Tõmmis otse trükifailist, uudisteose eelhoiatus!:)
Kahekümne kaheksas,
kahekümne üheksas …
VETERANI VALLUTUSED
ehk
VIIMANE SINISÄRGISUVI
Diplomeeritud insenerina polnud mul vajadust enam malevaga
jännata, aga veri vemmeldas ja ka korralik rublarull meelitas. Tundsin
süsteemi, staabimehi ja nõkse, mil kombel töökäskudele pimedalt
juurdekirjutusi teha. Nii krabasingi viimasel minutil väikese rühma
Kesk-Eestis, üsna jõukas majandis. Tüdrukud värvisid sigala räästalaudu, väiksem seltskond tagus kokku mingeid puitferme ja enamik
poisse lõi laudale eterniitkatust.
Kohe esimesel ööl läbisime Merjega kohustusliku kava. Paraku
sel aastal meil omaette tuba polnud, malevarühma elupaigaks antud
koolimajas olid väiksemad kabinetid kuritahtlikult lukku keeratud
ja malevlastele oli eraldatud väiksem aula ning suurem spordisaal.
Nahistada sai ikka, kes see keelas.
Järgmisel hommikul sõitis seltskond autokastis rappudes tööle
ja mina viisin Merje oma Mossega bussile – tal algas peatselt õpetajatöö kurtide internaatkoolis.
Autojuhiks oli meil sel aastal EPA tudeng, melioraatoriks õppiv
Raigo, sõjaväes käinud poiss. Kohe esimesel ööl, kui kirepalangud
vaibuma hakkasid ja natuke jaksasime juttu ajada, teatas Merje, et
Raigo põrutab kõike, mis liigub – tallegi oli ligi ajanud. Tüdrukute
seas aga liikuvat jutt, et Raigo olla lubanud kõik tüdrukud järjest
ette võtta. Süsteem oli poisil lihtne: viis seltskonna tööle ja naasis
köögitoimkonna tüdrukut kimbutama. Merje oli köögitoimkonnas
olles Raigo üritusi tõrjunud. Korraks kihvatas sees, aga siis meenusid mu oma kõikvõimalikud skoorimised, ja mis siin salata, endalegi
tulid patused mõtted pähe.
Nädalavahetusel sõitsime oma kuudiga Gazikuga Pärnusse –
ühe rebasepoisi isa firmal oli jaht! Elus esimest korda sain sellise
laevukese peale, pea oli eelmise õhtu teretulemast-peost veel pisut
uimas, aga lootsin lasta meretuulel seda kenasti jahutada. Kuidagi
oli nii, et Pärnu retkele tuli kaasa kümmekond neidu ja vaid neli
noormeest – rebasepoisid sõitsid mingile peole Rakverre ja kurat
nendega.
Algul nõjatusin madalale reelingule, aga jahikese kapten käsutas
mu sealt kärmelt minema. Pidavat pautimist segama, mis iganes see
ka tähendas. Istusin siis pärapingile kahe Tartu tüdruku vahele ja
nende soovil selgitasin laisalt Tipi-kooli eripärasid – suve teine pool
tuli paraku veeta sõjaväelaagris. Tasapisi hakkas kohalik õllevesi
pähe ja tekkis inimlik soov ka surakas viinuškit vahele võtta. Tüdrukud palusid mind lahti korkida järjekordse Sovetskoje ja kippari
halvakspaneva pilgu saatel lendaski kork Pärnu lahe voogudesse.
Poolel teel Kihnu tundsin, et kohalik õlu pole ikka see, ajas
meeldivalt oksele. Astusin paar sammu trepist alla, kajutisse. See
oli üllatavalt avar ruum, tõsi küll – madalavõitu, pidi kookus käima.
Läksin päris vööriossa välja, seal olid vastamisi kaks kuusirbikujulist lamamisaset, viskasin end vasakpoolsele pikali. Vastupidiselt
ootustele ei läinud olemine grammigi paremaks, laevuke rullus
ühelt küljelt teisele ja magu tõmbles imelikult.
Kavatsesin just tõusta ja naasta tekile, kui robinal tuli kajutisse
üks tartlannadest, Siisikeseks kutsutu. Neiu pärisnime ma siis ei
teadnud ja nüüdseks olen viisakalt unustanud.
„Mul on nii paha olla,” piuksus pisike piiga. „Tõmba koomale!”
Jahmunult tõmbusin vastu laevukese sisekülge, mingi kruvi
puuris teravalt ribide vahele. Kõhetu tüdruk puges seljaga tihedalt
mu tärkava õllepunukese vastu, sinine malevaseelik paljastas üles
kerkides roosaka alukaserva.
