Minu juuksurid

    

 Poisina sundis isa mind kord nädalas kukalt puhastama. Mehhaanika tänava nurgamajas oli selline köögisuurune toake, kus kõrvuti kaks juuksuritooli. Ma ei mäleta, et kunagi oleks tööl olnud kaks juuksurit. Igatahes esmalt aeti mul kukal žiletiga puhtaks, siis isal. Maksis see kolm kopikat. Kui tahtsid ka meelekohti tuunida, siis läks viis. Meelekohaga oli veel see värk, et juuksuritädi küsis, et kas "otse" või "viltu" - millegipärast tahtsin ma alati "viltu". Eriti vahet küll polnud. 

   Tulid seitsmekümnendad ja pikad juuksed, poisid enam juuksuris ei käinud:) Parimatel hetkedel lehvisid juuksesalgud mul abaluudeni. Võitlusse asusid nii lapsevanemad kui kool. Muidugi vanemad institutsioonid võitsid ja juuksed pidid taanduma kraeni, pintsakukraeni. 

   Ülikoolis oli alates teisest kursusest spetspodgotovka - tulevaste reservohvitseride juuksed pidid olema sõjaväele sobivas soengus. Sellest ajast on meelde jäänud erinevad juukselakid ja mingi sodi nimega Fii-Floo:) Juuksed koguti pealaele kokku, et kõrvad väljas ja krae puhas oleks. Pealael võis pahmakas olla. Kus ja kas sel ajal juuksuris käisin, ei mäleta.

   Tööle suunati (sain esimesena valida) Tallinna Hotellikoondisse. Oi, see oli tore aeg. "Olümpia" neljandal korrusel oli linna kalleim juuksur, käisin tema juures kõik see kümmekond aastat. Soeng oli toona korralik, vuntsid muidugi ka. 

   Juuksur kolis mingil ajal Jõe tänava salongi, mina lohisesin muidugi järele. Nüüd käisime juba kolme mehega - isa ja kaks poega. Huvitav, et tol ajal ei tulnud enda lapsepõlv üldse meelde. Siis kasvas suur poiss isaga juuksuris käimisest välja ja noorem poeg teadis, et tema kooliteel on üks "kodujuuksur"

   Nüüd olen arvata paarkümmend aastat käinud Nõmmel Mai tänava salongis, teenuse hind on vist linna odavaim, juuksurid tunnevad mu pea eripärasid ja pooltunnike juuksuritoolis möödub mõnusalt nurru lüües. 

   Kalliks mu eilne soeng läks?