#jutujaht Hirmul on suured silmad

                       

           

Kuuekümne kolmas – uued horisondid.

Kui igal hommikul kadus uni viie paiku, väheseid ööunetunde täitsid unenäod surnutest ja zombidest ning töistel koosolekutel sain aru, et olin märkamatult mõneks minutiks tukastanud, millest kolleegid diskreetselt välja ei teinud, otsustasin endaga midagi ette võtta.

Esmalt pöördusin keskealise psühhiaatri poole, kelle majale eelmisel aastal uue katuse kruvisime. Saime hea töövõtja-tellija kontakti, peale tööde lõppu ulatas ta mulle korraliku konjaagini ja tõhusalt kätt surudes teatas, et see on enamasti parem igasugusest sedatiivist. Proovisin doktorit tulutult telefonitsi tabada mitmel-setmel päeval, lõpuks uurisin kliinikust, kus ja millal pääseks vastuvõtule.

“Kahe kuu pärast on esimene võimalik aeg,” teatas vastuvõtu-õde. See mind muidugi ei rahuldanud ning jätsin esialgu asja sinnapaika, kuniks nädala pärast sain kõne doktorihärralt endalt. Kuulanud ära mu lühikokkuvõtte viimase aja sündmustest, krabistas ta telefonitorus natuke paberitega, ohkas ja sõnas:

“Tulge homme õhtul mulle koju, sobib?”

Muidugi sobis, pealegi elas psühhiaater samuti Nõmmel.

Uksel võttis mind vastu pruunikspäevitunud ning pleekinud juustega tohter isiklikult.

“Olin naisega kaks nädalat Aafrikas, tema jäi veel nädalaks, hakkas vist meeldima,” kõkutas arst naerda. Täpsemat sihtkohta ta ei öelnud ja mina ei küsinud. Nohisedes kallas mees paari toeka pokaali põhja sõrme jagu viinamarjaviha.

“Ma olen autoga,” hakkasin seletama, aga resoluutse viipega katkestas spetsialist mu jutu:

“Juba vana Jänes teadis, et üks doos alkoholi kaob sajakilose kerega mehe kehast ühe tunniga!”

Teadsin seda isegi, olin doktor Harri Jänese vastavat teavet sisaldanud raamatut lugenud ja üks doos tähendas seal pitsi viina (nõuka ajal 50 grammi), klaasi veini või pudelit õlut. Olin sellest juhendist juhindunud juba instituudi ajal õllekas, kui mu esimene auto kõrvaltänavas ootas ja juhindusin nüüdki. No mõnikord sai ka paraku liiale mindud.

“Ma esmalt uuriks, kuidas firmal tööde järg ees on. Ning kuna meil ühiseid huvisid ja tegvusi jagub, siis räägime sina, oled nõus?”

Muidugi olin nõus ja töödega saan alati aidata, selge see.

Peeter, nii oli psühhiaatri nimi, kergitas minu poole klaasi ning mõnusalt huuli muigutades asetas selle lauale tagasi.

“Veel üks Peeter,” mõtlesin ja hakkasin rääkima.

Arst kuulas vaikides, märkmeid ei teinud.

“Üsna tüüpiline lugu,” ütles ta. “Aga iga lahendus on eriline. Mulle teeb sinust enam muret sinu naise käitumine.”

Selge see, olin ise ka Anjuta pärast mures ja kindlasti mõjub lapse kaotus emale raskemalt kui isale. Vähemalt ma arvasin nii. Aga enda arust olin ma Anjutaga üritanud juba kõike ning enamgi veel ja rohkem ei jaksanud. Nii ma Peetrile ütlesingi.

Tohter kergitas ninajuurele vajunud prille, klõpsis telefoni menüüs, leidis midagi ning kirjutas paberitükile ühe numbri.

“Tema on mu kunagine õpilane. Nüüd on pisut rajalt eksinud, paneb nõelu ja ravib ka kätega, Hiina meditsiin, noh!”

Vaatasin mulle ulatatud kollast märkmepaberit ja mõtlesin, et kas see ongi siis kõik. Ega ma ise ka täpselt teadnud, mida olin sellest kohtumisest oodanud – mulle oleks ju pidanud selge olema, et kokkusaamine arstiga ei ravi terveks pikaajalisest spliinist, mis ilmselgelt tikkus muutuma kliiniliseks depressiooniks. Ootasin ehk mingit tablette, ravi märgade linadega või elektrišokke? Ilmselt tajudes mu pettumust, teatas Peeter:

“Nad teevad seal keskuses imesid, panevad ka raskemad diagnoosid mõne kuuga elama.”

