Pühendan selle peatüki kõigile naistele, aga eelkõige prouale A, preilile B, emandale D, tüdrukule E ja muidugi unustamatule armukesele X
Kahekümnes
– ljusti ja ljeiba, kena vanainime.
Neljanda
kursuse alguses kutsus kateedrijuhataja mu enda kabinetti, heietas
pikalt-laialt valmivast doktoritööst, pakkudes minu tulevase
diplomitöö aluseks erinevaid uurimusi sel teemal ning asus alles
siis, peale pikka sissejuhatust, asja juurde.
“Mu
vana koolivend töötab X-Projektis, neil oleks tehnikaosakonda poole
kohaga inseneri vaja,” teatas lugupeetud dotsent.
Mis
inseneri minust, mõtlesin jahmunult. Mõned rühmavennad käisid
küll tööl, aga see oli enamasti lihttöö – kes käis öösisiti
vaguneid laadimas, üks töötas tuletõrjes ja teine kiirabis
sanitarina. See kiirabi-vend oli üle paari öö valves ja kui ta
otse kiirabist kooli tuli, siis esimesed loenguvaheajad said igast
muhkete lugudega sisustatud. Küll oli keegi arsti kirvega taga
ajanud, teine isikliku naise seksimise eesmärgil voodi külge
sidunud, mille peale vaene hing infarkti sai ja kolmas armukese
juures abielumehe eest põgenedes neljanda korrusel rõdult alla
kukkunud/hüpanud.
Aga
mulle pakuti inseneri-ametit! Palk oli ka tudengi jaoks korralik –
neli tundi neli korda nädalas tööd ja 60 rubla kuutasu. Koos
stipiga tegi see juba üle saja rubla ja seda ikka andis maha
laristada. Tõsi, kui peale kolmanda kursa malevat auto ostsin,
hakkas see metallist armuke oma nõudma ja pidin sisse seadma lausa
kuu kilometraaži limiidi.
X-Projektis
istus osakonnajuhataja laua taga terase pilguga juudist vanahärra ja
kerge vene aktsendiga uuris mu senise “insenerikarjääri” kohta.
Peale kahe meistriaasta malevas polnud midagi ette näidata, aga see
hallipäist härrat ei häirinud, tööle vormistati mind teadus-ja
tehnikainformatsiooni osakonna inseneriks. Poole kohaga.
Osakond
koosnes neljast inimesest – vaneminsener (nii neljakümnene kühmus
kiilakas) seltsimees Hermann, insener naisseltsimees Kuuse ja muidugi
mina, “kah”-insener. Osakonda juhtis karmi käega miniatuurne
daam, tänase klassifikatsiooni järgi proua, siis vanemseltsimees
Esta. Osakonnajuhataja oli omal ajal küüditatud, kümmekond aastat
peale rehabiliteerimist veel suure Siberi erinevates
projektinstituutides töötanud ja alles mõned aastad tagasi
esivanemate maale naasnud. Seda kõike kuulsin ma muidugi hiljem, nii
Hermann kui Kuuse olid klatšihimulised kolleegid ja ega ma muidugi
tea, mida nad kõrvaltubade kolleegidele uuest nooreminsenerist
rääkisid.
Tööülesanded
konti ei murdnud – pidin venekeelsest erialakirjandusest otsima
meie ehitusobjektidele sobivaid uudseid töövahendeid ja -võtteid,
need eesti keelde tõlkima ja koostama
rotaprindile
sobiva maketi. Mingeid tähtaegu mul polnud, istusin tasakesi
instituudi keldrikorrusel asuvas raamatukogus, nina raamatutes ja
enne tööpäeva lõppu, kuue paiku, käisin “üleval” Estale aru
andmas kuidas päev möödus. Ülemus oli seks ajaks kabinetti
enamasti üksinda istuma jäänud, meie klatšimoorid teadsid
rääkida, et peret tal pole, pidi klassikalise vanapiigana kuskil
agulis koos kassiga elama. Kui tööteemad olid läbi räägitud,
jäime mõnikord ka kauemaks istuma – tema rääkis Venemaa
elust-olust, mina – veider küll – pihtisin igast naisseiklusi,
põhiliselt muidugi lörriläinud suhteid. Ega ma teagi, palju tal
toona vanust oli, midagi nelja-viiekümne vahel. Igatahes istumine
oli prink, astumine sirge, rind kikkis, seelik tsipa üle põlve.
