Tagasi kooli

  Majanduskorüfee (minu isikus) kutsuti Kivimäe kooli rääkima ettevõtlikkusest ja ettevõtjaks saamisest. Paarkümmend viienda klassi pägalikku tegi paarisaja eest häält ja ainult pärisõpetaja ähvardus neid peale tunde jätta jahutas pisut viimase tunni ülekeevaid tundeid.
    Tegelikult oli lõbus - minu viimasest klassi ees õpetajana seismisest oli möödas akuraat kakskümmend neli aastat ja kindlasti on väga palju selle ajaga muutunud. Viisakalt öeldes suhtlesid lapsed vabalt, samas oli  sirge silmavaatega põnne, keda nii mõnigi küsimus tegelikult ka huvitas.
Mitmed lapsed olid ühel või teisel kombel juba tööd teinud ja selle eest (ilmselgelt mitteametlikult) ka tasu saanud. Rõhutasingi töökasvatuse olulisust, õppimise tähtsust, keelteoskust, motiveeritust. Kui olin selgitanud viimase väljendi tähendust, küsis üks naks poiss, mis ma arvan sellest, et lapsevanemad teda hea hinde eest rahaliselt premeerivad. Ma ei arvanud igaks juhuks midagi, ise ma sellele libedale teele ühegi lapsega läinud pole.
    Lahkudes lohutasin välisuksel kõõluvaid tegelasi viisakalt:
"Nägemist, noored!"
    Vastus oli sama viisakas:
"Nägemist, vana!"

   Keda täpsemalt huvitab ja kes tahab kah kooli minna -  tagasikooli.ee

    Pildil Kivimäe kooli kingitus külalisõpetajale:)

100 kontserti Eestile

        ERSO 97. kontsert toimus Radissoni lobby-baaris. Kui poole tundi enne etteastet kohale jõudsin, oli baar külalistest täiesti tühi, isegi õlletavaid soomlasi polnud. 
        ERSO vioolarühma abikontsertmeistri Liina Žigursi lavapartneriteks oli klarnetist Marten Altrov ja pianist Kristiina Rokaševitš, kes laiemalt said tuntuks tänu osalemisele ETV populaarsel telekonkursil "Klassikatähed." 
        Kavas olid Mozart ja Bruch, muusika voogas ligi tunni. Hea rahulik oli istuda, nautima kogunes enamasti eakas publik,  ilmselgelt musikaalid-melomaanid. 
         Pildil mu vältimatu kaaslane klassikalise muusika üritustel - ja ei mingit plastikkõrt, paljas pulk!
       

Suhuvaatamise hind

 

  Selline asi juhtus mu elus esimest korda! Esiteks  - läksin täitsa ise, ilma valu kutsumata hambaarstile. Teiseks  - vaatas  kolmekümneaastase ihuarsti staažiga kikutohter mulle suhu, tegi ringi peale, ütles, et vaatab korraks veel ja teatas siis, et tema teada on see mul esimene kord, kui ta ühtegi probleemi ei näe. Aga eks hambaid olevat vähemaks ka jäänud.
    Kargasin toolist püsti ja kepsutasin garderoobi. Olin juba väljumas, kui registraatori-neiu mind hõikas:
    "Aga arve?"
    Aga arve oli 12 eurot. See ongi suhuvaatamise hind, et te teaksite!

    Illustreerival pildil loendab dentist mu allesolevaid hambaid! Kargud on kaasas igaks juhuks, sest enamasti võtab dentisti-hommik mul jalad nõrgaks.

Esimene sada - kas tõesti ahistamine?

Pühendan selle peatüki kõigile naistele, aga eelkõige prouale A, preilile B, emandale D, tüdrukule E ja muidugi unustamatule armukesele X

Kahekümnes – ljusti ja ljeiba, kena vanainime.

Neljanda kursuse alguses kutsus kateedrijuhataja mu enda kabinetti, heietas pikalt-laialt valmivast doktoritööst, pakkudes minu tulevase diplomitöö aluseks erinevaid uurimusi sel teemal ning asus alles siis, peale pikka sissejuhatust, asja juurde.

