Esimene sada - kas tõesti ahistamine?

Pühendan selle peatüki kõigile naistele, aga eelkõige prouale A, preilile B, emandale D, tüdrukule E ja muidugi unustamatule armukesele X

Kahekümnes – ljusti ja ljeiba, kena vanainime.

Neljanda kursuse alguses kutsus kateedrijuhataja mu enda kabinetti, heietas pikalt-laialt valmivast doktoritööst, pakkudes minu tulevase diplomitöö aluseks erinevaid uurimusi sel teemal ning asus alles siis, peale pikka sissejuhatust, asja juurde.

“Mu vana koolivend töötab X-Projektis, neil oleks tehnikaosakonda poole kohaga inseneri vaja,” teatas lugupeetud dotsent.

Mis inseneri minust, mõtlesin jahmunult. Mõned rühmavennad käisid küll tööl, aga see oli enamasti lihttöö – kes käis öösisiti vaguneid laadimas, üks töötas tuletõrjes ja teine kiirabis sanitarina. See kiirabi-vend oli üle paari öö valves ja kui ta otse kiirabist kooli tuli, siis esimesed loenguvaheajad said igast muhkete lugudega sisustatud. Küll oli keegi arsti kirvega taga ajanud, teine isikliku naise seksimise eesmärgil voodi külge sidunud, mille peale vaene hing infarkti sai ja kolmas armukese juures abielumehe eest põgenedes neljanda korrusel rõdult alla kukkunud/hüpanud.

Aga mulle pakuti inseneri-ametit! Palk oli ka tudengi jaoks korralik – neli tundi neli korda nädalas tööd ja 60 rubla kuutasu. Koos stipiga tegi see juba üle saja rubla ja seda ikka andis maha laristada. Tõsi, kui peale kolmanda kursa malevat auto ostsin, hakkas see metallist armuke oma nõudma ja pidin sisse seadma lausa kuu kilometraaži limiidi.

X-Projektis istus osakonnajuhataja laua taga terase pilguga juudist vanahärra ja kerge vene aktsendiga uuris mu senise “insenerikarjääri” kohta. Peale kahe meistriaasta malevas polnud midagi ette näidata, aga see hallipäist härrat ei häirinud, tööle vormistati mind teadus-ja tehnikainformatsiooni osakonna inseneriks. Poole kohaga.

Osakond koosnes neljast inimesest – vaneminsener (nii neljakümnene kühmus kiilakas) seltsimees Hermann, insener naisseltsimees Kuuse ja muidugi mina, “kah”-insener. Osakonda juhtis karmi käega miniatuurne daam, tänase klassifikatsiooni järgi proua, siis vanemseltsimees Esta. Osakonnajuhataja oli omal ajal küüditatud, kümmekond aastat peale rehabiliteerimist veel suure Siberi erinevates projektinstituutides töötanud ja alles mõned aastad tagasi esivanemate maale naasnud. Seda kõike kuulsin ma muidugi hiljem, nii Hermann kui Kuuse olid klatšihimulised kolleegid ja ega ma muidugi tea, mida nad kõrvaltubade kolleegidele uuest nooreminsenerist rääkisid.

Tööülesanded konti ei murdnud – pidin venekeelsest erialakirjandusest otsima meie ehitusobjektidele sobivaid uudseid töövahendeid ja -võtteid, need eesti keelde tõlkima ja koostama

