Tühi sahtel

    

   

Aasta oli siis 1989, mil "Olümpia" neljandal korrusel avas uksed rootslaste hambakliinik. Kuna ruume renditi meie ettevõttelt, said teatud pagunitest alates ka rublakodanikud rootsimaiselt hambaid ravida. Linnakodanikud pidid valuutakukrut kergendama. Kappasin ka muidugi kohale ja kodumaisel kikutohtril jäi üle ainult oiata. Rublahunnikut enam ei mäleta, aga mu neli esihammast said säravvalged kroonid ja garantii kümneks aastaks. Tegelikult kestsid need enam-vähem tarvitamiskõlbulikult kolmkümmend ja pluss aastat. Täna tagus minu lemmikdentist sahtli tühjaks. Haamriga!!!

   Kui doktor oli vajalikud eeltoimingud teinud, hoiatas ta õrna häälega, et nüüd ma natuke kopsin. Piilusin ripsmete vahelt ja kohe, kui nägin arsti käes esimeseks hoobiks tõstetud kroomitud haamrit, sulgesin kiirelt silmad. Üks hammas lendas mulle kraevahele, teine suisa juustesse. Oleksin sellist asja võinud ette kujutada näiteks NKVD keldrites  või Kambodža piinakambris, aga mitte tänapäevases hambaravis:D Kord või paar on tulnud vana kroon erinevatel põhjustel eemaldada ja siis on nakitsetud sõrgkangikese ning tangidega. Aga nüüd - kops-kops-kops ja hambad lendavad!!!

  Sahtel tühjaks ikkagi ei jäänud - peale rasket haamritööd askeldas arstiproua veel tunnikese allesjäänu kallal, midagi ta täitis ja silus ja puuris ning lõpuks suruti köntidele otsa ajutised plastikhambad. Nüüd näen mõnda aega välja nagu Dracula.

Pildil rootsi hambad, ärge neid kodus järgi tehke.