„Kaua sa nüüd ilma naiseta pead olema?” uuris Siisike.
„Paar minutit ehk pean veel vastu,” vastasin, teda puusadest
endale lähemale tõmmates.
„No näed, mis juhtus,” hingeldas punapõsk paari minuti pärast
spermaseid püksikuid üles sikutades ning koos tormasime kitsukese
ukse poole, käkaskaela reelingu äärde, pautimist segama.
Igatahes kalad said kindlasti söönuks ja juba pisut rahulikumal
merel, mõistlikuma kreeniga sadama poole tagasi purjetades, kannatas ka sooja šampat juua.
Siisike läks nädala pärast Tartusse, tal ilmnes mingi seljaviga,
kummardada enam ei saanud, hirmus valus oli. Vähemalt meie
kähkuka ajal see õnneks veel tunda ei andnud.
Minu viimane malevapruut juhtus Intsikurmus, maleva kokkutulekul. Ootasin küll, et Merje saab ka koolist vabaks, aga kui ärasõidu ajaks teda kohale ei ilmunud, võtsin kastist õlle ja istusin
mornilt oma meistriametit defineerivale kunstnahast istmele Gaziku
kabiinis.
„Sõidame!” kamandasin Raigot ja veeresime vastu Lõuna-Eesti
kuppelmaastikuile.
„Kellega sa magad?” uuris komissari ametit pidav pedakast
kleenuke linalakk telgipalakaga võideldes.
„Vahet pole,” vastasin muiates. „Pakud ennast telgikaaslaseks?”
Linalakk punastas ja pillas telgivaia endale varbale. Ta oligi
väga korralik tüdruk, isegi minus tekitas austust. Paar korda proovisin reedeste pidude käigus tema pisikest tagumenti silitada, aga
kuna mingit reaktsiooni ei järgnenud, siis loobusin südamerahuga.
Neid, kellele minu tähelepanu meeldis, oli niigi mitmeid.
Jäingi telgikohata. Küsisin auto-Raigolt Gaziku võtme, panin
uksed korralikult lukku ja kavatsesin vajadusel muhklikel istmetel
tukkuda.
Avaõhtu pidu läks korralikult käima, kel vähegi kitarr käes seisis,
see seda plõnnis. Suurel laval kargas mingi diskor ja sinisärgid kõikusid erineva amplituudiga lava ees.
Avalikult kokkutulekul napsitada ei tohtinud – EÜE juhtkond
oli kohal ja halvemal juhul võis vahelejäämine päädida malevast väljaheitmisega. Ometigi oli enamik täiesti kapsad ja küllap
komandöride seltskonnaski käis kõva tinutamine.
Ajasin paari staabimehega juttu, üks oli veel mu esimese meistriaasta rebane. Mõnes mõttes sain ma sellistest tegelastest aru –
88
aasta-paar staabis andis kindla võimaluse välisrühma minekuks ja
kes siis ei tahtnud tol ajal välismaale. Mina eelistasin välismaale
iga kell rühmajuhtkonna täielikku iseseisvust – kui olid vähegi
mees, oli malevarühma näol tegemist su isikliku tsaaririigiga ja
täiesti enda otsustada jäi, kas olla hea isake või märatsev türann.
Jalutasin pidutseva seltskonna vahel ringi, oma rühma noorukestega ei tahtnud lällata, otsisin vanu ja uusi tuttavaid. Mingil
hetkel tekkis kiiks tutvuda mõne lõuna piirkonna neiuga, uurisin
esmalt jakkide atribuutikat ja jäin pidama Mooste rühma embleemi
kandva kahupea kõrvale. Tüdruk kõikus miskipärast üksinda, käed
seeliku taskutes, silmad poolkinni. Jaki vasaku rinnatasku kohal oli
kollane silt arst.
„Õde, mu sõrm valutab!” tõstsin haleda häälega kaeveldes keskmise näpu.
Tüdruk pööras mind vaatama, kiikas sõrme ja muigas.
„Kinomees, jah?” kommenteeris ta laisalt.
„Laia silmaringi ja veel laiema profiiliga!” teatasin entusiastlikult.
Saime jutule. Siiri polnud eriti oma rühmaga rahul – möllumeeste
võim pidi käima üle meistri ja komandöri. Töö peale eriti aega ei
raisatud, igaõhtune jooming ja keskpäevani magamine pidi olema
norm. Noogutasin mõistvalt, olin isegi kuulnud lõunaregiooni mõnede
rühmade kohta samalaadseid lugusid. Nüüd märkas tüdruk malevamärkide rida minu sinise jaki taskuklapi kohal – koos eelmise aasta
eest saadud hõbemärgiga oli neid kokku viis.
