"Ma langesin 45 korrust"

Mina ka! Tahan avaldada, ehk koguni kuulsaks saada. Seega lugege ja värisege! Tegu jupikesega seni avaldamata lobajutust, mis 5 sekundiga pealkirjakohaseks kõpitsetud!
Ehk panen terviku koguni e-raamatukokku;)



*

Mart kimas Eeva Raadiost tulevale laulukesele kaasa ümisedes kanala poole – nimelt kanalast ümberehitatud hoones asuski nende tootmine. Usinad masinad kolistasid pudeleid mööda konveierilinte, sortsatasid vajaliku koguse vett sisse, kruttisid korke peale, kleebistasid etikette ja lõpuks tõstsid nobedad tädid toodangu kastidesse. Nii lihtne see oligi, rahateenimine kui selline.
Lobudiku silikaatmüüri ääres seisis ferraaripunane rendiauto. Jens oli kohal. Mart viskas pilgu kellale auto armatuurlaual – ei, ta polnud hilinenud, hoopis Jens tuli kanakarja varem kohale. Mees lukustas omaette itsitades uksed ja astus sammukese tsehhi ukse suunas. Samas ta tardus kui Loti naine ja…vaatas ikkagi... tagasi. Jah, sealt paistsid just kenasti kätte armsad aknad, mida ta armuvalus õhtute ja õhtute kaupa oli kuuskede alt piilumas käinud. Kõigest üheksas korrus, aga praeguseks paraku nii kaugeks jäänud, et võis vabalt korrutada viiega. 45.korrus, isegi lift ei käi sinna. Sadu kordi samas autot parkinud, polnud ta neid aknaid sellest rakursist kunagi hoomanud. Liiga kõrgel, muidugi!
“Kuidas ma küll varem pole siitpoolt midagi näinud?” imestas ta, tundes end langenud inglina.
“Ma langesin 45 korrust,” ütles mees selge diktsiooniga ja suud väänutades, nõjatus autole ja meenutas neid ammumöödunud õnnelikke kuid.
Nad kohtusid neti jututoas, kus Mardil oli kindel profiil juba aastaid ja õhtul pool tunnikest peale rasket-huvitavat päevatööd võis olla keegi teine või koguni kolmas. Kuigi mees teadis, et anonüümsust võrgumaailmas ei ole olemas, tundis ta siiski teatavat vabadust lobisemaks jutukaaslastega, kes eeldatavalt temast midagi ei teadnud. Kui enamik püüdis end kirjutada heaks-paremaks, siis Mardile oli tähtis teha end huvitavaks. Nii ta mõtleski välja erinevaid süžeeliine, elas poole tunni kaupa erinevaid virtuaalelusid, nautides kümnete austajannade tähelepanu ja huvi enda poolt loodud virtuaalisiku vastu. Ühel kenal sügisõhtul kirjutas talle Klaarika. Kirjutas pirtsakalt, isegi üleolevalt.
“Miks sa mulle kirjutasid, kui ise sedavõrd hea ja parem oled?” küsis Mart tüdinult, sest selliseid enesega mittetoimetulevaid tööhiiri oli ta virtuaalsuhtluses tundma õppinud küll ja küll. Enamasti olid nad kolmekümnesed ärinaised, kes uhkusega väitsid, et kodus käivad nad ainult magamas…See oli küll tõsi, sest väheste eranditega magasid nad seal kõledas kodus üksi, mõnel ka kass või hiiremõõtu koer seltsiks.
“Sest ma tean, et me sobime sinuga,” vastas Klaarika oma teises kirjas mehele, kellest ta midagi poleks teadma pidanud.
“Sürr,” mõtles Mart, “epateerib, pirtsmutt selline.”
Ikkagi jäi ta tolle Klaarikaga kirjutama, kusjuures kirjavahetus oli tihe, sisukas ja tempokas. Mehele tundus, et mõlemad nad naudivad enda esinemist ja esitlusviise ja järjest enam, naist nägematagi, hakkas ta veenduma Klaarika prohvetlike sõnade paikapidavuses.
