Kuigi toimetamisel on hoopis teiste tegelastega raamat, susiseb vaikselt ka "Sada...":)
Haavatud naine.
Maja
sai järgmise aasta suvel valmis. Töölt tulles käisin uhkelt truu
majavalvuri Ronniga alati tiiru-kaks ümber müüride. Anjutaga,
hoolimata tema käredast temperamendist, klappisime hästi. Üsna
pea peale meie pulmi lahkus ta minu firmast, hakkas
kinnisvaraagendiks. Seegi töö vajas palju suhtlemist, teinekord ka
hilisõhtuteni – Tallinna kinnisvaraturg kasvas kohutava tempoga.
Avati Tallinna Börs ja mõni kuu hiljem, keset tihedat tööpäeva,
helistas mulle noormees pangast, kes soovitas kogu vaba raha
tormiliselt tõusvale börsile paigutada ning pakkus selleks isegi
laenu. Asjasse sisuliselt süvenemata kandis panga VIP-klient mitukümmend tuhat
krooni investeerimisarvele ja lasin personaalhalduril toimetada.
Kolme kuu pärast oli investeerimisarvel virtuaalraha üle saja
tuhande. Õhinal kergitasin panuseid ja hakkasin nüüd ka ise
tehingutesse sekkuma. Tundus, et TALSE kasvul pole piire, Tiina
Joosut tundis kogu Eesti ning „Head ööd, mudilased” asemel oli
õhtujutusaateks „Kapital” Eesti Televisioonis. Kui algne
investeering oli kasvanud kümnekordseks, otsustasin rahaveskit
kasutada elu esimese uue auto ostuks. Nagu paljudel meestel, kulges
ka minul ajaarvamine autost autoni – vaat see oli siis, kui mul oli
kollane Žiguli, aga seal käisime siis, kui sõitsin juba rohelise
Fordiga. Niimoodi see käis – üheksakümnendatel olid olulised
ilus ja noor naine käevangus ning uus ja läikiv auto istumise all.
Ostsin neljarattalise kohe välja, ei mingit liisingut!
Investeerimisarvele jäi vaid mõnikümmend tuhat, aga küll see
kasvab, arvasin. Kui esimene järsk langus toimus, ostsin isegi
juurde (investeerimisest teadsin küll kuldreeglit, et osta tõusvat
ja müü langevat aktsiat), sest olin täiesti kindel, et peale
jõnksu allapoole tõuseb TALSE taas. Sama mõtles ilmselt enamik
investoreid ja ostusurve kergitas indeksit taas tublisti, mitte küll
saavutatud tasemele, aga ikkagi. Nädala pärast tuli krahh –
börsimootori, peamise panga aktsia, hind langes paari päevaga kümme
korda. Ägasin, mis ma ägasin, aga midagi kapitaalselt hullu ka nüüd
polnud, auto oli välja ostetud, maja peaaegu valmis, naine riietatud
ja sõrmused sõrmes.
Töötasime
endiselt soomlastega, üritasime kanda kinnitada ka Rootsis, aga seal
oli esiteks keeleprobleem ja ka kohalikud ärimehed tundusid olevat
kangema kaelaga kui soomlased. Jätkasime koostööd laevafirmaga,
sain vaat et sõbraks peaintendandiga, kel kodus Soomes naine ja siin
pool lahte eestlannast pruut. Tegime firmaga pruudi ühetoalises
korteris kerge remondi ja järgnev aasta oli tööde poolest mureta –
laineritel juba kõpitsemist jagus! Kui juhtusime laeval koos üle
sõitma, käristas Juho välja, kuigi rahalises mõttes laevadel
jookide-söökide ostmine, mind enam vaeseks ei teinud, kaugel
sellest. Isegi messis ei viitsinud einet võtmas käia, ikka
restoranis! Kord kohtasin laeval klassivenda, kes lahja õlle
klaasiga baaris konutas. Mul oli juba hoog sees ja nagu muuseas paar
klaasi konjakit koos kummutada polnud mingi probleem. Huko rääkis,
et sai ämmalt päranduseks maatüki Viimsis, aga tühjalt, ilma
detailplaneeringu ning kommunikatsioonideta on seda keeruline müüa.
