Kahetsusväärselt perekondlik

 

Võtsin üle mitme kuu "Sada..." teise osa käsile, tahaks jõuludeks kaante vahele saada. Seda juppi olen mingil esitlusel piiratud seltskonnale ette lugenud, aga ilmutanud justkui poleks. Head lugemist!:)

Kahetsusväärselt perekondlik.

Reis Rootsi kummitas meie ettevõtet veel kaua. Mart lahutas, Anne lahutas ja meie Anjutaga panime leivad ühte kappi. Tõsi, Marti-Annet ei abiellunud.

Ettepaneku kokku kolida tegi Anjuta, kui me peale kosutavat pärastlõuna-seksi tema Kopli liinidel asuva kolekorteri diivanil pikutasime. Olin just ehmatava tõsiasjana saanud teada, et naisel on peatselt keskkooli lõpetav kasutütar, seni polnud ma ta perekonnaseisu vastu erilist huvi tundnud. Teadsin küll, et kolleeg on paar aastat minust vanem lahutatud naine, aga neiueas lapse kohta polnud sõnagi kuulnud meie firma suurimad klatšimooridki.

Kasutütar Alla oli Anjutale jäänud päranduseks sõjaväelasest eksabikaasalt, kes vabadustuulte tormis Eestist minema lendas. Sõna otsese mõttes. Mees teenis Ämaris majori auastmes hävituslendurina, oli kolinud koos tütrega Eestisse rotatsiooni korras kaugel Hiina piiri ääres asuvalt lennuväljalt ja ilmselt lootes end Pribaltikas põhjalikult sisse seada, tütre eestikeelsesse kooli pannud. Lendur oli lesk, sügavalt militaarne nii mõtteviisilt kui väljendusoskuselt. Kuidas selline tegelane hella ja tormaka Anjuta südame võitis, jäi mulle arusaamatuks. Igatahes Eesti Vabariigis võõrvägede lennuväele kohta polnud ja koos mehe kaotusega jäi Anjuta ilma ka Õismäel, Astangul asuvast lendurite maja korterist. Suur oli olnud lendurist isa üllatus, kui tema armas tütar, emalt päritud pruntishuultega, pisut pilusilme punapõsk, keeldus Eestist ära kolimast. Eesti kooli õpilasena oli tüdruk kergelt teinud üheksakümnendate algul üsna lihtsa kodakondsuseksami, loobunud isa poolt vene kodakondsusest ning nüüd soovis neiuke jätkata oma elu Eesti Vabariigis. Kuna Alla oli just saanud kaheksateist, polnud isal suurt sõnaõigust ja kapitaliste kirudes istus major oma hävitaja kabiini, ruleeris rajale ning läinud nad oligi – nii lendur kui punatäheline alumiiniumlind.

Vahelepõikena – sealsamas Ämaris pakkus aasta peale punaväe lahkumist tuttav kinnisvaramees müüa viiekordseid paneelelamuid hinnaga viissada krooni maja, hoones nelikümmend viis korterit. Vaatame nüüd – no missa ütled, üksteist krooni korter!

Käisime isegi kohapeal maju vaatamas – paraku ei osanud me kumbki ette näha samas lokatsioonis tulevast NATO lennuväebaasi ning ostmata need lõhutud ja rüüstatud odavmajad meie poolt jäidki.

Pärast reisi kolisin paari päeva pärast oma vältimatult vajaminevad kodinad Koplisse, koer ja maja jäid Nõmmele omapäi. Käisin peale tööd Ronniga suhtlemas, tegime paarikilomeetrise sörgiringi, andsin söögi-joogi ette ja padavai kallima poole. Kord reede õhtul juhtus aga nii, et tööpäev jäi lühikeseks ning suguühe venis pikemaks - ärkasin Kopli korteris peale nappi uinakut ehmunud norsatusega ning sain aru, et akna taga valitseb pimedus - olin küll hoolitsenud armsa naise eest, aga jätnud truu koera hooletusse. Ajasin end kärmelt püsti, püksid jalga ja minek! Esikus jõudis mulle järele Anjutake, lina ümber niuete.

"Kuhu sa lähed?" nurises naine kurjakuulutaval tooonil.

"Koju," vastasin. "Koera söötma ja jalutama!"

"Sa armastad seda krantsi rohkem kui mind?" uuris Anjuta. Mul vajus üllatusest suu lahti. Sellist Anjutat ma ei tundnud. Hakkasin naerma:

"Ole nüüd, mis jutt see selline on?"

Üritasin naist õlgadest haarata, aga too sattus hüsteerikasse - embuse eest taganedes üritas ta mulle lahtise käega virutada. Astusin kiire sammu edasi, löögikaare sisse, naise käsivars laksas mulle vastu kukalt ning mu pea nõksatas ette just sobivalt, et lõug sai pihta Anjuta kulmule. Veri lippas, naine karjus ja mina jooksin vannitoa vahet, esiku põrandal kössitavale naisele märgi käterätte ümber pea mässida. Paraku oli kulm rullis ja silm sinine, tööle ei saanud naisuke mitu päeva. Koera rahuldasime ka pärast ära, kahekesi. Ronni tajus muidugi Anjutas konkurenti ja eriti õnnelik polnud, aga eks ta pidi leppima uue karjaliikmega - peremees ju otsustas.

