Paluks tõlkida "hirmuunenägu". Lapsel oli pühapäeval järjekordne tantsuvõistluse "Magus algus" etapp, sedapuhku Tallinna lähedal Kiilis. Kui eelmise aasta "Magus algus" tikkus juba alguses kibedaks lõpuks kätte, siis seekord sai palju rohkem higi, verd ja pisaraid. Natuke naersin ka. Nimelt siis, kui puutumatuks tagavaraks varutud 300 gr. shokolaaditahvlit lumetuisutuuliste põldude vahel kolmandat tundi seisvas autos närviliselt hävitades lapselt küsisin, et kas ta teab, mida tähendab "stress"? Jah, vastas laps, ilmselt mu auto bensunäidiku langeva noole jõllitamisest punnis silmi vaadates - see tähendab paanikat. Ja jäi ise lummehanguvas autos mõne minuti pärast tukkuma. Isegi norskas natuke. Minul nii head närvid polnud. Järele mõeldes pole mul kogu kolmekümneaastase juhikarjääri jooksul selist situatsiooni olnud, et ise nagu pole midagi lollisti teinud, aga lumes kinni oled ikka. Ainuke õige tegu oli hommikul lühikese jakikese asemel pikema, eelmisel aastal soetatu firmasümboolikaga, sooja ja tagmuikkukatva jope selgaajamine. Kuigi Päästeteenistus hoiatas, et tankige autod ja laadige telefonid, jäid mul need mõlemad tegemata. Laps veel pidi suure õega minema "Tantsude.." otsesaatesse, selleks me ka juba varakult, nii 4 paiku, Kiilist Tallinna suunas startisime. Viie tunniga auto ümber kuhjunud hangest sain ESP ja TSC väljalülimise järel minema;) Kolm kilomeetrit sõitsin nagu Joonas, siis ilmus otamatult stopptulede rivi, mis paistis nii kaugele, kui silm tuisus seletas. Muidugi eeldasin, et keegi on kraavis, aga küllap varsti välja tõmmatakse. Nii need tunnid tiksusid, aeg-ajalt jalutas keegi siia-sinnapoole mööda, aga need ei osanud muud kosta, et kuni Tallinna ringteeni, st. 4 km ulatuses liiklus seisab. Pisut peale 7 tuli mingi asjamees, vilkuv punane tuli otsaees ja soovitas Kiili tagasi sõita, et vähemalt soe ja kuiv. Hoolimata töötavast mootorist, hakkas ka autos jahedaks minema ja niiskus näris vanu ja noori konte. Mitmed ümberpööravad masinad jäid omakorda lumevallidesse kinni ja nii jõudsimegi alles kaheksaks spordihoonesse tagasi. Tore oli veel see, et mingi LC mürakaga liiklev naisterahvas keeldus mu palvest teha lumeväljale minu auto jaoks jäljed ette. Siin jääte niikuinii kinni, jälgedega või ilma, väitis ta. Mistõttu minu õnnetu esiveoline seisis vilkuvate ohutuledega praktiliselt keset teed. Saalis käis jube möll, lapsed lõbutsesid täiega. Kavalamad vanemad tirisid kuskilt võimlemismatte ja asusid neil pikutades korraldama söömis-ja joomisorgiaid. Mõni tukkus ka. Aeg-ajalt haaras keegi korraldajatest mikrofoni ja teatas, et uusi uudiseid teeoludest on oodata poole tunni pärast. Nii kuni üheteistkümneni õhtul. Samas märkasin ärevusega, et rahvast hakkab nagu vähemaks jääma. Jõlkusin veidi ringi ja veendusin, et parimate konspiratsioonireeglite järgi lahkutakse kolmeste seltskondadena. Infot hangiti soojatulevatel traktoristidelt, keegi tundis ära mingi vallaametniku ja korraks välgatas ka aktiivsete emmede poolt väljakutsutud Tallinna Päästeameti kõrgete kuppudega töötaja. Hiilides niimoodi grupist grupini, kuulsin mingil hetkel sosinat, et mingi külavahetee on puhtaks lükatud suunaga ringteele. Otsetee olevat ikka veel kraavismolutavatest autodest läbimatu ja kuskil olvat ka mingi avarii. Krabasin lapse ja kompsud ja vudisime kolmese kamba järel neljandaks. Naljakas oli see, et tol kiivalt varjatud haruteel hargnes seltskond omakorda kolmeks, mina sattusin vist selle targema sappa, kes kitsal rajal kolmekümnega manööverdades tõesti lõpuks mind ringteele välja vedas. Lõpp oli lust ja laulupidu ehk teisiti öeldes (Joeli sõnad) nagu väikse Muki sitt. Ringteel oli üks kolmekümnega sõitev pereema (panime mööda) ja Volvo linnamaastur (jõudsime järele ja jäime sappa), mis meid kenasti Tallinna vedas. Linnatänavad olid hullemas seisukorras kui ringtee. Mis mind üllatas, oli see, et meedia väitel oli tormivarjus 700 last. Ka kõige suurema tropi ajal polnud minu arvates tegu isegi mitte ligilähedaselt selle arvuga. Esimeselt külmetamiselt naastes oli kokku nii lapsi kui vanemaid jäänud spordihoonesse ehk 200 ringis. Aga number seegi;)
Nüüd jääb veel mõistatada, milline neist tantsuvihtuvatest minu jagu on;)
Telefonivideo (fotaokas jäi maha) - kvaliteet vilets.
Äkki peaks ürituse pealkirja "Magus algus" ümber nimetama "Kibedaks lõpuks" või "Kobedaks keskpaigaks"?
ReplyDeleteAga hea, et niigi läks!!
On, mida meenutada!!
Ajakirjandus armastab suuri numbreid. Lugesin minagi seda lugu lehest 700 lapsega. Ega ma sellele numbrile suuremat tähelepanu ei pööranudki, aga kui mõelda, siis 700 on ikka väga suur hulk, et ühte koolimajja ära mahtuda.
ReplyDeleteSama lugu oli Thela roosisortide arvuga temast kirjutavas artiklis- neid pidi 65 tk. olema. Thela imestas ise ka, kust see arv võeti.
Tuleb välja, et olin Su saatusekaaslane tolles rongis. Mul oli samuti stress - mõtlesin pidevalt, kas võin auto maha jätta ja sumbata jalgsi koolimajast edasi hobude juurde...:) Bensunäidik tegi ka mulle muret.
ReplyDelete