Aasta viimane

    

   Kalkunn, kärkunn, Leffkunn:)

Proosit!

Selle aasta rõõmud

   Kui eelmise aasta kokkuvõte koosnes põhiliselt murepisaratest ja nutuvõrust suu ümber, siis lõppev aasta tõi ainult naeru ja rõõmu!

   Esmalt teeb rõõmu, et Gucci kotiga  tüdruk osutus visamaks kui arvasin. Vigu teeme me kõik ja ega ma väga rahul kah pole, aga oleks võinud ikka palju-palju hullemini minna!

      Teiseks rõõmustasin, et kodanikud säilitasid ka koroonakolevikus ratsionaalse mõtlemise - näiteks käis Riigi Perenaine korralikult Alpides suusatamas. Kadedad (vt. Janek Mäggi)  muidugi väitsid, et kui maja põleb, siis peremees ei suusata, aga peremees jäetigi ju koju kustutama! Pildil Riigi Perenaine koos suusatreeneriga, kes on treenitavale leidnud ka sobiva rinnanumbri.

 

     Kolmandaks teeb meele heaks meie riigis tegutsevate püstijala-koomikute rohkus - küll hõigeldi lavalt lõbusaid repliike, viiuldati tšellot rahva rõõmuks, tutvustati Vabaduse platsi avaruses ning väikekohviku kitsuses publikumi senikuulmatu leksika ning uudissõnadega. Ja Jumal tänatud Meie Isale, kes sa oled püsivalt internetis, teed otseülekandeid nii väike-kui suurüritustelt, õpetad meie korrakaitsjaid ning rahva tervise eest võitlejaid!

  Pildil (näpatud Õhtulehest) kogunevad lugupeetud artistid, all vasakul (vestidega) piletikontrolörid.

  Ja lõpetuseks on hea meel, et julgesin osaleda ka mõnel kahe inimesega üritusel, manustada mõõdukalt alkoholi ning süüa-juua head-paremat.

     

      Head talvepuhkust, armsad lugejad, Konn armastab teid kõiki, krt.- ma ütlen peaaegu kõikkkki!

Umbes

    

Linn oli täna lõuna paiku autodest umbes - Rahumäelt linna piirini Peterburi teel liikusin/liuglesin tsipa üle tunni. Nelikveo eeliseid ei saanud kuskil kasutada. Umbes oli kevadel ka mu sõrm. Üles ümardades olen umbes saja-aastane:)

Fotojaht #meeldib...ei meeldi

 Meeldib https://www.facebook.com/groups/montypythonfansgroup lehel märgatu:

Ei meeldinud kuum olümpia-aasta suvi, mil 10 kursanti pidid magama 4x4 m pinnaspõrandaga telgis:

Tegelinski ässitas

 

Uurijad

   

                                      

     Meedia on ikka imeline - täna sain näiteks hariv-meelelahutuslikust telesaatest "Kuuuurija" teada, et tuntud põieuurija J.K. on osutanud põ...ptüi, ilmauurimise teenust ka maailmameisterdatud rallipaarile Ogier-Ingrassia. Ehk oleks meie rahvuslik aare Ottki sel aastal paremini esinenud, kui oleks õigel ajal sõlminud õigete uuringute lepingud!

    Pildil grupp ilmauurijaid, taamal rallimeeskonnad, sealhulgas meie rahvuslik aare.

T-doos

   

 Kolmandal päeval peale tõhh-doosi ilmnesid mul vaktsineerimise kõrvalnähud - nägin und, et olin kutsutud koos kahe sõbraga vaktsineerimisele. Valge kitliga tegelane pakkus kolme alternatiivi - kas süst lihasesse, suukaudne või kallatakse ämbriga vaktsiini pähe. Ämber oli selline väike, laste liivakastiämbri sarnane. Mina valisin süsti. Järelnähte peale mõningase süstekoha helluse  pole. 

    Seega - kui pakutakse, valige ikka süst, mitte ämbri-variant:) 

    Pildil vaktsineerimine (alla paremas nurgas).