“Mu vana koolivend töötab X-Projektis, neil oleks tehnikaosakonda poole kohaga inseneri vaja,” teatas lugupeetud dotsent.

Mis inseneri minust, mõtlesin jahmunult. Mõned rühmavennad käisid küll tööl, aga see oli enamasti lihttöö – kes käis öösisiti vaguneid laadimas, üks töötas tuletõrjes ja teine kiirabis sanitarina. See kiirabi-vend oli üle paari öö valves ja kui ta otse kiirabist kooli tuli, siis esimesed loenguvaheajad said igast muhkete lugudega sisustatud. Küll oli keegi arsti kirvega taga ajanud, teine isikliku naise seksimise eesmärgil voodi külge sidunud, mille peale vaene hing infarkti sai ja kolmas armukese juures abielumehe eest põgenedes neljanda korrusel rõdult alla kukkunud/hüpanud.

Aga mulle pakuti inseneri-ametit! Palk oli ka tudengi jaoks korralik – neli tundi neli korda nädalas tööd ja 60 rubla kuutasu. Koos stipiga tegi see juba üle saja rubla ja seda ikka andis maha laristada. Tõsi, kui peale kolmanda kursa malevat auto ostsin, hakkas see metallist armuke oma nõudma ja pidin sisse seadma lausa kuu kilometraaži limiidi.

X-Projektis istus osakonnajuhataja laua taga terase pilguga juudist vanahärra ja kerge vene aktsendiga uuris mu senise “insenerikarjääri” kohta. Peale kahe meistriaasta malevas polnud midagi ette näidata, aga see hallipäist härrat ei häirinud, tööle vormistati mind teadus-ja tehnikainformatsiooni osakonna inseneriks. Poole kohaga.

Osakond koosnes neljast inimesest – vaneminsener (nii neljakümnene kühmus kiilakas) seltsimees Hermann, insener naisseltsimees Kuuse ja muidugi mina, “kah”-insener. Osakonda juhtis karmi käega miniatuurne daam, tänase klassifikatsiooni järgi proua, siis vanemseltsimees Esta. Osakonnajuhataja oli omal ajal küüditatud, kümmekond aastat peale rehabiliteerimist veel suure Siberi erinevates projektinstituutides töötanud ja alles mõned aastad tagasi esivanemate maale naasnud. Seda kõike kuulsin ma muidugi hiljem, nii Hermann kui Kuuse olid klatšihimulised kolleegid ja ega ma muidugi tea, mida nad kõrvaltubade kolleegidele uuest nooreminsenerist rääkisid.

Tööülesanded konti ei murdnud – pidin venekeelsest erialakirjandusest otsima meie ehitusobjektidele sobivaid uudseid töövahendeid ja -võtteid, need eesti keelde tõlkima ja koostama

rotaprindile sobiva maketi. Mingeid tähtaegu mul polnud, istusin tasakesi instituudi keldrikorrusel asuvas raamatukogus, nina raamatutes ja enne tööpäeva lõppu, kuue paiku, käisin “üleval” Estale aru andmas kuidas päev möödus. Ülemus oli seks ajaks kabinetti enamasti üksinda istuma jäänud, meie klatšimoorid teadsid rääkida, et peret tal pole, pidi klassikalise vanapiigana kuskil agulis koos kassiga elama. Kui tööteemad olid läbi räägitud, jäime mõnikord ka kauemaks istuma – tema rääkis Venemaa elust-olust, mina – veider küll – pihtisin igast naisseiklusi, põhiliselt muidugi lörriläinud suhteid. Ega ma teagi, palju tal toona vanust oli, midagi nelja-viiekümne vahel. Igatahes istumine oli prink, astumine sirge, rind kikkis, seelik tsipa üle põlve. Mõnikord pakkus poisile kommi, teinekord kookigi. Näljane noormees muidugi vitsutas, midagi kahtlustamata. Korra sõidutasin teda kojugi – olime jäänud tunnike kauemaks istuma, mul hakkas valmima järjekordne kogumik ja Esta aitas lehekülgede makette koostada, see käis tol ajal kääride ja liimiga. See, et käed ja õlad töö käigus kokku puutusid, tundus täiesti loomulikuna, aga aeg-ajalt kõditas ka veidralt magusa lõhnaga kihar tudeng-poisi põske. Tuleb tunnistada, et sellistel hetkedel mul mõni perversne mõte ikka peas liikus, aga no ülemus ja peaaegu pensionär, eksole, kes seda ikka tõsiselt võtab!

