Tiksus teise poolde minu elu kuues kümnend. Ise ei saanud arugi, et nõnda kaua ilmas elatud – olin enda ja ka perearsti arvates eakohaselt terve mees.
Isa pärandusega võtsin tegeleda ühe tuttava-tuttava advokaadi abiga. Mõtlesin esmalt küll Tiina peale, aga kuna meie tuvus lõppes auto esiklaasile jäetud musta pesuga, siis loobusin. Pärimisasi oli keeruline, sest isa oli enne taburetile ronimist kritseldanud vihikulehele omakäelise testamendi, mis sätestas majajuraka Leilile ning vanamehest jäänud iidse Toyota bussikese minule kui ainsale pojale. Oma seaduslikule kaasale ja poja emale ei soovinud vana -Ants midagi jätta. Paraku seaduse silmis olid lahkunu omakäeliselt testamenteeritud soovid tühised. Advokaat soovitas pika ja valulise pärandiprotsessi asemel kokkuleppemenetlust. Mõned nädalad ja paar ebameeldivat visiiti hiljem vormistasime õigusbüroos kokkuleppe – maja läheb müüki ning müügihind jagatakse kolme subjekti vahel võrdselt. Leili tikkus midagi seletama, mida ta oma pärandiosaga teeb, aga enne kui mina jõudsin porisema hakata, ütles meid lepitanud advokaat konkreetselt, et see ei kuulu käesoleva protsessi teemasse ning nii jäigi. Viisin ennast suhteliselt viisakalt riidesse pannud ning isegi kergelt lõhnastatud ema koju ning andsin talle pool tundi kestnud autosõidu ajal üheselt teada, et rahana ta seda pärandiosa ei näe – panen selle tema hooldekodu fondi. Ega tal mingit kobinat polnud – kainena sai ta ka ise aru, et vanadus on käes ja pikka pidu sellise ennasthävitava eluviisiga pole.
“Aitäh,” pobises mu sünnitaja end autost välja upitades ja korraks hakkas mul temast isegi hale. Siis tulid meelde seigad minu raamaturiiuli tühjaksmüümisest, lukkude lõhkumisest, Reesika hirmutamisest ning mälupilt gaasipliidi ees okseloigus põlvitavast vanast naisest, kes oli üritanud end majapidamisgaasiga tappa, toppides pea praeahju. Sai ta sellest üritusest üksnes tuumapeavalu ning tühjaksoksendatud mao. Muidugi aitas ka see, et juhtusin just sel päeval ja sel hetkel oma kinnisvara tulema üle vaatama. See veel puuduks, et mu mõlemad vanemad oleks lahkunud vabasurma läbi - ei-ei-ei!
Rauma perehotellikesega saime ka ühele poole ja kuigi mul mõningaid kahtluseid oli, käisime koos Peetriga töid üle andmas ning osalesime ka järgneval õhtusöögil ühes mereäärses restoranis. Kõik oli vinks-vonks, kahtlaseid kokteile ei pakutud ja üldse oli tellijast perekond üllatavalt väljapeetud – ilmselgelt hinnaline kaelakee toonitas Mona luigekaela, Tauno lips sätendas ning ka kingad olid korralikult läikima löödud. Hiljem vajusime uueks ehitatud hotellis rahutusse joodikuunne, millest ebaõigaselt vara äratas meloodiline telefonipinin – startisime aovalgel Helsingi poole. Kuna alkomeeter näitas mul suuremat numbrit kui Peetril, andsin rooliratta tema kätesse. Ega Peeter ka päris nulliga ei pääsenud, aga minu teadmist mööda oli Soomes roolis olles mingi väike promill lubatud. Pisut vissis näoga kobis mu parem käsi juhiistmele. Vahtisin aknast välja, suurt juttu ei aretanud, mõtlesin rohkem Mona luigekaelale ja sellele, mida ilma “kärbseta” kõik oleks võinud olla.
“Ainult oleksid,” naersin rõõmutult ja peale Lohja risti jäin tukkuma.
Laevas arvas Peeter, et nüüd magaks tema ning võttis kajuti, muidugi firma arvel. Ega ma keelanudki, sest põhitöö tegigi ju tema, mina lohisesin niisama kaasa ning pealegi sain ise juba sõidu ajal puhata ning tukkudagi. Tundsingi end tänu sellele suht reipana ning seadsin sammud just avatud grillrestorani poole. Hämarasse ruumi astudes tundsin justkui tuuletõmmet, aga tuul oli soe. Võdistasin end ning vaatasin kahtlustavalt ringi. Kuidagi oli juhtunud nii, et minu intiutsioon andis end alati tunda tuuletõmbuse näol. Lisaks tuli meelde katuse-Sulev. Tegin sammu kindlamaks ning marssisin vabasse lauda. Menüüd sirvides tundsin taas justkui kuumahoogu.
“Mis nüüd?” mõtlesin. “Üleminekuaastad?”
