Niikut Krimmi vang Ellu raamatukokku tuli, võtsin õhinal mõlemad anded. Esimene oli huvitav ja intrigeeriv, kolmel vaalal kõikuv - Ukraina riigimasina veidrused, Krimmi lummav loodus, lääneslaavi iharad kaunitarid. Pikantseks teeb loetu asjaolu, et Mifkel kirjutab enam-vähem otse elust. Kui palju on "enam" ja kui palju "vähem" ei tea ta vist isegi. Anname andeks, ka mul läheb teinekord kirjutades reaalsus ulmadega sassi:) Kokkuvõtvalt esimene osa - imelised looduskirjeldused läbi matkade ja rännakute, õhevile ajavad seiklused meestehimus (enamasti suurerinnaliste) kaunitaridega, küll viagra toel ja ilma, suht igavalt leelotatud kohaliku bürokraatia eripärad, mis mulle miskipärast meenutasid Ostap Benderi seiklusi sealsamaskandis.
Teise osaga nii libedalt ei läinud. Kui peategelane esimeses osas ägas Ukraina ametiasutuste ja sullerite haardes, siis alles Venemaa õrn vallutusretk poolsaarele pani tegelikkuse paika.
Kuhtus ka himurate naiste lõppematuna tundunud voog kolmekorruselisse garaaži, seevastu truu Sapaka-linna medõde tundub kohe-kohe vallutavat peategelase südame koos pangaarvega. Huviga lugesin paari seiklustest kaugel Aafrikamaal ja mustade meeste pikkadest....nugadest:D
Mis minu jaoks üldse ei sobinud tervikusse, olid põiked hilis-ja kaugmineviku abieluteemadesse ning kirjanduslik arveteõiendamine oma ekside ja kahjuks ka lastega.
Mõni nädal tagasi ilmus intekas Tiksiga, kus ta presenteerib Eestisse toodud slaavitari, kes kahtlasel moel on sama nimega, mis raamatus on omistatud peategelase südame võitnud ukrainlannal.
Kokkuvõtvalt - kes on lugenud Tiksi eelnevaid teoseid ja mäletavad tema konfliktset mängijanatuuri "Kalevi" päevilt, siis täitsa soovitan. Viisnurgad jagunesid nii - esimene osa neli ja teine kaks, kokku kolm.
Kaanekas Ellust, arvamus kirjutatud Goodreads ´i
Olen kunagi lugenud Tiksi raamatut "Ja kui teile siin ei meeldi", mis oli värvikas ülevaade koolielust lapse ja lapsevanema silmade läbi. Kirjutatud koos pojaga, aasta siis oli 1991.
ReplyDeleteVaat seda ei ole, kõik muu alates "Korvpalliromaanist" peaks olema loetud.
ReplyDeletePidasin vist noortekaks, mida see ju tegelikult ongi.
oo jaa, see on (kui õigesti mäletan) kriitiline suhtumine õppetöösse ja õpetajatesse. Hea meelega tuletaks meelde (lappaks uuesti läbi), aga oli suhteliselt pude köide ja raamat lagunes. Tundes ennast... äkki on kuskil kapinurgas alles, aga kohtunud ei ole me juba ammu.
ReplyDeleteKorvpalliromaani vist olen ka lugenud, aga sellest ei mäleta midagi peale raamatu välimuse. Imelik mõelda, et omal ajal sai kõik see eestikeelne, mis ilmus, koju riiulisse muretsetud ja suurem osa ka läbi loetud. Või mäletan ma valesti...
ps. mu kommentaaris on kolm-neli vihjet mäletamisele... päris kurb oli üle lugeda, aga ei hakka enam asja parandama ;)
No siis on ju enam-vähem (pigem "enam"), kui ikka veel mäletad!:D
ReplyDeleteMa olen ka seda kooliromaani lugenud. Omapärane eksperiment. Arvan, et poiss ei kirjutanud. Andis võibolla issile mingit infot koolielu kohta. Ei tea, mis poisist saanud on? Muide, Tiksi esimene naine Heli Reinhardt kirjutas ka raamatuid. Väidetavalt oli parem kirjutaja, kuigi ma ei mäleta enam, kas lugesin omal ajal. (Tegelinski, ma ka ei mäleta enam midagi!!)
ReplyDeleteHeli jättis oma nime alles või oli see ta kirjanikunimi.