Mõnikord pakkus poisile kommi, teinekord kookigi. Näljane noormees
muidugi vitsutas, midagi kahtlustamata. Korra sõidutasin teda kojugi
– olime jäänud tunnike kauemaks istuma, mul hakkas valmima
järjekordne kogumik ja Esta aitas lehekülgede makette koostada, see
käis tol ajal kääride ja liimiga. See, et käed ja õlad töö
käigus kokku puutusid, tundus täiesti loomulikuna, aga aeg-ajalt
kõditas ka veidralt magusa lõhnaga kihar tudeng-poisi põske. Tuleb
tunnistada, et sellistel hetkedel mul mõni perversne mõte ikka peas
liikus, aga no ülemus ja peaaegu pensionär, eksole, kes seda ikka
tõsiselt võtab!
Koolis
ja tööl käisin ma muidugi “Mossega” - või mis siin rääkidagi
– isegi paarisaja meetri kaugusel asuva ajaleheputka juurde sõitsin
ma “Spordilehte” ostma autoga. Niikut load taskusse sain,
hakkasin oma autost unistama. Isa autoga millegipärast ei tahtnud ja
eriti veel ei söendanud küsidagi. Andis ta muidugi alati, aga
ikkagi....Nõuka-aja autodega oli nii, et nagu üks tuttav ütles:
“”Mossega”
käisin igal nädalal kanali peal autot altpoolt imetlemas,
“Žiguliga” kord kuus!”
Nii
oligi, sõrmed olid enam-vähem kogu aeg õlised, aga see-eest rattad
all!
Detsembris
olid ilmad küll juba üsna külmad, aga lund veel maas polnud,
tunduski tulevat must aastavahetus, aga kus siis ühel päeval viskas
vaiba maha. Tol ajal olid naelrehvid autodel suur erand – kõik
sõitsid aasta läbi samade ratastega, enamasti mitu korda
protekteeritud kummidega. Libe oli, avariisid oli, aga sõitma ju
kuidagi pidi. Sel tuisusel päeval olid hommikused teed veel pea
puhtad, aga Koplis vanast peahoonest väljudes ei näinud eriti
trammide lõpp-peatustki – selline tuisk ja torm. Aga töö ootas
ja peale akende puhtaksnühkimist seest ning väljast tagurdasin
“Mosse” parklast teele ning uisutasin vanalinna poole. Tänavad
olid pärastlõunast hoolimata üsna tühjad – sel ajal hoidsid
paljud inimesed talviti autot garaažis – tegu oli üksnes
bussidest-trollidest möödasaamisega. Vanalinn oli liikluseks
avatud, parkisin kenasti Laboratooriumi tänavale, parema küljega
vastu iidset linnamüüri.
Osakonnas
oli juba näärimeeleolu, kohe peale jõule vedas Hermann kohale kena
meetrise kaardus kuuseoksa, millele naiskodanikud paigutasid paar
ehet, kulda-karda ning mõne küünla. Kui mina kahe paiku saabusin,
oli esimene Sovetskoje juba ammu tühi, timmiti teist – neiu Kuusel
oli hardale ajale sünnipäev sattunud. Õnnitlesin viksilt kättpidi
(ei mingeid kapitalistlikke kallistusi-musitusi) ja sain ka klaasi
jalgapidi pihku. Nagu töistel “istumistel” ikka keeras jutt
peatselt töö peale ja ülemuse-Estal tuli meelde, et mul on üks
brošüürike pooleli. Svipsis Kuusel ja isand Hermannil lubati
peatselt lahkuda, mina tirisin oma tooli ülemuse kõrvale ja
asetasin poolelioleva maketi lauale. Tõstsime paar pilti ümber,
laksutasime trükitud teksti kallal kääre ja kasutasime ohtralt
kontoriliimi.
Kui
vaikselt aknalaual sumisev Vikerraadio hakkas uudiseid lugema,
arvasin ma, et kell sai kuus, tegelikult seisis mu “Pobeda”
lühike seier juba seitsme kohal. Sama märkas ka ülemus, sest
kiirelt kohmerdades korjati laud puhtaks ja riietumisnurgas
talvesaabaste lukku kinni sikutades küsis Esta oma võluva
aktsendiga:
“Oled
sa täna ikka autuga? Teeb see suur ring, kui mu Tehnikasse sõidad?”