Eks ma olin muidugi mõelnud vanuse kasvades enda tervise peale, külastasin lisaks perearstile paariaastase regulaarsusega ka meestearsti. Too oli vahva tegelane, kellega ma tutvusin juba neljakümnendates, mil oma lodeva seksuaalkäitumise tulemina sain eesnäärme põletiku. Kui toona minuealine meesarst mind lavatsile külili kamandas ning kummikinda kätte tõmbas, ei osanud ma midagi hullu oodata. Kuna põletik oli tugev, siis ka eesnääre vastavalt valulik ning peale palpeerimist kinnast käest võttes teatas doktor usalduslikult, et oma eesnääret kontrollib ta ise. Ma ei soovinud seda teemaarendust, sest pärasool tuikas endiselt. No ja perekas kah kamandas mu igal sügisel vereanalüüsi andma. PSA ja testosteroon olid seni igati eakohaselt normi piires.
Kui tulel röstitud seakaelaga ühele poole hakkasin saama, olin täiesti kindel, et keegi üritab mulle pähe tungida, vibratsioon oli peaaegu füüsiliselt tuntav. Kaapisin maitsva pohlakastme viimase lihatükiga kokku ning mäludes kallutasin pead vasakule-paremale, samal ajal vaba käega kukalt masseerides.
“Valutab, jah?” kostus kaks lauda eemal istuvalt küpselt proualt. Tegelikult ei valutanud. Aga vaevalt sain mõtte lõpuni mõelda ning pilgu taha-vasakule pöörata, kui meelekohtades hakkas taguma nagu vasaraga.
“Mida kuradit?” arvasin pilku üksinda lauas istuvale daamile pöörates. Daamile seetõttu, et tegu oli tõeliselt silmapaistav persooniga. Tumeda tuka alt minule suunatud pilk oli tihe, tundus nagu paiskuks ta laubast mingi energiavoog, mis justkui presssis mu pead kruustangide vahele. Nähes mind kulmu kortsutamas, proua tõusis ja astus vetruval sammul (pikad jalad-pikad saapad, märkasin) minu lauda. Midagi ütlemata pani ta oma kitsa jaheda pesopesa korraks mu laubale ja ena imet, peavalu kadus hetkega.
“Ise andsin, ise võtsin,” sõnas ta tõsiselt. Näos polnud muigekübetki, silmis samuti mitte. Mul hakkas kõhe. Naine oli eatu – sama hästi oleks võinud pakkuda nii nelikümmend kui kuuskümmend. Ilmselt oli tõde sellele viimasele numbrile lähemal. Näonahk oli krobeline, ninajuurel tõsine kurjusekorts. Seevastu keha tundus justkui kolmekümneaastase oma. Tekkis vastupandamatu soov talle käsi pihale panna.
“Mitte veel,” muigas lillaks värvitud huultega suu. “Aga varsti!”
“Me kohtume veel,” lisas Soome nõid (sest nii olin ma ta mõttes ristinud), pani hetkeks oma peopesa mu rahutult lauda trummeldavatele sõrmedele ning hõljus minema. Jäin talle juhmilt järele vahtima. Pea hakkas ka jälle valutama.
Mõni päev hiljem sirvisin vanimas tutvumisteenuste portaalis uusi tulijaid ja pidin toolilt maha kukkuma, kui märkasin värskete liitujate seas minu laevatuttavat. Fotolt õhkuv aura oli tunnetatav – mitte küll nii tugevalt kui laevas, aga ikkagi. Kõhklesin hetke ja siis laskusid mu sõrmed klahvidele.
“Ma ootasin su kirja,” itsitasid naise esimesed kirjaread mu läpaka ekraanil. Ma ei võtnud seda seisukohavõttu väga tõsiselt.
Tuuli oli väikese pitsaketi omanik. Või mis väikese – kui sul on Soomes kolm ja Eestis kaks putkat, oled lausa rahvusvaheline tegija! Sain aru, et kui kodumaal võid oma kiirtoiduputka püsti lüüa ja mõnda aega ka kenasti toimida, siis kuidas see Soomes, kus pitsakohti iga nurga peal sellega hakkama saada, oli täielik müstika. Ka perekond oli Tuulil rahvusvaheline – kaks kodumaist tütart täitsa eesti mehega, poeg soomlasega ja veel üks – nagu naine ütles – “kadunud poeg” rootslasega.
See naine oli tegija! Tema noorem õde oli lapsena surnud ning sest ajast saadik nägi Tuuli inimeste aurasid, vaatas minevikku ja tulevikku.
Kõigest sellest rääkisime meie taaskohtumisel Tallinn-Tartu maantee ääres, kohe Koeru ristis asuvas pitsaurkas, mille katusel särasid neoontähed “Pizzapalee.” Kohakeses oli neli kaheinimeselauda ning keset ruumi hobuserauakujuline teeninduslett. Kui põhiliselt tegutses pitsamamslina üks palgaline koos Tuuli vanema tütrega, siis täna oli leti taga omanikuproua isiklikult.