rotaprindile sobiva maketi. Mingeid tähtaegu mul polnud, istusin tasakesi instituudi keldrikorrusel asuvas raamatukogus, nina raamatutes ja enne tööpäeva lõppu, kuue paiku, käisin “üleval” Estale aru andmas kuidas päev möödus. Ülemus oli seks ajaks kabinetti enamasti üksinda istuma jäänud, meie klatšimoorid teadsid rääkida, et peret tal pole, pidi klassikalise vanapiigana kuskil agulis koos kassiga elama. Kui tööteemad olid läbi räägitud, jäime mõnikord ka kauemaks istuma – tema rääkis Venemaa elust-olust, mina – veider küll – pihtisin igast naisseiklusi, põhiliselt muidugi lörriläinud suhteid. Ega ma teagi, palju tal toona vanust oli, midagi nelja-viiekümne vahel. Igatahes istumine oli prink, astumine sirge, rind kikkis, seelik tsipa üle põlve. Mõnikord pakkus poisile kommi, teinekord kookigi. Näljane noormees muidugi vitsutas, midagi kahtlustamata. Korra sõidutasin teda kojugi – olime jäänud tunnike kauemaks istuma, mul hakkas valmima järjekordne kogumik ja Esta aitas lehekülgede makette koostada, see käis tol ajal kääride ja liimiga. See, et käed ja õlad töö käigus kokku puutusid, tundus täiesti loomulikuna, aga aeg-ajalt kõditas ka veidralt magusa lõhnaga kihar tudeng-poisi põske. Tuleb tunnistada, et sellistel hetkedel mul mõni perversne mõte ikka peas liikus, aga no ülemus ja peaaegu pensionär, eksole, kes seda ikka tõsiselt võtab!

Koolis ja tööl käisin ma muidugi “Mossega” - või mis siin rääkidagi – isegi paarisaja meetri kaugusel asuva ajaleheputka juurde sõitsin ma “Spordilehte” ostma autoga. Niikut load taskusse sain, hakkasin oma autost unistama. Isa autoga millegipärast ei tahtnud ja eriti veel ei söendanud küsidagi. Andis ta muidugi alati, aga ikkagi....Nõuka-aja autodega oli nii, et nagu üks tuttav ütles:

“”Mossega” käisin igal nädalal kanali peal autot altpoolt imetlemas, “Žiguliga” kord kuus!”

Nii oligi, sõrmed olid enam-vähem kogu aeg õlised, aga see-eest rattad all!

Detsembris olid ilmad küll juba üsna külmad, aga lund veel maas polnud, tunduski tulevat must aastavahetus, aga kus siis ühel päeval viskas vaiba maha. Tol ajal olid naelrehvid autodel suur erand – kõik sõitsid aasta läbi samade ratastega, enamasti mitu korda protekteeritud kummidega. Libe oli, avariisid oli, aga sõitma ju kuidagi pidi. Sel tuisusel päeval olid hommikused teed veel pea puhtad, aga Koplis vanast peahoonest väljudes ei näinud eriti trammide lõpp-peatustki – selline tuisk ja torm. Aga töö ootas ja peale akende puhtaksnühkimist seest ning väljast tagurdasin “Mosse” parklast teele ning uisutasin vanalinna poole. Tänavad olid pärastlõunast hoolimata üsna tühjad – sel ajal hoidsid paljud inimesed talviti autot garaažis – tegu oli üksnes bussidest-trollidest möödasaamisega. Vanalinn oli liikluseks avatud, parkisin kenasti Laboratooriumi tänavale, parema küljega vastu iidset linnamüüri.

Osakonnas oli juba näärimeeleolu, kohe peale jõule vedas Hermann kohale kena meetrise kaardus kuuseoksa, millele naiskodanikud paigutasid paar ehet, kulda-karda ning mõne küünla. Kui mina kahe paiku saabusin, oli esimene Sovetskoje juba ammu tühi, timmiti teist – neiu Kuusel oli hardale ajale sünnipäev sattunud. Õnnitlesin viksilt kättpidi (ei mingeid kapitalistlikke kallistusi-musitusi) ja sain ka klaasi jalgapidi pihku. Nagu töistel “istumistel” ikka keeras jutt peatselt töö peale ja ülemuse-Estal tuli meelde, et mul on üks brošüürike pooleli. Svipsis Kuusel ja isand Hermannil lubati peatselt lahkuda, mina tirisin oma tooli ülemuse kõrvale ja asetasin poolelioleva maketi lauale. Tõstsime paar pilti ümber, laksutasime trükitud teksti kallal kääre ja kasutasime ohtralt kontoriliimi.

Kui vaikselt aknalaual sumisev Vikerraadio hakkas uudiseid lugema, arvasin ma, et kell sai kuus, tegelikult seisis mu “Pobeda” lühike seier juba seitsme kohal. Sama märkas ka ülemus, sest kiirelt kohmerdades korjati laud puhtaks ja riietumisnurgas talvesaabaste lukku kinni sikutades küsis Esta oma võluva aktsendiga:

“Oled sa täna ikka autuga? Teeb see suur ring, kui mu Tehnikasse sõidad?”

