Elasin poisipõlves praeguse Mustamäe tee alguses, kohe Ekskavaatoritehase vastas. Kui toodi kohale võimas tee-ehitustehnika ja algas tänapäevase Mustamäe tee ehitus, oli poistel rõõmu palju. Kord õnnestus meil ärandada isegi teerull, aga see oli pigem naudingulähedane kogemus.
Suve lõpupoole sai enneolematult lai, tervelt nelja sõidurajaga tänav valmis ja aguli rõõmuks pandi seal muude liikurite kõrval käima ka sabaga "Ikarus" bussid.Minul oli selline poistejalgratas nagu "Ereliukas". Sihuke tavaline, et kui väntad edasi, siis läheb edasi ja kui väntad tagasi, siis jääb seisma;) Aga naabripoiss Toivol, kes oli väga paha poiss ja kellega vanaema mul suhelda ei lubanud, oli täitsa sportjalgratas nimega "Sputnik". Vot selle "Sputniku" ma ühel kenal suvepäeval endale reite vahele saingi ja kus kukkusin mööda Mehhaanika tänavat kimama. Toivo majast mööda, õekeste Ilse ja Elsa majast mööda, kes olevat ühed litsid nagu mu tädi ütles, poe-Mareti majast mööda ja kiirus aina kasvas. Isegi käike sai vahetada! Kui uhiuue Mustamäe tee lõhnava asfaltkatteni jäi üks postivahe, otsustasin pidurdada. Lõin vänta vastupäeva, aga ei midagi......Nii ma sellesama sabaga "Ikaruse" eest üle tänava kihutasingi, ise paaniliselt tagurpidi vändates, pidama sain alles Ekskavaatoritehase seinas. Toivo polnud tulnud ju selle pealegi, et jungele käsipiduritest midagi rääkida. Samaaegselt minu pauguga käis ka üks teine pauk, nimelt sõitis minu päästmiseks pidurdanud bussile tagant sisse suur MAZ kallur ja ilusast sabaga bussist sai kole sabata buss. Haarasin hinnalise ratta kaenlasse ja julgemata enam selga istuda, jooksin kui tuulest viidud hullumaja taha Seevaldi metsa, olin ju tekitanud kohutava õnnetuse enda meelest. Metsas redutasin hämaruseni, siis peitsin ratta põõsasse ja hiilisin koju. Rattaomanikult ei saanud ma peksa ainult seepärast, et mu tädi peikal oli motikas ja aeg-ajalt sai Toivo sellega sõita, minu eestkostel muidugi. Aga paha poiss Toivo saadeti mingi sigaduse eest Sinti ja mõne aasta pärast sai ta hämaratel asjaoludel surma.
Vanaemale ja tädile ei rääkinud ma liiklusõnnetuse põhjustamisest midagi.....
Pildil kellegi teise "Erekas", mul oli samasugune, ainult sinine.
Mina selle Sputnikuga lihtsalt ei julgenud pidurdada, kuna hirmutati, et kui liiga äkki pidurdad, lendad üle pea. Võtsin kah salaja onu oma. Hoog tuli sellega ikka jube sisse, isegi ei tea, kuidas lõpuks pidama sain, aga rohkem ei julgenud igatahes "laenata".
ReplyDeleteMul oli Kregzdute, mis oli siis tütarlaste variant Erekast (hehee) ja sellega sõites õnnestus kord ketil niimoodi maha tulla, et pidurdada enam ei saanud ja sõitsin ka otse peateele välja, õnneks elasin toona veel rahulikus Tammelinnas, parajasti ühtki autot peateel ei olnud.
Meil oli paar plikat ka kambas - neil ühel oli mingi "ilma pulgata" ratas, aga marki tõesti ei mäleta:) "Sputnikul" pidi meeles pidama, et üks on esipidur, mida muljuda üksnes koos tagapiduriga, muidu käisid üle kaela.
ReplyDeleteMul oli läbi lapsepõlve "Aist", siiani imestan, milliseid distantse ja maastikke selle olematu rattaläbimõõduga rattaga läbitud sai ja kuidas see ei põhjustanud mingeid probleeme (okei, sadul oli tollel mõnus ja pehme küll). Üks mingi naisteratas oli meil majapidamises ka olemas, aga kuna ma olin kaunis pisikest kasvu, siis tolle raam kippus ebamugavalt suureks jääma.
ReplyDelete