Malev

     

 Nagu mu teletupsust tütar ütleb - televisoon on illusioon. Mäletan kuidas vanaisa-vanaema sättisid end mustvalge teleka ettte pinkidele istuma, nende taha kogunes noorem pere toolidel ja siis vahiti udupilti "Mis Koosta peres uudist?"  Eile vaatasin mina (nüüdseks juba ka vanaisa) harivat ja huvitavat saadet "Armastuse malev" ning meelde tulid armsad tudengiaastad, mil suved sai veedetud Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas. Kui esimene maleva-aasta välja arvata, siis ülejäänud neli olin ise otsustajate hulgas, otsekoheselt öeldes - rühma staabi liige:) Oli siuke kolmikvõim nagu komandör-komissar-meister. Mina olin oma õpitavast erialast tingitult rühma tootmiskomandör ehk meister. Poisina olin käinud isal abiks suvila vundamenti valamas ning terrassiks paekive ladumas, keskas töötasin kaks suvevaheaega saekaatris, staabeldasin materjale. Ega te ometi arvanud, et poissi teravate elamuste ligi lasti?! Ja siis tuleb majandi ehitusülemus, pistab mulle projekti pihku ja ütleb: "Seie saagu....söödaveski!" No eks ma pool kursust olin juba mingit ehitusteooriat õppinud ja Arvo Veski "Ehitustööd" oli kah kaasas. Märkisin teljed maha, kohalik kopp kaevas kraavid ja hakkasime saalungeid ehitama. Siis tuli ehitusülemus ja küsis, et milleks puitu raiskate, valage lihtsalt kraavid täis. No me siis raiskasime betooni:) Igatahes kuigi teljed ei saanud paika päris täpselt ja hoone põhiplaan moodustas ristküliku asemel pigem rombi (katuseeterniidist on näha), seisab hoone siiani ja eelmisel suvel oli veel kasutusel. Siis ehitasime küüni, milleks tuli koorida pinnas, valada lintvundament, ajada püsti postid, paigaldada fermid ning katta katus eterniidiga. Aastate jooksul oli muidugi ka lihtsamaid töid - kartulihoidja ventileeritav betoonpõrand, sigala katus ja maalritööd, sõnnikuplatsid ja igast müüriladumist. 

    Selle pika joruga tahan öelda, et ega meist keegi ehitada osanud, aga otseselt peale valmimist pikalilükkamist ükski meie objekt ka ei vajanud. Aga ehitasid ju tulevaste inseneride kõrval ka pedagoogid, lauljannad, elektroonikud, näitlejad, keemikud, toiduainete tehnoloogid, õkonomistid ja raamatupidajad.

   Nüüd vaatan noori inimesi talumaja meistri juhendamisel renoveerimas ja mõtlen, kas meie maleva-aastatest oleks olnud võimalik seriaali teha. Kuigi laulusõnad teavad, et "malevas ei ole muud - litsid, pätid, joodikud", siis minu piitsa all rabati ikkagi eelkõige tööd teha. Muidugi tehti ka igast koerust, moodustusid paarikesed, ööune asemel lainetasid tekid ja määrdusid linad-madratsid. Oh oleks meil olnud need kärjed-värgid:D  Deitima ka keegi ei saatnud...

   Lõpetuseks - mulle tegelt meeldis, kui kogu rühm nagu üks mees loodri vastu tõusis, aga paraku ma tean, et televisioon on vaid illusioon:)

   Pildil udused tootmiskomandörid võtte ootel.

Mu lapsed on imelised

 

    Muutsin tassil olevast tekstist pealkirja jaoks vaid ühe tähe, aga kui kõnekas lause tuli!:D

Kõrval olevast klaasanumast läks puuduolev pool vedelikku loomulikult tassi sisseõnnistamiseks:)

Head isadepäeva asjaosalistele!

Jutujaht#Prooviks igaks juhuks veel kord selga

   

  Lamasin opilaual, pisar silmanurgas, käed aheldatud külgtugedele, veenis kanüül ja rindkerel elektroodid. Just olin saanud riielda  kenakeselt anestesioloogilt, kes ebaõnnestunult üritas mulle spinaalanesteesiat teha.

    "Tõmba nüüd selg kumarasse, no kuidas ei saa!?" pahandas meedik. "Rohkem, veel rohkem ja ära ole nii pinges."

     Kuidas ma siis pole pinges, kui ähkides üritad teha, mida arst nõuab ja siis liikumatult püsida. Tundsin mingit surkimist, keegi jooksis teisele poole lauda ja siis ohkega tõdemust: "Ei saa punkti kätte, patsient peab veel pingutama!" 