Koolis ja tööl käisin ma muidugi “Mossega” - või mis siin rääkidagi – isegi paarisaja meetri kaugusel asuva ajaleheputka juurde sõitsin ma “Spordilehte” ostma autoga. Niikut load taskusse sain, hakkasin oma autost unistama. Isa autoga millegipärast ei tahtnud ja eriti veel ei söendanud küsidagi. Andis ta muidugi alati, aga ikkagi....Nõuka-aja autodega oli nii, et nagu üks tuttav ütles:

“”Mossega” käisin igal nädalal kanali peal autot altpoolt imetlemas, “Žiguliga” kord kuus!”

Nii oligi, sõrmed olid enam-vähem kogu aeg õlised, aga see-eest rattad all!

Detsembris olid ilmad küll juba üsna külmad, aga lund veel maas polnud, tunduski tulevat must aastavahetus, aga kus siis ühel päeval viskas vaiba maha. Tol ajal olid naelrehvid autodel suur erand – kõik sõitsid aasta läbi samade ratastega, enamasti mitu korda protekteeritud kummidega. Libe oli, avariisid oli, aga sõitma ju kuidagi pidi. Sel tuisusel päeval olid hommikused teed veel pea puhtad, aga Koplis vanast peahoonest väljudes ei näinud eriti trammide lõpp-peatustki – selline tuisk ja torm. Aga töö ootas ja peale akende puhtaksnühkimist seest ning väljast tagurdasin “Mosse” parklast teele ning uisutasin vanalinna poole. Tänavad olid pärastlõunast hoolimata üsna tühjad – sel ajal hoidsid paljud inimesed talviti autot garaažis – tegu oli üksnes bussidest-trollidest möödasaamisega. Vanalinn oli liikluseks avatud, parkisin kenasti Laboratooriumi tänavale, parema küljega vastu iidset linnamüüri.

Osakonnas oli juba näärimeeleolu, kohe peale jõule vedas Hermann kohale kena meetrise kaardus kuuseoksa, millele naiskodanikud paigutasid paar ehet, kulda-karda ning mõne küünla. Kui mina kahe paiku saabusin, oli esimene Sovetskoje juba ammu tühi, timmiti teist – neiu Kuusel oli hardale ajale sünnipäev sattunud. Õnnitlesin viksilt kättpidi (ei mingeid kapitalistlikke kallistusi-musitusi) ja sain ka klaasi jalgapidi pihku. Nagu töistel “istumistel” ikka keeras jutt peatselt töö peale ja ülemuse-Estal tuli meelde, et mul on üks brošüürike pooleli. Svipsis Kuusel ja isand Hermannil lubati peatselt lahkuda, mina tirisin oma tooli ülemuse kõrvale ja asetasin poolelioleva maketi lauale. Tõstsime paar pilti ümber, laksutasime trükitud teksti kallal kääre ja kasutasime ohtralt kontoriliimi.

Kui vaikselt aknalaual sumisev Vikerraadio hakkas uudiseid lugema, arvasin ma, et kell sai kuus, tegelikult seisis mu “Pobeda” lühike seier juba seitsme kohal. Sama märkas ka ülemus, sest kiirelt kohmerdades korjati laud puhtaks ja riietumisnurgas talvesaabaste lukku kinni sikutades küsis Esta oma võluva aktsendiga:

“Oled sa täna ikka autuga? Teeb see suur ring, kui mu Tehnikasse sõidad?”

