Ei saa öelda, et ma väga palju lennutiivul reisiksin, aga kord aastas tuleb ikka ette. Sel aastal esimene lend viis mind svenssonite juurde, kusjuures esmakordselt reisisin Rootsi õhuteed kaudu.
Tallinna turvakontrollis võeti kätelt ja vöölt mingit proovi, minu puhul lõi indikaatori punaseks ja üks kena poisslaps katsus mu igatpidi läbi. Tükk aega katsus, tüdrukud vahtisid pealt. Minu poolest oleks võinud vastupidi olla! Lennuk oli ka nii pisike, et viimati lendasin sellisega veel õndsal nõuka-ajal, kui laineriks oli JAK-42 ja teekond viis Vilniusesse. Boonusena oli 70-kohalises lennukis vaid 20 reisija ringis, miinuseks asjaolu, et kohvimasin oli rikkis ja peale mulli-ning mullita vee ei pakutud midagi. Ega sel tunni-pikkusel lennul enamat tegelikult ootagi. Ajasime asjad Täbys ära ja tagasilennu eel mõtlesime lennujaamas einestada. Tolerantne Rootsi tegelikkus ilmnes kogu oma ilus, kui kolmes soliidses söögikohas räägiti minu rahvastevahelise suhlemise keelele - ingliisile - vastu üksnes svenskas ja sedagi moka otsast. Oli pühapäeva õhtu, teenindaja-tüdrukud tahtsid koju, köök oli kinni ja õige neil vaja mingi ida-ossiga suhelda:) Oodata "tack" sõna või naeratust minu näruse kohvitassi eest, mis lõpuks õnnestus Starbucksist välja pressida, oleks muidugi olnud liiast.
Kuigi lend hilines pool tundi, oli siiski äärmiselt mugav juba ca 40 minutiga Tallinnas rattad maha panna ja veel veerand tunni pärast kodusesse voodisse kobida.
Vot siuke väike lennuk oligi. Me abikaasaga tagant teises reas, kohe kloseti kõrval.
No comments:
Post a Comment