    Mind keerati tagasi selili, aheldati käed ja anestesioloog kruttis mingit kraanikest. "Lisame relaksanti," teatas ta mu ärevil pilgu peale. Tundsin soontes kuuma soojust levimas, pilt hakkas hägustuma ning viimase jõuga kraaksatasin: "Mul on kuus last, ei lase mul siin laual ära surra!" Jõudsin silmanurgast märgata just opituppa astunud kirurgi ümmarguseks kasvanud silmi, siis läks ilmselt elekter ära ning must viks varjutas nii silmad kui aju. 

   Kui pilt ja heli sünkroonis taastusid, askeldas kirurg mu haige jäseme kallal ning anestesioloog oli (ilmselt taas) tõstnud käe, et mind põsele laksata. 

   "Pöörab nüüd tagasi külili ja prooviks igaks juhuks veel kord selga," kostus sinise maski tagant. 

    Pildil tänan kirurgi, anestesioloog on ka õnneliku näoga, et spinaaliga hakkama sai.

Fotojaht#teekond

 

    Ojakese teekond kivil:)

 

Üleskutse

    

  Kakskümmend singi-juustupirukat, kakskümmend kilupirukat, kakskümmend kreemisaia ja kakskümmend porgandipirukat leidsid tee ühe Nõmme meditsiiniasutuse töötajate kõhtu:) Valmistamise ja kohaletoimetamisega toetas Nõmme kohvik "Köök ja kook"

Natuke kahtlesin kilupirukate osas, aga kuna see on mu isiklik lemmik ja lisaks kilule on pirukasse kaasatud ka muna, siis loodan, et ka need küpsetised läksid kaubaks!

Millele ma siis häid kaasblogijaid üles kutsun - minu mõtted said alguse FB grupist Märka Meedikut. Algul oli mõte mõne rasket ja tänuväärset  tööd tegeva hooldaja või medõe vaderiks hakata. Nagu kunagi tehti Tallinna Loomaaia heaks kampaaniat - kes saatis jääkarupojale toidukraami, kes aitas ninasarviku aediku remondiga. Paraku selgus vestlusest finantsinimesega, et nii lihtne läbi oma firma medtöötajaid toetada pole, seega otsustasin kohvikõrvase kasuks.

    Mõtle palun kuidas sina kas toetada või solidaarsust avaldada saaksid - ka hea sõna avalikus ruumis on kasuks! 

Hakkame koos viirusele vastu:)

Minu inimene!

 

     Näppasin riigikogulase Viktor Vassiljevi  feissari seinalt:

Kui sind pannakse reanimatsiooni, siis asjad ja mobiil antakse elukaaslase kätte. Ja ta otsib seal välja kõik su armukesed. On seda jama vaja? Mine vaktsineerima!

    Sestap ootan minagi õhinal buusterit:)

Illustreeriv pilt minu (mitte Viktori) nutitelefonist, kustutan peatselt!

Tervishoiukriisi räpp

 

vankriga viirust ja reetäis raha

igaljumalamapäeval jõuab nakkushaigla taha

arkaadi tuleb välja annab rekamehel kätt

käes kummikinnas ja näo ees taskurätt

viirust saab pööbel ja arstkond raha

rekamees on poolast seegi pole paha

iklas peeti kinni et mida täis on tent

nüüd jälle pisut rikkam maakonna ment

poolakas on tubli ei riku rohkem õhku

läheb keerab hoopis radissonis põhku

tema töö on tehtud mõeldud oma peaga

raha tuleb sisse rohkem halvaga kui heaga

finiš peatselt paistab enam pole palju

teab mees kes seisab rahva eest kindel nagu kalju

mürgisüst euroopast lööb madalaks kui muru

bigpharma positsioonid vallutavad turud

igaks juhuks vaatab otsa endal peeglist

kiilas peanupp läigib kenasti poleeritud kui keeglis

võõrad kõrvad küll ei paista tuleb olla rahul

feissbuuki ummistavad kommentaariumi mahud

valitsus seevastu justkui beata kanad

kuigi nõu on andnud nii nooremad kui vanad

kui loomafarmi juhtiv isik allkirja oli annud

lambakari laudast juba ammu putku pannud

aja neid nüüd mööda mägesid ja orge taga

karjakoerad kooris üksnes liputavad saba

jääb vaid üle ohata kes lasi lahti loomad

kui karja jälle kokku saab siis pooled neist on koomas

Igaks juhuks lisan, et lambad on Austraaliast:)

Sügise värvid

      

   Vaasis värskelt korjatud lilled ja laual viimased ebaküdooniad. Paremal külmkapi nurgal  karikas ümber-maja jooksu eest.  Jäin teiseks:)

   Kablis, oktoober 2021

Jutujaht#Ja muidugi aitäh hea sõna eest

     

     Kuna talvehooaeg  läheneb, siis on just paras aeg ignorantidele lisatud pildi varal selgitada, misse biatlon siuke on.