Mõni nädal hiljem, olin just saanud kolmekümne viieseks, viisime avaldused sisse. Kaks kuud ooteaega möödus kui üksainuke viiv, muheldes astusin nooriku kõrval perbüroo punasel vaibal, muheledes kandsin ta süles vanasse „Volgasse”, muheledes sisenesime käsikäes minu Nõmme maja hoovi, kuhu sõbrad-sugulased olid korraldanud hädapärased lauad-toolid.

Pulmast kujunes ikka täiega vene värk – pruut jõi valge kontsakingatäie viina, peigmees kaotas sõrmuse rohu sisse ja kasutütar Alla tantsis laua peal, et kahvatud kintsud välkusid. Anjuta magas tunnikese ja pidu läks edasi, sõrmuse leidsime kahe päeva pärast peale rohu hoolikat kammimst üles ja Ronni jättis juba nädala pärast minu kolmanda abikaasa peale haukumise.

Kolisime minu majakesse, Kopli halemaja üürikorter jäi Allale. Tüdruk lõpetas edukalt keskkooli ning kandideeris ja saigi tänu heale keeleoskusele tööle ühe Prantsuse ettevõtte Eesti filiaali. Koolis oli lisaks inglise keelele teise võõrkeelena veel prantsuse keel ning Allast oli juba noorena saanud valmis polüglott. Ei mingit tasa-tasa heljumist, üheksakümnendatel rakendati kohe vankri ette ja anti veel piitsa ka!

Kuna kuuritaolises majakeses sellise särava abikaasaga elada polnud staatusele sobiv, tellisin tuntud arhitektilt projekti. Too joonistas mõne nädalaga valmis kahekorruselise ja veel tornikesega maja, mis sobis nagu valatult Nõmme mändide alla.

Üheksakümne neljanda aasta kevad oli kuum nii töö kui eraelulises mõttes. Kaalusin kaua, kas ehitada kiiresti ja kallilt või lihtsalt ja odavalt ning valisin esimese variandi. Kolisime oma vähese vara tagasi Kopli liinidele, ühes toas meie Anjutaga, teises Alla – ega suurt astumisruumi mööbli vahele ei jäänud. Nõmme kuurilaadse majakese lükkas buldooser pikali, paari päevaga kaevati kraavid, valati lintvundament ning nädalaga said püsti kergblokist seinad. Nüüd tõin krundile tagasi ka Ronni, kes seni oli minu ema juures redutanud. Koer nuuskis segipööratud krunti ja vaatas mulle küsivalt otsa – peremees, kas sa ikka tead, mida teed?

Ega täpselt veel ei teadnud. Samas polnud armuuim lahtunud – kui ikka naine teatab, et ta vajab meheihu vähemalt kord päevas, siis hoolimata pikkadest tööpäevadest ja väsitavatest komandeeringutest, ei saanud ma öösel tundide kaupa sõba silmale – narri naist üks kord, narrib naine sind üheksa korda vastu.

Remontisime toona meie esinduslaevaks olnud lainerit „Georg Ots” - uued kauplused ja sanitaarruumid. Kui kauplustega olime kenasti graafikus, siis tualettruumidega jäime sammukese maha ning kui tööde lepingulise lõpu päeval läks laev graafikujärgsele esimesele reisile, paigaldasid minu mehed vetsudes veel potte. Helsingisse sõitsime õnneks reisijateta, hoogtööna said umbes pooled vetsud valmis, aga tagasisõidul tungisid laeva Soome naiste hordid, kes olid teel Tallinna mingile massijooksule ja nende kisa ja tänitusi pikkades vetsujärjekordades meenutan õudusega tänaseni.

Terve suve tegime väiksemaid töid ka teistel reisilaevadel - „Tallink”, „Transestonia”, „Vana Tallinn”, „St. Patrick”. Need olid üsna vanad laevad, mis vahevariandina, enne suurte laevade tulekut, üle lahe triikisid. Töömehed tegid tööd ka ülesõidu ajal – nädal tööd laevas ja paar päeva maal. Tasapisi said tuttavaks pagunite ja paeltega mehed – meiega õiendasid põhiliselt laevaintendandid, aga ka kaptenitega olin teretuttav.

Majaehitus edenes tänu edukale tööle laevanduses kiiresti – esimesele korrusele kolisime septembris. Valmis olid kaks tuba, köök ja duširuum.

Teisele korrusele viis esialgu redel ning köögimööbli asemel olid mõned vanad kapid ning Soomest toodud elektripliit ja külmik.

Ärkasin tol masendaval sügisööl varakult – järjekordne laev seisis Laevaremonditehase kuivdokis ja just sel hommikul pidi toimuma töömeeste vahetus – kurnatud mehed maha, värske jõud peale. Nagu ikka, panin hommikukohvi kõrvale undama vana teleka, kruttisin Soome tekstikanali peale. Nähtu jahmatas mulle kohvi kurku. Sakutasin kärmelt unise Anjuta ärkvele:

„Estonia” läks põhja, Piht pääses!”

