Nädalavahetusel jäin pisut tõbiseks. Ei-ei - köha pole, hingamisraskuseid ka mitte, SPO2 on nagu stabiilsetel geeniustel muiste. Aga jäin koju. Kaasasin töödesse oma tublid lapsed ja usinad töömesilased ning juhtisin lahingulaeva mitte sillalt vaid kaptenikajutist, mugavalt diivanilt.
Helistab elektriülemus. Tema on meil selline kiire rääkimisega. Muidu mul temast arusaamisega probleeme pole - räägib küll kiiresti ja vene keeles, aga ma ju kunagi vene keele ja kirjanduse klassis igast raskeltmõistetavaid klassikuidki lugenud, mis see üks Ivan siis ikka. Aga täna ei saanud mõhkugi aru! Hea, et eesti keeles "tere" ütles, see oli selgelt arusaadav, aga ülejäänu oli kõik üks mõmm-mõmm-mõmm.
Jääb vait, saan aru, et ootab vastust. Venitasin pisut pausiga ja teatasin siis tähtsalt põski pungitades: "Horošo, molodets!"
Selge, et töö edeneb!
Pildil vahetab meie tubli särtsumees pirni öölambis. Minu maja on tornikesega.
Segasus ja maailma tajumise häire on sümptomid, seega pulgad ninna!
ReplyDeleteSel juhul peaks enamik blogijatest pulgad ninas käima:D
ReplyDeletema arvan, et sa ajad nüüd millegagi segamini, blogijatel on muud nipid, mina näiteks käin tropid kõrvas, mõni teine vesi suus jne, aga pulgad ninas, see on selline teistmoodi segadus.
ReplyDeleteTeistele lohutuseks... ma olen niisama imelik ;)
ReplyDelete