Kõhedusttekitav lugemine. Liblika tiivalöögi mõju maailma teises otsas on peale loetut selgesti tuntav.Kahtlustan, et anonüümne autor või autorite kollektiiv on üsna hästi kursis läbi nanomuudatuste globaalse maailma muutmise võimalustega.
Kui miljon korda aknast välja sülitada, siis ükskord keegi ikka pihta saab.
Soovitan.
Kui esiritta sättis ennast eksminister koos ekskantsleriga, ei osanud ma veel kahtlustada. Siis saabus hiilides kodanik kohusetäitja, ilusa nimega Armas ja minu kõrvale potsatas eksminister ja eksesimees, keda meie igiminister - mihkel iga asja peale - oli kunagi nimetanud "sisserändaja pojaks". Igaks juhuks koukisin taskust nimekaardi, seal seisis minu nime all ikka veel "tegevdirektor".
Ei olnud -eks liidet!
Ei istunud eksidele eraldatud reas!
Kontsertetendus oli kurb. Mul oli kahju anonüümsetest kommentaatoritest ja veel enam suurest osast publikust, kes huilgas naerda ja vilistas. Eksesimees tagus naerdes veel peopesadega vastu reisi. Nikita Hruštšov, ma ütlen!
Mul oli hea meel, et eksisin, kahtlustades Epnerit juba ette hullu palagani korraldamises, iseenesest mingit räiget poliitpamfletti polnud. Koor, mida miskipärast nimetati gospelkooriks, laulis ka kenasti.
Paar korda öeldi "aamen" ka.
Kui nüüd jagamisteenusest rääkida, siis etendus kestis umbes sada minutit ja läks maksma ümmarguselt 100 eurot, millest joovastavad joogid tubli 20 eurot. Citybeega saaks tsipa odavamalt:)
Vaatasin "Anonüümset igatsust" Alexela" Kontserdimajas, tervikuna jäin rahule.
Keegi veel käis? Muljed?
Pildil anonüümne kommentaator eelmiesest sajandist.
Kruusvalli veel nõukaaegne samanimeline näidend ajukurdudes, pidin ooperi esimeste nootide ajal toolilt kukkuma - lavale kepslesid lõhkirebitud teksades ja nahktagides punk-noored, sitskleitides emandad ja seanahkseid portfelle tassivad kahtlased ülikonnastatud-lipsustatud tüübid. Tõsi - oli ka maamajapidamine mere kaldal, isa ja ema ning ülekäte läinud tütarlaps. Nagu ma hiljem väga põhjalikust kavalehest lugesin, oligi mõte ühitada toonaseid ja nüüdseid minemisi-taastulemisi ja minu arvates oli see autoritel õnnestunud väga hästi. Muusikaliselt pole ma pädev ooperit hindama, Lokuta-Lill ja nende noored lavakaaslased hoidsid pikka nooti kenasti, poistekoor oli väga hea, rääkimata lobedast libretost. Kolmkümmend kuus aastat tagasi selliseid sõnu ei kasutatud, aga ehk oli neid vaja riimi sättimiseks:)
Muidu oli ka "Estonias" väga tore - publikumis oli ülikondi-lipse, pidulikke tualette, käputäis soomlasi ja ootamatult palju vanainimesi.
Soovitan - minge vaatama kuniks veel on!
Laps kutsus kinno. Mitte lihtsalt kinno, aga kaasa mõtlema ja - etlema. Tallinna Ülikooli BMF SuperNova kinosaalis toimus Ksenja Ohhapkina juba Karlovy Vary filmifestivalil pärjatud doki "Immortal" kontroll-linastus filmitudengitele, muidu kultuuriinimestele ja ka mõnele profaanile minu ja abikaasa näol.
Filmi algus uinutas. Tasa toksisid vagunirattad, muhedalt sahises maak või siis aheraine vagunitesse, vaguralt veeresid töölisbussid tehase poole, taustaks põhjamaa hämar talvepäev. Üldises halluses säras korduva motiivina keset räpase lumega kaetud lagendikku dekoreeritud nääri?puu.
