Jõululaul 2013

Juhtub ka jõulude ajal.

Pealtpanija ja äranägija

  

    Laps oli JÄLLE mingi doki valmis nikerdanud, seekord küll prodjuuserina. Kutsus esikale, tõsi küll, alles viimasel hetkel, paar tundi enne algust. Ajasin habeme maha, pihustasin liblikaid ja muid linnulisi uimastava lõhnaga aftekat peale, võtsin poja kaasa ja kimasime "Artisesse". Poja autoga., sest minu enneolematult suur ja jäme maa-alusesse auku hästi ei mahu:D
     Muidugi viisin prodjuuserile JÄLLE lillekimbu, mille too viisakalt naeratades noorukesele autorile delegeeris ja muidugi pakuti JÄLLE tasuta veini, mida kalbed, rasvaste juuste ja briketihõnguliste riietega kultuurinäljased kutsutud hoolega tarbisid. Üks tuntud noorkirjanik (saab peatselt 50 aastat vanaks) käis koguni seansi vältel fuajees järjekordse klaasi järel.
    Publik oli kah äge - kokapoistest ja laulutaatidest kuni päästeametnikeni. Kõik nad tegid filmide edenedes vastavalt oma erialale ja kinointellektile huvitavaid hääli - kuni meeste ühislauluni välja.
    Erinevad prodjuuserid kutsusid aftekale erinevatesse kohtadesse - kuna minu laps oli ürituseks valinud mingi noku, siis ei pidanud ma siivsaks minna!
    Filmid on teles ka näha - "Eesti Lood" sarjas, et ma nüüd kogemata mööda ei pannud. Aga nii ehk teisiti - Eesti asja tuleb toetada, muudkui vaadake!

    Pildil grupp kultuurihuvilisi noku klubis. 

Sperma ja verega

  

   Olete ka märganud, et elu maine ajalugu on kirjutatud sperma ja verega? Mõni võtab kolm, teine kolmkümmend tilka....

   Pildil üritab perekonnaseisuosakonna ametnik talitseda hoogu sattunud peigmeest. Ilmselgelt sõlmitakse ebavõrdne abielu!

Nüüd on mul küll kõik nähtud ja kuuldud!

  

     Lisaks paar nädalat tagasi nähtud Malmsteini peffelile nägin eile Peeter Oja nokut! Ja Ülle Kaljuste suust kuulsin sõna "v*tt". Selles, et Rekkor kasutab väljendeid "t*ra", "p*ts" ja "m*nn", polnudki kõike eespool toodud arvestades midagi imelikku.
     Kutsusin pojad isadepäeva-puhuselt seekord teatrisse, etenduseks Draamas "Cancùn".  Vanem üritas hakatuseks puhvetis mulle konjakit välja käristada, aga jäi maksmisega hätta - egas tänapäeva inimestel sularaha kaasas pole. Mul küll oli! Tegin siis iseendale ja talle ka välja, noorem piirdus kokaga. Korralik selline ja lisaks oli tal mingi inseneride öö, sunniti hommikuni Tütüs istuma, isegi veini ostis pärast Solarisest kaasa. Ah, mis ma siin isiklikku heietan, räägin etendusest ka. Etendus oli hea! Nii hea, et vanem poeg, kes kevadel NO99 etenduselt poole pealt põgenes, eilset nähtust koju sõites kiitis. Süžeed ei hakka kopima, eks minu abi-ja muidu eludes terendanud enam-vähem samad probleemid ja küsimused, aga kiidan näitlejaid. Eriti muhke oli Mihkelson - täpselt nagu "Keskea rõõmudest" ekraanilt astunud! Ja ignorantidele tuletan meelde, et nimetet film ilmutati 25 aastat tagasi! Draamalaval edukalt tagasi on Oja Pets, aga ega teda enam niimoodi nimetada või - niivõrd võimsa osatäitmisega sai hakkama. Kohati jäi mulje, et laval pole mitte näitleja Oja, aga hoopis äpu-Pablo, kes korraks küll ka möirgas, nokunäitamisest rääkimata. Kuigi arvustustes kiideti ka Kaljuste osatäitmist, jätan mina ta seekord kolmandale auhinnalisele. Tema on ka endiselt muhke, aga "Keskea rõõmudesse" enam ei lubaks!:P
Rekkor paraku minu arvates eelnimet kolmiku tasemele päris ei küündinud, aga hea rolli tegi sellegipoolest. Natuke nagu kinni seriaalirollides. Aga see ju ainult minu arvamus. Go, Siim, go!
Kes teab, see teab:D
     Noored ja vanad - minge teatrisse! Mina lähen varsti jälle!

    Pildil valmistavad rekvisiitori hellad käed näitleja Ojale nokut.

Midagi eakatele

Mul on ta vinüül kah!

