Esmalt olin asendusliige. Abikaasa sünnipäevaks oli planeeritud õdede-vennakse ühisretk Brasiiliasse koos kaasneva teatrikülastusega, aga kuna vend ei saanud tulla, värvati mind Wennaks.
Täna sai vanim lapselaps viisteist - sättisime onuga end hakkamist täis, traditsiooniliselt hankisin kingiraamatu - sedapuhku Stephen Hawking "A brief history of time" - ja kõlistasime väravakella. Aiavärav avanes, aga majauksel seisis minia, kes käed samovarina puusas teatas, et tuppa pole mõtet tulla, sest "meil pole siin midagi":D Isegi poega polnud - olla sõpradega soojale maale kärestikele raftingule sõitnud.
Uued ajad, uued kombed - tammusime pojapoegadega tagaaias veerand tundi kiiresti külmenevas kevadõhus kaheksaid teha ning kobisime sooja autosse. Aknal ei lehvitanud keegi.
Pildil Cafè Brasil hõrgutised.
Ikka kõrtsituppa sooja tuleb minna, kui kylas tuppa ei lasta ;)
ReplyDeleteJumaluke,mina mõtlesin,et ainult minul juhtuvad peres sellised asjad...Peab ütlema,et "olen lohutatud". Oh aegu,oh kombeid,oh ajastuid ja hetki.
ReplyDelete