Help!

 
 Biitlite taasühinemine toimus suurema kisa-kärata aasta eelviimasel päeval Alexela kontserdimajas. Rahvast oli pigem hõredalt, ka parter polnud viimse kohani müüdud. Publikum pigem vanapoolne, mitmeid tuttavaid, palju prominente. Lavakujundus ja poiste riietus oli taotluslikult minimalistlik, räägib ju biitlite muusika iseenda eest. Esimeste lugude kõlades jäi minus urgitsema tilluke kahtluseuss - kas poisid ikka veavad välja? Samas peab aru andma, et tehnika oli kuuskümmend aastat tagasi hoopis teine, pillide kõla ja helitehnika võimalused samuti, rääkimata lindistamisest. Kodus kuulasin kohe üle minu ainsa biitlite originaalvinüüli "Let it be" aastast 1970 ja nautisin Pauli ja Johni nasaalmahedaid hääli.
    Tegelikult jäin aastalõpu meelelahutusega täiesti rahule. Liikuvate piltidega aitas youtube.

Teise osa. Esimene õrritaja

Viiekümne viies, viiekümne kuues – veel kaks kursaõde.

Kursakaaslastega kohtusime ikka siin ja seal – küll olime kellegagi samal objektil alltöövõtjateks, küll kohtusime kursaõe ja tema mehega suveteatri etendusel või Estonia teatris aastalõpuballil. Vabariigi aastapäeva vastuvõtul oli vilksatanud kooliõdesid ja -vendi, aga seni veel mitte kursa-või klassikaaslasi. Täies koosseisus polnud meil kunagi õnnestunud kokku saada – kursus oli üsna laiali üle kogu Eesti. Kaks esimest kokkutulekut möödus üsna tagasihoidlikult ja osavõtjavaeselt, aga nüüd , ümmarguse aastapäeva puhul otsustasime korraldada grandioossema ürituse. Kutsusin orgkomitee - paar semu ja mõned tüdrukud õhtustama Nõmmele, Alfredi pubisse. Kaheksakümnendate lõpus avatud kitsukesest valuutapoest oli saanud mu kodukõrts, kord nädalas käisin ikka õhtusöögil, enamasti Anjutaga, aga ka mõni samas kandis elav kursavend oli aeg-ajalt abiks. Eriti meeldis mulle ainulaadselt Alfredis kasutusele võetud liitrine õllekann. Nii isane oli ligiastunud ettekandjaneiule öelda:

“Mulle palun kaks meeste õlut!”

Kes joonelt mõikas, sai hiljem priske jotsi. Kui instituudipäevil oli kindel taks stipipäeval Vaksali õllekas kuus kannu õlut ja karbonaad, siis ega üle kolme meeste õlle ei läinud nüüdki. Moe pärast mekutasin muhkema lihaprae korral pitsikese head viina ka kõrvale.

Jõudsin esimesena, sättisin end kuuesesse aknaalusesse lauda ja enne veel, kui praadi valima sain hakata, kõpsis külma märtsiõhtut sisse pahvatades pubisse Siret, meie siresäär. Vaatas otsivalt ringi, märkas mind ja astus ligemale.

“Kuhu siin mantel pannakse?” küsis ta tervituse asemel. Viipasin nurgas seisva stange poole ja ajasin enda meeterüheksakümmend püsti. Ega me polnud peale lõpetamist kohtunudki, Siret suunati Jõgevale mingile kontoritööle, olevat seal abiellunud-lahutanud, laste kohta olin kindlasti mingeid kõlakaid kuulnud, aga ei tulnud meelde. Pidin ettevaatlik olema. Meenus ka tore õhtu Peipsi ääres ja mõttes muheledes hoidsin Siretil mantlit seljast aidates tema õlgu mõned hetked oma kämmaldes. Veri tuksus küll. Minul ikka, kuidas temaga, ei tea öelda. Kaua me kahekesi kudrutada ei saanud, hilinejaid tilkus tasapisi juurde, aga Sireti kahe poja nimed jõudsin ikka ära kuulda. Poistest olid kohal Ain ja Ago, vana dessantnik. Neil Maiega läks kuuldavasti kenasti, tööalaselt paraku mitte nii väga – Ago oli endiselt samal ametikohal, millele ta suunamise sai, ei mingit edutamist. Samas ehitas majand juba kaheksakümnendate lõpus noortele spetsialistidele kuuetoalise eramu ja lapsigi oli soetatud tublisti üle Eesti keskmise – koguni viis. Selle uudise peale mul korraks kihvatas sees ja otsustasin, et kui koju jõudes olen kainusekontrolli läbinud, räägin Anjutaga järelkasvu teemal, seni polnud ta minu teemakohastele sõnavõttudele eriti külge haakinud.

Pimenevas kevadõhtus möödus aknast tuttav kuju ja hetke pärast uksele ilmunud Kati-Riin tekitas minus kerge paanikalaine – mis pagana seksisemude kokkutulek see olgu – mõlema seni kohaletulnud naistega olid mul mingid ühised voodimälestused. Õnneks hiilis Kati-Riinu selja taga Kerli, meie häbiplekk – nagu kursusejuhendaja, vana dotsent Harri teda nimetas. Häbiplekk ei saanud nimelt esimese hooga diplomi kaitsmisega hakkama ja vähe sellest – ka suunamisjärgne töökoht ei võtnud teda vastu ning nii pidigi saare piiga endale ise töökoha otsima. Mingis Hiiumaa ettevõttes ta igatahes töö leidis ja kodusaare kargus kinkis piigale veel pojagi. Häbelikust ja eraklikust Hiiu tüdrukust oli saanud kena varakeskealine naine – juustes toonisid heledamad triibud, meigiga oli ka pisut liiale mindud. Kui naised lauda istusid, sain aru, et mõlemad – nii Kati-Riin kui Kerli olid juba üsna vindised.

“Noh poisid, tellite meile jooke ka või peame ise valima?” uuris hiidlannast bravuuritar silmi volksutades.

Vaatasin Kerlile pikalt otsa, tüdruk ei pööranud pead ja tegi veel silmagi. Mulle meenusid pooletunnised autosõidud ühikast vanasse peahoonesse, kus me käisime dotsendist juhendaja pool ühise diplomitöö teemat viimistlemas. See hakkaja naine ei meenutanud küll toda hädaldavat ja murelikku pisikest Kerlit.

“Mulliga või mullita jooki?” uurisin naistelt ja siirdusin siis leti äärde tellimust esitama.

Kui suuremad taldrikud olid ära viidud, toetasime küünarnukid lauale ja üritasime kokkutuleku teemal pidepunkte leida. Kraamisime ka telefonid välja, helistasime neile, kelle numbri leidsime ja piinasime infotelefoni neidusid. Tunnistan, et piilusin teiste aparaate – ikka veel kestis aeg, kui mehe (aga ka naise) edukust defineeris väiksem ja värvilisem mobla ning suurem ja mustem maastur. Mina päris tipus polnud – akna taga seisev autojurakas oli küll musta värvi, aga ikkagi põhimõtteliselt kastikas, ka telefon oli mul täiesti keskmine Ericssoni mudel. Samas Kati-Riin oli kohale toodud Mersu leekivpunase nelikveolisega ja ka tundmatut marki telefon mahtus kenasti peopessa ära.

“Mees ostis,” teatas mu kunagine sõbranna, nähes mind tema telefoni piidlemas. “Auto ostis ka!”

Väljend “mitu kilomeetrit peab selleks mehe munni imema” tuli alles hiljem, aga midagi taolist mu rikutud mõttemaailmast läbi vilksatas.

Saime telefoni otsa kaksteist inimest. Meie kuus juurde ja üksnes kahest poisist ei teadnud keegi midagi. Üks oli pööranud peatselt peale lõpetamist humanitaarlainele, õppis selgeks rootsi keele, praktiseeris nii kodumaal kui keelekeskkkonnas ja kuuldavasti oli ametis diplomaatilisel tööl. Teine – parteibossi võsuke Merks, oli kadunud isakese mahitusel Kagu-Eesti põhjatutesse laantesse ja ka infotelefoni neidudel ei õnnestunud temast ühtki jälge tuvastada.

Kui pubi kitsukesele lavale hakkas süldiduo end paika sättima, oli Ain juba lahkunud. Jäime Agoga kahekesi kolme naise vastu. Nagu ennemuistsetele aegadel, hakkas kerkima küsimus, kellele mees, kellele näpud.

“Sa tantsida ikka oskad veel?” uuris Kerli muiates. Ajasin end püsti, jalgeis oli särtsu küll ja enam. Bänd alustas rütmika looga ja peale meie polnud põrandal veel kedagi. Teise loo, maheda liibuka ajaks tuli põrand seevastu tantsijaid täis. Kursaõde litsus oma lahjad rinnad mu ribide alla ja sättis sõrmed selgroole ristpistesse.

“Nii tore on kõigiga kokku saada,” karjus Kerli mulle kõrva. “Miks sa Hiiumaal mul külas pole käinud?”

Ei osanudki sellisele naljakale küsimusele vastata. Hiiumaal olime malevlastena ehitanud mitmeid-setmeid hooneid, aga need paar korda, kui juba edasises elus erinevate naistega saarel kruiisimas käisin, ei tulnud tõesti selle pealegi, et uurida kursaõe elu-olu.