Gravitatsioon

   Ma ikka algul pisut pelgasin neid prille, püüdsin ilma vaadata. Film on muidugi visuaalselt võimas - kohati ei kannatanud minu rumal pea ja veel rumalam süda sügavaid kaadreid tähtede tagant, otse näkku sirutuvaid Sandra käsi, kaugusesse-lõpmatusse kaduvat George´i ega Sandra hingematvalt kirglikku ohkimist välja, pea hakkas ringi käima ja pidin prillid eest rebima. Aga ehk olid need hoopis Sandra meelad huuled või prink peffel, mis mulle sedavõrd erutavalt mõjus, ei tea....
Aga minge vaatama ja prillid ette!

Pildil Sandra sensuaalsed huuled. Kahes eksemplaris.

Sigaduslik segadus

    

    Elus esimest korda lahkunu tuha järele minnes üllatas tavanditeenindaja mind sellega, et ei suutnud leida kadunukest - tuhnis kappides, soris riiulitel ja leekis siis minema, jättes mind nõutult kontorisse seisma. Mõne minuti pärast oli ta tagasi ja uuris, millise urniga oli täpselt tegu. Uurisime siis urnikesi ja selgus, et põrm olla pandud valesse urni ja minu valitud, makstud ning tellitud urni hetkel pole....Mida pekki, mõtlesin, sängitamine algab poole tunni pärast ja mul pole ei kadunukest ega urnikestki. Suures kimbatuses tavanditeenindaja lubas lahkesti uurida saadaolevaid urne, urnikesi, miniatuurseid kirstukesigi. Võta, mees, paneme kohe tuha sisse ja tuhatnelja kalmistule! Sumbuurse situatsiooni lahendas teine tavanditeendaja, kes kergendatult ähkides ruumi tormas ja teatas, et õnneks "poisid" leidsid ikka õige urni, surus selle mulle pihku ja vabandas segaduse pärast. Nüüd vabandan mina, sest mingi kahtluseuss jäi hinge - kelle me ikkagi krematooriumist peale pikka pinnimist kätte saime?

Lisatud pildil kihutan urnikesega kalmistu poole, napilt jõudsin!

Minu pisike, ahne ja räpane süda kah!

Ursula ja Mait

      Minu arust oli Ursula isegi rollis rohkem sees, aga ka Maidul polnud viga! Näitas teine kaks korda isegi oma keskealist kanni. Säälik Maidu ematraktoristina oli ka väga hea ja veenev. Samas film tervikuna kergelt vaadatav polnud - Raag oli poolteise tunni sisse üritanud mahutada mitmeid klišeesid - külajoodik versus külakunn, kel ullike tütar, insest, vägivaldne pereisa, laste-vanemate konfliktid, maa-linna vastuolud jms. Aga äkki oligi see adekvaatne kokkuvõte kodumaa külaelust anno 2013?? Ei tea, ei tea...
     Aga minge ikka vaatama, Eesti filmid tuleb ära vaadata!

   Pildil kann, mis kahjuks lõplikust versioonist välja lõigati.

Mine persse, maailm

Üllatavaid tähelepanekuid elust

Lakkekrantsid ja väikelapsed on käitumismallilt äraarvamata sarnased:
-lalisevad mõttetult ja arusaamatus keeles
-riietus on korratu, toidu-ja joogiplekiline
-enamasti on üks jalanõu või sokk jalast kadunud
-kakerdavad sihitult ringi, aeg-ajalt ka neljakäpakil
-kui püksi on teinud, vaatavad sulle suurte silmadega otsa - mida ma siis nüüd tegin
-sirutavad käe pudeli järele
-jäävad suvalistes kohtades magama
-ajavad toas kõik segamini
-ärgates vajavad kohe uut pudelit ja kui seda kiirelt ei saa, teevad jubedat mürglit
-miski ei rahusta neid paremini, kui naisterahva rinnanibu lutsimine

Lisage aga veel, eriti spetsialistid laste-ja mehekasvatamise alal!

Pildil ema poolt hooletusse jäetud sõime-ealine laps.

Tähtede taga

Tähtede taga on sinine taevas
Tähtede taga on kollane kuu
Tähtede taga ei räägita vaevast
Tähtede taga on soovide puu

Kunagi kõik saame tähtede taha
Kunagi mures ei kõverdu suu
Kunagi kõigil meist keegi jääb maha
Kunagi kusagil lootus on suur

Praegu ja siin on kõik tarbetult kõle
Praegu ja siin tardub viimane hetk
Praegu ja siin tunned üksinda oled
Praegu ja siin algab viimane retk

Kohatu näib ja on teeseldud kurbus
Kohatu kaastunne kohatu rõõm
Kohatult viimased hingegitõmbed
Kohatu minugi palangulõõm

Tähtede taga meid  ootamas keegi
Tähtede taha me maakad ei näe
Tähtede taga ehk lohutab seegi

Et tähtede taga hing uue saab väe

Invabuss ja Edgar Savisaar

  

     Käisin nädalavahetusel Tartus firmale suuremat kaubikut ostmas ja sõitsin tagasi millegipärast invabussiga:D Nüüd ei teagi kohe, kas hakata puudikuid vedama või nokkida lift autost välja. Esialgu sõidan ise üles-alla ja kinnitan, et üle 100 kilo tõstab lauldes!
     Õhtul uudistes oli lõik KE kongressist ja ülevaade Edgari kõnest, kus ta kinnitas, et peale Tallinna vallutamist vallutab KE ka Toompea ja siis on asjad meie riigis täpselt samuti kui Tallinnas. Mis assotsieerus mul Tallinn-Tartu maanteega, mille neljast rajast kaks on loomulikult bussirajad ja kaks jalgrattateed. Rekka-ja muu liiklus käivad üle Pärnu-Viljandi. Muponaudid kontrollivad.
     

