Omanikud olid rentnikele jätnud lauale rohke puuviljavaagna, külmikus leidus vahuvein, köögikapis kohvipuru ja suhkrut, aga muud toidukraami tuli minna hankima kohalikku külapoodi, mis nooremate inimeste sõnul asus "noh, kohe ümber nurga". Kui olime tühja käinud juba ümber kolme nurga, avastasime mööda sõiduteed (sest kõnniteed selles asulas puudusid) meie poole tatsamas kenas keskeas naisinimese. Kuulnud meie korisevat kõhtu ja näinud näljaseid nägusid, oli tädile kohe selge, et kahvatud eurooplased vajavad Aafrika toitu. Esmalt imestas ta, miks me jala käime, sest siin, saate aru, on valgete inimeste puhkeküla, ja kõik sõidavad autoga. Tõesti - jala kõndisid ainult kohalikud n-poisid ja n-mehed, needki ehitustöölised. Mõningase arupidamise tulemusena suunas ta toiduotsinguil eurooplased vasakule-paremale, paremale-vasakule. Jõudsimegi tillukesele väljakule, mille neljast asutusest olid avatud üks - võta-kaasa toidukoht, mille lahke n-naisest kokamütsiga tüse proua küpsetas meile kaasa paar prisket vorsti. Kodu poole liikusid jalad juba kiiremini, aga ehk oli see kõhu nurr-mootor, mis pidevalt tempot tõstis. Kohalikud kastikatel vastukimajad viipasid sõbralikult, Atlandi tuul lõõtsus ja veel polnud mingit koduigatsust.
Kauplus oli muide täpselt 1,8 kilomeetri kaugusel.
Pildil demonstreerib kohalik neid vorstipuu otsast näpsatud vilja. Nii need kasvavadki!
No comments:
Post a Comment