“Teekski trehvunksi Hiiumaal, sul hea ligi tulla,” pakkusin ettevaatlikult liibuka lõppedes. Kerli ei kavatsenudki lauda tagasi minna, noogutas mu ettepaneku peale ükskõikselt ja võttis mul hoopis käest kinni ning tiris baarileti äärde. Baarman segas minu targal juhendamisel jääga jahutatud klaasidesse kaks õunamartiinit ja viisist, kuidas Kerli enda klaasiga kiirelt ja kadudeta toimetas, sain aru, et tema peas oli kokkutulek juba alanud.

“Kati-Riin lubas mu enda poole majutada, neil on suur maja – kaheksa tuba,” luksatas Kerli tühja klaasi letile asetades. Vaatasin meie laua poole – Ago lõbustas kahte kooliõde ja meist nad ilmselgelt puudust ei tundnud.

Haarasin stangelt oma karvase piloodijope ja Kerli mantlikese.

“Tule, ma näitan sulle oma autot!” krabasin Kerlil käest ning üleriideid selga heites astusime paari sammuga välisukseni. Naine ei vaielnud vastu, korraks tikk-kontsadel tasakaalu kaotades tipsis ta mu sabas. Kastikal olid korralikud astmelauad, ka naisterahvas sai kõrgel asuvasse kabiini ilma seelikut määrimata. Kalpsasin nobedalt ümber auto ja kiiruga tahavaatepeeglisse kiiganult keerasin süütevõtit. Sealsamas, kohe peale kurvi, teadsin olevat tühja platsi ja kes meist siis poleks äärmise vajaduse korral vindisena rooli istunud.

“Äge auto,” arvas Kerli ehtsast nahast armatuurlauda silitades. “Nii suur.”

“Ameeriklane,” mühatasin asfaldilt alla keerates ja kalmistu müüri kõrvale parkides. Jätsin diisli podisema, võttis veidi aega kuniks kabiin soojenes. Pisut rabedalt nihkusin laial nahkistmel kooliõe poole ja asetasin kevadiselt külma käe ta kaelale. Kerli lükkas pea kuklasse, aheldades nii mu käe peatoele ning avas kutsuvalt huuled.

Selle poolest on nahast istmed muidugi head, et mingeid plekke ei jää – tõmbad korra kaltsuga üle ja puhas!

Kui kõrtsi kitsukesse parklasse tagasi manööverdasin, oli topeltkabiin lõpuks soojaks läinud.

“Noh, kokkutulekul käidud?” uuris häguse pilguga Kati-Riin.

“Jah, Kerli tahtis autot proovida, tal oleks seal saarel hea sellisega ringi kärutada,” vastasin neutraalselt ja liikusin baarileti äärde, et uued joogid tellida.

Mai lõpus veeresimegi, kes kuidas, Hiiumaa poole. Tankiveo-praame enam polnud, liinil liiklesid mingid läänest ostetud vanad parsad. Naised olid sebinud ürituseks rannaäärse kahekordse puhkemaja, muidugi sauna ja kümblustünniga. Lisaks peahoonele oli rannakadakate vahele puistatud ka lihtsaid kahe narivoodiga telkmajakesi. Ilm oli kevadiselt kaunis, päike säras, meri loksus vastu rannakive ja Ain keris lahti tapeedirulle, millele olid trükitähtedega maalitud majakestes toimuvahakkav, nagu:

“Seksimaja”

“Sugumürsu kodu”

“Kergemeelsed naised”

“Sugu elu-olu”

Lisaks oli kavalpeal pakkuda kahepäevase kokkusaamise programm, mille oluliseks osaks oli segapaarisvõimlemine, ka paarid olid määratletud. Minu paariliseks pidi saama pooleteise aastakümnega märgatavalt priskust kogunud Kertu – kissis silmade ja muigvel suuga läbi elu lõikav ehe blondiin, kes veel mehelegi polnud saanud. Tirisin oma matkakoti meile määratud majakesse, mille ukse kõrvale oli Ain jõudnud juba knopkadega trukkida sildi “Sugumursu kodu”, keegi oli ü täpid kavalalt korrektoriga üle mökerdanud. Oli ikka inimestel tahtmist kontoritarbeid kaasas tassida!

Istusime terrassikesel, libistasime laisalt õllekest ja nappe lauseid vahetades kommenteerisime, kuidas kursakaaslased end majakestesse jaotavad.

Õhtuks kogunesime peamaja suurde tuppa, kuhu korraldajad olid katnud korraliku laua, ikka ehtne maavärk – hapukapsas liha ja kartulitega, lisaks erinevad salatid, seenekesed ja muu suupärane. Viinapudelid pärlendasid, õllepurgid higistasid ja Raigo timmis juba kidrat häälde. Tasapisi moodustusid huvigrupid, lärmakama ja hakkajama meeskodanikuga eesotsas. Istusin suuremalt jaolt omaette, vahepeal käis Kati-Riin isegi küsimas ega ma haige pole. Teisest laua otsast heitis oma sinisilmadest kuumi laserkiiri minu poole järjest vindisemaks jääv Kerli ja et mitte kiusatusele järele anda, viipasin Kertule:

“Tuulutame päid!”

Õhtu tikkus jahedaks ja loomulikult pakkusin õhukeses särgis lõdisevale neiule oma jakki, käegi panin ümber õlgade. Jalutasime veidi mere poole, leidsime suure kivi ja sättisime end sellele istuma. Meri oli rahulik, üksnes virvendas veel äsjaloojunud päikese viimasid värve.

“Kivi on külm,” kaebas mu kaaslane ja ronis mulle kaksiratsa sülle.

Kui see polnud kutse, mis see siis oli? Tundsin küll, et pole veel “sugumursunduseks” piisavas konditsioonis, aga õigel ajal meenus õrritav ütlus naiste narrimisest valel hetkel ja nii ma Kertu pehmeid puusavolte lugema hakkasingi.

Nii nagu viisteist aastat tagasi, tuias ka nüüd Ain kadakate vahel, aga sedapuhku oli ta seltsiliseks leidnud Kerli – no muidugi, tüdruk tunneb ju kodusaare dendroloogiat läbi ja lõhki! Hiilisime naeru mugistades häälekalt suudlevast paarikesest mööda, õkva oma majakesse. Voodeid polnud aega valida, juba lendas nurka Kertu pluusike, kuidagimoodi sain jalgadega põtkides lahti oma teksadest

“Tekki pole vaja,” kahises naine, kui üritasin oma külmetavale tagumikule palakat peale vedada, ja sättis enda ise mulle tekiks. Selline häälekalt lainetav pehme naine oleks äratanud ka märksa jahedama mehe kui mina hetkel olin ja mõne minuti pärast kuulis pool Hiiumaad emahundi kireulgu. Midagi sellist polnud ma veel kunagi kogenud!

“No nüüd olen ma siis ka klubi liige!” teatas kursaõde rinnahoidjat selga kohendades. Minu küsivate silmade peale sain selges, et rõõmsameelsed kaasõppurid olid juba stuudiumi ajal levitanud kuulujutte minu enneolematult suurest…. menust naiste-neidude seas ja Kertu oli tõsimeeli kartnud järjekorras viimaseks jäämist.

Kui mõne aja pärast saunas siivsalt poolriietatult kuumal laval koos ülejäänud seltskonna liikmetega kõrvu istusime, mõtlesin viimaste siivsusriismetega tõsiselt oma renomee parandamisele, aga sel õhtul oli seda veel vara alustada ning äsjasugutatud mehe omanikutundega panin käe Kertu tulisele puusale ja vähe sellest – isegi liigutasin seda üles-alla!

    Pildil oleme jalgupidi koduses Väinameres, mina paremalt teine.

Töölisklass lõõgastub

Tähelepanu - peremees maksis, aasta oli ju hea:)

Motojõuluvanad. Külalispostitus

   Hea sõber, kursavend ja motovana lubas avaldada ilusa jõululoo. Siin see on:

MOTOJÕULUVANAD 2019

Algus.

ON ÜKS IMELINE KUU

SAAB KÜÜNLAD KÜLGE KUUSEPUU

JA TIPPU HÕBEDASE TÄHE

TAEVAS NEID EI OLE VÄHE

See paber on mu ees laual. Poolik A4 leht, valge, luuletus kirjutatud trükitähtedega kasvataja poolt.

Eile luges seda mulle üks teismeline poiss, vast 11, 12 aastane. Puudega. See oli meie esimene peatus. Puuetega laste kodu Mustamäel Keskuse tänava lähedal. Seisin esimese korruse avaras eesruumis välisukse lähedal. Meid punakuubesid oli palju, osa jäi välja ootama. Kasvatajad tõid lapsi meie juurde. Igale lapsele kommikott ja mandariin. See poiss oli väga õhinal, ühes käes kommikott ja teises mandariin, käed ette sirutatud. Oma kehakeele, õhina ja ette sirutatud kätega ütles ta ilma sõnadeta: „Võta Jõuluvana, ma tahan ka luuletust lugeda”. Mitmete Jõuluvanade vahel tiirutades jäi ta lõpuks minu ette seisma. Võtsin talt kommikoti ja mandariini. Poisi kõrval seisis kasvataja. Kasvataja luges luulerea, poiss kordas rea viimast sõna. Nii said ühisel jõul kõik neli rida ilusti Jõuluvanale etteloetud. Ning kommikott ja mandariin rändasid poisi kätte tagasi. Nüüd olid need korralikult välja teenitud.