Rebisin kellakõlinal söögikoha ukse avali ning komistasin porimati taha. Milline sisenemine, muhelesin endale habemesse. Tuuli oli teatanud, et kui on kliente, siis pidin minagi tavalist näljast teesklema. Ega teeselda polnud vaja – kere oligi hele. Astusin komistamisest hoolimata bravuurikalt leti äärde, naine vaatas mind muiates.
“Mida teile?” vormisid pruuniks võõbatud huuled küsimuse.
“Võtaksin vastavalt omaniku soovile,” vastasin enda arvates nutikalt. Aega oli mul kuni õhtuse koeraringini ning seda kavatsesin ma maksimaalselt ära kasutada.
“Mängime sellist mängu, et täna oled sina koer,” üllatas Tuuli. “Pane see kaela!”
Letile ilmus neetidega kaelarihm. Vaatasin segaduses ringi – kas see on mingi “varjatud kaamera” värk.
“Tee kiiresti, üks klient tuleb!” kamandas naine üle mu õla parkla poole kiigates. Täiesti juhmistunult ajasin pea õieli ning Tuuli toppis mulle rihma kaela. Nöörijupist sikutades suunas ta mu hobuseraua sisse, tõmbas sissepääsu katva kardina ette ning põlvega togides ajas laia leti alla. Üllatuseks avastasin seal pehme diivanipadja – tegelikult oli seal üsna mugav istuda ning olukord hakkas mulle nalja tegema. Kõrvad kikkis kuulasin, kuidas Tuuli meeskodanikku teenindas – too tundus olevat püsikunde. Helide järgi üritasin aimata, mil kombel pitsa valmib . Tainast rulliti, plötsati sinna ühte-teist peale, ahjuukse avanemine ning elektriahju sumin markeerisid küllalt arusaadavalt kiirtoidu valmimise erinevaid etappe.
“Head isu,” kuuldus Tuuli hääl kuskilt kõrgelt ning koos taldriku letilelöömise laksatusega sain naise vaba käega laksu vastu põske ning ühtäkki kõrgusid just mu näo ees perenaise pitssukkadesse aheldatud vormikad reied. Aluspesu oli naisel ilmselt ununenud hommikul jalga tõmbamata. Teadsin, mida mees selles olukorras tegema peab ja tegin seda aeglaselt ning naudinguga. Maitse oli puhas. Maitse oli ilmselt hea ka pitsaga maiustanud mehel, sest tema tänusõnadega üheaegselt kostus ka Tuuli suust pisut kähehäälselt:
“Ma tänan, ma tänan!”
See oli vähemalt ühe tänusõna osas ilmselt mulle suunatud, sest rihmast sikutades juhatati mind leti alt välja.
“Good dog, good dog!” patsutas Tuuli mind põsele. Naine lasi ribakardinad alla, keeras uksel rippuva “Avatud” sildi teistpidi ning sakutas mu püksirihma lahti. Koer olin ma endiselt. Kui ma järgnenud suguakti ajal naljaviluks paar korda “auh-auh” ütlesin, sain laksu vastu tagumikku. Ja pärast ikka pai ka!
Naise maakodu, kus elas ka ta vanem tütar, asus sealsamas, paar kilomeetrit Tartu poole. Nagu paarisrahvas muiste käisime koos külapoekesest läbi, ostsime head-paremat ning lahke võõrustajana valmistas Tuuli õhtusöögi. Laud oli stiilne – pikad küünlad, kõrged klaasid mullijoogile ning õhukesed tassid koorega kohvile.
“Sa jääd täna siia,” teatas nõid ja nii oligi. Hetkega oli unustatud jalutusringi ootav koer ning homseks tööhommikuks planeeritud tegevused. Lisaks meeldivalt õhulisele seksile sain teadmanaiselt üht-teist kõrva taha panna.
Pea mu kõhul, luges Tuuli sõrmi kõverdades ette kõik, mida mu minevikust ja tulevikust teadis. Minevik oli ühe erandiga täpne – ma olin saanud kahe lapse isaks, aga need polnud mõlemad mitte tütred, vaid mu armas äbarikust varalahkunu oli poeg. Pean ütlema, et ma ei hakanud seda täpsustama, jätsin enda teada.
“Ma tavaliselt seda ei ütle, ainult sulle,” sosistas Tuuli. “Sa saad vägivaldse teo läbi peaaegu surma, aga pääsed. Elu lõpus elad õnnelikult ühe naisega. Tema päästab su – kõigest!”
Ta pidas pausi ning lisas: “Kahjuks pole see mina. Sa oled minu jaoks liiga hea mees.”
Suhtlesime Tuuliga ligi aasta, kuniks ühel hetkel ta lihtsalt kadus. Meilipost suleti, telefon oli tumm ja kui võtsin sõita Koeru risti, oli sealne pitsaputka kadunud. Täielik müstika, ma ütlen!
Pildil koer nimega Good Dog, kel pole midagi ühist tekstis kirjeldatud seksuaalperverssustega.