    Seekord ei mingeid pilte neegritest ega koledatest inimestest, näitan teile täiesti korralikku invaliftiga bussi. Keegi sõitma tuleb?

Naised minu elus

   Ei anna asu. Naised, noh! Sain hiljuti kirja, kus veetlev Vanessa kirjutab:

Tere, minu hea sõber.
Minu rõõm teiega kohtuda, ja kuidas sa teed täna?
Minu nimi on Vanessa Mpenza, ühe noore tüdruku. Olen aus, hooliv, viisakas, tagasihoidlik, armastav, rahulik ja otsivad täiskasvanud inimene, hea huumorimeelega ja armastust, pigem näeme seda kui võimalust nalja, ma nägin oma profiili kohapeal sirvimisel ja otsustas teiega. Ma tahaksin, et me oleksime sõbrad. Palun minuga eespool nimetatud e-posti aadress, ma üksikasju rohkem mina sulle mu kõrval vastuse ka teile. loodan kuulda esmajärjekorras. Tänu ja on tore päev.
Lugupidamisega.
Vanessa      

    Tore oli see, et pr. Mpenza oli üles leidnud minu töömeili, mis enamikule mu blogisõbrannadelegi seni kättesaamatuks jäänud on ja veel toredam oli see, et Vanessa tunneb juba loodetava suhte alguses huvi, et kuidas ma ikkagi teen täna :D 
    Paraku ei oska ma vastata, õhtu on ju veel noor.... Eks ma hommikul meilan talle, ploommagusale naisele, kes õnneks mu elu isegi riivamisi ei kratsi.

    Pildil peab isane karu  imeilusa Vanessaga läbirääkimisi tütarlapse karukoopasse talveuinakukaaslaseks meelitamise eesmärgil.

Ma tervitan

 

    Mul sugulane kooli direktriss. Tõsi, väikese ja maakooli, aga ikkagi. Niisiis olevat temal kombeks koolipäeva alustuseks kõiki sadakond õpilast koolimaja uksel isiklikult tervitada. Väga tore muidugi. Samas tuli meelde, kuidas poja kooli dire, suur ja tugev mees, seisis kah trepi peal, aga ise ei tervitanud, ootas nõudlikult, et õpilased teda tervitaks. Kui poeg, teise klassi juntsu, üritas direst tervitamata mööda lipsata ja too temalt kurjustades uuris, et kas sa siis ei tea, kes ma olen ning poeg ausalt vastas, et mina küll ei tea, kes sa oled, siis.... No muidugi pidi isa kooli kasvatuslikule vestlusele minema.
     Ühe pealinna kooli meesterahvast direktoril olevat komme kah kõiki uksel tervitada, gümnaasiumiosas lausa kättpidi. Siit tuli mulle meelde ühe teise Tallinna suurkooli direktor, kes minu vabas ja vallatus interpretatsioonis naisõpilasi tervitab, nooremaid poissõpilasi kätleb ja gümnaasiumiosa meesõpilasi koolipäeva alguse puhul õhkõrna suudlusega premeerib....:D

    Pildil kaks koolidirektorit tervitamas teineteist ilusa päeva puhul. Kool ei puutu asjasse. 

Dialoog

"Mul pole kunagi nii head autot olnud kui praegune ja mul on autosid ikka palju olnud!"ütleb mees naisele.
"Mul pole kunagi nii head meest olnud kui sina ja mul on mehi ikka palju olnud!"ütleb naine mehele.
No mida kuradit?!

Pildil hea mees hea autoga. Naine ei mahtunud autosse.

Haritud laomees

  

  Kui mul oleks laomees ja kauba defekteerimisel ilmutaks samasugust loomingulisust, siis ma premeeriks teda, mitte ei nõuaks seletuskirja:D

Kolm lugu

  

     EÜE-s ei ole muud
    litsid-pätid-joodikud.
    Tööd ei tee, nad joovad vaid
     ja söövad võõraid maasikaid.

     Selline suurepärane lüürika on legendaarsel malevalaulul, mida lauldi biitlite "Kollase allveelaeva" viisil. Aga sõnad mõtlesid välja tubli duo Cass ja Põka hirmsas hommikupohmellis betooni kärutades 15 minuti jooksul, kusjuures Põka jõudis selle aja sees ka segumasinasse sittuda.

