Filmi algus uinutas. Tasa toksisid vagunirattad, muhedalt sahises maak või siis aheraine vagunitesse, vaguralt veeresid töölisbussid tehase poole, taustaks põhjamaa hämar talvepäev. Üldises halluses säras korduva motiivina keset räpase lumega kaetud lagendikku dekoreeritud nääri?puu.
Ühtäkki täitsid ekraani reipad varateismelised noorukid ja neiud, kes püüdlikult sooritasid militaarharjutusi küll relvadega, küll ilma. Kõik kenasti vormiriietuses (hiljem selgus, et lisaks tavavormile oli ka pidulik ning välivorm). Kambakesi, muidugi rivivormis, käidi sõjaväeosas, lasketiirus ja väliõppusel - kõik selleks, et filmi finaalis anda pidulik noorarmeelase vanne.
Paralleelselt jälgiti baleriinide trenni. Algne käsipuu-harjutus muutus pikapeale samuti militaarmarssimiseks, kamandamisel ei hoidnud häält ega kehakeelt tagasi võimas priimamatroon.
Hilisemas paneelarutelus arvasid noored kinohuvilised, et omal ajal oli pioneeridel midagi samalaadset ja ka meie riigis on ju noorsoo patriootlik kasvatus skautide ja kodutütarde näol.
Tasakaalustamaks noorte indu, pidin ütlema ka oma arvamuse - kui filmi algul arvasin, et tänapäeva Venemaa noorte ajupesu võrdub N Liidu aegsega, siis filmi edenedes pidin tõdema, et filmis nähtu põhjal on see pigem N Liit kuubis.
Ühe lausega - Venemaa noorsugu valmistatakse ette surema kodumaa eest. Selgusetuks jäi vaid vaenlasekuju.
Film on valitud 156 Oscari nominatsioonile pürgiva filmi hulka, edu neile!
Eesti esilinastus juba detsembris, kinos "Sõprus", jälgige reklaami!:)
Produktsioon Riho Västrik ja Vesilind, režissöör Ksenja Ohhapkina (Peterburg).
No comments:
Post a Comment