     Esiplaanil on tühjaks lastud relv. Kui mees on relva tühjendanud, võib ta minema tõmmata, viisakalt öeldes - minna järgmisele ringile! Relva võiks muidugi kaasa võtta.

    Kohe kõrval on meeskodanik, kelle relv seisab hästi ja tundub, et ka närvi pole sees. Tema saab veel paugutada.

   Tema kõrval omakorda on aga ilmselt eakam võistleja, kelle relv enam hästi ei seisa. Aga kesse teab - ehk on lihtsalt närv sees.

   Noorsportlased, pidage meeles - paugutada saab ja tohib üksnes hästi seisva relvaga, muidu võib endale varba peale lasta!

   Ja muidugi aitäh hea sõna eest kommentaariumis!

      

Kaks Kallast

    

Nagu igal vorstil on kaks otsa, nii ka jõel ja ojakesel kaks kallast. Kui seni ei arvanud ma Teisest Kallasest suurt midagi, sest tema erakonda oli trüginud igast imelikke tegelasi, siis eilses Raua Valimisstuudios oli ta kõikidest meestest mehem:) Tubli, Teine Kallas - minu hääl läheb sulle! 

Esimene Kallas jääb ilmselt peatselt ajalukku ja tore on, sest nõnda äpardunud juhtimist (eriti veel kriisi ajal) pole Eesti Vabariik ära teeninud.

Pildil kaks Kallast, taamal teised poliitikud.

Spetsialist

     

Abitööline valmistas krohvisegu ning juhendas nulltasapinnalt:)

Jutujaht #Loodame, et nii siiski ei lähe

    

  Linna Sotsiaalameti tubli töötaja Inna Jugapuu luges jäledusest puhkides  juhtkonnalt  saadud politseiraportit, millele ülemus oli  löönud virtuaalresolutsiooni "Aruteluks".

     "Mida siin arutleda," mõtles vanapreili Jugapuu. "On ju selge, et neist tüüpidest on ainult muret ja jama!" 

    Samas oli kolleeg Uue Ilmakorra osakonnast, vastik löntpõlvpükstega vanamehenäss Ilmar Ilmatu (Inna pidi luksatust alla surudes tunnistama, et ta ise oli paraku Ilmarist mõni aasta vanem), plõksanud digitempliks "Võtame töösse!"  

    "Loodame, et nii siiski ei lähe...!" ohkas osakonna raudvara preili Jugapuu ning reumaatiliste sõrmedega klahvidel tantsiskledes imbusid kuvarile sõnad:

     "Meeste varjupaiga rajamise taotlus tagasi lükatud"

     Lisa 1

    Politseraport ühes eksemplaris

    Tallinn, 01.04.2028

1.Sõbralik pikakarvaline ja madalakoivaline isend, leitud hotell "Viru" fuajeest, üsna heas toitumuses, arenenud lihaskonnaga. Vanus umbes 28 aastat, hambumus hea, nahahaigusi ei esine, tundub olevat puhtatõuline. Dokumentideta, kiip kontrollitud.

2.Varjatud agressiivsusega, kurjade silmadega brünett keskealine isane. Ilmselt halvasti kasvatatud, ehk koguni üldse kasvatuseta. Toodud Vihula vallast, kus magas laiavõralise kuuse all, püksinööbid lahti. Oskamatult kastreeritud, garanteeritult järglasteta. Dokumentideta, kiip kontrollitud.

3.Rahulik pikakasvuline ja priske neljakümne-aastane mees. Riietus korralik, dokumendid tõendavad kodu ja perekonna olemasolu. Seni veel ebaadekvaatne, ütlusi ei suuda anda. Leitud ööklubi Bling-Bling tualettruumist. Ühes jalas must king. Kiipimata.    

    Pildil usinad ametnikud. Laual on poolprofiilis näha ka virtuaalset digitemplit.

