Varsti, varsti...:)
Teistkordselt sel hommikul
ärkas Mart küünarnukihoobist ribidesse. Seekord oli äratus väga
lõplik. Naise punane “Nissan” seisis tohutu kontorikombinaadi
ees, mootor töötas ja Maarit vahtis kärsitult vasakut jalakest
kõpsutades mehele otsa.
“Ega
sa ennast halvasti ei tunne?” tabas mees naise küsimuses teatava
iroonilise alatooni.
“Mine
joo oma vett, hakkab parem!” käsutas naine ja läinud ta oligi,
jättes Mardi kõnniteele käed rippus seisma.
Jah,
tõesti, Maaritil oli õigus – “Meie joodame teid” - just nii
kõlas mõned aaastad tagasi reklaamibüroo Kolm Kuubis neile kalli
raha eest müüdud reklaamlause. Reklaam töötas. Kui algusaegadel
oli firmas kolm osanikku ja kaks töötajat, siis tänaseks oli kahel
villimisliinil kümneid roboteid, lisaks igasugu asjapulkasid -
müügimehi, laonaisi, autojuhte ja mmmmm…üks sekretär.
Viimased
aastad olid möödunud Mardi jaoks kui üks sugulisemat sorti
unenägu. Suht tagasi- ja alalhoidlikult, vanaema Wabariigi aegse
kasvatusega Mart oli ikka täitsa karske koolipoiss, esimene
uimastav armastus kaheksandas klassis ja paar lätlannat-leedulannat
sõpruskoolidest oligi kõik. Siis ootamatu tööõnnetus malevas ja
et sarnaseid õnnetusi edaspidi välistada oli poiss eneselegi
teadmata abieluks küps, kursaõde Maarit võttis ta nagu ladvaõuna.
Tol toredal ajal suhtles noorrahvas vahetult ja lähedalt – pea
igal nädalavahetusel oli mingi pidu või klunker.
Tohtis
tüdrukuid tantsu ajal tagumikust silitada, kaela suudelda ja
rinnamukse enda vastu suruda. Kui tüdrukule lähisuhtlus meeldis,
sai poiss preemiaks kaela kätest kee ja võis oodata ka enamat.
Muidugi juhtus sedagi, et paar mingil põhjusel ei sobinud – kui
oli ägedam tüdruk, võis saada ka laksaka vastu silmnägu,
alalhoidlikumad neidised jalutasid niisama minema. Viha ei pidanud
keegi kellegi vastu.
Õpperühm
oli üsna ühtne, läbi käisid kõik kõigiga, ei olnud vahet, kas
ühikarahvas või pealinna-vurle. Koguneti ettevõtete
saun-suvilates, kellegi üürikorteris või tungiva vajaduse korral
tõsteti mõnest ühikatoast ka reformvoodid välja, tehti seal tuli
surnuks ning keerutati jookide lõppemiseni lintmakilt tuleva inina
saatel liibukaid. Peale liibukaid liiguti tubadesse, kus oli veel
reformvoodeid ning liigutati juba paarikaupa edasi. Üks kenasti
vastuliigutav tütarlaps karmi poisipea ning naiselike puusadega jäi
poisi südamesse kinni ja veel niimoodi, et tuli ära vormistada. Aga
egas Mart nüüd naisele pahane polnud, elu õppetunnid tulid kõigil
selgeks saada ja kes ei saanud, need kukkusid eksamil läbi.
Õnneks
(või kuidas kellelegi) lõppes see Mardi kooliaeg üsna kähku, sest
sarvemuksud kihelesid ja juba esimesel töökohal peale rõõmsate
rauakooli aastate, Tallinna eliithotellis, avastas ta ees
seiklushimulise naiskonna, kellele oli auasjaks värske liha praadima
panna. Küll kekutas üks, küll mökitas teine – nagu laulusalm
ütleb, oli nii vanemaid kui noori. Algava perestroika leebed tuuled
puhusid koondise lõbuhimulise seltskonna Togliatti linna, kogemusi
vahetama autoehitajatega. Kui nüüd pisut juurelda, siis mis ühist
on autoehitajatel hotellindusega ja mida hotellitöötajatel jagada
autolukkseppadega? Vähestes tehase-ekskursioooniga liitunud meestes
tekitasid kokkuklopsitavatest autodest enam huvi odava tööjõuna
sõbralikust Vietnamist kohaleveetud pilusilmsed kaunitarid ehk mitte
siis nii väga. Läks ka veel nii hästi, et ööbima paigutati
Tallinna dessant just pilukate ühikasse. Aga kui vanakast
julgust võtnud asutuse ülejäänud meespere pööras idamaiste
tüdrukute tubasid otsima, oli Mart juba otsapidi plaaniosakonna
neljakümnendates juhataja trikoopüksikutes. Jäidki pisikesed
pilusilmad Mardi suurest südamest ilma!
