Nägin lõpuks ära - esimese jaanuari õhtul, kui pea hakkas tasapisi vana-aasta trallist klaaruma, tuli ETV-st "Seltsimees laps". Aeg läks lennates, ei mingit jobutamist, lõpp tuli isegi pisut ootamatult. Väike Helena tundus mitte mängivat, vaid olevat seal filmis. Suurepärane! Muidugi - vaatajatele, kes teemat ei valda - ja neid on laias ilmas väga palju - on pea kogu stoori arusaamatu, aga seda enam on hea meel, et napi aastaga on Helena ja meie film üleilmselt edukas olnud.
Nüüd võtan raamatu ette.
Pildil raamatu autor Leelo Tungal, pilt rahvaraamat.ee
Head uut aastat, seltsimehed!
ReplyDeleteKapitalistlikus maailmas aga võtavad inimesed uut aastat vastu piinava murega südameis : milliseid viletsusi , milliseid õnnetusi toob neile veel 2019. aasta....
Hmmm, millise ühiskonnakorraga riigis siis meie elame??
ReplyDeleteMinul näiteks pole mingeid muresid!
Vaatasin ka selle filmi ära. Algul oli nii kurb, et jätsin pooleli. Jumal küll, kui jõhker see kommunismi maaletoomine ikka oli. Jah, meie teiega teadsime, et kui Stalin sureb, läheb veidi kergemaks ja Siberist tullakse tagasi. Aga nemad tol ajal ei teadnud, mis edasi saab... Praeguse elu pseudomured (näiteks homoabielud, ränderaamistik, loomade õiguste kaitsmine jms.) tunduvad selle kõige taustal naeruväärsed.
ReplyDeleteVäike Helena on tõesti võrratu. Kuidas üks laps niimoodi oskab?