    Ühes EÜE rühmas, mille nime ei tohi nimetada, oli tütarlaps, kelle nimi tuleb unustada. Tubli neiu
valmistas rühma meistrile suurt muret, sest hommikul olid mehepojad objektil nagu kauss sülti pulmalaual - ainult lödisesid ega püsinud vormis. Palju rammu oli öösel tublile neiule annetatud! Kui esimestel tööpäevadel tundus selline meelelahutus nii mõnelegi sinisärgile isegi teretulnud olevat, siis mida edasi, seda pehmemaks mehepojad hommikul muutusid ja töö kannatas. Otsustatigi neiukest naaberrühmale tutvustada, et kui öötöö meeldib, saate 20 liitri õltsi eest suve lõpuni ise pruukida! Kaup oli aus ja naabrid sõitsid hõisates kodu poole. Läks nädal, jupike teistki ja olidki naabrid tagasi, autokastis istus tuttav näkk ja hoidis põlvede vahel 40-liitrist õllepunsut. Ka naabrite tööviljakus oli kohutava kiirusega langema hakanud....Aga tööeesrindlasest tütarlast tagasi ei võetudki - mis ära antud, see antud!

    Ühes teises rühmas korraldati kaarikute võiduajamine, tiim koosnes kolmest naist-ja kolmest meestudengist. Distantsi pikkus oli 500 meetrit, lisatingimuseks pidi võistkond kamba peale distantsi jooksul ära jooma 3 peedikat ja 3 õltsi. Võitis võistkond, kelle esijooja ja kaariku tagantlükkaja oli nüüdseks vangitornis istuv tuntud korruptant, kes stardivile kõlades keeras endale loetud sekunditega sisse kõik 3 õlut, tüdrukud manustasid distantsi vältel igaüks putli peeti ja kaks kainet tirisid kaariku üle finišijoone. Tulevane korruptant tuigerdas kah kohale.

    Veel korraldati rühmades märkikusemise, mehe tööriista kõvaksajamise,  naiste võidusittumise, separaatjoomise, alasti võidujooksmise ja palju muude huvitavate alade võistlusi. Minu rühmades midagi sellist muidugi ei olnud! Meie tegime tööd ja puhkasime.
    Lõpetuseks küsin veel, et miks ei olnud kokkutulekul meie tublid blogijad A, B ja C? Ma nii ootasin!

   Pildil karskuse kontroll vahetult enne Pärnu piiri. Kes kaine oli, pidi koheselt manustama pool liitrit õltsi või pitsikese kangemat. Mina pääsesin pagaasnikus ilma kontrollimata läbi.

Minu lemmik

  

     Sa oled mu helesinise esmaspäeva kuldne suvepäike, tiheda sügisöö tähistaevas laiutav pannkoogikuu, kanepipläru viimane värviline hingetõmme, moonipõllu kohin suveõhtu hämus, kiirtee kiirustav bensiiniving, rahutute randade raudkivist tissimuksud, rohukõrre pinin tuulehoos, koerte kauge kanonaad, kõrgepingetrafo sädelev heli, kristalse veiniklaasi veiklev rubiin, oherdav oie enne orgasmi.
    Puhas kuld. 

    Jah, ka kingad on Tal puhtast kullast.

Minu püksad

     Esimesed teksad hankisin naabripoisi klassivennalt 5 rubla eest. "Lee" püksid olid viimseni või natukene rohkemgi kantud, jalga sain panna need täpselt ühe korra, siis sai ema jaole ja viskas püksid minema. Eales ei unune omapärane denimi lõhn, aga ehk oli see hoopis püksid müünud soomlasest
"Viru"-ehitaja higihais.
     Kasvasin kümmekond sentimeetrit pikemaks ja sain paar aastat vanemaks, mis andis julguse katsetada järgmistega. Täpsemalt ei mäleta kellelt, aga püksad olid "Wrangler", tasku peal topelt V ja ehtsast nahast latakas. Kahtlustan, et ka valmistusmaa polnud kollane nagu tänapäevastel teksadel. Teksade-saaga tipnes (ka hinna poolest) maleva sissetulekust hangitud "Lee Cooper" pükstega, maksid need 180 rubla ja kestsid hea mitu aastat.
    Jaaninädala tippsündmuseks oli mul uute pükste ost - ikka "Wrangler", mis muud. Praegugi istun, lemmikpüksid jalas. Öösel võtsin korraks ära ka:P 

   Pildil abistabki naistuttav mind teksapükste eradamisel ihust.