Neiudärevil ka tundis kuidagimoodi Mihkel Tiksi. Vb olid isegi sugulased?
Tiks on ju palju kirjutanud. Tal mingid autobiograafilised teosed. Ta vist kirjutabki enda pealt põhiliselt.
ReplyDeleteEi tea, kui palju tal neid ametlikke naisi on olnud?
Krimmi vang.
ReplyDeleteMis see Tiks siia puudub?
Krimmi vang oli kena sportlik,
naine, kes ei allunud kolmele tüübile.
Niimoodi mäletan seda legendaarset filmi.
Tiksi mäletan ka, aga Kaukaasia vangiga...
end võrrelda, on mu kossumeestemeelest...
Ega ta ei allunud kellegile, jah, seda küll.
No tegelt oli tütarlaps kolme tüübiga ikka "Kaukaasia vang":)
ReplyDeleteHelle - võta Ellust ja loe terviseks:)
Kohal peab alati olema
ReplyDeleteja kontrollida, et koroonalauda
koroonaviirusega segi ei aetaks.
This comment has been removed by a blog administrator.
ReplyDeleteEks ma siis valgustan natuke oma sugulusastet Mihkel Tiksiga. Olin 13 kui esimest korda oma ripsmeid värvisin ja siis Haapsalus oma onutütre Heli ja Mihkli registeerimisel oma silmad ka laiali hõõrusin. Sellest ajast saadik kuuluski Mihkel meie suguseltsi.Krimmi kolides nägime küll harvemini, aga aeg-ajalt saime ikka kokku. Olen meie mammast siin blogis ka kirjutanud ja kuna mamma on Mihkli ainuke päris ämm, siis ikka kohtusime vähemalt mamma sünnipäeval. Tema 3 lapsega suhtlen siiamaani. Poega nägin eile. Poeg on paras tüütus ja tema elus on tõuse ja mõõnu :D Muide poja naine on aasta vanem kui Mihkli praegune elukaaslane. tütred on väga tublid ja töökad. Taneli ja Mihkli ühistööna valminud raamat on tegelikult jah rohkem issi näputöö, aga Tanel on lapsest saati väga suure fantaasia ja kujutlusvõimega olnud. Mäletan kuidas ta 3 aastasena tahtis kassidele päevitusmaju ehitama hakata ja tal olid kõik ideed selleks peas olemas.Mihkel on kirjutanud ka näidendi"Reis Sotapotamaale", mis lavastati Vanemuises ja mille esietendusel ma ka käisin. See on täpselt tema kahe vanema lapse lapsepõlv. Nooruses oli mul hea elu. Sain käia tasuta kõikidel Kalevi korvapallimängudel kaasa elamas ja esilinastustel. Mihkel on ametlikult abielus olnud ainult minu onutütrega. Teised naised tulid ja läksid. Heli neiupõlvenimi on Reichardt. See oli ka minu ema neiupõlvenimi.Heli kirjutab siiamaani.Lugesin just läbi ta viimase raamatu "Siinpool linnuteed"teise osa.Tal on palju ka lasteraamatuid, kus on lood põhiliselt ta lastelastest. Neid on Mihklil ja Helil kahe peale kokku 6.Merikese tütreid olen näinud ainult suurematel koosviibimistel.
ReplyDeleteMihkli raamatutes on palju äratundmisrõõmu, sest seal on kirjeldatud juhtumeid ka minu ema ja isaga. Tõsi küll mõnedest asjadest on meil erinev vaatepilt olnud ja olen talle kirjeldanud, mida mina nendest aegadest mäletan.11 juunil saab Mihkel 67, aga minu meelest on ta aastaid püsinud täpselt samasugune ja kokku saades on selline tunne, et vahepealseid aastaid pole olnudki. Tal on olemas huumorimeel ja meil on alati olnud väga lõbus.
Ja kõige tähtsama unustasin. :D "Korvpalliromaanis" on minust ka 1 lause kirjutatud, mida ma ei väsi kordamast.
ReplyDeleteTänu Neiule on meil nüüd peaaegu kõik selge:)
ReplyDeleteSuur tänu Neiule silmaringi avardava ülevaate eest.
ReplyDeleteLahe!
ReplyDeleteKõik need lood.
Ja et vähem või rohkem, aga ikka mäletame :)