Minu tegelik nimi

   

 Kirjutasime pikalt Eestis resideeruva ingliskeelse kodanikuga, kelle nimi on.... näiteks James. Kui torumees ja objektijuht olid Jamesi muret vaatamas käinud, selgus, et tegu on Aasia päritolu Jamesiga. Lepingu vormistamiseks saatis ta andmed, et nimeks on....näiteks James Smith. Kirjutasin lepingu valmis, aga alla ei saanud vaene mees kirjutada, sest nagu järjekordsest kirjast selgus, oli ta võtnud nime James Smith üksnes seetõttu, et rumalatel eurooplastel oleks lihtsam temaga nimepidi suhelda ja tegelik nimi on ikkagi.... ütleme -  Tširipiripinn. Miks ta niimoodi end nüüd avalikustas, tekitabki kahtlusi, kas pole mitte tegu mingi 5G jamaga! Igatahes lõi Tširipiripinn kahtlema, et kui ta päris nime all suupärastatud nimega alla kirjutab, siis ei saa ikka korralikku teenust.

   Ma nüüd ka mõtlen, et selmet  siin võõraste tiibadega vehkida, paljastan  enda õige nime - aga palun, siin see on - V.L.Konn!

   Pildil emban oma kaisulooma pr. Karu - see mure ka nüüd kaelast ära!

Toru tilgub

 

Helistab mulle noormees ja ähmitsevas kiirkõnes kurdab, et tal toru tilgub. Turtsatasin (mõttes) ja kaalusin viisakat vastust, et nädala jagu tablettravi ning on jälle nagu uus, aga tegelikult informeerisin hädalist, et meil avariiteenistust pole.

Pildil uurib doktor, kust otsast tilkuvale torule läheneda.

"Sada esimest", teise osa teaser

 

   Kuigi toimetamisel on hoopis teiste tegelastega raamat, susiseb vaikselt ka "Sada...":)

     Haavatud naine.

Maja sai järgmise aasta suvel valmis. Töölt tulles käisin uhkelt truu majavalvuri Ronniga alati tiiru-kaks ümber müüride. Anjutaga, hoolimata tema käredast temperamendist, klappisime hästi. Üsna pea peale meie pulmi lahkus ta minu firmast, hakkas kinnisvaraagendiks. Seegi töö vajas palju suhtlemist, teinekord ka hilisõhtuteni – Tallinna kinnisvaraturg kasvas kohutava tempoga. Avati Tallinna Börs ja mõni kuu hiljem, keset tihedat tööpäeva, helistas mulle noormees pangast, kes soovitas kogu vaba raha tormiliselt tõusvale börsile paigutada ning pakkus selleks isegi laenu. Asjasse sisuliselt süvenemata kandis panga VIP-klient mitukümmend tuhat krooni investeerimisarvele ja lasin personaalhalduril toimetada. Kolme kuu pärast oli investeerimisarvel virtuaalraha üle saja tuhande. Õhinal kergitasin panuseid ja hakkasin nüüd ka ise tehingutesse sekkuma. Tundus, et TALSE kasvul pole piire, Tiina Joosut tundis kogu Eesti ning „Head ööd, mudilased” asemel oli õhtujutusaateks „Kapital” Eesti Televisioonis. Kui algne investeering oli kasvanud kümnekordseks, otsustasin rahaveskit kasutada elu esimese uue auto ostuks. Nagu paljudel meestel, kulges ka minul ajaarvamine autost autoni – vaat see oli siis, kui mul oli kollane Žiguli, aga seal käisime siis, kui sõitsin juba rohelise Fordiga. Niimoodi see käis – üheksakümnendatel olid olulised ilus ja noor naine käevangus ning uus ja läikiv auto istumise all. Ostsin neljarattalise kohe välja, ei mingit liisingut! Investeerimisarvele jäi vaid mõnikümmend tuhat, aga küll see kasvab, arvasin. Kui esimene järsk langus toimus, ostsin isegi juurde (investeerimisest teadsin küll kuldreeglit, et osta tõusvat ja müü langevat aktsiat), sest olin täiesti kindel, et peale jõnksu allapoole tõuseb TALSE taas. Sama mõtles ilmselt enamik investoreid ja ostusurve kergitas indeksit taas tublisti, mitte küll saavutatud tasemele, aga ikkagi. Nädala pärast tuli krahh – börsimootori, peamise panga aktsia, hind langes paari päevaga kümme korda. Ägasin, mis ma ägasin, aga midagi kapitaalselt hullu ka nüüd polnud, auto oli välja ostetud, maja peaaegu valmis, naine riietatud ja sõrmused sõrmes.

