Wednesday, August 23, 2023

Surmalähedane kogemus III

     


 Aasta võis olla 1990 või 1991, kui saime vahendaja kaudu kontakti Leningradi oblasti mingis linnakeses asuva puitlaastplaate valmistava tehase direktoriga. Oli mul toona väikeettevõte, mis tegeles muu hulgas mööbli valmistamisega. Oli pehme mööbli töökoda ja suurem angaar, kus undasid nõuka-aegsed tööpingid valmistada plaatmööblit. Nõudlus oli suur, sest täispuit-mööblist ei osatud veel unistada. Selle plaatmööbli valmistamise peamine osis oli puitlaastplaat, nõuka-aegse nimetusega ДСП-plaat.

Toppisime diplomaadid - sellised kõvad kandilised kohvrikesed - kingitusi (joovastavad joogid, "Kalevi" kommikarbid ja šokolaadid) pilgeni täis ja sõit võis alata. Plaanisime kohale jõuda hommikuks, seetõttu hakkasime sõitma õhtul seitsme paiku. Kuna minu "Volga" tundus töökoja juhatajale aeglane, siis istusime tema null-üheksasse, võtsime vahetusjuhiks kaasa ühe tisleri ja panime ajama. Olime ikka veel Nõukogude Liidu kütkeis, kehtis rubla ja kuigi piiril vehkisid triibulise sauaga mingid sinised mehikesed, siis piiriületamist see ei seganud, punased passid olid meil kaasas. Sõitsime vahetustega öö läbi, kordagi peatumata. Esmakordselt nägin trassi veeres öölinnukesi patseerimas, turgu paistis olevat, sest neid lehvis ka teeäärsetes parklates kohalike veokate ümber. 

  Hommikul, linna veerele jõudes sidusime lipsud ette ja marssisime tehasesse. Direktor võttis esmalt meilt kopsaka ümbriku viie tuhande rublaga (mis oli toona mu paari kuu palk) ja kamandas siis sekretäri sakuskat tooma. Ise väänas pooleliitriselt korgi maha:) Naps kallati ikka korralikesse pitsidesse, aga sekretäri toodud rasvased pirukad sätiti ajalehepaberile:) 

    Nüüd huuga, tehas, vili nurmel vooga, sirp lõika, alasile haamer löö!

    Paari tunniga said hanke nüansid kokku lepitud, saime lahkelt direktorilt kohalikke bensiinitalonge, sest raha eest põlevat vedelikku (välja arvatud viin) ei müüdud ning vastu õhtut asusime tagasiteele. 

   Sõitsime jälle vahetustega, mina pikutasin parajasti tagaistmel tukkuda, kui poisid ärevalt hõigeldes mind äratasid.

   "Mida teeme?" 

Kergitasin end vaatama ja rinnus lõi jahedaks - paarikümne meetri kaugusel seisid tee peal paar automaatidega relvastatud meest, ühel neist toru meie poole suunatud. Tee oli kahe eravärvides autoga blokeeritud.  Üheksakümnendate algus oli ju keeruline - igast saasta ujus pinnale. Esimene mõte oli, et anna gaasi, murrame läbi. Õnneks märkasin konega mehel ümber käsivarre punast linti. See ei tähendanud iseenesest midagi, aga läbimurdekatse oleks olnud kindel surm või paremal juhul kinniminek. Käskisin poistel lähemale sõita, kerisin tagaakna alla ja üritasin läheneva erariides automaaturiga võimalikult rahulikult ja tasakaalukalt suhelda. Olid kohaliku kriminaaljälituse mehed, otsiti tapjat. Paluti avada pagasiluuk, visati põgus pilk meie passidele ning soovitati ettevaatlik olla. Enam ma magama ei jäänud:) Hommikul kuueks jõudsime Tallinna.

Pildil nõuka-aegne tehasesöökla. Enamasti sai kolmekäigulise lõuna 60....80  kopika eest.

No comments:

Post a Comment