Peale hommikusööki arvas abikaasa, et läheb korraks välja. Millegipärast võttis ta kaasa talveks majja varjule toodud "Makita" varuakud. Mina koristasin köögi, rullisin netti, kirjutasin teist vaatust, lugesin kordamööda kahte raamatut. Siis otsustasin, et toon õhtuks kütet valmis ja kärutasin kuurist nii ahju- kui pliidipuid. Emand oli garaažist välja tirinud töölaua alused, miiusae ning kuuri seina najale toetusid mingid lauajupid.
"Puusepp-meister," kommenteerisin. Vastuseks tuli akutrelli surin. Ladusin küttepuud tuppa ja kohe käru tagasi viia ei viitsinud. Rullisin netti, kirjutasin teise vaatuse lõpu valmis (küll vahele tihendusteksti tuleb), lugesin kordamööda kahte raamatut. Isegi pikutasin natuke. Vaatasin köögi uksest kuuri poole - ikka askeldab. Koorisin köögiviljad, võtsin külmikust liha tahenema. Kell viis muutusin rahutuks - panin kartuli-porgandi-kaali-kapsa keema ning tatsasin kuuri juurde. Seal polnud enam kedagi, küll aga kostus mingit kopsimist kuuri tagant, naabrimehe põllu veerelt.
Siin see on - emanda tavaline tööpäev. Nii me, pensionärid, elame.
Jah, vägagi tavaline päev 😄 Proovin nüüd mõistatada, mis see olla võiks.
ReplyDeleteKomposter :) Siin ei luura keegi aia taga, et kas on ikka õige vahend jäätmete komposteerimiseks. Linnamajapidamistes olla siukest asja ette tulnud.
DeleteKasutatud tellised on imeline aine. Sul on tark proua.
ReplyDeleteOn-on, ehitusdetailid ja konstruktsioonid on diplomi sisse kirjutatud :)
ReplyDeleteMeil ka kaasa muutis aianurga kompostihunniku väljanägemise esteetilisemaks, varjas pilgu eest vitstest punutud taraga. Mitmemiljoni linnas Torontos õnneks linnavalitsus kompostihunnikuid inspekteerimas ei käi, see rohkem jäneste, oravate, hiirte, vihmausside ja mõne hulkuva rebase, koioti pärusmaa.
ReplyDelete