Kell on 9.30, laupäeva hommik. Olen vast kolmas Jõuluvana kogunemiskohas Mustamäel Männi pargi ääres. Neid tuleb ja tuleb. On plusskraadid. Lõpuks on meid vast nelikümmend. Jõuluvanad on tublisti vaeva näinud oma ratsude ehtimisega. Kahel rattal on tagaistmele monteeritud väike kuusepuu koos vilkuvatega tuledaga. Mitmed rattad on värviliste vilkuvate LED tuledega kaunistatud. Ühel vanemat tüüpi rattal on lenksu külge kinnitatud Alpi kellukesed. Jõuluvanad isegi on toredad. Osadel on pükskostüümid, teistel mantlid. Mõnel on nii suur punane müts, et mahub kiivri peale. Mõnel on selline tilluke punamüts, mis on kuidagi kleebitud kiivri harjale. Ühel Jõuluvanal on mummuline mantel. On ka üks Lumehelbeke, üleni valges riietuses, sellise kõrge ja kerge ja sportliku rattaga, mille nimi ei tule mulle praegu meelde. On üks kolmerattaline motikas, ja on korviga motikad ja on saateautod suurte kommikottidega ja mandariini kastidega. On videomees, ja on üldse kõik, mis vaja. On hea tuju.

Kuna meid on nii palju, moodustatakse kaks gruppi, üks suundub Lasnamäele, Piritale, teine Õismäele, Mustamäele, Nõmmele. Mina jään kodukandi gruppi.

Lastehaigla. Kolmas korrus. Beebide osakond. Haiged beebid on koos vanematega. Arstitädi ees teed näitamas ja rapoteerimas, mitu last ühes või teises palatis on. Jõuluvanad hargnevad ja teevad oma tööd. Beebid ei saa veel aru, aga vanemate näole tuleb naeratus kommikotti vastu võttes.

Rocca Al Mare kandis ilusad pruuni laudisega majad, lastekodu. Nõmme turu kõrval turvamaja ja lastekodu, Männikul Pihlaka tänava lastekodu, Paldiski mnt ja Mooni tänava ristmikul lastekodu. Lapsed ja kasvatajad rõõmsalt aknal lehvitamas. Mootorratturite grupi liikumisel on omad reeglid. Üritame koos liikuda. Kui kolonn hakkab ristmikku ületama, blokeerivad paar osavat ja kiiret Jõuluvana kõrvalsuunast liikuvate autode tee, et ka kolonni saba jõuaks üle ristmiku, mõnikord toimub see punase tulega. Kui Motojõuluvana näeb kõnniteel väikest last vanemaga, eraldub ta grupist, peatub lapse juures ja annab lapsele kommikoti. Sõidame mööda Sõpsruse puiesteed teises reas kesklinna poole. Üks minust eespool sõitev motojõuluvana on saanud kontakti kõrvalsõitva autoga, kus on lapsed. Autojuht kerib tagumise ukse aknaklaasi alla ja motojõuluvana üritab kommipakki liikumise pealt avatud aknast sisse visata. See on tsipa raskem ülesanne, kui laskesuusatamises märgi tabamine, mõlemad asjad ju liiguvad. Kommikott maandub õnneks auto katusel ja jääb sinna pidama. Auto peatub ja kommikott jõuab lasteni.

Väike supipeatus „Madallennu” nimelises motoklubis Madara tänaval. See on nagu filmis. Lae alla riputatud motikad, mis igatsevad restaureerimist. Bullerjan sooja andmas, termoses maitsev supp, kohvimasin, pirukad, mõnus sumin, ühispildistamine. Koondame jõud suureks finaaliks, vanalinn ja Raekoja plats.

Tungime vanalinna Suurtüki tänava kaudu. Varasematest vestlustest jäi kõrva, et ühel autol ja ühel motikal on sissesõiduluba olemas. Vanalinna vallutamiseks on kaks grupi taasühinenud. Kell on vast kolme kanti tiksunud, vanalinna tänavatel palju igasugu rahvast liikumast. Kui motojõuluvana näeb last vanemaga, siis ta peatub ja ulatab kommipaki. Kõik on tore. Jõuame õnnelikult Raekoja ette. Mootorid stopp ja tööle. Jõuluvanad laevad saateautolt oma seljakottidesse kommikotte ja hakkavad lastele jagama. On palju elevust ja rõõmu ja nalja ja pildistamist. Mina pole Mel Gibson ega Christiano Ronaldo, aga tuleb mulgi oma fotosessioonid ära kannatada, enamus välismaiste turistidega. Ja siis nad tulevad. Kollavestid. Selja peale on kirjutatud POLITSEI. Aga meid on rohkem. Koondume üheks löögirusikaks. Vastasseis. Punakuued ja kollavestid. Publik jääb huviga vaatama, mis toimub. Üks daam tuleb ka minult selgitust pärima. Umbes nii, et kas Mart Helme lubas ? Ma vastan lühidalt, et Jõuluvanadel pole luba vaja. Füüsilist kontakti kahe leeri vahel ei toimu. Vanas Hiinas oli nii, et kui omavahel sõditi, rivistati sõjaväed vastakuti. Pealikud said keskel kokku. Vaatasid väed üle, leppisid omavahel kokku, kumb on tugevam ja sellel anti võit. Ning mindi ilma verevalamiseta lahku. Ka meie pealik on asjalik, pikka kasvu tore mees. Nii ta siis ühe pisikese kollavestiga olukorda arutab. Kuna vahepeal on kommikotid tühjaks saanud, on meil aeg lahkuda. Pealik annab korralduse mootorid käivitada. PUNAKUUBEDE VÕIT. Kõik motikad käivituvad. Ilusa auringiga jätame Raekoja platsi seljataha.

RÕÕMSAID PÜHI KÕIGILE !

Pannonia Jõuluvana 22.12.2019

Diagnoos

 

 Kui nina hakkas viltu kiskuma, silma alla tekkis ploomisuurune hematoom ja ala-ning ülalõualuus visiteeris mind hulkuv hambavalu, läksin lõpuks perearstile külla. Too oli kolinud, suisa kolmandal korrusele. Kujutasin ette, et äkkvisiidi korral pean tundide kaupa istuma ootejärjekorras, aga järjekorda polnudki! Vaevalt sain toolile istuda, kui arst kabinetti vupsas, mul kaabu peast käsutas ning kaabu alt ja kõrvalt katsuma hakkas. Kõrva tagant katsus ka. Siis uuris, mis värvi mul tatt on ning tahtis suhu vaadata. Ütlesin, et pistsin just autos sinise tableti suhu, mille peale mõlemad naisterahvad, arst ja pereõde, teadvalt muigasid. Muidugi - vanemas keskeas meesterahvas, peab juba keskpäeval sinise tabletiga alustama, et õhtuks abikaasaga naks olla. Minul oli keelel mynthoni kurgutablett! Arvasime ühiselt, et mul on põskkoopa põletik ja jooksin apteeki antibiootikumide järele. Arst hõikas veel kaasa, et kui lõust rohkem paiste läheb kohe EMO-sse läheksin.
    Ega ma sellega piirdunud. Kuigi hambad tundusid terved olevat (arvas ka arst peale sinise tabletiga määrdunud suhu vaatamist), saatsin ikkagi oma ihudentistile sõnumi. Vastus tuli kiirelt - töötan Soomes, tagasi jõuluks. Pidin hambakliiniku retseptsioonineidude peal jällegi oma ürgmehelikku veenmisjõudu kasutama, et kohe ette pääseda. Sattusin kerge aktsendiga eesti keelt rääkiva noormehe kabinetti. Pudipõll seoti kaela, prillid pähe ja arstinoormees asus hambaid koputama. Oli valus küll.
Minu meeleheaks koputas ta korra veel. Nüüd oli valusam. Röntgeniaparaadi olid nad ka uue hankinud. Seal seoti suurem ja raskem pudipõll ette ning rõntgenid sursisesid rõõmsalt läbi mu lõualuu. Kabinetti naastes oli pilt juba arvutiekraanil ja dentist uuris seda hoolega. Sekkusin diagnoosiprotsessi ja arvasin, et kahe juure all on kerge põletikuvari. Seepeale ajas arst mu taas toolile lamama ja koputas veel kord hambaid. Tehti veel KAKS pilti, targemaks ei saanud ei doktor, ei patsient. Arstlik läbivaatus päädis mu kihutamisega suurde hambakliinikusse, kus sai teha 3D pilti.
    Nüüd on diagnoos teada - lisaks urkepõletikule on põletik pugenud  ka kahe hamba alla.
Ootan jõulukingituseks ihudentisti Soomest, saaks vaevast lahti. Tõsi, AB kuuri mõjul on molu hakanud normaalmõõtudesse vajuma, isegi kaabu mahub juba pähe!

   Pildil üritan tungida hambaarsti kabinetti. Mina vasakul, pildilt väljas, prillidega dentist ning rohelises halatis retseptsioonineiu.