Neli fotot ja üks video

 

     Järeltuleva põlve ässitusel ja targal juhendamisel ning pisut ka töistest vajadustest tingitult hankisin endale nutifoni. Kui mu esimene mobla maksis 11000 krooni ja oli pehmelt öeldes üle-õla  kaasaskantav, teine mahtus juba suuremasse taskusse, siis selle teise formaadis on ka viimane üllitis.
Pöialdega viiplema õppisin kiiresti, muud rakendused ootavad veel oma aega, aga täna pistsin nutifoni liiga kiirelt taskusse, ekraan ei jõudnud sulguda. Kui taas suhelda soovisin, selgus et telefon oli mu tasku sisemusest jäädvustanud neli pilti ja ühe video! Nii fotod kui video andsid ilmutamisel sama tulemuse - pime ja tume nagu karu (mõni ütleb ka afroameeriklase) anaalväljundis.
     Omaette vaev oli veel nende kustutamisega:D Aga parim mobla oli mul miski pisike Ericsson, mille aku kestis nädala ja diginumbreid mahtus ekraanile täpselt kaheksa. Kas sõnumeid ka saata sai, enam ei mäleta.

   Pildil kuritarvitab mu naistuttav nutifoni - käed eemale, eriti see krdi näpp!

Aiandusuudiseid

  










     Üritan autot seestpoolt siivsamaks muuta läbi vaeva-ja rahakulukate puhastustegevuste. Täna oli kord aurupesu käes. Kui autole järele läksin, teatas pesulapoiss etteheitval häälel, et  juhi jalgade alla jääva kummimati all oli tubli sentimeetrine mullakiht.
     Krt, mõtlesin - oleks seda teadnud, saaks praegu juba varast kardulat nosida, kui õigel ajal kündnud, randaalinud ja istutanud oleks!

    Selline pilt pesulapoisile avaneski - pikad vaod, a kardult neetu!

Siberi tomat

 

   Küll täna oli Nõmme turul kuum! Nägin ka rariteeti  -  kena blondiin müüs Siberi tomati taimi.
"Kas selle vili on karvane?" uurisin asjalikult. Vastus miskipärast ei saanud, eks tal oli tegemist kah;)

   Pildil Siberi tomat, täiesti aimatavalt ampsatav.

Vanadekodu, rsk!

  Helistab hea sõber ja uurib, kas ma Eurovisiooni vaatasin.
"No algust vaatasin, siis tukkusin ja lõppu nägin ka ikka," vastan.
"Ma nägin ainult algust, siis tuli tukk peale," ohkab sõber raskelt.
Birgit võitis. Või sai edasi. Või midagi.

Pildil toanaaber, kelle käes on telekapult. Karm mutt, temaga ei kobise!

Suvi lõppes 18.30

  
 Poeg sai nulli taha, tegi sel puhul pardi rinnad rasvaseks ja pistis ahju ka. Jube mahlane amps tuli. Lisaks oli suvesooja, kuniks päike suvatses mändide varju veereda. Kahtlustan, et homme on vasak näopool punasemast punasem. Aga kõik ilus saab ükskord otsa ja nii ka suvi - täpselt 18.30, akuraat "Poljoti" sihverplaadilt vaatasin!

   Pildil suve kaunis lõpp, pildistatud 18.35

HUI-165

     

 Tere! Printisin iseenda mehe ja autona teadvustamiseks 3D printeril uue, mind iseloomustava autonumbri. Numbrinäit on millimeetrites!

Juhusuhe

  Ma olen põhimõtteliselt juhusuhete vastu, aga mõnikord paraku libastun. Võtsin tööle valgete sokkidega juhutöölise. Jutt oli tal hea - Itaalia, Norra, muidugi Soome.... Ei, need pole turismireiside sihtkohad, tüüp olla nendes maades tööd rüganud. Kontrollisin ühe hankija kaudu - teadis küll. Seega julgesin anda pisikese objekti. Tegi ära. Mitte just 5, rääkimata plussist, aga nii neli miinus. Juhukas kurtis, et nälg majas, autol kindlustus läbi ja mis kõik veel - kandsin ta naise arvele raha. Oma arve olevat tal miskipärast kinni. See tegi mind kahtlustavaks, aga andsin ühe pisikese töökese veel. Tegi selle poole peale ja jooksis käsi pikal minu juurde, et anna aga raha. Andsin ettevaatlikult. Siis tegi juttu autost. Et peab oma töövahendite kola juurde tooma-ära viima. Nimetasin, et olgu -  see on siis töötasu eest ja tankisin ta autol paagi täis. Ai! See oli vale käik. Kui järgmisel päeval tegin uuel objektil juttu, et eelmisel on sein 2 mm kõver ja peaks korrigeerima, oli veel tehniliselt väikese vaevaga võimalik, siis juhujuhan kiskus näo vingu, aga lubas siiski vaatama minna. Sinna ta ei jõudnudki, objektikest ei lõpetanud, telefonile ei vasta, meiliaadressi pole....
Krt., ma ütlen! Kui ma olin tatikas, levis poisslaste seas selliste sõnadega laul :
   "Sinna litsimajja eales ma ei lähe, kust mu vanaisa tripperi kord sai!"
Ma tõesti ei saa aru, miks ma ikka aeg-ajalt just sellise litsimaja ukse taha koperdama satun...
Ja juhusuhetega on nüüdsest lõpp! Tegelikult oli ka eelmine kord juba lõpp, aga....:D

  Pildil kaebab juhutööline oma juhunaisele ihnurist tööandja peale. Valged sokid ei mahtunud pildile.