Muidugi olin nõus, olin ikka veel selles eufoorias, et autoga tuli võimalikult palju ühist aega veeta. Ukerdasin kuidagi vanalinna kitsastelt uulitsatelt välja, Gagarini puiesteel oli juba lihtsam. Sõita ei tulnud kaua, kuna majade numbreid polnud ikka veel kestvas tuisus näha, kamandas ülemus ootamatult käreda häälega:

“Siit vasakule!” ja saba lohistades maandusin ma kolmekorruselise puitelamu hoovivärava ees kõrges hanges. Hang ulatus üle radiaatori, tänu kuumale mootorile näis lumi auravat.

Logistasin tagurpidikäiku ja andsin gaasi – protekteeritud rehvidega tagarattad undasid siledal jääl, mingitki haaret leidmata. Jahmunud Esta istus vaikselt kõrvalistmel, vaatas ainiti läbi kiirelt jäätuva esiklaasi hooviväravat ja ütles siis eriti õrna häälega:

“Njüüd pakun ma sulle tšaikuud ja konjakit, ega enne hommikut ei pääse kuhugi!”

Mul käis jõnks südame alt läbi ja siis teine veel, no olin enda arvates küll juba kõva naistemees, aga see, et mind niimoodi ära sebitakse, võttis küll sapsud värisema. Proovisin korraks veel, aga mis kinni, see kinni. Nagu neetud polnud ma veel pagasnikusse pannud ka nõukogude auto igatalvist lisavarustust – vineerist lumelabidat.

“Kui te õige pisut lükkaks,” pomisesin juhmistunult.

“Daamid autot ei ljükka!” kähvas taas ülemuseks hakanud Esta.

“Marss tuppa!”

Säästan lugejat pisut üle kahekümnese poisi ja peatselt viiekümnese daami suguühte(teatavate slaavi eripäradega) kirjeldamisest, igatahes konjakit ja teed sai joodud suurtes kogustes ja ka poolteisekohaline kušett pidas kenasti vastu.

Jutustasime varahommikuni, tasapisi hakkas ka tuisk tagasi andma ja tööle sõitsime kenasti kahekesi takso tagaistmel, sest minu “Mosse” oli öösel usinalt tööd vehkinud lumesahkade poolt juba mehekõrgusesse hange lükatud. Kooli ma sel päeval ei jõudnudki, helistasin rühmajuhendajast kateedrijuhatajale, et brošüüri tähtaeg kõrbeb, ta lubas lektoritega rääkida, et mind puudujaks ei märgitaks.

Pisut enam imestunud oli isa, aga tuli ikkagi peale tööpäeva appi ja lumelabidaga vehkides ning “Mosset” meherammuga edasi-tagasi sikutades saime auto lõpuks hangest kätte. Õnneks ta mingeid rumalaid küsimusi esitama ei hakanud, ega mul poleks mingeid vastuseid anda olnudki.

Tuleb tunnistada, et nii ljeiba (iga trükkiläinud vihikukese pealt sain paarkümmend rubla preemiat) kui ljusti (Esta sitke keskealise keha näol) sai ka edaspidi, kuid peale minu abiellu astumist neljanda kursuse kevadel arvasin selle liialt amüsantseks meelelahutuseks ja nii ehk teisiti lahkusin juunis töölt, sest suvel oli vaja malevat keerutada ja viiendal kursal keskenduda lõputööle.

Kui instituudis tordi ja kohviga lahkumisõhtut pakkusin, läikisid karmil ülemusel silmad kuidagi kahtlaselt, aga vana Hermanni

pehme käesurve ja kaval kõõrdpilk ütlesid, et Esta vallutusest teadis juba kogu osakond.

Pildil meie osakond - vasakult paremale sm. Kuuse, sm.Hermann, vsm. Esta. Istun muidugi mina ise. Ega naisinimesel pole muidugi lihtne sellisest amüsantsest mehest mööda vaadata!

