Kui esiritta sättis ennast eksminister koos ekskantsleriga, ei osanud ma veel kahtlustada. Siis saabus hiilides kodanik kohusetäitja, ilusa nimega Armas ja minu kõrvale potsatas eksminister ja eksesimees, keda meie igiminister - mihkel iga asja peale - oli kunagi nimetanud "sisserändaja pojaks". Igaks juhuks koukisin taskust nimekaardi, seal seisis minu nime all ikka veel "tegevdirektor".
Ei olnud -eks liidet!
Ei istunud eksidele eraldatud reas!
Kontsertetendus oli kurb. Mul oli kahju anonüümsetest kommentaatoritest ja veel enam suurest osast publikust, kes huilgas naerda ja vilistas. Eksesimees tagus naerdes veel peopesadega vastu reisi. Nikita Hruštšov, ma ütlen!
Mul oli hea meel, et eksisin, kahtlustades Epnerit juba ette hullu palagani korraldamises, iseenesest mingit räiget poliitpamfletti polnud. Koor, mida miskipärast nimetati gospelkooriks, laulis ka kenasti.
Paar korda öeldi "aamen" ka.
Kui nüüd jagamisteenusest rääkida, siis etendus kestis umbes sada minutit ja läks maksma ümmarguselt 100 eurot, millest joovastavad joogid tubli 20 eurot. Citybeega saaks tsipa odavamalt:)
Vaatasin "Anonüümset igatsust" Alexela" Kontserdimajas, tervikuna jäin rahule.
Keegi veel käis? Muljed?
Pildil anonüümne kommentaator eelmiesest sajandist.
No comments:
Post a Comment