Laps tegi nukudoki. Kuna väimees on nukuliigutaja, siis oleks nagu loogiline, onju?! Esikal Sõpruse kinos oli karjade kaupa noori diipe kultuur-ja kunstinimesi, ma olin ilmselgelt kõige vanem osaleja. Isegi veini ei julgenud võtta, noored koolevad veel janusse! Filmi tiitreid vaadates sain aru, et tegu oli perekonnamaffiaga - sama perenimega tegelased olid kõiketegijad! Sisust ei oska ma suurt midagi rääkida, sest ma lihtsalt ei saanud aru, mille peale tegija-laps oli pisut pire.
Draama väikeses saalis esietendus Pinteri "Vanad ajad", laval Sukk, Heinloo ja Murel. Sumbunud õhustikuga seitsmekümnendad, naiste meenutused elusatest viie?kümnendatest, vahele piimaga teed ja brändit. Väljapeetult räuskav Sukk laiutamas tepitud nahktugitoolis. Veri britiš, indiid! Lõpuks ei saanudki aru, kas Heinloo tegelane oli olemas või Suka-Mureli abielupaari poolt välja mõeldud lisand nende sumbuursele pereõhustikule. Mis meelde jäi - oh, kuis oleks tahtnud parimas keskeas istuda seitsmekümnendatel Taorminas, mäetipul asuva villa marmorpõrandaga etikul ja manustada hommikuäratuseks värskeltpressitud apelsinimahla!
Kui veel eile õhtul, kohe peale teatrist lahkumist, plaanisin kirjutada nagu ühe teise esika puhul, et parim osa seekordsest etendusest oli puhvetis manustatud konjakiklähv, siis täna enam päris nii ei arva.
Ikkagi soovitan.
Pildil lapse filmi poster.
No comments:
Post a Comment