Siiamaani on meeles see arusaamatus ja äng – no kuidas ometi. Tundsin töiselt mitmeid hukkunud laevapere liikmeid, kõik olid tublid inimesed. Nägin MTV hommikuuudistes ära ka kurikuulsa video ja olen siiani samal arvamusel paljude meremeestega, et ekraanil vilksatanud mees oli hiljem kadunuks tunnistatud kapten. Kuude kaupa ringlesid merendusringkondades kõlakad juhtunu eri versioonidest ja mina ei tundnud kedagi, kes oleks esialgset (millest hiljem kujunes ainuke ja õige) versiooni uskunud.

Tulin hilisõhtul laevaremonditehasest, kuidagimoodi tööd ikkagi jätkusid, aga kõik jutud, mis räägiti, tiirlesid juhtunu ümber. Anjutat polnud, küll aga istus köögis logiseva ajutise laua taga Alla ja laual olevasse pudelisse oli jooki jäänud alla poole.

„Ma tean, ma tean,” ütles neiu ja kiirustas kapist teist klaasi otsima.

„Midagi sa ei tea,” mõtlesin mornilt, kuid klaasitäiest, teisest ega kolmandastki ära ei öelnud. Jõime vaikides, üksikuid sõnu vahetades.

Kus mu abikaasa oli, ei osanud ma arvata, aga eriti selle pärast ka ei muretsenud. Mobiilid olid tol ajal vaid vähestel, mina hankisin enda esimese, klaveri-suuruse „Alcateli” küll juba kaks aastat tagasi ja nüüdne „Nokia Cityman” oli juba enam-vähem telefonitoru mõõtu kiloraskune jurakas.

„Süüa tahad?” uuris tüdruk vindiselt. Raputasin pead ja rabasin tagantkätt külmikust uue pudeli. Alla tiris tooli mulle lähemale ja sidus käed mu kaela ümber sõlme. Nüüd me enam kahte klaasi ei kasutanud, jõime kordamööda ühest. Peas sumises, käed-jalad olid pehmed ja mehelikkust defineeriv ihuliige isetahtsi kõva. Ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas me naise kasutütrega (aga kes ta siis mulle oli? Kasu-kasutütar?) voodisse vajusime. Nii palju oli kainemal neiul ikka oidu peas, et tema, mitte meie abieluvoodisse. Peale kiiret meeleheiteseksi olin omadega nii läbi ja kapitaalselt sassis, et jäin sealsamas, püksid rebadel tukkuma. Alla ajas mu üles, kupatas duši alla, pesi puhtakski ja mulle tekki peale kohendades teatas silmade läikides:

„Mul on nii häbi. Sinu ees, mitte tema - minu isa endise naise ees!”

Anjuta vaarus koju vastu hommikut, mitte lihtsalt täis, aga koomaeelses seisundis. Hommikul ärkasime teineteise kaisus, tekk ja padjad põrandal laiali ning kumbki meist ei saanud aru, kas eilne hommik, päev, õhtu ja öö olid paha unenägu või mitte.

Igatahes läks elu edasi ja kui „Estonia” vahetusmeeskond Saksamaalt asenduslaeva tooma läks, paluti ka minul mõned remondimehed kaasa saata – enne liinileminekut tuli üht-teist kõpitseda. Töömehed rääkisid, et enamus vabavahis olnud meestest esimesel ööl ei maganud – istuti laeva kõrgematele tekkidele viivatel treppidel, nii mõnelgi päästevest juba seljas või käeulatuses.

Lõpetasime Kopli korteri üürilepingu, Allast oli palju abi meie ajutise päriselamise õdusamaks muutmisel. Samas märkasin, et Anjuta tikub kasutütrega turtsakalt käituma – eks neil mõlemil temperamenti jagus!

Meeletud septembriööd ei julgenud ma meenutada ja need mõned kuud, mis Alla meil elas, proovisin temaga kahekesi mitte jääda. Detsembris, jõulude eel, teatas kasutütar, et sai lisakonkursiga Peterburi Ülikooli prantsuse keelt õppima ja seda veel tööandja stipendiaadina.

Alla käis kodulinna külastades alati ka meie juurest läbi, istus tunnikese ja ajas järjest kangemaks muutuvas eesti keeles juttu, rääkis maailmalinna muljeid. Teisel kursusel läks neiu kursavennale mehele ja kui prantslased avasid ka Peterburis ettevõtte filiaali, oli Alla muidugi esimene valik juhatajaks.

Side Allaga oli meil katkenud juba peale tema abiellumist – Anjuta ei andestanud kasutütrele vaikselt, ilma pulmadeta paariminekut. Peigmeest meil ka elusuuruses näha ei õnnestunud, pildil tundus olevat sihuke kohmetu punapea.

Nii nagu tuhandetel eestimaalastel, nii prõksatas ka meie elus üheksakümne neljanda aasta septembris miski, mis jäi meid saatma kogu edasiseks eluks.

Pildil paigaldavad sideettevõtte töölised vastvalminud eramule Soome TV välisantenni.