Töötasime endiselt soomlastega, üritasime kanda kinnitada ka Rootsis, aga seal oli esiteks keeleprobleem ja ka kohalikud ärimehed tundusid olevat kangema kaelaga kui soomlased. Jätkasime koostööd laevafirmaga, sain vaat et sõbraks peaintendandiga, kel kodus Soomes naine ja siin pool lahte eestlannast pruut. Tegime firmaga pruudi ühetoalises korteris kerge remondi ja järgnev aasta oli tööde poolest mureta – laineritel juba kõpitsemist jagus! Kui juhtusime laeval koos üle sõitma, käristas Juho välja, kuigi rahalises mõttes laevadel jookide-söökide ostmine, mind enam vaeseks ei teinud, kaugel sellest. Isegi messis ei viitsinud einet võtmas käia, ikka restoranis! Kord kohtasin laeval klassivenda, kes lahja õlle klaasiga baaris konutas. Mul oli juba hoog sees ja nagu muuseas paar klaasi konjakit koos kummutada polnud mingi probleem. Huko rääkis, et sai ämmalt päranduseks maatüki Viimsis, aga tühjalt, ilma detailplaneeringu ning kommunikatsioonideta on seda keeruline müüa. Sealsamas, kolmanda klaasi taga, leppisime kokku, et taas kodumaal, saame tühermaal kokku ja arutame asja. Raha mul ju pangas veel natuke oli ning krediidiajalugu laitmatu – ei ühtegi laenu, seega ka mitte krediidilepingu rikkumisi.

Kui üheksakümnendate algul oli liinilaevadel enamasti soomlastest personal, siis nüüd hakkas seltskonda tilkuma ka eestlasi, eelkõige teenindava personali sekka. Samas juhtkonnas olid ikka veel peamiselt sõbralikud soomlased. Kui ma kolleeg Väinoga hetkeuidu ajel Helsingi äärelinna automüügiplatsilt imeodava kergveoka ostsime ja ehku peale sadamasse sõitsime, et ehk saab ülesõiduks pileti, oli kassaluugi juures koogutades üllatus suur. Laevaintendant Lasse oli meid näinud järjekorras seismas ja vabapileti juba kassasse saatnud. Eks sai Lassele muidugi napsi ja tema naisele-lastele „Kalevi” šokolaade küll ja veel tassitud. Imeodava veoka saladus lahenes juba kolmandal kasutuspäeval – mootoris prõksatas nukkvõll ja uue leidmine ning paigaldus läks maksma pea ostetud auto hinna.

Järjekordset laeva, sedapuhku mitte Tallinn-Helsingi liinile, remontisime Kotka kuivdokis. Töö oli uus - ses mõttes, et konkreetse põrandavalu kuivseguga polnud me varem töötanud. Küll tikkus vastvalatud põrand lõhki kuivama, küll jäi segu pehmeks. Lõpuks tõi intendant laeva mingi kohaliku remondikolli, kes rippus vuntside alt kobises, et metallist aluspind peab olema mitte lihtsalt puhas, aga läikima käiatud. Koll sai oma “Viru kange” kätte ja tööd hakkasid sujuma. Ma olin ju töid pakkudes segude hinna aluseks võtnud üksnes mingid ajalehereklaamid, sest internet küll juba oli, aga paljud firmad ei Soomes, rääkimata Eestist, veel hinnnakirju ega suurt midagi konkreetset netis ei kajastanud. Minugi firma koduleht sisaldas vaid üldist infot ja tungivat kutset huvi korral ikka helistada.

Kui leping sai vormistatud ja hakkasime hankijaga asjatama, selgus tõsiasi, et materjali ajalehereklaami hinnanumber ning hulgiostu hind erinesid ca kolm korda – saime selle töö eest korraliku kasumi. Kasumit kulutama ja ühtlasi töömeestele palka välja maksma sõitsin koos kassapidaja-asjaajajaga, kelle olin peale Anjuta firmast lahkumist üle löönud kursavenna kontorist. Lisaks üsna korralikule kroonipalgale premeerisin kontoritöötajaid ka Soome reisidega, mis olid küll enamasti tööga seotud. Üheksakümnendate keskel oli üle lahe reisimine ikka veel üsna oodatud sündmus. Päevarahaks sada marka muidugi ka!