Rekkamehe argipäev

Äratus - sadam - laeva kõht - piimakohv ja piruk - sadam - kiirtee - bensuka piss-stop - mahalaadimine - pealelaadimine - kiirtee - bensuka piss-stop ja piruk - sadam - laeva kõht - lahja supp ja mullivesi - sadam - lohkus madrats.
Tööpäev kokku - 18 tundi;)

Pildil talutavad lähivälismaa abivalmis tollitöötajad mind piss-stopi poole.

Õnn ei seisne töötegemises

 
  Tellija ema, hallipäine daam, tuias kitsas esikus minust mööda ja pillas mokaotsast:
"Minu töötegemised on siis nüüd tehtud!"
 "Palju õnne!" ütlesin viisakalt, arvates, et tubli naine sai riigi rahakoti pääle peesitama.
"Mis õnne?" möiratas emalõvi, "mind lasti eile töölt lahti, peale 36 tööaastat."

  Nüüd ei teagi, kas mulle tehtu eest tasutakse või läheb kõik pensionifondi...

Ka mu töölistel pole palgaootuses targemat teha, kui Mustamäe kohal jalgu kõlgutada.

Küüditamisest

     Alustasime korterelamus kööki-esikut-vannituba hõlmavat remonti ja pererahvas, kellest mina olin kohtunud emanda ja isandaga, lubasid end maale küüditada - et meie ei segaks neid ega nemad meid. Väga mõistlik otsus!
     Brigaad lendas peale, peremeest-perenaist tõstsid kohvreid esikusse ja valmistusid lahkuma, aga töömehed teipisid juba usinalt magamis-ja elutoa uksi, et tõkestada tolmu levikut. Lifti nupp hõõgus punaselt, samuti perenaise palged, kui ta ähmiga peremehe poole pöördus:
     "Aga isa?!"

     Isa leiti juba kinniteibitud magamistoa ukse tagant.
Pildil magamistuppa unustatud vanaisa sõnatu protest nooremate ükskõiksuse vastu.

Suurus loeb

   

   Käis mu torumees JÄLLE Soomemaal tööl. Sedapuhku kaugemal ja kuna ta navigaatorit eriti kasutada ei oska, oli ka seekord mure, kas jõuab õigele laevale. Kui mees siis kaks tundi enne õiget aega sadamast helistab ja rahulolevalt teatab, et vaatab merele, sain rahulikult magama kebida. Hommikul mees taas toru otsas ja teatab etteheitva häälega, et oleks äärepealt Helsingis pidanud ööbima.
    Selgus, et meie kaubik, mis on alati ja ilma mingi sadama-ja laevategelaste kobinata käinud 2,4/7 m alla, on ootamatult kosunud kõrgustesse ja ülearuse 10 sentimeetri eest tuli kodanik torumehel 30 € lisaks maksta. Oleks tal siis raha olnud! Õnneks oli soomlasest tellija pistnud torumehele tasku 50 €, et too Tallinnast talle 4 kohvrit õlut tooks:D
     Resümeerides teatasin torumehele, et õigel meeskodanikul on alati puutumatu varuna 50 € taskus.
"Eks ma siis naiselt küsin", oli torumehe vastus.

Pildil saab torumees abikaasalt kaasa mõningase varuga käibevahendeid.

Seitse asja

 
 Lugenud Delfi Targutajast artiklit igavesest elust, tabas mind tohutu loominguline palang ja veenmaks ennast ja blogisõbrannasid vaatame kohe, kas mul oli igavese elu suhtes õigus.
Esiteks - huumorimeel. See on mul olemas. Naeran kogu aeg ja kui ei naera, siis naeratan.
Teiseks - lendamine. No mida ma lendan, tiivad on ju läbipaistvad, lasevad õhku läbi....
Kolmandaks - nõmedad kolleegid. Neid mul pole, ainult mõned alluvad:)
Neljandaks - pensionile jäämine. Kaugel.
Viiendaks - karsklus. Oijahhh, olen hakanud tarvitama. Ükspäe jõin isegi punast veini klaasikese.
Kuuendaks - uni. Piisav. Magan oma lohkus ja muhkus madratsil 7 tundi nigu naksti. Kui Aaza-Lea puus on käepärast, siis pole aega - muudkui muhkeldan!
Seitsmendaks - tsölibaat. Mida nad sellega mõtlevad? Tahtsid vist nalja teha???

Resümee - elan saja aastaseks, kusjuures akuutselt ja aktiivselt. Kes lööb kampa?

Pildil seitse pealtnäha süütut asja, mis tagavad meesterahvale pika eluea.

