Sunday, September 12, 2021

#"Sinnani on maad 12 miili"


    

   Peale lahutust ei kavatsenudki Helbe jääda püherdama kahetsuse, igatsuse ja ehkide ning oleksite püdelas poris. Linnapea proua jäi igas olukorras linnapea prouaks, isegi kui ta enam ei olnud linnapea proua ja tõele au andes ka linn ei väärinud linna nime, pigem sihuke suurem alevik. Linnapea igatahes kolis välja, kuuldavasti noorema variandi juurde, kel ka kakuke põlle alla juba valmis küpsetatud. Kurjad keeled olid Helbele ette kandnud, et kakukese küpsetamisel osales ka teisi, nooremaid pagareid, aga keda see kottis - igatahes oli naine nüüd vabamast vabam, lapsed suured ja tublid, mööda ilma laiali, koduloomi kantseldada polnud, pagaritöökoja mured olid kellegi teise omad ning kaunil esmaspäevasel hommikul lennupileteid broneerides laulis süda sees - nüüd olen ma vaba lendama!

      Lennata kavatses proua ekslinnapea Ameerikamaale, Chicago linna. Sõita vaba naisena läbi Route 66 kõik  ligi 4000 kilomeetrit oli painanud teda Ray Charles´i  "Hit the road Jack" kuulamisest saadik nelikümmend aastat tagasi. Lihtsalt oli leitav ka eelajalooliste autode rendifirma "Historic cars rent" ning kahe nädala pärast, kaunil juunikuisel päeval istus proua Helbe blondide lokkide lehvides "Chevrolet Impala" roolis ning kõrvaklappides kähises muidugi Ray Charles. 

    "Lennata üksinda Ameerikasse? Ja siis veel autoga neli tuhat kilomeetrit? Kuhu sa siis jõuad? Millal? Aga kui bensiin otsa saab? Kas sa sarimõrvareid ei karda? Rekkamehed on ka kahtlased! Seal on ju neegrid ja indiaanlased!  See Ameerika liiklus on meile täitsa võõras ikka! Mõtle, mis see maksma läheb!"

    Mitte üks neist sõbrannade kisakoorist välja hõigatud argument ei tundunud tõsiseltvõetavana ja nii oligi - esimese päeva õhtupoolikuks oli reisisell jõudnud läbida ligi viissada kilomeetrit, vanaauto veeres rahulikult õõtsudes kuuekümnemiilise tunnikiirusega ning hoolimata paar tundi tagasi tehtud burgeripeatusest, aga ehk just seetõttu, piinas Helbet janu ning pissihäda ja ka tema "kitseke" vajas jootmist. Kõrvalistmel oli lahti Route 66 kaart, lähim asulake tundus olevat Litchfield, veerand tunnikest sõitu, kui kenasti piirkiirusega sõita. Muidu sirge tee tegi kerge kaare ja lauge künka taga seisis tee veeres suur must SUV, tagaluuk lahti ning poritiivale nõjatudes viipas kauboikaabus tüüp loiult käega.

   "Aga ehk see ongi seiklus?" rõõmustas proua Helbe teretulnud vahelduse üle ning vanaldaste trummelpidurite krigisedes peatas auto maasturi taga. 

    "Hällõu!" häälitses matkaja rõõmsalt. "Do you need help?"

Kaabuga kodanik ei vastanud midagi, astus sammukese lähemale, kummardus kõrvalistuja aknani ning läbi närimistubaka ning higileha jõudis Helbeni tema maise elu viimane audiokogemus.

    "It´s over now!" teatas kaabu ning .38 Spc kuul purustas autoturisti kolba veel enne, kui ta jõudis kuulda pauku, rääkimata kuulivihinast. Kaabu viskas relva kardaanitunneli kõrvale, lõi oma auto pagasiluugi kinni ja kergitas kindas käega kaabuserva:

"Ma´am,"

    Ühendriikide keskosariike kuid kimbutanud sarimõrvar oli juba tunnike oma kodulinnas Lebanonis Route 66 muuseumi vahetus läheduses asuvas bangalos õlut trimbanud, kui möödasõitvate juhtide tähelepanu köitnud vanaauto juures peatus maakonna abišerifi vilkuritega patrullsõiduk. John Lennon ronis vatsa vappudes autost välja, noogutas heakskiitvalt  Impalat silmadega hellitades ning asus ohates sündmuskoha ülevaatuse kallale. Elutu naisekeha oli lamaskil istmel, silmad pärani, näol üllatus, parem käsivars üle käiguvalitsa kõrvalistuja poole rippu. Samas vedeles põrandaveluuril ka lihtne trummelrelv. Süütevõti oli lukus, käigukang neutraalasendis ning suure auto pirakas paak kütusest tühjaks tuksunud.

    "Hmm," mõtles tubli korravalvur. "Poleks vaja olnud tühja paagi pärast ennast tappa, Litchfield  on ju siinsamas, sinnani on maad 12 miili!"  

 Pildil proua Helbe rendiauto politseijaoskonna hoovis.

10 comments:

  1. No vot, unista siin nüüd suurelt!
    Parem nautida vabadust ja minna kodukanti seenele, seal pole muud karta, kui põdrakärbseid ja puuke.
    Ja kui sinna maad vaid 12 miili, sõida või kondimootorit kasutades ;)

    ReplyDelete
  2. Hinnangu saan alles siis anda, kui kõik lood on ära loetud ja läbi seeditud.
    Aga mis mulle pähe lõi, on see, et isand Konna järeltulev põlvkond tegeleb filmindusega: neil on nüüd stsenarist kohe omast käest võtta - väga ehedal kujul teisendusid tähed ja laused voolavaks pildireaks...

    ReplyDelete
  3. Mina arvan, et tulebki unistada suurelt. Milline lõpp, kõikidel suguvõsa kokkutulekute lemmikteema ja ta mälestus elab igavesti :)
    Mulle püänt väga meeldis ! :)

    ReplyDelete
  4. Raisakull - ma jällegi Indigoaalase juttu lugedes mõtlesin kohe seriaali peale, peaks ettelugemise korraldama:)
    Indigoaalane - mälestus mälestuseks, aga kuidas surnukeha isamaa mulda saab - mind jäi see mõte piinama. Ja pagaritöökoja ning kakukese saatus kah kummitab!:D
    Tänan lugemast!:)

    ReplyDelete
  5. Oh, mis proual enam muret maise kesta ja kodumaa mullga, see-eest surm oli ilus - kõik on tipus, kõik on ees, ei mingit muret ega allakäiku...ja klõpsti.

    ReplyDelete
  6. Sul on vist tekstis türrrgivigad - mina Imapala nimelist masinat netist ei leidnud.
    Impala on.
    Krdi tühm abišerif, sündmuspaika lugeda ei oska. Kas järgmises osas kargavad supernaturaalsed erakütid põõsast välja?

    ReplyDelete
  7. On-on - ristsõna-kitsekesele on nobedad näpud tähe lisanud, aitäh märkamast!

    ReplyDelete
  8. Aga Konn. Kus on uue jutu teema, mida Kaamos palus igaühel oma kommentaariumis välja pakkuda, et siis oleks kohe järjest neid teemasid võtta?

    ReplyDelete