Kingad-kummikud

 
Henning Mankelli viimane raamat "Rootsi kummikud"  üllatab heas mõttes! Kui ma poleks eellugu ("Itaalia kingad") lugenud, ei saaks pooltele teemadele pihta. Tunnistan, et minu jaoks tikkusid Wallanderi lood venima ja kingad-kummikud olid ses mõttes rõõmustavad raamatud, et autor oskas enda jaoks mugavaks ehitatud kastist välja ronida. Lugesin ka teiste kokkuvõtteid ja arvamusi ning mul on mulje, et ühe-tärni-panijad on raamatut ülelehe lugenud. Millised karakterid, looduskirjeldused, vana mehe rapsimised üksikul saarel Ja siis need peas kappavad hobused! Luks-värk, ma ütlen!
Tugev soovitus!
Pildil suvalised Itaalia kingad, sobiva numbriga kummikuid polnud saada.

Jõulumüük

 

 "Esimesed sada.Segadus" eksklusiivhinnaga 7 € sinu kodukoha  pakiautomaati!
Üllatuskingitus ülemusele, abikaasale, armukesele, kallimale, fuckbuddyle, täiskasvanud pojale-tütrele:)

Ich bin eine Minister

 

 No tegelikult tahtsin ma öelda, et oleksin meeleldi minister paar päeva, aga keele-ignorantlus veab alt. Ega pikalt seda ametit pidada ei kavatsekski - ehk kuu-kaks-kolm, sellest ju piisab!
   Tahan ka vallandamistoetust, kohakaotushüvitist, igatsustasu! Kellele küll kirjutada, kuhu helistada, et oma igati väljateenitud sada tuhat karmanisse pista?
   Ah jaa - mina olen ju ettevõtja, mitte riigiametnik, ju olen iseendaga nii kehva lepingu teinud ja ametiühingusse ka ei kuulu...

   Pildil minu sekretär aastast üheksakndkaks. Tema võtaks ministeeriumisse kaasa. Suunanäitajaks!

"Jäälinnu saladus"

   

 Kõhedusttekitav lugemine. Liblika tiivalöögi mõju maailma teises otsas on peale loetut selgesti tuntav.Kahtlustan, et anonüümne autor või autorite kollektiiv on üsna hästi kursis läbi nanomuudatuste globaalse maailma muutmise võimalustega. 
    Kui miljon korda aknast välja sülitada, siis ükskord keegi ikka pihta saab.
    Soovitan.
   
    Pilt rahvaraamat.ee

Delfijagamisteenus

   

 Kui esiritta sättis ennast eksminister koos ekskantsleriga, ei osanud ma veel kahtlustada. Siis saabus hiilides kodanik kohusetäitja, ilusa nimega Armas ja minu kõrvale potsatas eksminister ja eksesimees, keda meie igiminister - mihkel iga asja peale - oli kunagi nimetanud "sisserändaja pojaks". Igaks juhuks koukisin taskust nimekaardi, seal seisis minu nime all ikka veel "tegevdirektor".
Ei olnud -eks liidet!
Ei istunud eksidele eraldatud reas!
    Kontsertetendus oli kurb. Mul oli kahju anonüümsetest kommentaatoritest ja veel enam suurest osast publikust, kes huilgas naerda ja vilistas. Eksesimees tagus naerdes veel peopesadega vastu reisi. Nikita Hruštšov, ma ütlen!
    Mul oli hea meel, et eksisin, kahtlustades Epnerit juba ette hullu palagani korraldamises, iseenesest mingit räiget poliitpamfletti polnud. Koor, mida miskipärast nimetati gospelkooriks, laulis ka kenasti.
Paar korda öeldi "aamen" ka.
    Kui nüüd jagamisteenusest rääkida, siis etendus kestis umbes sada minutit ja läks maksma ümmarguselt 100 eurot, millest joovastavad joogid tubli 20 eurot. Citybeega saaks tsipa odavamalt:)
    Vaatasin "Anonüümset igatsust"  Alexela" Kontserdimajas, tervikuna jäin rahule.
    Keegi veel käis? Muljed?

    Pildil anonüümne kommentaator eelmiesest sajandist.

Remondi ja naudi

 
  Kuulsin raadiost  XXX remondifirma reklaami - osta Audi, remondi ja naudi!
Vot seepärast polegi  mul kunagi  Audit olnud:)

"Pilvede värvid"

 

  Kruusvalli veel nõukaaegne samanimeline näidend ajukurdudes, pidin ooperi esimeste nootide ajal toolilt kukkuma - lavale kepslesid lõhkirebitud teksades ja nahktagides punk-noored, sitskleitides emandad ja seanahkseid portfelle tassivad kahtlased ülikonnastatud-lipsustatud tüübid. Tõsi - oli ka maamajapidamine mere kaldal, isa ja ema ning ülekäte läinud tütarlaps. Nagu ma hiljem väga põhjalikust kavalehest lugesin, oligi mõte ühitada toonaseid ja nüüdseid minemisi-taastulemisi ja minu arvates oli see autoritel õnnestunud väga hästi. Muusikaliselt pole ma pädev ooperit hindama, Lokuta-Lill ja nende noored lavakaaslased hoidsid pikka nooti kenasti, poistekoor oli väga hea, rääkimata lobedast libretost. Kolmkümmend kuus aastat tagasi selliseid sõnu ei kasutatud, aga ehk oli neid vaja riimi sättimiseks:)
    Muidu oli ka "Estonias" väga tore - publikumis oli ülikondi-lipse, pidulikke tualette, käputäis soomlasi ja ootamatult palju vanainimesi. 
    Soovitan - minge vaatama kuniks veel on!

   Pildil minejad draamaetenduses. Nostalgilisel pildil Aren, preili Pihlak, Kaldoja, Lill ja Ever.
Pilt "Maalehest"

Kontroll-linastus. "Immortal"

       Laps kutsus kinno. Mitte lihtsalt kinno, aga kaasa mõtlema ja - etlema. Tallinna Ülikooli BMF SuperNova kinosaalis toimus Ksenja Ohhapkina juba Karlovy Vary  filmifestivalil pärjatud doki "Immortal" kontroll-linastus filmitudengitele, muidu kultuuriinimestele ja ka mõnele profaanile minu ja abikaasa näol.
       Filmi algus uinutas. Tasa toksisid vagunirattad, muhedalt sahises maak või siis aheraine vagunitesse, vaguralt veeresid töölisbussid tehase poole, taustaks põhjamaa hämar talvepäev. Üldises halluses säras korduva motiivina keset räpase lumega kaetud lagendikku  dekoreeritud nääri?puu.
      Ühtäkki täitsid ekraani reipad varateismelised noorukid ja neiud, kes püüdlikult sooritasid militaarharjutusi küll relvadega, küll ilma. Kõik kenasti vormiriietuses (hiljem selgus, et lisaks tavavormile oli ka pidulik ning välivorm). Kambakesi, muidugi rivivormis, käidi sõjaväeosas, lasketiirus ja väliõppusel - kõik selleks, et filmi finaalis anda pidulik noorarmeelase vanne.
Paralleelselt jälgiti baleriinide trenni. Algne käsipuu-harjutus muutus pikapeale samuti militaarmarssimiseks, kamandamisel ei hoidnud häält ega kehakeelt tagasi võimas priimamatroon.
    Hilisemas paneelarutelus arvasid noored kinohuvilised, et omal ajal oli pioneeridel midagi samalaadset ja ka meie riigis on ju noorsoo patriootlik kasvatus skautide ja kodutütarde näol.
Tasakaalustamaks noorte indu, pidin ütlema ka oma arvamuse - kui filmi algul arvasin, et tänapäeva Venemaa noorte ajupesu võrdub N Liidu aegsega, siis filmi edenedes pidin tõdema, et filmis nähtu põhjal on see pigem N Liit kuubis.
   Ühe lausega - Venemaa noorsugu valmistatakse ette surema kodumaa eest. Selgusetuks jäi vaid vaenlasekuju.
   Film on valitud 156 Oscari nominatsioonile pürgiva filmi hulka, edu neile!
   Eesti esilinastus juba detsembris, kinos "Sõprus", jälgige reklaami!:)
   Produktsioon Riho Västrik ja Vesilind, režissöör Ksenja Ohhapkina (Peterburg).

Ohtlik isadepäev

 

 Väimeespoeg käis "Kassiga" Jaapanis. Nädala pärast läheb Pekingisse - ikka "Kassiga"! Aga tituleerides mind multika andunud fänniks (ikka laigin tegevusi Teofrastuse feissari-lehel), töi ta isale (ikkagi väimeesPOEG) hieroglüüfe täisjoonistatud karbikese. Tütar, kes kingituse üle andis, väitis, et tema ka ei tea sisust midagi. Kuna tulin just päris-pojaga "Terminaatori" filmi vaatamast, siis avasin kingituse erilise ettevaatlikkusega ja ma ei pidanud ettenägelikkust kahetsema!

   No mis küll või olla ohtliku pakikese sisu, ahh??

