Peet

    

 Täna Anu Välba hommikusaates meenutas põlvkonnakaaslane Andres Sõber oma kirevat elu, promodes ilmselt ka elulooraamatut. Kindlasti loen, aga mulle jäi kõrva Sõbra lause:

"Tulid rongilt maha linnakraaded, käes peedipudelid.."

No mis salapärased peedid need pudelisse aetud olid? On blogijate hulgas nii vanemaid kui noori, kes peedipanemist mäletavad? Oi, mina võiks interneti täis kirjutada!

Et mis seal ilusat oli? Noorus oli, noorus! See on alati ilus:)

Pildil kustusin peale kolmandat peeti kodutrepile.

Ralliuudiseid

 Tänak kaotab esimeses splitis Tänakule 0,1 sekundit.

Ma olen alati arvanud, et Ott tegi meeskonnavahetusega vea - Toyotaga ta vaevalt iseendale kaotanud oleks!:)

Esimene tsitaat tänasest Delfi blogipõhisest otseülekandest Horvaatia rallilt.

Pilt ajast, mil Isand Konn veel rallit sõitis:)

Linnukeste elust

  

   Sattusin ornitoloogialainele. Esimene tähelepanek - kui linnuke hakkab rasva minema, siis ei ole ta mitte paks, vaid valmistub rändeks. Seega mehed - kui avastate, et abikaasal on mõned liigsed kilod siginenud, siis ta mitte et ei hooli endast - hoopis vastupidi, valmistub kohvreid pakkima ja minema lendama. Teiseks - kas te teadsite, et maailma kiireim lind lendab Rootsist Aafrikamaale  keskmise kiirusega 96 km/h, seega linnuke on ammu kodus, kui ma Kablist naastes alles Rapla kandis rähklen. 

Loen ja mõtlen - fake news, fake news - aga mingi osa mu sisemuses piniseb, võbeleb ja heliseb kui tšello keel, mida on õrnalt puutunud poogen - nii ongi, nii ongi...

Haruldane pilt haruldaselt kiirest sulelisest postimees.ee

Fotojaht #koos

      Kablis kitsed armumängus koos ja hoos:) 
 

Rustikaalne reede

   

 Põgenesin tšellorünnakute ning nanoisa afektide eest riigi edelanurka, maksimaalselt maalähedastesse oludesse. Peale esimest sauna ning teist kokteili taipasin, et pean esitama väljakutse teistele maalähedastele oma puupliidi esitlemiseks, #soodomakomorrale

Siin see pliit on, õhtusöögi vaaritas auga valmis:) 

Hoiab oma leib

 

      Selline nostalgiapauk, et ma ei saanud öösel magada! Ma olin kuulnud Jürka raamatust küll, aga üldse ei viinud kokku mõned aastad vanema koolivennaga. See oli paras kamp - vennad Aared, Andres Raid, vennad Reinarud, paar aastat noorem Tõnu Kaukis (kelle raamatus viidatud soojendusdressides hüpet kõrgusel 180 cm ise nägin) no ja muidugi miniseelikus siresäärne inka õps Evi Veesaar, hilisem direktor.

Jürka töötas enne kelneri aega "Virus", mina kohe peale avamist "Olümpias" - värvikas seltskond ning metsikud seiklused leidsid aset mõlemas hotellis! Ka Nõmme kõrtsiga on mul omad mälestused - näiteks unustamatu esimene stipipäev, kui vanemad, nullist tulnud poisid, meelitasid verivärske rühmavanema koos rubladest punnis diplomaadiga tähistama ning kui peale mitmendat-mitmendat viskiringi usaldati tasumine noorele poisile, ei olnud kelneri koogutustel-kummardustel laua juurest rahapaberitega lahkudes otsa ega äärt.

Küllap polnud ka kõikenäinud kelneritel just igapäevased külalised, kes tasumiseks rebivad lahti portfellis vedelevaid  pangapanderollis rahapakke ja arutavad isekeskis, kas maksta kolmekate või kümnekatega. Pean täpsustuseks lisama, et stipiraha kogu rühmale (esimesel kursusel kokku 1000 rubla) sai TPI keldrikorrusel asuvast kassast üksnes rühmavanem, kes selle siis 40 rubla kaupa rühmakaaslastele laiali jaotas. Veel sisu mõistmiseks - korralikult söönuks ja kergelt joonuks sai kõrtsis 3...4 rubla eest, aga esines ka juhuseid, kui stipipäevale järgneval päeval olid hommikuseks õlleks järgi üksnes kopikad...