Meistrite mäng

    Tädil sai tädimehega abielus viiskümmend täis. Kuldpulm, mis siin rääkidagi! Sisaldasid need aastad mitusada, aga ehk ka miljonit kilomeetrit lahusolekut ajal, mil tädimees "Sovtransavto" rekkajuhina Euroopas kilomeetreid mõõtis ja seda juba aastast 1967. See oli aeg, kui väike Konn sai koolis uhkeldada kaheksavärvilise pastakaga ja veidi hiljem kossutrennis ehtsate "Adidega" ning mõiste "Euroopa" oli nõukogude inimesele mingi tükike paksu paberit maakaardil.
    Igatahes peig ja pruut istusid kumbki oma tugitoolis ning heietasid mälestusi. Respect!
Ja "Kalju" võitis meistritiitli, käisin üle mitme aasta staadionil kaasa elamas. Äge!

    Tädimees alustas MAZ vedukiga (pildil), igavene risu olevat olnud.

Nutijoodikud

 

 Täna veeresin oma Veski-kontorisse tund ja kümme minutit - pisut enne Savisaare küüru istus ühte sõidurada ummistavas "Subarus" turd mees koos 9...11 aastase pojaga ja mõlemad olid süvenenud telefoni. Tropp algas juba Mustakivi pöördest ja seda 4...5 kilti läbisin kolmveerand tundi. Selline jõnk-jõnk liikumine ja külg-külje kõrval seismine andis hästi aimu, millega inimesed ummikus tegelevad - kõva kaks kolmandikku juhte olid ametis oma telefoniekraani jälgimisega.
    Kaks mõtet tänasest hommikust - ärge üldse näppigegi oma telefoni ega muid kehaosi roolis olles - las need huvitavad saidid, sõnumid, pilved ja mis aga iganes ootavad! Mul endal on küll autos Parroti vabakäeseade, aga telefonis on inimeste grupid erinevate helinatega ja kui ma nn. "võõrast" helinat kuulen, siis ma üldse ei vaevu telefoni poole vaatamagi. Samas, kui helistab armas abikaasa või keegi mu paljudest lastest, siis ikka näpu rohelisele täpile libistan, mis siin salata.
   Teiseks imestan seiskunud autoga kodanikku - kui juhtus, siis juhtus, aga ole kena - sinu taga ootab kilomeetrite kaupa teisi inimesi, palun lükka masin tee servale, sa ju pole ühe jalaga või täitsa ramb.
Ja kui juhtumisi tõesti oli tegu südamehaigega (näiteks), siis kaasliiklejad on meil üsna varmad aitama.

   Pildil uurib grupp kodanikke varahommikul keset autostraadat seiskunud auto taaskäivitamise (restart) võimalusi.

Naisega Viljandis

     

    Selle nädala teine kultuur-reis viis meid Mulgimaale - "Ugala" ja "Hipide revolutsioon"
Tegu oli selle lavastuse viimase esitusega ja seda oli näha nii lavajõudude kui publiku käitumisest. Esiteks oli üsna suure saali täituvus nii kolmandiku ümber ja sellestki lahkus meie reast kuuene kamp noorikuid. Teiseks on etendust rohke slängi ja ajastukohaste märksõnade tõttu raske mõista alla kolmekümnestel, kellel selle ajaga igasugune side puudub. Teistes EV100 etendustes ma sellist dissonantsi ei märganud. Tervikuna jäin etendusega rahule  - parimaks sellest sarjast oli minu arvates "BB ilmub öösel" Tapa raudteejaamas ja täiesti külmaks jättis NO99 "Revolutsioon".
      Väga kiidan Viljandi "Grand Hotelli" - suurepärane asukoht, avarad toad, suur ja pehme voodi, võrratu hommikusöök ja kenad-lahked teenindajad. Laidan restorani EVE, mis küll tundub kuuluvat hotelli juurde, aga õhtusöök nimet asutuses oli sügav pettumus - mulle igatahes jäi mulje, et sain sea välisfilee asemel mingi tundmatu looma tallanahka. Ehk oli see ka põhjuseks, miks sipsakas ettekandja ei küsinud tavalist "kuidas maitses" küsimust, vaid viis nohisedes nõud ja tõi puhisedes arve.

   Pildil võrratu hommikusöök. Ikka Viljandis, mitte Tiffanys:)