Baran

 

  Soome autori J.M.Ilvese (V.L.Konn, eksole!) krimka "Viie sõrme harjutus" veab põnevust algusest lõpuni. Jääb mulje, et autor on töötanud nii linnavalitsuses (peategelase abikaasa), kriminaalpolitseis kui ka FSB-s. Kindlasti on J.M.Ilvesel ka autismispektri häire:D Linnabürokraatia, politseitaktika ja peategelase isiklike tundmuste kirjeldused on äärmiselt täpsed ja faktirikkad. Nõrgem on Venemaa-tegevuste teema - on arusaadav, et autor pole kunagise NSV Liidu ega ka kaasaegse Venemaa eluga kuigi hästi kursis.
    Raamatut sulgedes jäin sügavalt mõttesse - kas autori tahe nimetada Venemaa poolsest pahalast, külmaverelist mõrtsukat, sõjakangelast ja hilisemat ministrit nimega "Baran", on kaval lüke, ninanips lugejale või päriselt fopaa:)
    Igatahes kindel lugemissoovitus!

     Pilt apollo.ee

Minu Subarud

 

    Järjekorras kuues. Esimese ostsin KGB..., ptüi, KaPo autooksjonilt, tükk aega otsisin lutikaid - ei leidnud. Kirpe ka mitte. Siis ajas vanem poeg Subsiku mootori lõhki, tegin korda. Ega ta jätnud - järgmise atraktsioonina keeras neljarattalise ümber puu. Peale eksirännakuid Outbackiga jäin pidama Foresteri juurde, käesolev on neljas. Hea kõrge sisse istuda ja veel mugavam välja ronida. Paar nädalat sõitsin rendi-Yetiga - oli ka väga lõbus ja rikastav kogemus, tervikuna äärmiselt positiivne.
Heietasin isegi mõtet, et kui...., aga ei reetnud jaapanlast:)
   Pildil esimene masstootmisse jõudnud nelikveoline pereauto Subaru Leone aastast 1972

Kõigile emalenduritele

Naist oodates

Tavaline reedeõhtune atribuutika:)

Autolevi

 

     Autorent inimeselt inimesele soodsalt ja kiirelt - see ongi Autolevi. Valid piisavast valikust meelepärase sõiduvahendi, tasud mõõduka päevahinna (saab rentida ka tunni kaupa) ning mõni minut peale ülekannet avaneb rendileandja kontakt. Lepid kokku aja ja koha ning üleandmine sujub nobedalt. Kilometraažipiirangut pole, tagastad rendiperioodi lõppedes puhta ning täis paagiga auto.
Lihtne, kiire, soodne, mugav - no ma võiks jäädagi siin epiteete lugema:)
   Tugev soovitus - autolevi.ee

   Pildil - nii toimubki rendiauto üleandmine. Sellise auto ees tuleb muidugi maani kummardada ning suudelda suletud huultega kautšukkummist rehvide alla jäävat teepinda!

Presidendiga teatris

    Esmalt tulid lohmakate jopedega kollid. Vaatasid lähimad read üle, kolistasid klappistmetega ja piidlesid saalis istujaid. Mõni minut enne eesriide avanemist sisenes kepsakalt president koos esimese härraga, üks jopega tegelane sättis end rea äärmisele istmele, teine nihkus saalist välja.
   Toomperede "Võrk" Draamateatris oli üle mitme aasta mööndusteta vaatamisväärne lugu. Teletootjate inriigid, loomeinimeste kontrollimatud pursked, vahele veider armulugu, kusjuures kihklik naispool meeldis mulle väga!
    Esikas oli pidulik, ülikonnas meeste ülekaal kampsunitest märgatav ja lahkudes kohtusime kitsukeses fuajees telefoni scrolliva presidendiga, ju oli tema limusiin laupäevaõhtusesse ummikusse takerdunud:)
    Illustreerivaks lõpulauseks sobib hästi lõiguke etenduse kavast - iga võrgu keskel on ämblik.

Autovahetuskuu

 

     Täiesti ootamatult müüsin reede õhtul oma armsa Subsiku - tõsi,  raha laekus alles eile hommikul, seni kiristasin hambaid:)
     Uue liikuri valikul otsustasin meie armsa koduplaneedi loodust säästa ja edaspidi ajada oma vältimatuid töö-ning äriasju aastast kuuskndkaheksa pärit kaherattalisega!
     Nali naljaks - tegelikult leidis hea sõber naabrimehe kuurist kultuurikihi alt täiesti sõidetava mootorjalgratta "Riga", ma modifikatsiooni enam ei mäleta. Käis täna liikurit legaliseerimas-registreerimas ja "Kohvi ja Klähvi" ette podises kenasti, ära enam mitte nii väga.
     Minust sõber oma aparaati väntama jäigi:)

Suveigatsuse ja talvekülma vahel

     Pealkirja näppasin Leif GW Perssonilt:) Aga pildil maamaja uued aknad - nüüd on nagu valgusfoor! All vasakus nurgas sorteerib taarat keegi kohalik prükkar, palun vabandust.
Lasime vee välja, pitseerisime maja kinni ja guudbai kuni kevadeni:)

Kuldkalakesed

 

 Kaks tükki. Ja listeeriat ma ka ei pelga!
#laupäevaõhtu

Turundus

 Müük edeneb, riiulis oli alles vaid üks raamat, sellest pildi tegingi:)

Esimesed 51

 

Tunnen täitsa hingesugulust härra Karuga, mis sest, et ise olen Konn:D Tore ja lihtsalt loetav raamat kodanik Karu&Co reisiseiklustest. Vot võttis üks mees pähe mõtte ronida Euroopas kõikide riikide kõrgeimatele küngastele, aga välja jõudis lõpuks Guatemalasse. Erinevad reisiseltskonnad, mõned mäed ka ihuüksi, sihtpunktide, kohalike elanike, fauna ja floora kirjeldused - tugev soovitus. Ostke, laenake, lugege!

Meeletu menu

Raamatu esitlus "Kohvis ja Klähvis" oli meeleolukas ja menukas. Kiirelt kadusid uudisraamatu eksemplarid kiibitsejate ridikülidesse, turukottidesse ja värvli vahele, mõni lubas kõvakaanelist üllitist kasutada ka pannialusena! Kes sõi suppi, kes näsis pirukat, aga kõrvu liigutasid autori ilmeka ettelugemise peale kõik. Annetuste korv ajas üle ääre - et rahatähed kuulsuse tuules lendu ei läheks, lisasin korvi paar tummist veinipudelit.
    Jõukamad inimesed ostavad 12 € eest eesrindlikest raamatukauplustest, vaesed seisavad raamatukogude uste taga juba järjekorras. "Esimesed sada. Segadus"
 
   Pildil  mõned kiibitsejad peale viiekümnenda peatüki ettelugemist.

Esitlus

 

   

     Mis - "Esimesed sada. Segadus" haruldaselt põneva ja elutruu ajastuetüüdide kogumiku esimese osa esitlus.
     Kes - autor loeb vastavalt publikumi-bingole mahlasemaid lõike. Osalevad autori ja tema loomingu arvukad austajannad. Ka kiibitsejad oodatud!
     Kus - Tallinnas, Nõmmel, kohvikus "Kohv ja Klähv" - see armas urgas on tuntud ka Armandi lugudest. Pärisnimi "Köök ja Kook", Raudtee uulitsas.
     Millal - laupäeval, 28.09. Kuupäeva erilisuse puhul etleb autor teise osa teemaga haakuva  seniavaldamata peatüki.
     Miks - lõbu pärast! Nagu kõik muugi:)
     RVSP palun kommentaariumisse - tean joodavat tellida!

#minumõnushommikusöök

Kohvik Del Monte Lasnamäel, Osmussaare tee ärimajas. A mida Konn Lasnamontes teeb? Valmistub talveks, põhjatöötlus autole:)
Aga kohvikut kiidan - nii palju liha pole ma ühes värskelt ahjust tulnud pirukas enne veel näinud ja maitsevett saab täiesti tasuta!

Trükivalmis

Tõmmis otse trükifailist, uudisteose eelhoiatus!:)

