Kutsuti korralisele ülevaatusele. Teadsin küll, et nii toes kui veermik, rääkimata ajust peaks töökorras olema, aga väike võbelus oli sees. Lisaks vereimemisele oli arst määranud ka mu suure ja hella südame kontrollimiseks EKG. Riietusin ülakehast lahti, läksime pereõega protseduuride ruumi, millest avanes uks perearsti kabinetti.
Hõikasin reipalt: "Tervist, doktor!" Laua taga keskendunult kuvarit põrnitsenud arstitädi kargas kärmelt püsti ning sulges sõnagi lausumata ukse. Eks sama oleks teinud vist minagi, nähes prisket, palja torsoga hiliskeskealist (mulle meeldib nii mõelda!) ärevil pilguga meeskodanikku, kes pealegi sai hiljuti Goodreadsi järgmise resümee:
Kuna ma tean, et isand Konn on võimeline märksa enamaks, siis tahaks rusikat viibutada :) Blogiilmas ei ole riukliku ja vindiga huumori osas talle vastast, aga siin oli see kõik august alla lastud. Isegi eelmise raamatu stiilis ja vaimus lugusidki ei pakutud (umbes selliste ootustega ma muide lugema asusingi), nüüd visati vastu vahtimist lihtsalt kolme meesinimese mõõdutundetut kiitmist ja puhast porri, mis kirjanduslikult omavahel äärmiselt nõrgalt seotud. Kuhu on kadunud mängu ilu, ma küsin!?
Mis see siia puutub? Aga vaat niimoodi, et eelmisel tehnoülevaatusel kaks aastat tagasi kinkisin ma lugupeetud perearstile enda äsjavalminud teose:) Reaktsiooni põhjal eeldan, et ta oli seda lugenud.
Ülevaatus oli igas mõttes positiivne - olen täiesti terve mees!
Pildil jälgib perearst maniaki väikseimatki liigutust. Laual minu õhuke haiguslugu.
No comments:
Post a Comment