Kuuskümmend veini ja kaks viina

      

Tehnikaülikooli linnakupeol külastasime grupiviisiliselt (neli kunagist poissi ja sama palju tüdrukuid) salajast arhiivi, kus selgitusi jagasid üks apetiitne arhiiviproua (nii neljakümnene) ja arhiivi juhatajanna (kuivetunud saledik), tundus samuti täiesti töökorras olevat. Sõber Joel jäi selle nooremaga isiklikke koolimälestusi jagama, aga vanem proua tutvustas huvitavamaid väljapanekuid. Avastasin ennast TPI auraamatust (ise üldse ei mäletanud), kuhu olin enda nime jäädvustanud trükitähtedega.

   "Näh - õppisin viis aastat, lõpetasin cum laude, aga kirjutada oskasin ikka üksnes esimese klassi tasemel," kaebasin kenale prouale. Too mökitas  kohusetundlikult naerda. 

Kas tänapäeval spikreid tehakse? Me tegime a) volditud, b)rullitud, c)lahtiste lehtedena.

Siis viskasime mingi pisikest patja, eesmärgiga tabada auku. Selle mängu nimi oli miskipärast cornhole. Mul läks kaks raksu täpselt augu kõrvale, aga Joel sai esimese korraga sisse. Nojah...ta on mul mitme jutu peategelase prototüüp kah:D

Siis korkisime paar proseccot lahti ja Joel tõdes oma paljakut kammiga sugedes, et ega mehed ju ei vanane, mispeale sai meie kepimutilt (Viive toetas oma logisevat põlve elegantse spatsiirtokiga) vastu säärekonti korraliku kolaka. 

Aga pealkirjas toodud kogustes polnud midagi imelikku. Veider oli hoopis see, et tipikad kallasid käsu peale ülejäänud veini kanalistasiooni. Me oleks omal ajal seda küll muud moodi kasutanud, eriti veel koos TPedI tütarlastega:)