Tasapisi nokitsen-nikitsen:)
Sel aastal lükkasin tavapärase suvepuhkuse septembrisse – otsustasime vana sõbra Artoga teha sügisese päikesereisi Vahemeres asuvale Malta saarele. Arto oli möödunud aastal lahutanud, mingid silmarõõmud tal olid, aga ei kedagi sellist, keda reisile kaasa võtta. Mina olin ametlikult leskmehe staatuses ja oi kuidas see mulle ei meeldinud. Ilmselgelt tahtsin atmosfääri vahetust ja miks mitte mõelda ka reisiseikluste peale. Igatahes kondoomipakk läks kohvri sisetaskusse. Tööl andsin asjaajamised üle Peetrile, kuulasin kannatlikult emalike kontorinaiste hoiatusi (ära päiksekreemi unusta, hoia veepudel ligi, vasakpoolne liiklus on jalakäijale ohtlik) ja sõitsin koju kohvrit pakkima. Kedagi transpordimurega kiusama ei hakanud, tellisin öisele lennule sõiduks takso.
Otselend sujus kenasti. Enne varahommikust maandumist serveeriti kerge eine ja septembripäikese esimeste soojade kiirte saatel liuglesime lainete kohal Vahemere kaldal asuvale lennurajale. Sümpaatses väikeses lennujaamas sujusid piiri-ja pakiprotseduurid valudeta ning peatselt istusime tšarterbussis, mis reipalt müdistas valel pool teed mäest üles meie neljatärnihotelli poole sõita. Eks unetu öö andis pisut tunda ja nii meil kaaslasega pea ikka tonks ja tonks rinnale kukkus. Ühel ärkveloleku hetkel kuulsin paratamatult meie ees istuvate ehk juba keskea piirigi ületanud naiste dialoogi – prouad arutasid, et tahaks mägedes liiklemiseks džiibi rentida, aga hästi ei julge sõita ja eks need lõunamaa mehed tõmbavad valgetel inimestel naha üle kõrvade ja ei tea, kas auto on ikka tehniliselt korras ja…
Ma ei saa öelda, et kohe oleksin sugupooltevahelisele variandile mõelnud, eelkõige ärkasin ikkagi mehena, kes aitab ja kaitseb abituid naisterahvaid. Müksasin ka Argo ärkvele ja soliidselt köhatades teatasin:
“Vabandust, kuulasin salaja pealt - me võime autovalikul aidata. Plaanime ise ka autoga saarel ringi vaadata.”
Brünett tahtis nagu midagi vastu kobiseda, aga priske punapea müksas teda ning kudrutas:
“On veel džentelmene eestlastegi seas!”
Hotell polnud midagi erilist – tavaline neljatärnikas kööginurgaga apartementidega. Tuba oli avar, aiavaatega ja suure rõduga. Loputasime reisihigi ja suurema väsimuse maha, panime heledamad püksid jalga ning kopsisime reisikaaslannade ukse taga. Nende tuba oli samal korrusel, ainult vastassuunas – aknad avanesid Buggiba ühele peatänavale. Naised jätsid meid koridori ootama, mida me muidugi teha ei kärsinud ja kobisime alla fuajeesse, leidmaks soovitusi nii autorendiks kui ka kohalike vaatamisväärsustega tutvumiseks. Meie bussitäis rahvast oli suuremalt jaolt majutatud, leti ees seisis veel vaid kaks paarikest, ilmselt omavahel tuttavad. Sättisime end nende järele, aga kohe vupsas tagaruumist välja tumedapäine neiuke, kes heas inglise keeles uuris, kas saab meid aidata. Mõne hetkega oli letipealne brošüüre täis laotud, tütarlapse käed käisid nagu kasiino diileril. Ilmselgelt oli autorentijatel hotellitöötajatega oma diil, sest pikalt valimata suruti mulle pihku neljaleheküljeline flaier, milles kõige kallimale maasturile oli juba punane ring ümber tõmmatud. Tänasime viisakalt ja taganesime saagiga lobbybaari. Sealt meie autohuvilised kaaslannad meid tabasidki. Kui nad ka olid pisut pahased, et me toa ukse taga ei passinud, siis välja nad seda ei näidanud. Tegime kerged kokteilid (olin välja uurinud, et Maltal kehtib juhile Suurbritanniaga sama alkoholi piirmäär – vabalt võib manustada pindise õlle või selle ekvivalendi mõne teise alkohoolse joogi näol). Lähim autorent asus paari kvartali kaugusel. Arvasime end nii jõukaks küll, et mõne naela pärast kusagilt äärelinnast odavamat pakkumist mitte otsida. Arto jalutas brünetiga ees, mina punapeaga löntsisime sabas. Kui hakkasime vales kohas teed ületama, vaatasime ka valele poole. No kogu liiklus käis ju meie jaoks valet pidi! Napilt sain enne punakollase bussi ette astumist pidama ja kaaslannat pidin takistama lausa kleidisabast haaramisega – too oli juba poolel teel bussirataste alla. Juhtus veel nii hästi, et intensiivse tõmbega läks punapea poolpöördesse ja koperdas oma lopsakate rindadega mu kaenlasse.
