"Siga pikuti pooleks"

 

Varsti, varsti...:)

Teistkordselt sel hommikul ärkas Mart küünarnukihoobist ribidesse. Seekord oli äratus väga lõplik. Naise punane “Nissan” seisis tohutu kontorikombinaadi ees, mootor töötas ja Maarit vahtis kärsitult vasakut jalakest kõpsutades mehele otsa.

“Ega sa ennast halvasti ei tunne?” tabas mees naise küsimuses teatava iroonilise alatooni.

“Mine joo oma vett, hakkab parem!” käsutas naine ja läinud ta oligi, jättes Mardi kõnniteele käed rippus seisma.

Jah, tõesti, Maaritil oli õigus – “Meie joodame teid” - just nii kõlas mõned aaastad tagasi reklaamibüroo Kolm Kuubis neile kalli raha eest müüdud reklaamlause. Reklaam töötas. Kui algusaegadel oli firmas kolm osanikku ja kaks töötajat, siis tänaseks oli kahel villimisliinil kümneid roboteid, lisaks igasugu asjapulkasid - müügimehi, laonaisi, autojuhte ja mmmmm…üks sekretär.

Viimased aastad olid möödunud Mardi jaoks kui üks sugulisemat sorti unenägu. Suht tagasi- ja alalhoidlikult, vanaema Wabariigi aegse kasvatusega Mart oli ikka täitsa karske koolipoiss, esimene uimastav armastus kaheksandas klassis ja paar lätlannat-leedulannat sõpruskoolidest oligi kõik. Siis ootamatu tööõnnetus malevas ja et sarnaseid õnnetusi edaspidi välistada oli poiss eneselegi teadmata abieluks küps, kursaõde Maarit võttis ta nagu ladvaõuna. Tol toredal ajal suhtles noorrahvas vahetult ja lähedalt – pea igal nädalavahetusel oli mingi pidu või klunker.

Tohtis tüdrukuid tantsu ajal tagumikust silitada, kaela suudelda ja rinnamukse enda vastu suruda. Kui tüdrukule lähisuhtlus meeldis, sai poiss preemiaks kaela kätest kee ja võis oodata ka enamat. Muidugi juhtus sedagi, et paar mingil põhjusel ei sobinud – kui oli ägedam tüdruk, võis saada ka laksaka vastu silmnägu, alalhoidlikumad neidised jalutasid niisama minema. Viha ei pidanud keegi kellegi vastu.

Õpperühm oli üsna ühtne, läbi käisid kõik kõigiga, ei olnud vahet, kas ühikarahvas või pealinna-vurle. Koguneti ettevõtete saun-suvilates, kellegi üürikorteris või tungiva vajaduse korral tõsteti mõnest ühikatoast ka reformvoodid välja, tehti seal tuli surnuks ning keerutati jookide lõppemiseni lintmakilt tuleva inina saatel liibukaid. Peale liibukaid liiguti tubadesse, kus oli veel reformvoodeid ning liigutati juba paarikaupa edasi. Üks kenasti vastuliigutav tütarlaps karmi poisipea ning naiselike puusadega jäi poisi südamesse kinni ja veel niimoodi, et tuli ära vormistada. Aga egas Mart nüüd naisele pahane polnud, elu õppetunnid tulid kõigil selgeks saada ja kes ei saanud, need kukkusid eksamil läbi.

Õnneks (või kuidas kellelegi) lõppes see Mardi kooliaeg üsna kähku, sest sarvemuksud kihelesid ja juba esimesel töökohal peale rõõmsate rauakooli aastate, Tallinna eliithotellis, avastas ta ees seiklushimulise naiskonna, kellele oli auasjaks värske liha praadima panna. Küll kekutas üks, küll mökitas teine – nagu laulusalm ütleb, oli nii vanemaid kui noori. Algava perestroika leebed tuuled puhusid koondise lõbuhimulise seltskonna Togliatti linna, kogemusi vahetama autoehitajatega. Kui nüüd pisut juurelda, siis mis ühist on autoehitajatel hotellindusega ja mida hotellitöötajatel jagada autolukkseppadega? Vähestes tehase-ekskursioooniga liitunud meestes tekitasid kokkuklopsitavatest autodest enam huvi odava tööjõuna sõbralikust Vietnamist kohaleveetud pilusilmsed kaunitarid ehk mitte siis nii väga. Läks ka veel nii hästi, et ööbima paigutati Tallinna dessant just pilukate ühikasse. Aga kui vanakast julgust võtnud asutuse ülejäänud meespere pööras idamaiste tüdrukute tubasid otsima, oli Mart juba otsapidi plaaniosakonna neljakümnendates juhataja trikoopüksikutes. Jäidki pisikesed pilusilmad Mardi suurest südamest ilma! 