Ülesõiduks oli mul alati kajut – kui saadaval oli ülateki kajut, siis ikka merevaatega, aga kui juhtus laev täis olema ja maksejõulised reisijad peal, siis lihtinimese oma, aknata. Sel korral nii oligi. Minu jaoks oli ülesõit juba nii tavaline, et vedelesin tülpinult kajutis, kolleeg Ülle kolas laevas ringi. Ärkasin kergest tukastusest uksekolksu peale – oligi aeg kuuendale tekile ronida, kus kindlasti juba rahutu mass tungles. Lukustasin rahakohvri taas randme külge ning jäin koridoris seinale nõjatudes Üllet ootama. Kobasin taskust kohvri võtit, et seda turvalisuse kaalutlustel kassapidajale anda, kes kah nüüd koridori jõudnult mu kõrval ootas ning teise käega tõmbasin kajuti ukse kinni. Uks miskipärast ei lukustunud, tõmbasin tugevamini ja kuulsin Üllet karjatamas – too seisis pöial metallist uksepiida ja ukselehe vahele pigistatud, näost punane ja silmist purskumas pisarad.

Neiuke laeva infoletis sidus sinipunase pöidla kinni, kohe hakkas sideme alt verd immitsema. Trügisin Üllet järele lohistades rahvamassist läbi, passikontrollijärjekorrast mööda ja piirivalvurile näppu näidanult pääsesime mõne minuti pärast tänavale. Helsingi Ülikooli haigla polnud kaugel, traumapunkti leidsime ka kohe üles – vaid kaks trammipeatust. Kaua järjekorras ootama ei pidanud, kolleeg pidas end vapralt ülal. Esimene küsimus, kui selgus, et oleme kohaliku haigekindlustuseta eestlased, oli meie finantsvõimekuse asjus. Olin rahakohvri täiesti unustanud, kui see poleks terasketiga ümber randme aheldanud, oleksin selle küll vist trammi jätnud.

Kinnitasin raha olemasolu ning poole tunniga olid uuringud tehtud ning pöial pesapallikurika suuruseks plaasterdatud. Luu polnud katki, küüs eemaldati ja kinnitati, et kasvab uus. Valuvaigisteid sai ka.

Kui kassast arve kahesaja marga haiglakulude hüvitamiseks saime, arvasin, et lääne meditsiin on ikka kuradi kallis – pool tundi ja kakssada marka! Jalutasime rongijaama ning tunnikese pärast olime Kotkas, remonditava laeva mugavas kajutis. Töömehed käisid riburada raha saamas, imetlesid Ülle pöialt ning kobisid uue tööpäeva ootuses oma kajutitesse. Proovisin tellisesuuruse Nokiaga paar korda Anjutale helistada, aga ühendust ei saanud, vist summutas laevakere jõuetu NMT signaali, aga ehk oli üheksakümnendate keskel Eesti võrk veel nõrgavõitu.

Oleksin võinud juba ammu oma kajutisse minna, aga süütunne juhtunu pärast hoidis mind Ülle kajutis ja tasahilju lootsin, et naine suikub ning siis saan ka kotile minna. Kassapidaja põsed hõõgusid, pidasin seda palaviku tunnuseks, aga Ülle teatas ühtäkki täiesti terve häälega:

„Kas džinni on veel?”

Olime tõesti timminud pea pool pudelit kadakaviina, aga teine pool oli ju ka täiesti kasutuskõlblik.

Ega ma haavatuga vaidlema hakanud ja kui pudel tühjaks sai ning Ülle teatas, et ta teab küll, et mul on naine, aga temal pole meest, sain õkva aru, mida mees haavatud naisega tegema peab, et too haavunult ei ärkaks.

Ega me eriti rapsida saanud ning kui kesköö paiku ikkagi oma kajutisse hiilisin, ei kohanud ma õnneks ühtegi töömeest.

Alles hommikul hakkasin mõtlema, kas ja kuidas meie edasine koostöö sujub, aga polnud hullu – pöial paranes, küüs kasvas uus ning sõitsime veel mitu korda sama liini, õnneks mitteresulatatiivselt!

Resultatiivsust üritas saavutada Helsingi raviasutus, kes minu jaoks suure üllatusena saatis raviarve summas kaks tuhat ja midagi marka. Selgus, et haiglas makstud kakssada oli üksnes visiiditasu! Kui esimese saadetise kaaskiri oli viisakas, siis ajapikku muutus toon kurjemaks ja paari kuu pärast tuli jõnk kiri juba ilma arveta, milles võlgnikku informeeriti, et olen kantud musta nimekirja ning eluski enam Soome ei pääse. Kui peatselt uut tööviisat taotlesin, süda pisut värises sees, aga mingeid takistusi ei ilmnenud ning ka oodatud viisavabadus Soomega oli mõne kuu pärast tõsiasi.

Pildil laineri päikesetekk, Ülle paremalt teine.

