Ei ole August Gailiti unustatud tegelane, on hotell kuutostie veeres, mis tegelikult küll vaid napilt motelli mõõdu välja annab. Järv on küll, kas ka pärle (helmi) korallidelt korjata saab, selles ei veendunud. Kõigepealt eksisin muidugi teelt, sest tagusin aadressi navisse sisse, ise kontrollimata, kas linn on ikka muudetud, no ja hakkasingi 62 kilomeetri kaugusele ööbimispaika sõitma. Sõitsin kilomeetrit 10 ära ja siis nagu meenus, et tellija sõnutsi sai objektilt hotelli veerand tunniga;) Uurisin navi ja nii oligi, kannapööre ja 23 kilomeetrit.
Vastuvõtuletis oli üks kole tädi, võtsin julguse kokku ja rääkisin temaga, soome keeles muidugi. Tädi, kes kangesti meenutas suvalist Dusja-baabat, rääkis ka enda arvates soome keeles ja me kumbki ei saanud teineteisest aru. Venemaa piiri lähedus on sinnakanti toonud karjade kaupa eestlastest veel odavamat tööjõudu ja nii me suhtlemegi omavahel. Kuidagimoodi sain ikkagi järvevaatega toa ja läksin võtit ümber sõrme keerutades ööbimiskohaga tutvuma. Esmamulje oli normaalne - suur tuba, konditsioneer, terrass lauakese ja toolidega, toas isegi veekeetja. Ühesõnaga tavaline kolmetärni-värk soodsa hinnaga. Arvamus soodsast ja meeldivast ööbimiskohast muutus mõne minuti pärast, kui ma vetsupotiga külili käisin;) Õnneks toetasin külje vastu seina ja päris põrandale ei pudedenud. Märgruumide ehituse-ja remondi spetsina tuvastasin, et kinnituskruvid, mis ühendavad potti põrandaga, olid läbi roostetanud ja minu 100+ kilo koos tuharalihaste tõmblustega viis poti ähvardavalt kreeni! Poti käest pääsenud, viskusin laia voodisse, kraamisin kõik saadaolevad padjad( Soomes nad veel raatsivad klientidele suuri patju peaaluseks anda) endale külje alla ja asusin pirukat närides telekat piinama, mispeale kuskilt salajaselt lennuväljalt tõusis õhku marutõbine pilv pisikesi põdrakärbseid, kes minu õhtuootest oma tahtsid:( Ega neid kaua kannatada saanud, küll üritasin ülekaalu saavutada ajalehega vehkides, teki alla peitudes ja kärbseid aknast välja ajades, aga lõplik või saabus ikkagi siis, kui võtsin kasutusel keemiarelva - seekordsel reisil aftekaks hangitud "Inverse" nimelise parfüümi;) Alkoholist uimastatud kärblased tegid kõrgema pilotaaži vigureid, kuid lõpp oli kõigil sama - fataalne maandumine tundmatul lennuväljal;)
Uni oli mul sügav kuni kella neljani varahommikul - siis asusid kõrvalkambrikesest teele kas rekkamehed või kodumaised Kalevipojad, köhisid ja tatistasid ning lasid vetsus ohtralt vedelat ja paksu puhastusseadmete poole teele. Tukkusin veel natuke ja seitsmest sättisin hommikusöögilauda, kus oli rõõm kohtuda kolme kodumaise Kalevipojaga (bermuudades ja plätudes) ja kahe Siiliga (kuuevarbalised, dressides ja tossudes). Kõiki mu välismaal ööbimisega seotud jubedusi kompenseeris Kivijärve-äärne 12 kilomeetrit teed objektini, mille ilu saatel ja Soome kana munetud toote röhatisi tagasi hoides üürgasin kaasa Smilersi Petsi-Marguse-Priidu ja Hendriku loole sellest, kuidas noored kuked, viis kasti õlut pagaasnikus, sõidavad Petsi vana bemmiga Yläjärvelle. Tuju läks kohe heaks ja peavalu kadus!
Pildil üritan üles tähendada märksõnu käesoleva blogikirjutise jaoks. Käsivartele on tätoveeritud Etelä-Karjalast põgenemise teekond!
2 comments:
Hea, et sa potiga ikka päris pikali ei käinud:)
Kas tegid ikka "märkuse" kinnituskruvide läbiroostetamise asjus või lõid käega "tühja kahh"?
Sain südamest naerda, kui kujutasin ette sind vetsupotiga maadlemas. Ilmselt hakkad nüüd alati seisukorda kontrollima enne kui tundmatus kohas istet võtad.
Post a Comment