Ka asutuse pidudel, mis tol
uue riigijuhi ette võetud suure karskuse perioodil toimusid põranda
all, keldribaaride hämaruses, rebiti teda üksteise võidu
tantsupõrandale liibutama ja pimedasse nurka musitama. Musitamisega
need üritused piirdusidki, esialgu. Vanem generatsioon (heh-heh-hee
– vanem, noh nii neljakümnesed) , asutuse tippjuhtkond, vaatas
noorte möllamisele heatahtlikult ja ei teinud erilist numbrit
sellestki, kui Mart kord või paar mõne heatahtliku naiskolleegi
voodis mitte varahommikul ei ärganud, mistõttu ka enne keskhommikut
töölejõudmine ei õnnestunud. Maarit talus selliseid mädaneva
sotsialismiga kaasnevaid eripärasid stoiliselt ja olles noore
naisena üsna tugeva unega, ei teinud mehe öistest ja
varahommikustest kojusaabumistest väljagi.
Aga
praegu oli praegu, uus aeg nõudab uusi inimesi ning õitsva
kapitalismi tingimustes ei võinud ka omanik endale hõlpu lubada,
seda enam, et Maarit oli hoopis teist masti naine, andis
hommikul…süüa ja puha. Muud Mart lihtsalt ei jaksanud. Viis korda
öö jooksul, no andke andeks, ega ma kahekümnene pole! Endamisi
itsitades ronis ta teisele korrusele ja mõjusa mürtsatusega ust
kinni lüües saabus tegevdirektor oma tööpostile.
“Marko
on kohal?” rohkem konstateeris, kui küsis ta aknalaual rinnutavalt
Carolilt. Tüdruku tagumik joonistus plutooniumpommi kerakestena
kuidagi eriliselt reljeefselt kollase kleidikese all. Sekretär
pöördus kui ahtrisse nõelatult ja läbi looritatud pilgu Marti
silmitsedes – mees meeldis talle kolmest ülemusest enim –
noogutas entusiastlikult.
“Aga
Kukke pole,” teatas ta võidukalt ja tegi kavalat nägu. Tema ju
oligi eilseks ürituseks koha tellinud.
“Nu-nuh,”
vastas Mart läbi hammaste ja astus kabinetti. Marko vedeles diivanil
ja sirvis mingeid pabereid. Pead pööramata küsis ta semult:
”Kuis
ripub?”
“Vasakult
paremale,” muhatas Mart vastuseks ja vajus oma juhitooli. Jännanud
veidi kangidega, lasi ta tooli õõtsuvasse asendisse ja uuris
omakorda: “Jõudsid ikka koju?”
“Mhmh,”
vastas Marko lühidalt ja hoogsalt jalgu vibutades tõusis diivanil
istuli. Sõlminud käed kuklal sõrmseongusse, küsis ta Mardilt:
“Maarit ei virisend?”
“Magas,”
vastas Mart samuti ühesõnaliselt.
“Teeks
vett?” pakkus Marko. See oli nende insaid nali, veefirma juhatuse
liikmetele kohane. Tegelikult tähendas see paari külma õlut, mis
Caroli kindla käe all eestoas külmkapis seisid.
Mart
vajutas telefonis õigele nupule ja mühatas:“Vett!”
“Aga
võlusõna?” prigises telefon vastu.
“Kiiresti!”
juhendas firma juhatuse liige sekretäri.
Tüdruk
kõpsiski kiirelt tuppa, pudelid ja klaasid käes. Omad poisid kõik
ju, ei mingit formaalset kandikut, eksju?
Mart
kallas välja, Marko pani pudelist. Carol kebis minema, enne meestele
kontrolliva pilgu heitnud.
“Teinekord
võiks Caroli kah kampa võtta,” nikutas Marko peaga sulgunud ukse
poole. Uks oli helikindlamaks vooderdatud.
“Pole
paha mõte,” noogutas ka Mart klaasi tühjendades, vahuvuntsid
kõrvuni.
“Vinge
oleks teda koos panna, eriti Mairoldiga,” muheles Marko mõttes.
“Kui vaid Mart teaks…”
“Kui
vaid Marko aimaks,” lonksas Mart teist klaasi täites ja mõnules
eilset silme ette manades sinna ka Caroli, koos kõigi lisadega.
Mehed
vahetasid paar laiska lauset eesootava Hiiumaa komandeeringu asjus ja
siis süvenesid töhe, Mart arvuti taga arveid sisse toksides, Marko
vedas pliiatsiga ridu alla Tervisekaitseinspektsioonist saadetud
veeanalüüsile.
Mõtteis
liikusid mõlemad eilses õhtus.
Pildil uurib autor kes on siga, kus on siga ja mis tal nimeks on.
