Niikut Krimmi vang Ellu raamatukokku tuli, võtsin õhinal mõlemad anded. Esimene oli huvitav ja intrigeeriv, kolmel vaalal kõikuv - Ukraina riigimasina veidrused, Krimmi lummav loodus, lääneslaavi iharad kaunitarid. Pikantseks teeb loetu asjaolu, et Mifkel kirjutab enam-vähem otse elust. Kui palju on "enam" ja kui palju "vähem" ei tea ta vist isegi. Anname andeks, ka mul läheb teinekord kirjutades reaalsus ulmadega sassi:) Kokkuvõtvalt esimene osa - imelised looduskirjeldused läbi matkade ja rännakute, õhevile ajavad seiklused meestehimus (enamasti suurerinnaliste) kaunitaridega, küll viagra toel ja ilma, suht igavalt leelotatud kohaliku bürokraatia eripärad, mis mulle miskipärast meenutasid Ostap Benderi seiklusi sealsamaskandis.
Teise osaga nii libedalt ei läinud. Kui peategelane esimeses osas ägas Ukraina ametiasutuste ja sullerite haardes, siis alles Venemaa õrn vallutusretk poolsaarele pani tegelikkuse paika.
Kuhtus ka himurate naiste lõppematuna tundunud voog kolmekorruselisse garaaži, seevastu truu Sapaka-linna medõde tundub kohe-kohe vallutavat peategelase südame koos pangaarvega. Huviga lugesin paari seiklustest kaugel Aafrikamaal ja mustade meeste pikkadest....nugadest:D
Mis minu jaoks üldse ei sobinud tervikusse, olid põiked hilis-ja kaugmineviku abieluteemadesse ning kirjanduslik arveteõiendamine oma ekside ja kahjuks ka lastega.
Mõni nädal tagasi ilmus intekas Tiksiga, kus ta presenteerib Eestisse toodud slaavitari, kes kahtlasel moel on sama nimega, mis raamatus on omistatud peategelase südame võitnud ukrainlannal.
Kokkuvõtvalt - kes on lugenud Tiksi eelnevaid teoseid ja mäletavad tema konfliktset mängijanatuuri "Kalevi" päevilt, siis täitsa soovitan. Viisnurgad jagunesid nii - esimene osa neli ja teine kaks, kokku kolm.
Kaanekas Ellust, arvamus kirjutatud Goodreads ´i