Ühtäkki täitsid ekraani reipad varateismelised noorukid ja neiud, kes püüdlikult sooritasid militaarharjutusi küll relvadega, küll ilma. Kõik kenasti vormiriietuses (hiljem selgus, et lisaks tavavormile oli ka pidulik ning välivorm). Kambakesi, muidugi rivivormis, käidi sõjaväeosas, lasketiirus ja väliõppusel - kõik selleks, et filmi finaalis anda pidulik noorarmeelase vanne.
Paralleelselt jälgiti baleriinide trenni. Algne käsipuu-harjutus muutus pikapeale samuti militaarmarssimiseks, kamandamisel ei hoidnud häält ega kehakeelt tagasi võimas priimamatroon.
Hilisemas paneelarutelus arvasid noored kinohuvilised, et omal ajal oli pioneeridel midagi samalaadset ja ka meie riigis on ju noorsoo patriootlik kasvatus skautide ja kodutütarde näol.
Tasakaalustamaks noorte indu, pidin ütlema ka oma arvamuse - kui filmi algul arvasin, et tänapäeva Venemaa noorte ajupesu võrdub N Liidu aegsega, siis filmi edenedes pidin tõdema, et filmis nähtu põhjal on see pigem N Liit kuubis.
Ühe lausega - Venemaa noorsugu valmistatakse ette surema kodumaa eest. Selgusetuks jäi vaid vaenlasekuju.
Film on valitud 156 Oscari nominatsioonile pürgiva filmi hulka, edu neile!
Eesti esilinastus juba detsembris, kinos "Sõprus", jälgige reklaami!:)
Produktsioon Riho Västrik ja Vesilind, režissöör Ksenja Ohhapkina (Peterburg).
Väimeespoeg käis "Kassiga" Jaapanis. Nädala pärast läheb Pekingisse - ikka "Kassiga"! Aga tituleerides mind multika andunud fänniks (ikka laigin tegevusi Teofrastuse feissari-lehel), töi ta isale (ikkagi väimeesPOEG) hieroglüüfe täisjoonistatud karbikese. Tütar, kes kingituse üle andis, väitis, et tema ka ei tea sisust midagi. Kuna tulin just päris-pojaga "Terminaatori" filmi vaatamast, siis avasin kingituse erilise ettevaatlikkusega ja ma ei pidanud ettenägelikkust kahetsema!
Soome autori J.M.Ilvese (V.L.Konn, eksole!) krimka "Viie sõrme harjutus" veab põnevust algusest lõpuni. Jääb mulje, et autor on töötanud nii linnavalitsuses (peategelase abikaasa), kriminaalpolitseis kui ka FSB-s. Kindlasti on J.M.Ilvesel ka autismispektri häire:D Linnabürokraatia, politseitaktika ja peategelase isiklike tundmuste kirjeldused on äärmiselt täpsed ja faktirikkad. Nõrgem on Venemaa-tegevuste teema - on arusaadav, et autor pole kunagise NSV Liidu ega ka kaasaegse Venemaa eluga kuigi hästi kursis.
Raamatut sulgedes jäin sügavalt mõttesse - kas autori tahe nimetada Venemaa poolsest pahalast, külmaverelist mõrtsukat, sõjakangelast ja hilisemat ministrit nimega "Baran", on kaval lüke, ninanips lugejale või päriselt fopaa:)
Igatahes kindel lugemissoovitus!
Järjekorras kuues. Esimese ostsin KGB..., ptüi, KaPo autooksjonilt, tükk aega otsisin lutikaid - ei leidnud. Kirpe ka mitte. Siis ajas vanem poeg Subsiku mootori lõhki, tegin korda. Ega ta jätnud - järgmise atraktsioonina keeras neljarattalise ümber puu. Peale eksirännakuid Outbackiga jäin pidama Foresteri juurde, käesolev on neljas. Hea kõrge sisse istuda ja veel mugavam välja ronida. Paar nädalat sõitsin rendi-Yetiga - oli ka väga lõbus ja rikastav kogemus, tervikuna äärmiselt positiivne.
Heietasin isegi mõtet, et kui...., aga ei reetnud jaapanlast:)
Pildil esimene masstootmisse jõudnud nelikveoline pereauto Subaru Leone aastast 1972
