Laitus ja kiitus

    Terve eelmise aasta lugesin Leif G.W. Perssoni suurepäraseid krimiromaane ja mõtlesin,et  miks küll keegi arvustusi ei kirjuta. Lõpuks ilmus eilses Päevalehes Tuuli Jõeääre kiidulaul (keda huvitab, leiab ise artikli üles) ja kirjutan igale lausele, sõnale ning kirjavahemärgile alla. Tõde on ka see, et Perssoni raamatuid kiiresti lugeda ei tohi - pea igal leheküljel on mingi viide eelnenud  peatükkidele või koguni eelmise raamatu tegevustele. Ja muidugi eriti elusaks kirjutatud tegelased. Tükk aega mõtlesin, milline võiks välja näha mees kui legend - Evert Bäckström. Kui lõpuks leidsin telefilmi treilerid, milles askeldas kurjameid ning võluvaid keskealisi naisi taga ajav komissar Bäckström, oli kohtumine supersalaami otsas rippuva kereka mehega nagu kohtumine vana tuttavaga.
   Jube kõitev ning põnev sari, kindlalt soovitan!
   Jamaks kiskus lugemine kodumaise autoriga - Ira Lemberi "Vale nimega mees" on puudulikult toimetatud, toimetajaks kah Lember, Tõnu Lember. Kuna mul on enda tekstide toimetamise kogemus värskelt meeles (oma ebakompetentuses arvasin aeg-ajalt, et toimetaja on tähtinärivalt nõudlik), siis Lemberi teoses, mille ma krabasin raamatukogu riiulilt eelkõige kaanepildi tõttu, tundub toimetaja olevat lugenud teksti ikka väga pealiskaudselt. Ainult paar näidet - üsna alguses on peategelast kirjeldatud kui pataljoniülemat, paar lehekülge edasi rühmaülema asetäitjat, siis Pitka võitlusgrupi soomepoisist liikmena ja lõpuks taas Saksa rindesõdurina. Ei saanudki aru, millist militaarkarjääri Ottomar tegi.   Teisalt tema sõber, Vene armeesse mobiliseeritud Koit, tegi läbi veel ägedama tõusu - 1941 - 1942 tööpatis metsa langetades ei jäänud ta mitte üksnes ellu, vaid tõusis 1944 aasta sügiseks juba alampolkovnikuks! Vot see oli alles rakett! Veider oli lugeda ka sanpatis kopsuhaava surnud Koidust, kelle viimaste hingetõmmete juures olevat olnud ka ta õde, Ottomari armastatu, kel õnnestus neetud fašisti ja punaarmeelase identiteedid juudist sanitari! abil vahetada, ning siis ilmub raamatu viimastel lehekülgedel välja seesama Koit, kelle kõrihaava! armas abhaasitarist medõde oli kokku lappinud, ta elule päästnud ja sõja lõppedes enda juurde kitsi karjatama kupatanud....Kelle siis Koidu õde maha mattis???:D
    Ühesõnaga puder ja kapsad, selline printsi ja kerjuse stiilis.
     Alati tuleb kasuks, kui veel toimetamata tekste loeb keegi kõrvaline, sest paraku on autor enamasti nii
sügavalt stooris sees, et kummikud jäävadki porri kinni ning välja päästab üksnes kõrvaline abi.

Pildil on ka  Evert Bäckström (Claes Malmbergi kehastuses). Kes küll neist kolmest?
Foto Aftonbaldet