Mõne kuuga? Ma tahtsin nüüd ja kohe end taas hästi tunda.

“Aga tead, üks kolleeg avab järgmisel nädalal meie juures uue hüpnorühma – on sul aega tööpäeviti paar tundi grupiteraapias käia?”

Võtsin ka selle pakkumise vastu, mis mul üle jäi.

Nädala pärast parkisin oma kastika Seevaldi polikliiniku parklasse ja kadusin kiirel kõnnil vanade paekivihoonete vahele otsima korpust number kaheksa.

Esimesel pilgul polnudki nagu midagi erilist – kahe kokkulükatud laua ümber istus kaheksa inimest, laua otsa oli end sättinud valges kitlis prillidega vanemas keskeas tegelane. Ebamäärasuse tunnet süvendasid erinevat tooni lehvikutena harali vajunud juuksesalgud ja suured tumedate klaasidega prillid, mida tohter maniakaalse järjekindlusega iga paari minuti tagant kitlisabaga puhastas.

Sissejuhatuseks pidime kõik oma probleemist rääkima. Paar esimest jutustajat liigitasin ma kliinilisteks lollideks, üks minust vanem mees oli mures potentsiga – et oma naisega läheb kohe pauk lahti, aga armukesega peab tund aega saagima, naisel juba mitu orgasmi, aga tema ikka ilma.

Järg hakkas minuni jõudma ja mõtlesin paaniliselt, mida rääkida. Tuli isegi tahtmine plagama panna. Kui siis minu kõrvalistuv kollases kleidis naine lõpetas loo oma mehe truudusetusest, lükkasin tooli lauast eemale, sirutasin käed pikalt lauale ja väljendasin põhiprobleemi:

“Mina ei oska armastada.”

See lause tuli ei tea kust, valmis polnud ma midagi mõelnud.

“Sigaaaa!” kriiskas kollases kleidis pinginaaber ja ta käsi liikus lauaplaadil rahutult ringi.

“Kohe viskab mind millegi raskega,” mõtlesin tuimalt. Aga hirmul on suured silmad – kollase kleidikese raevuhoog piirdus motoorse rahutusega. Sain aru, et asjast rääkida pole sellele kooslusele kohane. Ringitajate rõõmuks jahusin edasi sellest, kuidas naine mind ei armasta ega mina teda, aga armukest ei taha võtta ja öösiti ei maga ja tööl tukun ja….

Potentne mees noogutas teadjalt mitu korda, enne kui avaldas:

“Mees, sa pead nimelt armukese võtma, muidu saad munandipõletiku!”

Proovisin külm püsida, aga viha hakkas võimust võtma.

Õnneks sai jututuba läbi ning doktor jagas laiali autosugestsiooni-voldikud. Olin teemaga enam-vähem kursis, ka eriroodus loeti nii teooriat kui harjutasime praktikat. Asja näitlikustamiseks palus arst meid kümme minutit enesesse süüvida ning sulges ka ise silmad, tehes mõned hingamisharjutused ning peale virgumist demonstreeris, mil kombel on mõttejõul võimalik naha tundlikkust muuta, tõmmates näpuga üle käsivarre, millele tekkis märgatavalt tumedam triip. Ma ei jäänud võlgu.

Sikutasin triiksärgi varuka üles, sulgesin silmad, suunasin mõtted parema käe nimetissõrme tippu, tundsin tuttavat surinat, hingasin järsult välja ning puudutasin kergelt küünarõnnalt, kuhu ilmus roosakas täpp.

Ärevil naabrinna vahtis mind, suu ammuli, ka doktor kergitas kulmu.

“Väga tubli, väga tubli,” pomises ta.”Ekstrasensoorsed võimed, mis?”

Ma ei vastanud midagi, tirisin särgivaruka alla ning nööpisin kinni.

Sel korral me üldisest mulast kaugemale ei jõudnud, anti kodune ülesanne ning kohtumiseni nädala pärast. Paar rahutumat tegelast jäid statsionaari, sealhulgas kollane kleit. Mina läksin oma koduüksildusse.

Paar õhtut võtsin enesesugestsiooni tõsiselt, läbisin punkt-punktilt eelmängu kuni asjakohase positiivse mõtte sisestamiseni. Juba esimesel korral sain aru, et lõdvestumisharjutusel ma pikka eelmängu ei vaja – mitte vasakust väikesest varbast kuni parema käe pöidlani – sain lihased lõdvaks kehaosas tervikuna, mis hoidis kõvasti kokku aega põhimantratega tegelemiseks.