Sealsamas, kolmanda klaasi taga, leppisime kokku, et taas kodumaal,
saame tühermaal kokku ja arutame asja. Raha mul ju pangas veel
natuke oli ning krediidiajalugu laitmatu – ei ühtegi laenu, seega
ka mitte krediidilepingu rikkumisi.
Kui
üheksakümnendate algul oli liinilaevadel enamasti soomlastest
personal, siis nüüd hakkas seltskonda tilkuma ka eestlasi, eelkõige teenindava personali sekka. Samas juhtkonnas olid
ikka veel peamiselt sõbralikud soomlased. Kui ma kolleeg Väinoga
hetkeuidu ajel Helsingi äärelinna automüügiplatsilt imeodava
kergveoka ostsime ja ehku peale sadamasse sõitsime, et ehk saab
ülesõiduks pileti, oli kassaluugi juures koogutades üllatus suur.
Laevaintendant Lasse oli meid näinud järjekorras seismas ja
vabapileti juba kassasse saatnud. Eks sai Lassele muidugi napsi ja
tema naisele-lastele „Kalevi” šokolaade küll ja veel tassitud.
Imeodava veoka saladus lahenes juba kolmandal kasutuspäeval –
mootoris prõksatas nukkvõll ja uue leidmine ning paigaldus läks
maksma pea ostetud auto hinna.
Järjekordset
laeva, sedapuhku mitte Tallinn-Helsingi liinile, remontisime Kotka
kuivdokis. Töö oli uus - ses mõttes, et konkreetse põrandavalu
kuivseguga polnud me varem töötanud. Küll tikkus vastvalatud
põrand lõhki kuivama, küll jäi segu pehmeks. Lõpuks tõi
intendant laeva mingi kohaliku remondikolli, kes rippus vuntside alt
kobises, et metallist aluspind peab olema mitte lihtsalt puhas, aga
läikima käiatud. Koll sai oma “Viru kange” kätte ja tööd
hakkasid sujuma. Ma olin ju töid pakkudes segude hinna aluseks võtnud üksnes
mingid ajalehereklaamid, sest internet küll juba oli, aga paljud
firmad ei Soomes, rääkimata Eestist, veel hinnnakirju ega suurt
midagi konkreetset netis ei kajastanud. Minugi firma koduleht
sisaldas vaid üldist infot ja tungivat kutset huvi korral ikka
helistada.
Kui
leping sai vormistatud ja hakkasime hankijaga asjatama, selgus
tõsiasi, et materjali ajalehereklaami hinnanumber ning hulgiostu hind
erinesid ca kolm korda – saime selle töö eest korraliku kasumi.
Kasumit kulutama ja ühtlasi töömeestele palka välja maksma
sõitsin koos kassapidaja-asjaajajaga, kelle olin peale Anjuta
firmast lahkumist üle löönud kursavenna kontorist. Lisaks üsna
korralikule kroonipalgale premeerisin kontoritöötajaid ka Soome
reisidega, mis olid küll enamasti tööga seotud. Üheksakümnendate
keskel oli üle lahe reisimine ikka veel üsna oodatud sündmus.
Päevarahaks sada marka muidugi ka!
Ülesõiduks
oli mul alati kajut – kui saadaval oli ülateki kajut, siis ikka
merevaatega, aga kui juhtus laev täis olema ja maksejõulised
reisijad peal, siis lihtinimese oma, aknata. Sel korral nii oligi.
Minu jaoks oli ülesõit juba nii tavaline, et vedelesin tülpinult
kajutis, kolleeg Ülle kolas laevas ringi. Ärkasin kergest
tukastusest uksekolksu peale – oligi aeg kuuendale tekile ronida,
kus kindlasti juba rahutu mass tungles. Lukustasin rahakohvri taas
randme külge ning jäin koridoris seinale nõjatudes Üllet ootama.
Kobasin taskust kohvri võtit, et seda turvalisuse kaalutlustel
kassapidajale anda, kes kah nüüd koridori jõudnult mu kõrval
ootas ning teise käega tõmbasin kajuti ukse kinni. Uks miskipärast
ei lukustunud, tõmbasin tugevamini ja kuulsin Üllet karjatamas –
too seisis pöial metallist uksepiida ja ukselehe vahele pigistatud,
näost punane ja silmist purskumas pisarad.