“Helistan sulle!” kinnitas ta Klaarikalt numbrit mangudes, naine oli teda huvitama hakanud. See polnud mehel muidugi esimene virtuaalkontakt, mis kohtama tõotas viia, kuid IRL tutvuma naisega ajas teda huvi eelkõige inimese ja alles siis naise vastu, kes alati ja igal võimalusel rõhutas oma haritust, tarkust ja head töökohta, kuid oskas seda teha nii, et kaasvestlejal jääks mulje, et too ongi see äravalitu, kelle see suurepärane naine on otsustanud õnnelikuks teha endaga kohtama kutsumise läbi.
Klaarika hääl telefonitorus kõlas kui ojakese vulin aprillikuus.
“Kas see ikka on Klaarika, keda mina tunnen?” küsis Mart telefonitorult jahmunult , “identifitseeri ennast!”
“See olen mina, mu armas Jobukakk,” teatas rõõmus hääl teispool eetrit, “kas siis tõesti ei tunne ära?”
Tögama oli naine tõepoolest meister, Mardiga samast klassist, et mitte öelda enamat. Lihtsalt mees poleks iial viinud kokku seda tütarlapselikku häält nende karmide kirjaridadega, mida toosama naine temaga (ja küllap ka teistega) flirtides eetrisse paiskas.
Kohtusid nad kesklinna kõrtsis, “Seiklusjutte maalt ja merelt” oli koha nimi.
“Seiklust nii, et tapab,” torises Mart, uksel telefoni nupukesi muljudes. Peab ju ometi teadma, kes heliseva telefoni kõrvakese ligi kergitab. Klaarika telefon oli levist väljas.
“Kurat!” arvas Mart seepeale ja puhisedes välja hingates astus üle läve. Esimene korrus oli üksikutest naistest puhas mis puhas, kiiganud ka leti taha, ronis erutusest poolpehmete jalgadega mees trepist üles.
“Mida ma ometi pabistan,” veenis ta ennast “alati naistega hakkama saanud, saame ka nüüd!”
Klaarika istus taga pimedas nurgas, nina taldrikus suppi lürpides. Mart leekis mantli hõlmade lehvides naise poole, peatus hoolt ja torkas kollase roosi varrega naise poole:
“Sina oled Klaarika, see on sinu roos!”
Naine kergitas aeglaselt pead, napp naeratus ilmus ta huultele. Huuled olid jonnakalt torus, kui ta prillide tagant meest piieldes pika väljakantud pausi järel teatas:
”Ja sina oled minu Jobukakk!”
Mis kuradi Jobukakk, see jäigi kogu nende suhte kestel mehele täielikuks arusaamatuseks, aga küsima ta kah naiselt ei hakanud. See naine rääkis ainult siis, kui ise tahtis ja siis ka seda, mida vajalikuks pidas.
Üllatunud Jobukakk istus siis toolile ja vahtis häbematult, kuidas naine suppi manustas.
“Sööd äkki ise ka ikka midagi?” andis Klaarika üheseltmõistetava vihje.
“Ja-jah, muidugi,” kohmerdas Mart leti juurde asja teha, ootamata väledaid ettekandjaneiusid. Sellise naisega polnud ta veel kohtamas käinud!
Blond, eksitavalt blond, kahupea, säravad mittesinisilmsed sinisilmad prillide taga kavalalt välkumas, haprad käsivarred ja kui palju kulda sõrmis! Ooo, see oli klass!
Kui Klaarika leti äärde kohvi järele õõtsus, vaatas Mart, silmad jõllis, naise pulkpeenikesi jalgu ja kondiseid põlvi ja esimene eufooria hakkas taanduma. Naine nagu naine ikka, nii ütlesid vist need neetud prantslased.
Juba samal õhtul olid nad Klaarikaga voodis ja naine rääkis talle märkidest. Kõhutades paljalt hotelli king-size lamatsil, ahvatlev tagumik uppis, ise kandikult viinamarju noppides ning endale ja Mardile neid suhu toppides seletas naine talle kannatlikult (sest Mart oli kärsitu kuulaja), kuidas ta esimesest kirjast alates oli tajunud saatuse sõrme:
“Vaata,” rääkis Klaarika ,”igal jutuka kasutajal on oma aadress. Kas sina tead, mis su aadressi numbrid on?”
