Jutujaht#Prooviks igaks juhuks veel kord selga

   

  Lamasin opilaual, pisar silmanurgas, käed aheldatud külgtugedele, veenis kanüül ja rindkerel elektroodid. Just olin saanud riielda  kenakeselt anestesioloogilt, kes ebaõnnestunult üritas mulle spinaalanesteesiat teha.

    "Tõmba nüüd selg kumarasse, no kuidas ei saa!?" pahandas meedik. "Rohkem, veel rohkem ja ära ole nii pinges."

     Kuidas ma siis pole pinges, kui ähkides üritad teha, mida arst nõuab ja siis liikumatult püsida. Tundsin mingit surkimist, keegi jooksis teisele poole lauda ja siis ohkega tõdemust: "Ei saa punkti kätte, patsient peab veel pingutama!" 

    Mind keerati tagasi selili, aheldati käed ja anestesioloog kruttis mingit kraanikest. "Lisame relaksanti," teatas ta mu ärevil pilgu peale. Tundsin soontes kuuma soojust levimas, pilt hakkas hägustuma ning viimase jõuga kraaksatasin: "Mul on kuus last, ei lase mul siin laual ära surra!" Jõudsin silmanurgast märgata just opituppa astunud kirurgi ümmarguseks kasvanud silmi, siis läks ilmselt elekter ära ning must viks varjutas nii silmad kui aju. 

   Kui pilt ja heli sünkroonis taastusid, askeldas kirurg mu haige jäseme kallal ning anestesioloog oli (ilmselt taas) tõstnud käe, et mind põsele laksata. 

   "Pöörab nüüd tagasi külili ja prooviks igaks juhuks veel kord selga," kostus sinise maski tagant. 

    Pildil tänan kirurgi, anestesioloog on ka õnneliku näoga, et spinaaliga hakkama sai.