“Kolmanda astme lähikontakt,” pobisesin ta juustesse.
“Jää hakkas liikuma, härrased vannutatud mehed,” oli teine mõte.
Liikuma hakkas tegelikult hoopis üks kehaosa. Punapea muigas, küll ta juba teadis. Mina veel ei teadnud.
Võtsime peale lühikest arupidamist “Suzuki” - presentkatusega lahtise maasturikese. Kuidagi kujunes nii, et rooli ronis Arto, tema kõrvale brünett ja me lopsaka punapeaga kobisime tagaistmele. Nüüd oli aeg tutvuda – me olime igati vabad mehed, varjata polnud midagi, rääkisime kõik ausalt ära. Brünett vaatas korra üle õla kaaslannale otsa, leidis sealt mingi kinnituse ning tutvustasid end kui Anna ja Anne. Passi me ei küsinud, ju siis nii oligi. Pärnu tüdrukud, töötasid mõlemad kohalikus haiglas, üks oli vist vastuvõtu- ja teine opiõde. Väga tööst me rääkida ei tahtnud, olime ikkagi puhkusel. Kuna reisiväsimus oli veel keres, siis sel päeval me peale kerge supluse mustja liivaga kaetud lahesopis ette ei võtnud. Selili Vahemere soolakas vees ulpides ujus mulle märgilise tähendusena külje alla kasutatud kondoom. Vastikusest puristades kiirustasin veest välja, kuivatasin end polosärgiga, sest kes siis autot rentima minnes rannalinasid kaasas tassib ning veeresime õnnelike kuid väsinutena hotelli puhkama.
Ärkasin mingi kimeda heli peale. Kell näitas varast õhtutundi. Ringutasin, pöörasin end kõrvalvoodit vaatama, see oli tühi, linad kortsus ja tekk hooletult põrandale pudenendu. No muidugi – mist tekk, isegi huugav konditsioneer ei suutnud tuba jahedana hoida. Ajasin end just jalgeile, kui kostus sama kime heli, mis ennist. Kiikasin aknast välja ja just õigel hetkel, et näha nurga taha kaduvat motikat, mille tagaistmel lehvis kuidagi tuttav kleit.
Ümber hotelli naiste rõõmuks tiirutav Arto oli parkinud oma renditsikli kohe peaukse kõrvale. Samas seisid nii Anne kui Anna – just tema kleiti olingi näinud nurga taha kadumas.
“Maltal pole kiivrit vaja,” teatas Arto tähtsalt.
“Muidugi,” arvasin. “Ajusid pole ka vaja.”
Naised kihistasid naerda. Natuke mõelnud, muigas ka vana sõber. Nüüd oli meil lisaks kahele naisele ja maasturipojukesele ka Bandiidi nimeline tsikkel. Anne, see brünett, käis toas teksaseid jalga vahetamas ning Vahemere õhtusumedusse nad kadusid. Kui mulle ka tundus, et punapea Anna väikese kadedusega neile järele vaatas, siis minu poole pöördudes oli ta hakkamist täis:
“Mida siis meie teeme?”
Pärast ei uskunud ma ka ise, mida me kõike tegime, sest ühte õhtusse sai neid tegemisi natuke palju. Esmalt kokteilid hotelli katusebaaris. Kuna need tundusid lahjad, siis võtsime ühe kohaliku prosecco lisaks. Et kõhus vahemereliselt loksus, käisme restoranis mereande manustamas. Nüüd tundus, et on just paras aeg minna kallale reisile kaasavõetud Torrese konjakilaadsele tootele. Sorisin parasjagu kohvris hoolikalt pesu vahele pakitud alkoholipudelit otsida, kui telefoni saabus sõnum Artolt: “Hoia tuba vaba!”
Näitasin sõnumit kaaslannale, me mõlemad olime juba üsna kenas vines. Anna kehitas õlgu: “See on ju Anne!”
Mida iganes see tähendas, oli puhkus meeldivalt alanud. Jätsin lauakesele sirgelduse, et oleme tüdrukute toas ja seal me Annaga olimegi kuni hommikusöögini.
“Konjak oli vist pisut liiast,” arvas punapea hommikul ihupaljalt voodiveerel istudes. Minu arvates oli liiast naisterahva kolmekordne iha ligi viiekümnese onku järele, aga ütlema ma seda ei hakanud. Taas tuli meelde tabav ütlus aastakümnete tagant – narri naist ühe korra narrib too sind üheksa korda vastu. Aga meil oli ju veel kuus päeva puhkust ees!