Muidugi
olin nõus, olin ikka veel selles eufoorias, et autoga tuli
võimalikult palju ühist aega veeta. Ukerdasin kuidagi vanalinna
kitsastelt uulitsatelt välja, Gagarini puiesteel oli juba lihtsam.
Sõita ei tulnud kaua, kuna majade numbreid polnud ikka veel kestvas
tuisus näha, kamandas ülemus ootamatult käreda häälega:
“Siit
vasakule!” ja saba lohistades maandusin ma kolmekorruselise
puitelamu hoovivärava ees kõrges hanges. Hang ulatus üle
radiaatori, tänu kuumale mootorile näis lumi auravat.
Logistasin
tagurpidikäiku ja andsin gaasi – protekteeritud rehvidega
tagarattad undasid siledal jääl, mingitki haaret leidmata. Jahmunud
Esta istus vaikselt kõrvalistmel, vaatas ainiti läbi kiirelt
jäätuva esiklaasi hooviväravat ja ütles siis eriti õrna häälega:
“Njüüd
pakun ma sulle tšaikuud ja konjakit, ega enne hommikut ei pääse
kuhugi!”
Mul
käis jõnks südame alt läbi ja siis teine veel, no olin enda
arvates küll juba kõva naistemees, aga see, et mind niimoodi ära
sebitakse, võttis küll sapsud värisema. Proovisin korraks veel,
aga mis kinni, see kinni. Nagu neetud polnud ma veel pagasnikusse
pannud ka nõukogude auto igatalvist lisavarustust – vineerist
lumelabidat.
“Kui
te õige pisut lükkaks,” pomisesin juhmistunult.
“Daamid
autot ei ljükka!” kähvas taas ülemuseks hakanud Esta.
“Marss
tuppa!”
Säästan
lugejat pisut üle kahekümnese poisi ja peatselt viiekümnese daami
suguühte(teatavate slaavi eripäradega) kirjeldamisest, igatahes
konjakit ja teed sai joodud suurtes kogustes ja ka poolteisekohaline
kušett pidas kenasti vastu.
Jutustasime
varahommikuni, tasapisi hakkas ka tuisk tagasi andma ja tööle
sõitsime kenasti kahekesi takso tagaistmel, sest minu “Mosse”
oli öösel usinalt tööd vehkinud lumesahkade poolt juba
mehekõrgusesse hange lükatud. Kooli ma sel päeval ei jõudnudki,
helistasin rühmajuhendajast kateedrijuhatajale, et brošüüri
tähtaeg kõrbeb, ta lubas lektoritega rääkida, et mind puudujaks
ei märgitaks.
Pisut
enam imestunud oli isa, aga tuli ikkagi peale tööpäeva appi ja
lumelabidaga vehkides ning “Mosset” meherammuga edasi-tagasi
sikutades saime auto lõpuks hangest kätte. Õnneks ta mingeid
rumalaid küsimusi esitama ei hakanud, ega mul poleks mingeid
vastuseid anda olnudki.
Tuleb
tunnistada, et nii ljeiba (iga trükkiläinud vihikukese pealt sain
paarkümmend rubla preemiat) kui ljusti (Esta sitke keskealise keha
näol) sai ka edaspidi, kuid peale minu abiellu astumist neljanda
kursuse kevadel arvasin selle liialt amüsantseks meelelahutuseks ja
nii ehk teisiti lahkusin juunis töölt, sest suvel oli vaja malevat
keerutada ja viiendal kursal keskenduda lõputööle.
Kui
instituudis tordi ja kohviga lahkumisõhtut pakkusin, läikisid
karmil ülemusel silmad kuidagi kahtlaselt, aga vana Hermanni
pehme
käesurve ja kaval kõõrdpilk ütlesid, et Esta vallutusest teadis
juba kogu osakond.
Pildil meie osakond - vasakult paremale sm. Kuuse, sm.Hermann, vsm. Esta. Istun muidugi mina ise. Ega naisinimesel pole muidugi lihtne sellisest amüsantsest mehest mööda vaadata!
No comments:
Post a Comment