Kahekümne kaheksas, kahekümne üheksas …

     VETERANI VALLUTUSED ehk VIIMANE SINISÄRGISUVI

      Diplomeeritud insenerina polnud mul vajadust enam malevaga jännata, aga veri vemmeldas ja ka korralik rublarull meelitas. Tundsin süsteemi, staabimehi ja nõkse, mil kombel töökäskudele pimedalt juurdekirjutusi teha. Nii krabasingi viimasel minutil väikese rühma Kesk-Eestis, üsna jõukas majandis. Tüdrukud värvisid sigala räästalaudu, väiksem seltskond tagus kokku mingeid puitferme ja enamik poisse lõi laudale eterniitkatust.
     Kohe esimesel ööl läbisime Merjega kohustusliku kava. Paraku sel aastal meil omaette tuba polnud, malevarühma elupaigaks antud koolimajas olid väiksemad kabinetid kuritahtlikult lukku keeratud ja malevlastele oli eraldatud väiksem aula ning suurem spordisaal. Nahistada sai ikka, kes see keelas. Järgmisel hommikul sõitis seltskond autokastis rappudes tööle ja mina viisin Merje oma Mossega bussile – tal algas peatselt õpetajatöö kurtide internaatkoolis.
    Autojuhiks oli meil sel aastal EPA tudeng, melioraatoriks õppiv Raigo, sõjaväes käinud poiss. Kohe esimesel ööl, kui kirepalangud vaibuma hakkasid ja natuke jaksasime juttu ajada, teatas Merje, et Raigo põrutab kõike, mis liigub – tallegi oli ligi ajanud. Tüdrukute seas aga liikuvat jutt, et Raigo olla lubanud kõik tüdrukud järjest ette võtta. Süsteem oli poisil lihtne: viis seltskonna tööle ja naasis köögitoimkonna tüdrukut kimbutama. Merje oli köögitoimkonnas olles Raigo üritusi tõrjunud. Korraks kihvatas sees, aga siis meenusid mu oma kõikvõimalikud skoorimised, ja mis siin salata, endalegi tulid patused mõtted pähe.
    Nädalavahetusel sõitsime oma kuudiga Gazikuga Pärnusse – ühe rebasepoisi isa firmal oli jaht! Elus esimest korda sain sellise laevukese peale, pea oli eelmise õhtu teretulemast-peost veel pisut uimas, aga lootsin lasta meretuulel seda kenasti jahutada. Kuidagi oli nii, et Pärnu retkele tuli kaasa kümmekond neidu ja vaid neli noormeest – rebasepoisid sõitsid mingile peole Rakverre ja kurat nendega. Algul nõjatusin madalale reelingule, aga jahikese kapten käsutas mu sealt kärmelt minema. Pidavat pautimist segama, mis iganes see ka tähendas. Istusin siis pärapingile kahe Tartu tüdruku vahele ja nende soovil selgitasin laisalt Tipi-kooli eripärasid – suve teine pool tuli paraku veeta sõjaväelaagris. Tasapisi hakkas kohalik õllevesi pähe ja tekkis inimlik soov ka surakas viinuškit vahele võtta. Tüdrukud palusid mind lahti korkida järjekordse Sovetskoje ja kippari halvakspaneva pilgu saatel lendaski kork Pärnu lahe voogudesse. Poolel teel Kihnu tundsin, et kohalik õlu pole ikka see, ajas meeldivalt oksele. Astusin paar sammu trepist alla, kajutisse. See oli üllatavalt avar ruum, tõsi küll – madalavõitu, pidi kookus käima. Läksin päris vööriossa välja, seal olid vastamisi kaks kuusirbikujulist lamamisaset, viskasin end vasakpoolsele pikali. Vastupidiselt ootustele ei läinud olemine grammigi paremaks, laevuke rullus ühelt küljelt teisele ja magu tõmbles imelikult. Kavatsesin just tõusta ja naasta tekile, kui robinal tuli kajutisse üks tartlannadest, Siisikeseks kutsutu. Neiu pärisnime ma siis ei teadnud ja nüüdseks olen viisakalt unustanud.
     „Mul on nii paha olla,” piuksus pisike piiga. „Tõmba koomale!”
     Jahmunult tõmbusin vastu laevukese sisekülge, mingi kruvi puuris teravalt ribide vahele. Kõhetu tüdruk puges seljaga tihedalt mu tärkava õllepunukese vastu, sinine malevaseelik paljastas üles kerkides roosaka alukaserva.
    „Kaua sa nüüd ilma naiseta pead olema?” uuris Siisike. „Paar minutit ehk pean veel vastu,” vastasin, teda puusadest endale lähemale tõmmates.
    „No näed, mis juhtus,” hingeldas punapõsk paari minuti pärast spermaseid püksikuid üles sikutades ning koos tormasime kitsukese ukse poole, käkaskaela reelingu äärde, pautimist segama. Igatahes kalad said kindlasti söönuks ja juba pisut rahulikumal merel, mõistlikuma kreeniga sadama poole tagasi purjetades, kannatas ka sooja šampat juua. Siisike läks nädala pärast Tartusse, tal ilmnes mingi seljaviga, kummardada enam ei saanud, hirmus valus oli. Vähemalt meie kähkuka ajal see õnneks veel tunda ei andnud.
    Minu viimane malevapruut juhtus Intsikurmus, maleva kokkutulekul. Ootasin küll, et Merje saab ka koolist vabaks, aga kui ärasõidu ajaks teda kohale ei ilmunud, võtsin kastist õlle ja istusin mornilt oma meistriametit defineerivale kunstnahast istmele Gaziku kabiinis. „Sõidame!” kamandasin Raigot ja veeresime vastu Lõuna-Eesti kuppelmaastikuile.
    „Kellega sa magad?” uuris komissari ametit pidav pedakast kleenuke linalakk telgipalakaga võideldes.
   „Vahet pole,” vastasin muiates. „Pakud ennast telgikaaslaseks?”
   Linalakk punastas ja pillas telgivaia endale varbale. Ta oligi väga korralik tüdruk, isegi minus tekitas austust. Paar korda proovisin reedeste pidude käigus tema pisikest tagumenti silitada, aga kuna mingit reaktsiooni ei järgnenud, siis loobusin südamerahuga. Neid, kellele minu tähelepanu meeldis, oli niigi mitmeid. Jäingi telgikohata. Küsisin auto-Raigolt Gaziku võtme, panin uksed korralikult lukku ja kavatsesin vajadusel muhklikel istmetel tukkuda.
    Avaõhtu pidu läks korralikult käima, kel vähegi kitarr käes seisis, see seda plõnnis. Suurel laval kargas mingi diskor ja sinisärgid kõikusid erineva amplituudiga lava ees. Avalikult kokkutulekul napsitada ei tohtinud – EÜE juhtkond oli kohal ja halvemal juhul võis vahelejäämine päädida malevast väljaheitmisega. Ometigi oli enamik täiesti kapsad ja küllap komandöride seltskonnaski käis kõva tinutamine. Ajasin paari staabimehega juttu, üks oli veel mu esimese meistriaasta rebane. Mõnes mõttes sain ma sellistest tegelastest aru – 88 aasta-paar staabis andis kindla võimaluse välisrühma minekuks ja kes siis ei tahtnud tol ajal välismaale. Mina eelistasin välismaale iga kell rühmajuhtkonna täielikku iseseisvust – kui olid vähegi mees, oli malevarühma näol tegemist su isikliku tsaaririigiga ja täiesti enda otsustada jäi, kas olla hea isake või märatsev türann.
     Jalutasin pidutseva seltskonna vahel ringi, oma rühma noorukestega ei tahtnud lällata, otsisin vanu ja uusi tuttavaid. Mingil hetkel tekkis kiiks tutvuda mõne lõuna piirkonna neiuga, uurisin esmalt jakkide atribuutikat ja jäin pidama Mooste rühma embleemi kandva kahupea kõrvale. Tüdruk kõikus miskipärast üksinda, käed seeliku taskutes, silmad poolkinni. Jaki vasaku rinnatasku kohal oli kollane silt arst.
     „Õde, mu sõrm valutab!” tõstsin haleda häälega kaeveldes keskmise näpu.
     Tüdruk pööras mind vaatama, kiikas sõrme ja muigas.
     „Kinomees, jah?” kommenteeris ta laisalt.
     „Laia silmaringi ja veel laiema profiiliga!” teatasin entusiastlikult. Saime jutule. Siiri polnud eriti oma rühmaga rahul – möllumeeste võim pidi käima üle meistri ja komandöri. Töö peale eriti aega ei raisatud, igaõhtune jooming ja keskpäevani magamine pidi olema norm. Noogutasin mõistvalt, olin isegi kuulnud lõunaregiooni mõnede rühmade kohta samalaadseid lugusid. Nüüd märkas tüdruk malevamärkide rida minu sinise jaki taskuklapi kohal – koos eelmise aasta eest saadud hõbemärgiga oli neid kokku viis.
    „Ohhooo, veteran!” imestas ta. Arvasin, et ehk viitsin aastakese veel rühma teha, töises elus küll juba partisanina. Siis ma ei osanud veel aimatagi, et aasta pärast teenin sügaval Venemaal juba ohvitserina ja partisaniks või partisaniks olemisest võin näha vaid unenägusid.
   „Lähme autosse, mul on Vanakas istme alla peidetud!” meelitasin Siirit. Tüdruk oma lehvivate lokkide ja sireda figuuriga oli hakanud mulle meeldima. Millegi poolest meenutas ta mulle abikaasa Merjet ja imelikul kombel tundsin ma vältimatult järgnevale mõeldes perversset naudingut.             Malevlaste veokad ja bussid olid pargitud peoplatsist kaugele, keegi ei märganud, kuidas tumeroheline kuudiga GAZ-51 parkijate rivist välja tagurdas, käigukasti unnates mööda metsavaheteed mäkke ronis ja hingematva loojanguvaate ees põõsaste vahele pidama jäi. Lahendasime kahepeale Vanaka ära ja seksisime kabiinis, kapotil, kuudis ja kuudi katusel – Siiri oli täitmatu. Pikutasime hingeldades kuuti laotatud madratsitel, kuniks sääsed hakkasid liiga tegema. Ega kabiinis vähem sääski polnud, aga pärast pikaleveninud tapatalguid saime esiklaasi sedavõrd puhtaks, et võisime veereda tagasi peopaika. Käte värisedes kannatas roolida küll ja isegi raske mehaanilise siduri lülitamiseks oli veel jalas jõudu. Kohale jõudnud, ronis Siiri välja, mina jäin kabiini tukkuma.     „Näeme!” oli viimane sõna, mida ma sellelt tüdrukult kuulsin, ja nii oligi.
 
