Astusin atsakalt auto poole, kaks kilekotti näpus. Soodukaga purgisupp, mingi kanatükk, leiba-saia, nipet-näpet. Selveris käisin. Avan juba mõne meetri pealt puldist autoukse, et oleks kohe uks lahti ja kaup külma eest autosse. Ootamatult ilmub selja tagant nomraalselt riides ja peene odööriga (ja ma ei mõtle pahnuti-haisu) meeskodanik, kes veatus, vene aktsendiga eesti keeles pöördub minu kui tuntud samariitlase poole palvega annetada talle 50 krooni!!! Söögiraha enam pole, täpsustab ta lisaks. Olin sellisest ennenägematust pöördumisest nii sahmis, et kobisesin vaikselt, et väga vabandan, aga endalgi raske. Varem olin rahamangujatele ikka põrutanud, et tööd tuleb teha, kodanikud - nüüd, kui endalgi kitsas, mõistan selliseid pöördujaid, eriti viisakalt pöördujaid. Kodanik lisas vaikselt vabandused tülitamise pärast ja teda pilguga jälgides tapasin ka vaese mehe valikukriteeriume - ta haakis ennast sappa korralikult riietatud keskealisele mehele, kes kahe kilekotiga suundus uuema liiklusvahendi poole. Selge - kaks kilekotti ja uus auto on nälgiva kodaniku silmis jõukuse kriteeriumid;) Tegelikult on asi naljast kaugel. Kui väiksem poiss käis kümmekond aastat tagasi lasteaias, oli neil seal mingi küsitlus perekonna jõukuse teemadel. Poiss kodus rääkis. Muidugi uurisin siis toona, et kas me oleme tema arvates jõukal järjel. Kindlasti mitte, vastas poiss, meil pole ju helikopterit:D Aga jah, kus iganes see maailma raha praegu liigub, minu põhitegevusest lähevad rahavood igatahes kaarega mööda.
Muide, kas keegi teab Tallinnas korraliku supiköögi aadressi?;)
Sul sellised multitasking-mehed, orienteeru siva soojustamisele ümber, ma otsisin kolm kuud sellist firmat, kes viitsiks 30m2 vati pärast kohale tulla, keegi ei suvatsenud tagumikku kergitada.
ReplyDeleteMulle pakkuda on nüüd juba hilja, töömees tuleb homme hommikul kell 8 ja vatt on juba kuuris.
Aitäh pakkumast, paar päeva tagasi oleks isegi kaalunud, sest praegu tehakse pakkumisi märksa väiksematele mahtudele ja selliste hindadega, mida mina mäletan mitte enam 10, aga 15 aasta tagant. Üksiküritajaid me ei löö, pole lootustki...Aga torusid sulatamas me käime, miskipärast ei mõtle toruomanik üldse selle peale, et peale lahtisulatamist oleks mõistlik külmas keldris parasiteeriv veetoru ka kohe ära soojustada:D Eks saadan siis paari päeva pärast mehed uuesti;) Kas kütteniit veetrassis ikka toimib?
ReplyDeletekulla konn, tule sulata mul köögis vesi lahti...
ReplyDeleteKeldrit pole ollagi, toru läheb köögi põrandast otse alla liiva sisse....
Kõik sõltub vaatepunkti valikust, nagu meeldib korrata minu mehele, kes on Einsteini austaja.
ReplyDeleteMe siin ka vaatame, kuidas kõik majad, mis ehitatakse, saavad peale sildi, et müügile tulevad uued luksuskorterid. Kusjuures see nn. luksus asub kohati keset mahajäetud tehaseid raudteede ristumiskohtades, kus ümbrus on nagu getos.
Ja siis ükskord jõudis mulle kohale - näiteks Indoneesiast vaimajakesest New Yorki kolinud inimese jaoks on luksus juba seegi, kui seintest ei puhu tuul läbi ja suvel saab kasutada konditsioneeri ning talvel köetakse. Pealegi ei vii vesi su maja minema. Nii et jah, mis kellele on luksus ja mis rikkus. Iseasi muidugi, kas selle indoneeslase jõud kunagi üldse mõnele NY-s paiknevale korterile peale hakkab.
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteMa näen ise vist, õnneks, juba nii räbal välja, et küsima viimasel ajal pole tuldud. Natuke veel räbaldumise teel ja äkki hakatakse juba pakkuma :D
ReplyDeleteEnam kui kümne aasta tagant mäletan seika, kus Jõhvis nurus poisike (aastat 6-7 ehk vana) poe ukse eest "desjat' tsent na hljeb". Ei olnud minust andjat. Kohe peale mind andis üks poest väljunud proua talle kümne sendi asemel pätsi saia, mlle põngerjas sealsamas prügikasti virutas. Välgukirusel kargas eiteakust välja "ülevaataja", kes marakratile vasut kõrvu virutas ja loengu pidas. Loengu sisu oli ... ooo ei, mitte leiva austamisest! Vaid sellest, kuidas "doonorit" mitte ära pahandada (sic!). Sai jäigi prügiurni.