvabariigi esindusmeeskonda, nüüdseks meie seast lahkunud Jüri Rohilaid ka Liidu noortekoondisesse.
Mõne aasta pärast hakkasid võrgupoisid koolis rääkima ühest treenerist, keda ühte pidi treenerina kardeti ja ka austati, inimesena naerdi - enamasti selja taga. Tuleb tunnistada, et teismelise poisina ei saanud mina küll aru, mis oli seal naljakat, kui treener peale trenni riietusruumis üritas higistele poistele reielihastele massaaži teha või kamandas poisse ikka duši alt läbi minema, laksates käega tagumikule. Pisut hiljem sain aru sellise käitumise tagamaadest ja peale imestamise ei mäleta ma nendest juttudest meeldejäänud tegevustest suurt midagi. Veel hiljem räägiti poiste seltskonnas treeneri erilistest lemmikutest, üks neist võrkpallurina üsna tuntud nimi. Treener oli kindlasti "kalduvustega", aga palju neis juttudes oli tõde, palju juurdemõeldud seiku, ei oska mina öelda.
Küll tundub mulle imelik kiskuda aastaid tagasi lahkunud treeneriga seotu uuesti esile. Kus ajakirjanikud, treenerid, lapsevanemad ja muud kaasatud isikud olid aastakümneid tagasi? Mis spinn sunnib ajakirjandust praegu niimoodi pungestama? Kellele on see vajalik?
Nii me mängisime must-valget võrkpalli. On ju poistel ilusad kehad?
1 comment:
olen sinuga nõus. Miks? Vaat, mul vennas tantsis 70-ndate lõpus ja 80-ndate alguses nn. varietee tantsu trupis. Juhendajast räägiti nii mõndagi.
Post a Comment