Viimast korda nägin Siirit järgmisel päeval isetegevuskonkursil a cappella laulmas, no oli ikka hääl tüdrukul.

Kaanele tuleb veel lisandusi, esitatu on lihtsalt aperitiiv:)

Haven Kakumäe

 

 Muinastulede öö Kakumäe uuel sadama-alal. Lendav soomlane flyboardil, Smilers ja Pearu, see kiire stardiga:) Palju meiesuguseid veerandeakaid, lihakõrvetamise hingemattev ving ja ringitormlevad pägalikud.  Mõnus!

Ärtuemand

   Filmi algus pöörab sõna otses mõttes ekraani pea peale ja siis jälle tagasi, sama visuaalvõtet kasutatakse ühel korral veel - võimas!
    Palju väljanäitamata tundeid, mõõdukalt Taani paljast ihu, pisut sadoseksi ja ühel korral ka noormehe suguelundi suur plaan. Oli suur küll. Suur oli ilmselt ka laste ahistamise vastasele võitlusele pühendunud naisadvokaadi kiim, et oma mehe pojale eelmisest abielust püksi pugeda.
   Väga hea film! Tänu naisrežissööri ja naispeaosatäitja suurepärasele tööle näeme läbi sündmuste pingelise arengu peaosalise, neljakümnendates naise libastumist ihaliustikul. Filmi lõpp jätab palju küsimusi õhku rippuma ja olulisi nüansse on peidetud ka filmi algusse. Kas esmapilgul karmil ja õiglasel laste eest võitlejal oli see ikka esimene juhtum?
   Tugev soovitus!

   Pildil Ärtuemand, võimas kaart. Pilt kino.ee

Monument

Heinaküün - ehitatud aastal 1978 Emmaste EÜE poolt. Kui küün tundus olevat hüljatud, siis meie rühma teine objekt - söödaveski hoone, oli täiesti asjakohases kasutuses.
Kas keegi seitsmekümne kaheksandal Hiiumaal malevas olnu loeb seda blogi? Andke märku!

Betoonhingede aegu

   

 Hea toimetaja Siiri, kirjanikunimega S.M.Rattiste üllitas raamatu meestest, tööst ja tungidest. Algselt näidendiks (ja see on arusaadav esimestest lehekülgedest alates) kirjutatud teos kirjeldab läbi tegelaste tihedate dialoogide kitsal üüripinnal elavate võõrtööliste igatsusi, lootust ja otsinguid parema järel - olgu selleks siis raha, suhted või meelerahu. Tegelastel on oma prototüübid, küll miksitud ja täiendatud, aga arvata asjaosalistele endile  äratuntavad. Aastakümneid lahe põhjakaldal suuremaid ja väiksemaid tööotsi teinuna võin kinnitada, et töömeeste elu niimoodi käibki - kel pisut kehvemini, kel märksa paremini, aga täitumatute unistuste palett on igaühel.
     Esimesel lugemisel jäävad paljud allhoovused ja ütlematajätmiste taha peitunud nüansid tähelepanuta ja tore on ülelugemisel asjaosaliste peas värskema pilguga ringi vaadata. Kui millegi üle nuriseda, siis tööst - mille pärast ju mehed õigupoolest Soome läinud ongi - on üsna pealiskaudselt üle libisetud, aga see on ka arusaadav - näidendis elavat ehitustööd kujutada oleks keeruline ja ka tarbetu.
    Raamatu viimane peatükk jättis mulle küll mulje, et sel teemal peaks järg tulema - sest iga lõpp on millegi algus:)
    Keda huvitab pisut sügavam lugemine eestlaste tööelust Soomes, siis raamat on saadaval hästivarustatud raamatukauplustes ja eile raamatukogu visiteerides leidsin "Betoonhinged..." värske kirjanduse riiulilt.
  Pilt apollo.ee

Vutt

14.08.2019

Viljakas maa

    Eile õhtul panin maha ühe purgi.
Täna õhtul enne sauna võtsin maa seest kaheksa.

Buratino võiks mulle õpipoisiks tulla!

Noorsooteater Neemel

       Saime veel ühe EV100 teatrisündmuse kirja - Neemel, Ruhe restorani rannamajas etendus "Eestirand.Lootuse kursil"
       Teema huvitas mind ka isikliku kokkupuute tõttu - minu vanaisa oli üks laevahukust (ja punamobilisatsioonist) pääsenutest. Laias laastus võib etenduse jagada kahte lehte - osad, mida mängisid koolijütsid ja tegelased, keda kehastasid näitlejad. Õpilased olid kohmakalt püüdlikud ja tikkusid pisut üle võlli mängima, seevastu Nuter Jakobina ja Külli Reinumägi Vilmana olid rannarahva parimate esindajatena igati tõetruud.
     Kui veel pileteid saada, siis soovitan - eriti muidugi Prangli etendust!:)

Pildil omaaegne Eesti suurim laev aurik "Eestirand". Pilt wikimedia

Kaks raamatupidajat

Neljakümne kuues, neljakümne seitsmes – kaks raamatupidajat.

Kuna üheksakümnendate algul kehtis Eestis endiselt veel vene rubla ja valuutaarve avamine oli äärmiselt keeruline, siis SRV valuutavood lasin kanda ustava soomlase arvele. Tapanil oli Vantaas kena elamine, oma kätega ehitatud üsna suur maja koos talveaia ja muidugi saunaga.

Tuttavaks saime täiesti juhuslikult, ajalehekuulutuse kaudu. Tol ajal liikus suuremate hotellide ajakirjanduse lettides lisaks nõuakaaegsele „Kansan Uutiset” ajalehele ka „Helsingin Sanomat”. Lugesin lehe eest taha ja tagant ette läbi, erilise huviga uurisin kuulutusi. Huvi pakkusid loomulikult ehituse ja sellega kaasnevate tööde pakkumised, samas pöörasin tähelepanu ka teistele põnevatetele kuulutustele. Kui pakuti kompaktset ja mobiilset tehnoloogiat autode esiklaaside pragude ja täkete parandamiseks, saatsin pikemalt arutlemata faksi ning juba järgmisel nädalal oli Tapani Tallinnas, kaasas kolm kobedat kohvrit klaasiremondi tehnika ja materjalidega. Saime kenasti jutule, majutasin ta loomulikult meie esindushotelli, söötsin-jootsin. Paar päeva harjutasime ühe mu töömehe „Žiguli” peal ka esiklaasi pragude taastamist. Tundus, et keemia meil Tapaniga klappis, sest tehnoloogia jättis ta meile kasutada ja lubas taganjärele vormistada ka frantsiisilepingu. Panime tootmise käima Mustamäe suure garaažikooperatiivi ühes boksis. Kuulutused ajalehtedes, reklaam teles, isegi Rein Karemäe käis liiklussaate jaoks lõiku tegemas. Kontoritüdrukud ei jõudnud kladesse aegu kirja panna, huviliste järjekord oli mitu nädalat. Tasuda ei saanud me sõbralikule soomlasele teisiti kui üksnes kodumaiste hõrgutiste, kangete jookide ja Eestimaa kaunite kohtade külastamisega. Rublahunnikuid pakkusin ka, aga need teda ei huvitanud. Ütles, et tehnoloogia eest maksad siis, kui valuutat hakkad teenima või tuleb teil oma raha. Naersime laia suuga selle peale. Aasta oli siis 1991.

Ühel sügisõhtul pidime hotelli fuajees kokku saama, võtsin kaasa ka firma raamatupidajaga – pidime arutama arvelduste võimalusi läbi Vneštorgpanga ning muidugi muhkelt õhtustama. Raamatupidajaid oli mul firmas kaks – üks aupärast pea-ja teine lihtsalt raamatupidaja. Kohtuma kutsusin muidugi pea-, minust paar aastat noorema kooliõe Tipi-koolist. Kadri oli erialaselt pädev, aga inimsuhetes pigem tagasihoidlik, aasta jooksul, mis ta meil töötanud oli, ei teadnud ma tema isiklikust elust mitte midagi ja kui aus olla, siis ega eriti ei huvitanud ka, sest midagi seksapiilset noore naisterahva kohta liigjämedas tagumikus, tammepakusarnastes jalgades ja lottikasvanud lõuas küll polnud.

Kui tubli veerandtund oli oodatud, helistasin vastuvõtuletist numbrituppa, seal meest polnud. Pisut juurelnud, käisin läbi teise korruse baari nurgatagused ja sopid, kiikasin neljateistkümnendale ning sõitsin liftiga grillbaari – ei midagi ega kedagi. Seisin nõutult ülakorruse fuajees ja mõtlesin viimase kohana restorani tohutut saali kammima minna, kui pahaselt porisedes möödus venelannast sektsioonijuhataja – hotelli elukorrused oli töökorralduslikult jagatud neljaks sektsiooniks.

Tervitasime ja uurisin, mis mureks. Kuuldu muutis mu taas erksaks – saunas number kaks istuvat mingi soomlasest onkel, kes nõudvat temalt kui hotelli esindajalt kergete elukommetega naiste kutsumist. Kuigi külaliste soovid olid ka juba tol ajal klienditeenidajatele seadusteks, läks see soov tiba üle võlli.