Päevad olid üsna ühtemoodi, et mitte öelda üksluised. Paar esimest päeva olimegi nagu paarisrahvas omaette tubades, siis tikkus Anna miskipärast Annega kokku kolima ja nii jäigi. Armurõõmude nautimiseks saime tube ikkagi jagatud. Kui ma ka mõtlesin naistevahetusele ja seda ka Annale mõista andsin, siis too priskete reite ja kenade kurvidega proua arvas Arto enda jaoks liiga paksuks! Minu sada kilo polnud muidugi kõneväärt.
Malta oli nii pisike saar, et kolmandaks päevaks olime nii suuremad kui väiksemad teed kõik läbi kimanud – otsustasime järgmise päeva veeta Gozo saarekesel. Jätsime auto sadamasse, läbisime meie kunagiste “tankiveopraamide” sarnase laevukesega mõnekilomeetrise väinakese ning rentisime kahekümne kohaliku raha eest kogu päevaks vana Mersu-takso. See oli hea mõte, sest taksist viis meid kohtadesse, mida ise poleks osanud otsidagi. Näiteks maa-alust jõekest vaatama, musta liivaga kaetud üksikule rannale, kuhu ta meid diskreetselt pooleks tunniks omapäi jättis või “odavasse” kullapoodi, kus tõesti kõik üllatavalt odav oli.
Reisi eelviimasel päeval otsustasime naiste ettepanekul õhtud eraldi veeta – nemad tahtsid mingisse kohalikku kõrtsi minna, kus pidi nägema meeste strippi, “full monty” või midagi. Me läksime Valletta ööeluga tutvuma, midagi konkreestet plaanis polnud. Jalutasime iidsete kivimüüride vahel, nautisime vaikset õhtusuminat tänavakohvikutes ja -baarides, rinnutasime balustraadidel öist linna vaadata. Kuidagi sattusime kitsale tänavakesele, kus kõik tundus punane – kardinad akende ees, tänavale tõstetud toolid, ustel vahtivate kohalike daamikeste seelikud ja ka kingad. Kes liigutas laisalt lehvikut, kes kimus suitsu. Asi tundus kahtlane. Eriti kahtlaseks läks tunne siis, kui mind selja tagant pepsist näpistati ja vööni lokkidega brünett laisalt huuli liigutades pomises:
“Hello, handsome!”
Teadsin kohe, et seda tahan ma proovida, olgu see mis siis on. Oli viis minutit seljamassaaži ja kolm minutit kondoomiga suuseksi. Kui mulle meenus Buggiba rannas külje alla ujunud ollusega täidetud kontrasepetiiv, läks mul pauk lahti ja naer tuli peale.
“No laughing matter!” pahandas teenindaja. Teenus maksis samuti kakskümmend raha. Korraks mõtlesin tunnihinna peale sellise minutimaksumusega teenuse juures, aga las see olla. Kui ikka veel itsitades tänavale astusin, seisis Arto truu paladiinina endiselt punaste kardinatega akna kõrval. Ta ei küsinud midagi.
Sel õhtul me kahte A-d ei külastanud ja ka nemad meie tuppa ei tikkunud – küllap oligi “full monty.”
Viimasel õhtul tegime kerge tubase konjakiringi. Anna küsis, kas ma talle ikka helistan. Vastasin, et tahaksin küll, aga naine vist ei lubaks.
Tagasilend möödus vahejuhtumiteta.
Pildil Gozo praam, mina paremal pardal:)
Lugejate massid leiavad, et kõike muud on piisavalt liiga detailselt kirjutatud, aga põhiasi, mida reisile tegema mindi, on absoluutselt välja jäänud. Niimoodi reisikirju ei kirjutata, lugejate massid on pettunud.
ReplyDeleteA mida seal Maltal muud teha? Ikka sex, drugs and rock´n roll:)
ReplyDeleteTõlgin viimase: ühe kivihunniku juurest teise juurde veeremine.
Paadunud dopamiininarkarina teatan, et tänav, auto ja meri on igal pool yldinimlikud ja yhesugused, aga igasugu mahlade voolama panemise tehnilised detailid kyllalt peenelt erinevad, vahet pole, kas mootorsae v seksuaalse isiku. Kahjuks ma ei näinud siin neid ilmekaid detaile. Oma aju eripärade tõttu loen ma ainult plogisid, laulutekste ja tehnilist kirjandust, seega oskan suurepäraselt ridade vahelt lugeda ja detailide yle norida. (Trolliirvel vasakule ära)
ReplyDeleteKas ma lugesin praegu lõiku tulevasest üllitisest või tuletad lihtsalt lapsepõlve meelde?
ReplyDeleteHehheeee, Kaamos-Kaamos:) Kui olen lubanud, et järg tuleb, siis järg tuleb - "Sada..." teine osa.
ReplyDeleteAga Maltal olen ma tõesti käinud...naise ja lastega:D