Vabariigi valvur

Meie lipp

  
  Rüüpasin köögis hommikukohvi, silmitsesin hellalt madala püramiidi taolisel alusel rahvusvärvides laualippu, mille pööningul saepuru alt olin välja kaevanud ja meenutasin aastat 1988, kui toonase väikeettevõtte innovaatilisel juhil minu isikus tuli pähe Lauluväljakul toimuva massiürituse tarbeks (loomulikult omakasu eesmärgil) hulgi rahvusvärvides lippe toota. Ma tõesti ei saa aru, miks mina oma nime ordenisaajate nimistust ei leidnud!? Oleksin isegi viienda järguga leppinud! Värbasime hotell "Olümpia" kunstniku (Riin nimeks - tervitused!), varustaja hankis restide viisi siidi ja tootmine algas. Valmistasime nii laua - kui normaalmõõdus lippe, puhas käsitöö oli.  Seesama ehtsast siidist käsitöölipp lehvib mul ka praegugi Arturi nina ees.
     Mul on hea meel elada OMA riigis. Elagu Eesti!

    Pildil meie väikeettevõtte õmblustsehh aastal 1988

Naer

    Täna venis tööpäev ootamatult pikaks ja viljaka tegevuse tähistamiseks tassikese latte ja pähklikoogikesega maandusin pärastlõunal Veskis. Kohvinautimise taustaks tuli Kurmeti "Naer". Ees koridoris, minu nägemisulatusest väljas, kevadel-suvel-sügisel mu lemmikkohaks olevatel punastel leentoolidel istusid sellised kolme-neljakümne vahel noormehed, kes innukalt arutasid, kas laul on kaheksa-või üheksakümnendatest. Limpsisin oma latte lõpuni, pühkisin koogipuru kokku ja punastest leentoolidest mööda hiilides ütlesin teadja õigusega: "Virmaliste lugu oli kuukümnendatest, poisid!"
    Poisid vahtisid maani klaasakendest mulle järele, kuniks parklast välja tagurdada ukerdasin.

Kolm kaunist sõna

   Eratellijatena prevaleerivad mul kindlalt naisterahvad - ilmselt on pesapunumise ja kodukaunistamise tuhin eelkõige naisinimestele omane. Eks mu mehelik hääletämber ja maagilised silmad avaldavad ka olulist mõju, lisaks veel professionaalne kindlus ja tehniline asjatundlikkus ning naistellija on samahästi kui kotis, rahakotis. :D
    A ikkagi läheb hing hellaks, kui noore naisterahva suust kõlavad lahkuvale meeskodanikule järele kolm kaunist sõna super-super-super!

   Pildil sosistab tellija mulle kõrva kolm kaunist sõna.

Ignorantidele

   
  Hiljuti oli AK spordiuudistes härga täis biatlonist, kes ähkides teatas, et tema relv seisis täna hästi, lisades kohe, et väike närv oli küll sees. Teen lisatud pildi varal ignorantidele selgeks, misse biatlon siis on.
      Esiplaanil on tühjaks lastud relv. Kui mees on relva tühjendanud, võib ta minema tõmmata, viisakalt öeldes - minna järgmisele etapile! Relva võiks muidugi kaasa võtta.
      Kohe kõrval on meeskodanik, kelle relv seisab hästi ja tundub, et ka närvi pole sees. Tema saab veel paugutada.
      Tema kõrval omakorda on aga ilmselt eakam kodanik, kelle relv enam nii hästi ei seisa. A kes teab, ehk on lihtsalt närv sees. Noorsportlased, pidage meeles, paugutada saab ja tohib üksnes hästi seisva relvaga, muidu võid endale varba peale lasta!

     See olekski biatlonist kõik, järgmisel korral tutvustan triatloni.

Krantslusest

    Kui mehel on olnud palju naisi, siis on tal neid olnud "liiga palju". Kui naisel on olnud palju mehi, siis on tal neid olnud "rohkem kui üks".

   Pildil naine tutvumas number kahega.