„Lähme vaatame seda onklit,” ütlesin Kadrile. „Ehk saab saunagi!”

Muidugi oli see Tapani, täis nagu tarakan. Istus ihupaljalt basseini serval, kõht kattis kenasti jalgevahel ripneva organi ära, seega vaatepilt oli küll rõve, aga samas siivas.

Kadri ehmatas esimese hooga ära ja tahtis ukselt tagasi pöörata, et tal pole trikood ja rätti ja tahtmist. Saunalinad organiseerisin ma kärmelt ja kui ka grillbaari kopsaka õhtusöögi tellimus antud sai, siis pearaamat leebus ning kobis lahmakat saunalina ümber rullides lavale. „Olümpia” saunad olid vanalinna- ja merevaatega, basseini äär aknalauaga tasa. Igal õigel ärimehel oli toona pilt, kuidas mingi näkk või kehvemal juhul isiklik abikaasa istub saunalinakookonis vanalinna veerel.

Tapani käis suplemas, hoidsin tal silma peal, et peanupp ikka pinnal püsiks, korra saunas Kadri kõrval istumas ja siis toodigi grillkana. Joogid olid juba varem välja valatud. Huvitaval kombel sobis ka Kadri Tapaniga, vadistasid ingliskeelset juttu ja mida enam pudelid tühjenesid, seda valjemaks ja mitmekeelsemaks jutt läks.

Mingil hetkel pääsesime soome onkliga ikka sauna ka kahekesi, sest Kadri läks eesruumi helistama.

„Mitäs tyttö?” uuris Tapani Kadri kohta. Et ega minul temaga mingit liini pole ja kas tüdrukul ikka mees ka on. Rääkisin mida teadsin, et vist lahutatud ja kaks last ja minuga peale tööalase mingit liini pole.

„Tapani palus veel kedagi kutsuda,” teatas Kadri sauna Tapani kõrvale trügides. „Kutsusin kursaõe, tuleb kohe, elab siinsamas lähedal.”

No mida asja, imestasin. Tulebki nii välja, et söödame soomlasele tüdrukuid ette. Aga sarv oli soe, saun kuum, jämedast Kadrist oli Tapaniga suhtlemisel palju abi ning siis tuli Liina. Pikk brünett, lühem mees võinuks ta jalgevahelt läbi joosta! Kärmelt vahetas tulnukas riietusruumis selga sügavlilla trikoo, mis veel omakorda rõhutas ta laitmatut figuuri, hüppas basseini, liigutas paar otsa konna ujuda ja tõmbas end kergelt aknalauale istuma.

„Ma mäletan sind küll, rühmavanem olid,” tõdes Liina mind muiates piieldes.

„Te olete siin ikka korralikult ette võtnud,” kommenteeris ta laual laiutavat surnud kana ja avatud pudelipatareid. Aga mina olin jõudnud sellisesse staadiumisse, et ainuüksi mu pilk oleks võinud naisterahva lahti riietada, mida siis veel märjas trikoos naisest rääkida.

„Sauna, mis siin enam mõelda veel!” huilgasin laulda ning tõmbasin Liina kättpidi järele. Suur oli mu üllatus, kui sauna pisikeses eesruumis nägin esmalt Tapani tohutut rasvast tagapoolt ja tema all, tugevalt seinanurka surutult minu raamatupidajat! Paarike ei teinud meist väljagi. Lipsasime Liinaga sauna ning itsidades sättisime kuumale lavale kõrvuti istuma. Mul jäi ikka lina niuete ümber, aga tüdruk oli mingil hetkel oma trikoo kaotanud ning saunalina siivsalt pisikese tagumiku alla sättinud. Istus mu kõrval, täiesti paljas, pisikesed rinnad kenasti kikkis.

„On sul seal midagi varjata?” muigas Liina mu alakehale osutades. „Leili võetakse ikka paljalt!”

„Liinat ka!” ütlesin mina. „Võetakse paljalt.”

Ja ennastki üllatades katsusin pisiprinki neiurinda.

Liina mühatas pahaselt.

„Mis siis saab, kui ma sul praegu munadest kinni võtaks?”

„Siis läheks kõvaks,” vastasin, ise ka teist kätt appi võttes.

„No kuule, ma ei mäleta su nimegi!” heitis tüdruk, aga minu kätel lasi toimetada omasoodu. Tõsi see oli – lummatuna naiseilust olin tutvustamisel suu lahti unustanud, ühtki piuksu ei tulnud!

„Ma lähen basseini,” tõrjus Liina mu käed ja libistas end lavalt alla.

„Ongi kõik,” mõtlesin kurvalt laval konutades, aga siis hakkas kuumus liiga tegema ja tulid meelde eesruumis maadlevad soomlane ja raamatupidaja. Minu üllatuseks istus kogu seltskond juba basseiniruumi diivanitel, riided kenasti kuival ihul. Millal nad jõudsid? Magasin saunas, või mis?

„Lähme varieteesse,” teatas Kadri. „Tapani pole seal käinudki.”

Tõesti, oli varietee-päev, lausa Anne Veski päev. Üldiselt pidi varieteesse pileti eelnevalt ostma, aga soomlased said alati sisse – muidugi paarikümne marga eest.

Sõitsime lifitga alla, ööklubi uksel seisis mulle tuttav adminn, tervitasime, minu poolt juba eelnevalt juhendatud Tapani andis andminnile kätt, millega vahetas omanikku sinakas paberraha ja meid juhatati kõrgemal poodiumil asuvasse nurgalauda. Lasime tantsu, manustasime jooke, kuulasime Annet ja siis sama ringi pidi uuesti.

Peale keskööd sai programm läbi, lindilt tuli diskomuusikat ja ma arvasin, et võiksin Liina koju saata.

„Ma tahaks ikka näha, kus Tapani elab!” mossitas kaunis brünett. Tapani sai aru küll ja andis mulle numbritoa võtme. Hotellis tuiates võis seda enda ligi hoida, välja minnes pidi kindlasti letti ära andma, siis läks tuba valve alla. Õhinal krapsasin püsti, jätsime Kadriga „homseni”, Tapani pilgutas silma ja ühtäkki olin kaheksandale korrusele sõitvas kiirliftis täiesti võõra tüdruku huultes kinni. Lahti sain alles tunni aja pärast, kui olime „tööohutuse” eesmärgil järele proovinud mõlemate voodite, ümmarguse laua ja plastikust mugava tugitooli vastupidavuse erinevatele tegevustele. Joomauim oli kadunud, tundsin end suhteliselt reipana. Tapani ja end täiesti ootamatust küljest näidanud Kadri leidsime teise korruse hämarast baarist rahulikult vestlemast. Tapanigi tundus juskui kainerist läbikäinuna, ei mingeid märke raskest joomingust.

Liina saatsin muidugi koju, mind ei lubatud trepikottagi, ka telefoninumbrit ei antud.

„Mis oli, see oli, kena õhtut!” olid Liina viimased sõnad. Mul ei jäänudki muud, kui võtta taksoauto ja sõita veetma rahutut hommikuööd oma kuuritaolisesse majja.

Kadri oli järgmisel hommikul tööl tavapäraselt vaoshoitud ja emotsioonitu, minu küsimustele Tapani ja järgneva kohta vastas ühesilbiliselt ning lõpuks veel tähendas jahedalt:

„Ära uuri elu!”

Paar kuud hiljem, juba uuel aastal, moodustasime finantsteema hõlpsamaks haldamiseks ühisfirma. Firmal oli kõlav nimi „Eswest services”, arved avasime nii siin-kui sealpool lahte. Soome pangas arve avamiseks pidime koos raamatupidajaga üle lahe loksuma, allkirju andma ja enda olemasolu kinnitama. Tapani tuli oma „Mersuga” kenasti sadamasse vastu, ööbima vedas meid NMKY hotelli üsna südalinna veerel. Tube oli loomulikult kaks – raamatupidajale ja ülemusele, aga ikkagi samal korrusel. Käisin pesemas, vaatasin üle telekakava, võtsin alt lobbybaarist kaks kokteili ning koputasin Kadri uksele. Nüüd oli juba auasi kolleeg ära karata, mis moodi ma muidu oleks homme peale pangas käimist piduliku õhtusöögi ajal Tapani mansionis talle otsa vaadanud!

Kõik läks kenasti esimesest suudlusest kuni viimaseni, läksin jalgu järele vedades oma tuppa ning järgmisel päeval, peale pangas veedetud nelja tundi kurtsin halba enesetunnet ning Tapani korraldatud pidulikule õhtusöögile ei läinudki, minu programm oli täidetud.

Kadri töötas aastakese veel minu juures, aga kui Tapani sai pooleks aastaks tööd Kagu-Aasias suure kruiseri ehitusel, läks ta temaga kaasa, rohkem ei tea ma neist midagi.

Klaasitehnoloogia kohvrid müüsin mingile venelasele, ühisfirma Tapaniga suri oma loomulikku surma, valuutaarvele kogunenu konverteeriti krooni saabudes kodumaiseks rahaks ja lõppkokkuvõttes -

nii töised kui eraelulised kogemused olid rikastavad ning mõlemapoolselt kasulikud!

Pildil Tapani (paremalt teine) koos Kadride grupiga.