„Ohhooo, veteran!” imestas ta.
Arvasin, et ehk viitsin aastakese veel rühma teha, töises elus küll
juba partisanina. Siis ma ei osanud veel aimatagi, et aasta pärast
teenin sügaval Venemaal juba ohvitserina ja partisaniks või partisaniks olemisest võin näha vaid unenägusid.
„Lähme autosse, mul on Vanakas istme alla peidetud!” meelitasin
Siirit.
Tüdruk oma lehvivate lokkide ja sireda figuuriga oli hakanud
mulle meeldima. Millegi poolest meenutas ta mulle abikaasa Merjet
ja imelikul kombel tundsin ma vältimatult järgnevale mõeldes perversset naudingut. Malevlaste veokad ja bussid olid pargitud peoplatsist kaugele,
keegi ei märganud, kuidas tumeroheline kuudiga GAZ-51 parkijate
rivist välja tagurdas, käigukasti unnates mööda metsavaheteed
mäkke ronis ja hingematva loojanguvaate ees põõsaste vahele
pidama jäi.
Lahendasime kahepeale Vanaka ära ja seksisime kabiinis, kapotil,
kuudis ja kuudi katusel – Siiri oli täitmatu. Pikutasime hingeldades
kuuti laotatud madratsitel, kuniks sääsed hakkasid liiga tegema.
Ega kabiinis vähem sääski polnud, aga pärast pikaleveninud tapatalguid saime esiklaasi sedavõrd puhtaks, et võisime veereda tagasi
peopaika.
Käte värisedes kannatas roolida küll ja isegi raske mehaanilise
siduri lülitamiseks oli veel jalas jõudu. Kohale jõudnud, ronis Siiri
välja, mina jäin kabiini tukkuma. „Näeme!” oli viimane sõna, mida ma sellelt tüdrukult kuulsin,
ja nii oligi.
Viimast korda nägin Siirit järgmisel päeval isetegevuskonkursil
a cappella laulmas, no oli ikka hääl tüdrukul.
Kaanele tuleb veel lisandusi, esitatu on lihtsalt aperitiiv:)
Vara küll veel, aga ma ikkagi juba õnnitlen ära! (Aastad pole enam need ja äkki unustan või midagist...)
ReplyDeleteÕnnitlused võtan vastu ja panen tasku!:)
ReplyDeletePrahiga on teil saarel keeruline, ma ei hakka sinnapoole saatma, pead ikka esitluse ajaks mandrile tulema:D
Tegidki ära!
ReplyDeleteVägev!
(Ja see ei käi postituse sisu kohta 😁)
Sa oled vägev mees! Kirjutad nigu sirin! Paluks nüüd ühe soojaga ka lugusid Genast raamatuks vormistada! Ette tänades, tänulik lugeja A.
ReplyDeleteMe täname! Aga Gena ongi ju peategelase prototüüp - kas tõesti ei tule tuttav ette?? :-D
DeleteNojaa, aga santehnika on paraku kuidagi tagaplaanile jäänud, tundub. Ja "Gena naine murrab Samsungit" näiteks :D
ReplyDeleteÕnneoovid järjekordse unistuse täitumise puhul! Jään ootama kutset raamatu esitlusele, millest peaks kujunema meeldejääv kõva pidu, mis ehk annaks ainet järgmise raamatu jaoks!
ReplyDeleteBianka - järg tuleb, sest see on esimene osa:) Toimetaja mahitusel muudkui kirjutan ja kirjutan ja kirjutan:D
ReplyDeleteKui ma 11 aastat tagasi Sinuga blogi kaudu tutvusin, siis ma kahtlustasin, et tegu on kirjanikuga. Siis veel vist polnud, kuigi unistasid sellest ja hiljem isegi epopöa kirjutamisest. Palju õnne teel eesmärkide täitumiseni!
ReplyDeleteAitäh, Helle!:) Kui sa värskendaksid mu mälu selle epopöa asjus, siis ehk hakkaks isegi kirjutama:D
ReplyDeleteEks see epopöa-jutt oli niisama nali, aga hea nali vähemalt!! Ikkagi jõudu!
ReplyDeleteNomismaoskanöelda, kunagi saan lastelastele rääkida, et olen kuulsa kirjanikuga pubis meeleoluka BLOGKOK-i maha pidanud. Aga ega vist julge, mine tea millise prototüübi kokku keevitad.
ReplyDeleteAitäh Emmeliine, mis kirjanik - ikka "kirjanik":D
ReplyDeleteAnnan siinsamas nurgakeses ka teada, millal esitlus, ilmselt septembri lõpus - oled oodatud!