Kümneaastaselt sai mul kõrini kartulipõldu meenutaval oma tänava muruplatsil poistekambaga palli taga ajada ning läksin ennast jalkatrenni pakkuma. "Dünamo" oli mansa, mis väikese Konna vastu võttis ja kuna väravas ei tahtnud keegi teine olla, siis sinna mind suunati. Aastakese mängisin, siis kutsuti TSIK-i eest mängima. Poiste jalka oli toona selline, et lüüa võis üksnes palli, vastasvõistkonna liikmeid mitte. Kehaline kontakt oli lubatud õlaga - et keegi oleks selga lükanud, särgist/pükstest tirinud, peaga näkku löönud, seda ei olnud. Väravavaht oli üldse nagu püha lehm oma "viie alas" - teda ei tohtinud vastasvõistkonna liikmed seal segada positsiooni võtmast. Aga muidugi juhtus ka igasuguseid asju, ikkagi poisid.
Pojad olid mul samuti naksid - üks alustas samuti väravavahina ja teine oli kogu karjääri jooksul (mida ilmestas ka üks noortemistri tiitel ja medal) kaitsja. Nüüd nägi platsil juba igast asju - togiti, sülitati, näpistati, lükati ja tõmmati.
Aga sellist loomade jalgpalli nagu pakkus pika puuga kaotaja TJK Legion, nägid minu paljunäinud silmad noorteliigas esimest korda. Kakskümmend aastat tagasi, kui nõmmekast poeg veel "tegevmängija" oli, kohtusid nad noorte liigas samuti Legioniga - mäletan, et juba mängu ajal oli naginat ja Legioni poisid üritasid peale mängu meie omasid nurga taha suruda, et demonstreerida ka teisi võistlus/võitlusspordialasid. Õnneks oli nõmmekate papasid rohkem ja suurem kahju sai toona välditud.
Seega - muster kordub ja ilmselgelt olid täna avaldatud jalkaliidu karistused asjakohased.
Videos poja üks viimaseid liigamänge, tema nurgalöögist löödud värav:)