Jutt läheb küll pikaks, aga nostalgia on seda väärt. Lõpetuseks minu Goodreadsi ülevaade:

Koolivend! Olime temasuguse abituriendi jaoks nagad, kui üritasime Eesti-Läti-Leedu kossus koolidevahelisele pääseda. "Mehed" olid põhikoosseisus, meie klassi paar pikemat poissi (nagu näiteks mina:) pingiotsal. Meeletu nostalgiapuhang viis ööune - kooliaja meenutused, igast koerused, mille eest tänapäeval meedia häbistaks ja prokuratuur kinnistaks, nõuka-armee jaburus ja omavoli ("samovolka"), hilisemad joodikuaastad miskitmoodi tiksuvas kelneritöökohas. Küll mõned aastad noorema kaasvõitlejana kinnitan, et täpselt nii see oligi! Jürka puhul kahtlemata reljeefsemalt kui enamikul, sest mina näiteks olen veel elus... Nooremad velled ja õed - lugege ja ärge mõistke hukka, kaasaegsed - meenutage ja tundke elust rõõmu! Sisu kahtlemata "viis", vorm mitte nii väga, aga sellise pihipuhangu korral see ei loe. Kaanepilt apollo.ee

Fotojaht#kõrge

 

Võtsin Tegelinskit sõnast:)

Mis linnas saab nii kõrgele?

Minu esimene vaktsiin

   

  Nii ütlesingi kenale medõele Loksa Tervisemaja vaktsineerimispunktis. Pole ma teinud ei gripi,  ei puugivaktsiini, küllap koolis medõde mingeid pookimisi tegi, aga neist puudub mälestus. Sestap olin algul umbusklik, siis ettevaatlik, aga nagu ikka - aitab loogiline mõtlemine ja arvutusoskus, sest võimalus viirust põdeda (ja seda enam ka raskelt) oli ikka märksa suurem vaktsineerimisel tekkida võivate võimalike järelnähtude kõrval.

    Loksal ootas välisukse taga paar inimest, andsin kella ja sain uksele ilmunud tädilt kohe sõidelda, et miks ma nii vara tulin. Ei aidanud ka selgitus, et registreerumisel paluti olla kohal 15 minutit varem. Veerand tunni pärast avati uks ja viibati kõik viis oodanud inimest korraga sisse, paigutati paarimeetriste vahedega toolidele ning vaktsineerija luges lühidalt sõnad peale. Ise mingit kirjatööd ei pidanud tegema, küsiti allergia, lõikuste ja  pikalt lamamise kohta. Viimane mulle muidugi meeldib, aga eitasin:)

    Kui vedelik lihasesse voolas, tundsin mõningast surinat käsivarres, aga see võis ka peas kinni olla ja kuni õhtuni (vaktsineeriti 14...15 vahel) oli enesetunne täiesti tavaline, kui mõningane pulsi tõus välja arvata. Hommikuks on lisandunud peavalu, "soe" olek ja vererõhu tõus - ühesõnaga seni täiesti normaalsed ja talutavad kõrvalnähud.

    Teine laks on alles juunis, aga pean naiivselt tunnistama, et kuidagi rahulikum tunne on :)

   Pildil olevalt medõelt võtaks sutsu ka tuharalihasesse, minu medneiu nii atraktiivne polnud!

  

Medicumi jänes

   

See olen mina - katsejänes. Klõbistasin eile mööda erameditsiini ja pidin ikka kolm korda silmi nühkima, enne kui uskuma jäin, et ongi vaktsineerimisele kutsutud varem kui  1971 sündinud. Lõplikult uskuma jäin, kui peale registreerumist meilile teade tuli. Nõelaga torkab mind õrn naisolevus nimega Kotik:)

Täna oli teave juba kadunud ning keskpäeva paiku hurjutati uudistes Medicumi omapäi tegutsemise eest. Et parem mingu vaktsiinid kanalisatsiooni? Medicumi juht ütles, et katsetasid ka nooremate inimeste huvi vaktsineerimise vastu.  

Eks ma siis annan teada, mis kasvama hakkab:)

Pildil munadega katsejänes. Munad lähevad täpiliseks veerand tundi peale süsti saamist!

Nelikümmend küünalt

 

   Tegelikult on küünlaid natuke rohkem, aga kes neid lugeda jõuab! Igatahes hommikul tõusin vara, et mitte maha magada õnnitluskõnet Kadriorust või uksekella helinat, sest kesse teab - ehk toob Jüri tordi juba varahommikul. Kajast saan aru - eks ta ole haigusest ning ajakirjanike ebatervest huvist väsinud, no kui pealelõunal helistab, olgu siis. Lapsed juba kõlistasid ja essemmessisid, vanad võitluskaaslased lobisesid telefoniarvele tähelepanu pööramata. Üks kursavend sattus vahetult enne sünnipäeva südameopile. Haiglast väljakirjutamisel teatas arst, et igasuguste raskuste tõstmine on vähemalt esialgu välistatud ja kui piinatud patsient lõpuks koju jõudis, avastas ta magamistoast laste sünnipäevakingituse - viiekilosed hantlid!

    Nii ka mina - eakohaselt terve mees - ei hülga  pidupäevalgi sportlikke ambitsioone ning lähen nüüd jalutusringile:)