Orgasm

   Isegi natuke jahe oli. Naise ikka veel kuumav ihu oli vaid poole meetri kaugusel, aga Armand ei täind magusalt nohiseva Aaza-Lea poole kättki sirutada, rääkimata mõnest muust kehaosast. Miskipärast mõni muu kehaosa ei kavatsenudki väljateenitud ööpuhkust nautida, vaid tuksles tundeliselt. Sama tundeline oli äsja lõppenud voodisamba nagu Aaza-Lea seda nimetanud oli. Kui palju keni sõnu oli Armandi lemmiku suust kostnud, kui higimärja pea ja tukslevate kehaosadega mees lõpuks naise kõrvale pudenes, kõik jõuvarud ammendunult! Armand ei mäletanud, et noore mehenagi sedasi rassinud oleks. Siis oli kõik ju palju lihtsam! Kogemusi polnud kelleltki ammutada, isa pistis ema ässitusel teismelisele pihku koredal paberil brošüüri "Noorukist meheks" ja ega naabripoisidki oma seiklustest suurt pajatanud. Ise pidi mehe eest väljas olema, enda kogemustest õppima.
Kaheksanda klassi siivsalt kooli aulas alguse saanud lõpupidu päädis klassivend Urmase - olgu muld talle kerge,  jõi end surnuks - suvilas, kus tagasihoidlikud noormehed jäid peedikate pruukimisel suhteliselt mõistuse piiresse, aga klassi priimus-tütarlaps jõi end iseenda algatusel ja ka teiste ässitusel ikka enam ja enam täis, mis tipnes Armandi jaoks olulise seksi õppetunniga -   maani täis naisega ei seksita. Tüdruk tassiti klassi-ja suguõdede heakskiitvate kilgete saatel tagumisse tuppa diivanile, kus kaks klassivenda tegid talle süütuse kontrolli, kusjuures see osa noorukitest, kes veel teadvusel oli, kõõlus kenasti ukse vahel ja vaatas pealt! Raske rutjumine mõjus piinavas piirituseuimas neiule niimoodi, et diivan, mehe eest olnud nooruk ja ka ta ise olid kaetud-kastetud peedika ja kooli aulas manustatud rosolje seedimata jääkidega. Hommikul tuterdati kuidagi bussile, mis seltskonna linna viis, aga nii palju oidu ja mehelikkust hiljutistel sugumürskudel ega kiibitsejatel ei jagunud, et täisoksendatud riietega tüdruk koju viia. Jäetigi bussi istuma! Keegi ei tea, kaua ta seal tukkudes ringe tegi. Hiljem toda riitust keegi ei meenutanud, tüdruk kolis järgmise õppeaasta keskel teise linna ja nii see jäigi.
    Armand nihutas end ettevaatlikult Aaza-Leale lähemale, kints juba täitsa külmetas. Tukslev sõber oli kah rahunenud, hingamine taastunud ja tegelikult oleks pidanud vetsus käima, a kussa raatsid naise kõrvalt minna. Öelgu nüüd veel keegi, et penskar! Ma olen ikka veel kuradi kõva mees, praalis Armand mõttes. Oli ta alles hiljuti lugenud, kuidas mingis seksifoorumis keegi 40-aastane noormees kiitis oma kuuekümnendates armukest. Kirg teeb imet ja hea tervise, sealhulgas seksuaaltervise tagab regulaarsus. Regulaarsust oli paraku vähevõitu, aga nüüdsest see muutub, tegi mees optimistliku otsuse. Peaaegu kõike, mis on tuksi läinud, annab ju parandada! Aastate eest Aaza-Leaga kohtunud leskmees Armand ei osanud või tahtnud toona üldse naisi tõsiselt võtta. Naine oli naine, sai natuke juttu aetud, kui teemad klappisid ja natukenegi sädet oli, ka voodisse ronitud. Ega üle viiekümnesed naised enam pirtsakad olnud, oh ei! Pigem vastupidi. Mõnikord pidi karu häält tegema ja kätega vehkima, et kurjast pääseda. Naised tahtsid olla tahetud, mees tahtis üha uuesti ja uuesti kogeda teadmist, et ta on mees. Lihtne! Naisele polnud tähtis alati orgasmi saada, mehe füüsiline lähedus oli isegi tähtsam. Mees sai ju alati. Üldse ei kehtinud see lause, et naine saab alati kui tahab ja mees saab ka alati....kui naine tahab. Otsinguil naisi oli sedavõrd palju, et oma vanusegrupis tuli teha teatud mööndusi, et üldse meeste tähelepanu pälvida ja see Armandit erutas. Mina olen isalõvi! Mul on emaste haarem! Aga enam ei olnud see huvitav. Aaza-Lea nauding oli nüüd see, mis meest erutas. Veinjassametine orgasm. Kuklas pea. Paokil huuled, ülemine hambarivi alumist puremas. Kramplev tupp. Tema seeme naise reitel. Spermaselt suudeldud suu. Pisikesed punased kõrvad, mis orgasmi saabudes leekivpunasteks lahvatasid. Kümned pisiasjad, mida Armand polnud kunagi tahtnud, osanud või viitsinud naiste juures tähele panna. Isegi patareidega vigur ei lennanud kurja mesilinnuna mööda tuba ringi, vaid usina metroorongina sudis tunnelis edasi-tagasi. Natuke armukade oli Armand ka - lillakaspunasel rongil oli vaguneid isegi rohkem kui tema isiklikul. Aga tipu saabudes pagendati lillakaspunane alati tagavarateele ja nõuti Armandit. See erutas ja kihutas.
Armand nihkus tasahilju naisele lähemale. Pagan, mõtles mees, pidin ma nii laia voodi ostma - otsi õblukest naist nagu nõela heinakuhjas! Hästi aeglaselt ja hellalt asetas ta käe naise pehmele puusale ja pani silmad kinni. Mis võiks olla ilusam ärkamisest oma naise kõrval, oli tema viimane mõte enne suikumist.

Pildil kurnatud Armand ja õnnelik Aaza-Lea