Mõne nädala pärast jõudsime hüpnoteraapiani. Valges kitlis onu istus oma mugavasse tugitooli, pani mängima mingi ding-dong kasseti ning kõik me pidime tema pomina peale langema hüpnosse. Piilusin ripsmete vilust kuidas paar nõrgukest juba minutiga pea norgu lasid, mõni lasi veel kuuldavale erinevaid häälitsusi ja siis vajus ka tohtril endal pea lauale ning kuuldavale tuli paar mõnusat norsatust. Ma ei osanud endaga enam midagi teha, mida enne poleks teadnud ja nii otsustasin lihtsalt seansi lõppemist oodata. Kuidagi oli mulle taas pinginaabriks sattunud mind esimesel kohtumisel koduloomaks nimetanud naine, piidlesin lõdvestunult istuvat naist ja sain võbelevate ripsmete järgi aru, et ega temagi maga.

Too kollase kleidiga naine ei osutunudki eriti ohtlikuks, paar korda sõidutasin teda peale seansi lõppemist Mustamäele. Ande – nii oli naise nimi – palus end jätta Sõpruses trollipeatusse ja eks nii parem oligi. Kuigi esmane mulje oli Andest pisut veider, osutus too ainukeseks meie rühmakese patsiendiks, kellega sai inimese kombel suhelda. Meie teraapiagrupi esimese kohtumise ajal oli ta just truudusetu mehe majapidamisest välja löönud ja seetõttu kuri kogu meessoo peale. Ühendavaks elemendiks oli lisaks veel see, et Andegi abielu oli lastetu ja kui ta kuulis minu kurjast saatusest – no ikka ju räägid sõidu ajal igasuguseid asju – siis tema esialgne viha minu kui tundetu mehe vastu lahtus.

Kaks kuud läks lennates ja tõesti-tõesti, tundsin vaimu olevat värskema ja ka füüsis kogus end hoolimata sellest, et peale koerajalutamise ma muude aktiviteetidega ei tegelenud.

Mõned paranenud üritasid mingit lõpuürituse asja organiseerida, aga kuna paar tükki neist olid minu diagnoosi põhjal kliinilised lollid ja mida sellistega ikka rääkida, siis jätsin viisakalt hüvasti, orgasmigeeniusest mehega veel kättpidi ja liikusin kiirelt piki vanade pärnadega palistatud teed auto poole. Olin juba parklasse jõudnud ja manipuleerisin puldiga, kui kuulsin selja tagant kõps-kõps väledaid samme. Oligi Ande, no täitsa rõõmustasin.

Vahetasime paar laiska lauset ja veeresime trollide-busside sabas Mustamäe poole.

“Täna tuled minu juurde!” teatas Ande ja naise silmad hiilgasid vägagi tuttavalt. Tunnistan, et nii mõnigi kord olin vaadanud tema kleidihõlmast vilknevat kõhnukest põlve. Kuidas mulle jämedad naisepõlved ei meeldinud!

Ande elas viikordse tüüpmaja esimesel korrusel, rõdu oli trellitatud.

“Kas trellid on nende vastu, kes korterist põgeneda tahavad?” uurisin ülemeelikult. Naine sai aru küll, muigas ja kolistas lukkudega.

“Istu sinna,” trügis ta mind kitsukesest esikust elutoa poole, kadudes ise magamistuppa. Ma kohe ei istunud, nihkusin raamaturiiuli juurde ja lasin pilgu üle raamatuselgade. Lugemus tundus Andel hea olevat ja see mind rõõmustas.

“Nüüd võid tulla,” kostus magamistoast. Ruum oli hämar, peegliga meigilaual põlesid küünlad ning ei puudunud ka veinipudel kahe klaasiga. Agne ise lamas laias metallotstega voodis, tekk tiritud lõuani.

Kuidagi narr oli kohe püksid jalast kiskuda, astusin lauakese juurde ja kruvisin samas vedeleva korgitseri abil korgi pealt. Vein polnud midagi erilist, värske ja toorevõitu maitsega, aga abiks seegi. Sokutasin ühe klaasi Agne-poolsele öökapile ja libistasin käe tseremoonitsemata teki alla. Naise rinnad olid jahedad ja kikkis.

“Sellega võib ära harjuda,” arvasin peale esimest raundi lauakese juures värisevakäsi klaase täites.

Kui tunni pärast välisuksel kahe lobiseva vanamuti vahelt läbi pugedes kõhtu sisse tõmbasin, seirasid nende hukkamõistvad pilgud mind kuni autoni.

Kollase kleidiga Ande oli ka aknal ja lehvitas, kuidas muidu!

Illustreerival pildil vestleme Andega tema truudusetust abikaasast.