Muidugi olin nõus, olin ikka veel selles eufoorias, et autoga tuli võimalikult palju ühist aega veeta. Ukerdasin kuidagi vanalinna kitsastelt uulitsatelt välja, Gagarini puiesteel oli juba lihtsam. Sõita ei tulnud kaua, kuna majade numbreid polnud ikka veel kestvas tuisus näha, kamandas ülemus ootamatult käreda häälega:

“Siit vasakule!” ja saba lohistades maandusin ma kolmekorruselise puitelamu hoovivärava ees kõrges hanges. Hang ulatus üle radiaatori, tänu kuumale mootorile näis lumi auravat.

Logistasin tagurpidikäiku ja andsin gaasi – protekteeritud rehvidega tagarattad undasid siledal jääl, mingitki haaret leidmata. Jahmunud Esta istus vaikselt kõrvalistmel, vaatas ainiti läbi kiirelt jäätuva esiklaasi hooviväravat ja ütles siis eriti õrna häälega:

“Njüüd pakun ma sulle tšaikuud ja konjakit, ega enne hommikut ei pääse kuhugi!”

Mul käis jõnks südame alt läbi ja siis teine veel, no olin enda arvates küll juba kõva naistemees, aga see, et mind niimoodi ära sebitakse, võttis küll sapsud värisema. Proovisin korraks veel, aga mis kinni, see kinni. Nagu neetud polnud ma veel pagasnikusse pannud ka nõukogude auto igatalvist lisavarustust – vineerist lumelabidat.

“Kui te õige pisut lükkaks,” pomisesin juhmistunult.

“Daamid autot ei ljükka!” kähvas taas ülemuseks hakanud Esta.

“Marss tuppa!”

Säästan lugejat pisut üle kahekümnese poisi ja peatselt viiekümnese daami suguühte(teatavate slaavi eripäradega) kirjeldamisest, igatahes konjakit ja teed sai joodud suurtes kogustes ja ka poolteisekohaline kušett pidas kenasti vastu.

Jutustasime varahommikuni, tasapisi hakkas ka tuisk tagasi andma ja tööle sõitsime kenasti kahekesi takso tagaistmel, sest minu “Mosse” oli öösel usinalt tööd vehkinud lumesahkade poolt juba mehekõrgusesse hange lükatud. Kooli ma sel päeval ei jõudnudki, helistasin rühmajuhendajast kateedrijuhatajale, et brošüüri tähtaeg kõrbeb, ta lubas lektoritega rääkida, et mind puudujaks ei märgitaks.

Pisut enam imestunud oli isa, aga tuli ikkagi peale tööpäeva appi ja lumelabidaga vehkides ning “Mosset” meherammuga edasi-tagasi sikutades saime auto lõpuks hangest kätte. Õnneks ta mingeid rumalaid küsimusi esitama ei hakanud, ega mul poleks mingeid vastuseid anda olnudki.

Tuleb tunnistada, et nii ljeiba (iga trükkiläinud vihikukese pealt sain paarkümmend rubla preemiat) kui ljusti (Esta sitke keskealise keha näol) sai ka edaspidi, kuid peale minu abiellu astumist neljanda kursuse kevadel arvasin selle liialt amüsantseks meelelahutuseks ja nii ehk teisiti lahkusin juunis töölt, sest suvel oli vaja malevat keerutada ja viiendal kursal keskenduda lõputööle.

Kui instituudis tordi ja kohviga lahkumisõhtut pakkusin, läikisid karmil ülemusel silmad kuidagi kahtlaselt, aga vana Hermanni

pehme käesurve ja kaval kõõrdpilk ütlesid, et Esta vallutusest teadis juba kogu osakond.

Pildil meie osakond - vasakult paremale sm. Kuuse, sm.Hermann, vsm. Esta. Istun muidugi mina ise. Ega naisinimesel pole muidugi lihtne sellisest amüsantsest mehest mööda vaadata!