Ka asutuse pidudel, mis tol uue riigijuhi ette võetud suure karskuse perioodil toimusid põranda all, keldribaaride hämaruses, rebiti teda üksteise võidu tantsupõrandale liibutama ja pimedasse nurka musitama. Musitamisega need üritused piirdusidki, esialgu. Vanem generatsioon (heh-heh-hee – vanem, noh nii neljakümnesed) , asutuse tippjuhtkond, vaatas noorte möllamisele heatahtlikult ja ei teinud erilist numbrit sellestki, kui Mart kord või paar mõne heatahtliku naiskolleegi voodis mitte varahommikul ei ärganud, mistõttu ka enne keskhommikut töölejõudmine ei õnnestunud. Maarit talus selliseid mädaneva sotsialismiga kaasnevaid eripärasid stoiliselt ja olles noore naisena üsna tugeva unega, ei teinud mehe öistest ja varahommikustest kojusaabumistest väljagi.

Aga praegu oli praegu, uus aeg nõudab uusi inimesi ning õitsva kapitalismi tingimustes ei võinud ka omanik endale hõlpu lubada, seda enam, et Maarit oli hoopis teist masti naine, andis hommikul…süüa ja puha. Muud Mart lihtsalt ei jaksanud. Viis korda öö jooksul, no andke andeks, ega ma kahekümnene pole! Endamisi itsitades ronis ta teisele korrusele ja mõjusa mürtsatusega ust kinni lüües saabus tegevdirektor oma tööpostile.

“Marko on kohal?” rohkem konstateeris, kui küsis ta aknalaual rinnutavalt Carolilt. Tüdruku tagumik joonistus plutooniumpommi kerakestena kuidagi eriliselt reljeefselt kollase kleidikese all. Sekretär pöördus kui ahtrisse nõelatult ja läbi looritatud pilgu Marti silmitsedes – mees meeldis talle kolmest ülemusest enim – noogutas entusiastlikult.

“Aga Kukke pole,” teatas ta võidukalt ja tegi kavalat nägu. Tema ju oligi eilseks ürituseks koha tellinud.

“Nu-nuh,” vastas Mart läbi hammaste ja astus kabinetti. Marko vedeles diivanil ja sirvis mingeid pabereid. Pead pööramata küsis ta semult:

”Kuis ripub?”

“Vasakult paremale,” muhatas Mart vastuseks ja vajus oma juhitooli. Jännanud veidi kangidega, lasi ta tooli õõtsuvasse asendisse ja uuris omakorda: “Jõudsid ikka koju?”

“Mhmh,” vastas Marko lühidalt ja hoogsalt jalgu vibutades tõusis diivanil istuli. Sõlminud käed kuklal sõrmseongusse, küsis ta Mardilt: “Maarit ei virisend?”

“Magas,” vastas Mart samuti ühesõnaliselt.

“Teeks vett?” pakkus Marko. See oli nende insaid nali, veefirma juhatuse liikmetele kohane. Tegelikult tähendas see paari külma õlut, mis Caroli kindla käe all eestoas külmkapis seisid.

Mart vajutas telefonis õigele nupule ja mühatas:“Vett!”

“Aga võlusõna?” prigises telefon vastu.

“Kiiresti!” juhendas firma juhatuse liige sekretäri.

Tüdruk kõpsiski kiirelt tuppa, pudelid ja klaasid käes. Omad poisid kõik ju, ei mingit formaalset kandikut, eksju?

Mart kallas välja, Marko pani pudelist. Carol kebis minema, enne meestele kontrolliva pilgu heitnud.

“Teinekord võiks Caroli kah kampa võtta,” nikutas Marko peaga sulgunud ukse poole. Uks oli helikindlamaks vooderdatud.

“Pole paha mõte,” noogutas ka Mart klaasi tühjendades, vahuvuntsid kõrvuni.

“Vinge oleks teda koos panna, eriti Mairoldiga,” muheles Marko mõttes. “Kui vaid Mart teaks…”

“Kui vaid Marko aimaks,” lonksas Mart teist klaasi täites ja mõnules eilset silme ette manades sinna ka Caroli, koos kõigi lisadega.

Mehed vahetasid paar laiska lauset eesootava Hiiumaa komandeeringu asjus ja siis süvenesid töhe, Mart arvuti taga arveid sisse toksides, Marko vedas pliiatsiga ridu alla Tervisekaitseinspektsioonist saadetud veeanalüüsile.

Mõtteis liikusid mõlemad eilses õhtus.

Pildil uurib autor kes on siga, kus on siga ja mis tal nimeks on.