Kokku oli neli klassi. Tegelikult kaheksa, aga need olid jagatud kahe aktuse vahel. Neljast kolm olid kohalikud, neljas oli ukrainlaste klass. "Meie" tüdrukud oli lõhikutega kleitides, sääred välkusid, kontsad klõpsusid, poistel olid ülikonnad (tõsi - vaid mõni üksik lips). Tosse kanti nii ülikonnaga kui ka piduliku kleidiga. Ka poja klassijuhatajal olid tossud. aga ühe paralleeli klassijuhtajal seevastu kümnesendised kontsad. V.ilus! :) Direktor kätles ja ulatas tunnistuse, klassijuhataja embas ja andis roosikese. Poisid kummardasid, tüdrukud tegid kniksu. Ka see kontsadega klassijuhataja kniksutas:)
Ukraina lastest hakkas mul kahju - väga vabandan, aga nad nägid välja nagu kubujussid. Ma saan ju aru, et majanduslikult on neil tõenäoliselt üsna vilets seis ja ka õppeprogrammi läbimine polnud kerge, aga "meie" laste kõrval oli dissonants märgatav. Igatahes meie riigi hümni laulsid nad kenasti kaasa.
Üritasin südmust jäädvustada - klasside sissekõnnil võtsin fookusesse paraku täiesti vale noormehe, väljamarsil - nagu ka videost näha - on ikka õige poiss. Näpus närtsind roos ning kiitusega lõputunnistus. Isasse!:)
Õnne tublile isale!!
ReplyDeleteOmast kogemusest. Keskkooli ajal olin noor antisotsiaalne kylmetav kodutu, ei vanemaid, et tugiisikuid, ei suhkruissisid. Klassijuhataja korraldas mulle lõpetamise kaltsudeks, 1993, mingid humanitaarabi ylejäägi ylejäägid, mida tuli ka veel endal yle kõbida. Sellel kõigel olid muide sõjakoldes elamisega võrreldavad põhjused. Seega mõtlen, et ukraina lastel on tähelepanu lihtsalt mujal ja neil ei jätku enda kaunistamiseks vajalikul määral pauerit.
ReplyDeleteÕnne lõpetajale ja kiidud vanematele!
P.s. eile oli mu lapse nr 3 keskkooli lõpuaktus, rõõmu jätkub 😀
Tubli isa tänab! :) Kaarenile - et seda jätkuks ka edaspidi!
ReplyDeleteAga ukraina tüdrukutelt oleksin oodanud nagu...ma ei teagi, mingit girlpowerit ehk. Nagu slaavlannad ikkagi. Seda ka veel, et nii mõnigi tütarlaps pühkis vesiseks tikkuvaid silmi, ka meie tüdrukud.