“Muidugi mitte, egas ma mõni itimees pole,” mõmises Mart vastu, suu head-paremat täis.
“Sinu aadressi kolm viimast numbrit vastavad minu korterinumbrile,” teatas naine piduliku häälega.
“No ja siis, “ muigas Mart, “sinu kinganumber vastab väga täpselt, komakohad kaasa arvatud, minu praegusele vanusele,” üritas mees kildu rebida.
“Näed siis! Aga kuula edasi!” rahustas Klaarika mehe hoogu “kas sa ka tead, mis oli minu ema neiupõlve nimi?”
“Ei, sa pole sellest ju jõudnud veel rääkida,” muutus meeski uudishimulikuks ja kergitas end pisut, et näha naise sügavsiniseid silmi.
“Muidugi pean ma nüüd sinu ees vabandama, aga otsisin-uurisin ja leidsin meie elulugudes sedavõrd palju samasusi, et see vallandas minus hirmuseguse rõõmu või siis rõõmuseguse hirmu puhangu ja juba teisest kirjast alates olin ma kindel, et meist saab paar, noh, kas või ajutiselt,” pihtis Klaarika, ja esimest korda märkas mees naist kohmetumas.
“Sa ei tea ju minust midagi, kuid ise oled minu ees üsna avali,” teatas Klaarika kõrvade hõõgudes.
Nimelt töötas naine riigiametis, mis tegeles andmekogumise ja – töötlusega, itinaine nagu ta oli. Seega oli kõik Mardist aegade jooksul talletatu talle nagu kandikul ette kantud. Arvestades naise positsiooni, ikkagi osakonnajuhataja, polnud tal takistusi juurdepääsuks ka delikaatsetele isikuandmetele.
Emade neiupõlvenimed, veel numbrite maagiat, lisaks tollele IP aadressile fakt, et Klaarika oli jõlkunud Mardi sabas mööda EÜE rühmi samuti neli aastat, täpselt samades rühmades, ainult kaks aastat hiljem – kõik see jahmatas mehel suu kinni.
Suu lahti kukkus mehel siis, kui paari nädala pärast Tabasalus kardirajal kallimale talvesõitu õpetades naine täielt hoolt ühest kurvist puusse sõitis.
Turvapadja maitse suus, kukkus Mart kortsus ja suitsevast autost käpuli välja, jääkonarustel koperdades kaaberdas ümber auto ja ukse lahti kangutanult leidid juhiistmelt verise silmanäo, ent naerva suuga Klaarika, kes pani ikka veel värisevale mehele oma kitsa käe kuklale ja avaldas teadjanaise häälega:
”Mina olen sinu saatus!”
Takkajärgi kahtlustas Mart, et Klaarika korraldas puu ründamise täiesti teadlikult, sest olles kursis mehe tööde-tegemistega ja läbi selle ka tema finantsseisukorra ning kindlustustega, polnud tal mingeid süümekaid lasta üks plekk-liisu puusse, et lisada oma jutule märkidest veelgi veenvust.
Klaarika oli nõid, heas ja halvas mõttes. Täiesti lootusetu oli kontrollida oma seksuaalset käitumist, kui naine tahtis kiiret seksi, kähkukat auto tagaistmel, ujula riietuskabiinis, kamina ees karu jäänustel.
Pauk avanes just naise kõrghetkel, Samas, kui naine oli otsustanud kaua nautida, võis Mart plahvatamata keppida teda raske väsimuseni, ise sellest arugi saamata, kuid peale tundidepikkust seksimaratoni naist õnnestanult vajus mees sekunditega sügavasse unne, millest teda tunni-paari pärast äratas sulnilt naeratav, pestud ja kasitud hästilõhnav emane, nimeks Klaarika.
Mart raputas ennast nagu koer, võdin algas sealt altpoolt naba ja venis juuksejuurteni, värinaga kadus ebamugavustunne, mis teda senini valdas, ta lihtsalt astus need viis sammu tootmise ukseni ja topeltklaaside taha jäi kogu see aastatetagune valu ja võlu, ning paneelmaja aknad 9. korrusel, kus vist tänini elasid tema armastatu ja nende poeg.