Neiuke
laeva infoletis sidus sinipunase pöidla kinni, kohe hakkas sideme
alt verd immitsema. Trügisin Üllet järele lohistades rahvamassist
läbi, passikontrollijärjekorrast mööda ja piirivalvurile näppu
näidanult pääsesime mõne minuti pärast tänavale. Helsingi
Ülikooli haigla polnud kaugel, traumapunkti leidsime ka kohe üles –
vaid kaks trammipeatust. Kaua järjekorras ootama ei pidanud, kolleeg
pidas end vapralt ülal. Esimene küsimus, kui selgus, et oleme
kohaliku haigekindlustuseta eestlased, oli meie finantsvõimekuse
asjus. Olin rahakohvri täiesti unustanud, kui see poleks terasketiga
ümber randme aheldanud, oleksin selle küll vist trammi jätnud.
Kinnitasin
raha olemasolu ning poole tunniga olid uuringud tehtud ning pöial
pesapallikurika suuruseks plaasterdatud. Luu polnud katki, küüs
eemaldati ja kinnitati, et kasvab uus. Valuvaigisteid sai ka.
Kui
kassast arve kahesaja marga haiglakulude hüvitamiseks saime,
arvasin, et lääne meditsiin on ikka kuradi kallis – pool tundi ja
kakssada marka! Jalutasime rongijaama ning tunnikese pärast olime
Kotkas, remonditava laeva mugavas kajutis. Töömehed käisid
riburada raha saamas, imetlesid Ülle pöialt ning kobisid uue
tööpäeva ootuses oma kajutitesse. Proovisin tellisesuuruse Nokiaga
paar korda Anjutale helistada, aga ühendust ei saanud, vist summutas
laevakere jõuetu NMT signaali, aga ehk oli üheksakümnendate keskel
Eesti võrk veel nõrgavõitu.
Oleksin
võinud juba ammu oma kajutisse minna, aga süütunne juhtunu pärast
hoidis mind Ülle kajutis ja tasahilju lootsin, et naine suikub ning
siis saan ka kotile minna. Kassapidaja põsed hõõgusid, pidasin
seda palaviku tunnuseks, aga Ülle teatas ühtäkki täiesti terve
häälega:
„Kas
džinni on veel?”
Olime
tõesti timminud pea pool pudelit kadakaviina, aga teine pool oli ju
ka täiesti kasutuskõlblik.
Ega
ma haavatuga vaidlema hakanud ja kui pudel tühjaks sai ning Ülle
teatas, et ta teab küll, et mul on naine, aga temal pole meest, sain
õkva aru, mida mees haavatud naisega tegema peab, et too haavunult
ei ärkaks.
Ega
me eriti rapsida saanud ning kui kesköö paiku ikkagi oma kajutisse
hiilisin, ei kohanud ma õnneks ühtegi töömeest.
Alles
hommikul hakkasin mõtlema, kas ja kuidas meie edasine koostöö
sujub, aga polnud hullu – pöial paranes, küüs kasvas uus ning
sõitsime veel mitu korda sama liini, õnneks mitteresulatatiivselt!
Resultatiivsust
üritas saavutada Helsingi raviasutus, kes minu jaoks suure
üllatusena saatis raviarve summas kaks tuhat ja midagi marka.
Selgus, et haiglas makstud kakssada oli üksnes visiiditasu! Kui
esimese saadetise kaaskiri oli viisakas, siis ajapikku muutus toon
kurjemaks ja paari kuu pärast tuli jõnk kiri juba ilma arveta,
milles võlgnikku informeeriti, et olen kantud musta nimekirja ning
eluski enam Soome ei pääse. Kui peatselt uut tööviisat
taotlesin, süda pisut värises sees, aga mingeid takistusi ei
ilmnenud ning ka oodatud viisavabadus Soomega oli mõne kuu pärast
tõsiasi.
Pildil laineri päikesetekk, Ülle paremalt teine.