Part, nooreminspektor

    

 Olav Osolini kõmukrimka "Kus lendab Part" algab bravuurikalt, mängu on toodud terve plejaad värvikaid tegelasi, sealhulgas nii kuulsaid kui kummalisi - Katrin Pauts, kelle kohta vaneminspektor Sapiste teab, et Saaremaal pole ühtegi kirjanikku, Kimi Räikkonen, kes kimab muidugi Ferrariga ning hulgakaupa ja suurel kiirusel, kokaabiline Angeelika Pang, kaardimoor Pommer, kes kuritegelikult ennustab ette inspektori ning tema kallikese lahkuminekut  ja muidugi Konn, kes tegelikult on Kärn. Seega - kui kirjanik Pauts kavatseb kahjunõudega esineda (sest ta on vägagi elus), mis siis Konnalgi muud, kui Osolini poole hagi teele!

    Inspektor Pardi olemust ilmestavad käsilolevasse krimiuurimisse mittepuutuvad vahepalad tema eelnenud elust baari turvamehe ning Jaanika muidumehena - need ongi ehk teksti naljakaimad osad.  Raamatu esimene osa on hoogne ja lõbus, teine pool vajub pikkade monoloogide (noor-Sapiste) ning lahenduseta lahenduse rappa. Pisut poliitikat on kah lõpulehekülgedele piserdatud, muidu poleks puänti nagu olnudki. 

   Ootasin Osolini teisest raamatust pisut enamat.

Pildil part, noorempart

#"Sinnani on maad 12 miili"

    

   Peale lahutust ei kavatsenudki Helbe jääda püherdama kahetsuse, igatsuse ja ehkide ning oleksite püdelas poris. Linnapea proua jäi igas olukorras linnapea prouaks, isegi kui ta enam ei olnud linnapea proua ja tõele au andes ka linn ei väärinud linna nime, pigem sihuke suurem alevik. Linnapea igatahes kolis välja, kuuldavasti noorema variandi juurde, kel ka kakuke põlle alla juba valmis küpsetatud. Kurjad keeled olid Helbele ette kandnud, et kakukese küpsetamisel osales ka teisi, nooremaid pagareid, aga keda see kottis - igatahes oli naine nüüd vabamast vabam, lapsed suured ja tublid, mööda ilma laiali, koduloomi kantseldada polnud, pagaritöökoja mured olid kellegi teise omad ning kaunil esmaspäevasel hommikul lennupileteid broneerides laulis süda sees - nüüd olen ma vaba lendama!

      Lennata kavatses proua ekslinnapea Ameerikamaale, Chicago linna. Sõita vaba naisena läbi Route 66 kõik  ligi 4000 kilomeetrit oli painanud teda Ray Charles´i  "Hit the road Jack" kuulamisest saadik nelikümmend aastat tagasi. Lihtsalt oli leitav ka eelajalooliste autode rendifirma "Historic cars rent" ning kahe nädala pärast, kaunil juunikuisel päeval istus proua Helbe blondide lokkide lehvides "Chevrolet Impala" roolis ning kõrvaklappides kähises muidugi Ray Charles. 

    "Lennata üksinda Ameerikasse? Ja siis veel autoga neli tuhat kilomeetrit? Kuhu sa siis jõuad? Millal? Aga kui bensiin otsa saab? Kas sa sarimõrvareid ei karda? Rekkamehed on ka kahtlased! Seal on ju neegrid ja indiaanlased!  See Ameerika liiklus on meile täitsa võõras ikka! Mõtle, mis see maksma läheb!"

    Mitte üks neist sõbrannade kisakoorist välja hõigatud argument ei tundunud tõsiseltvõetavana ja nii oligi - esimese päeva õhtupoolikuks oli reisisell jõudnud läbida ligi viissada kilomeetrit, vanaauto veeres rahulikult õõtsudes kuuekümnemiilise tunnikiirusega ning hoolimata paar tundi tagasi tehtud burgeripeatusest, aga ehk just seetõttu, piinas Helbet janu ning pissihäda ja ka tema "kitseke" vajas jootmist. Kõrvalistmel oli lahti Route 66 kaart, lähim asulake tundus olevat Litchfield, veerand tunnikest sõitu, kui kenasti piirkiirusega sõita. Muidu sirge tee tegi kerge kaare ja lauge künka taga seisis tee veeres suur must SUV, tagaluuk lahti ning poritiivale nõjatudes viipas kauboikaabus tüüp loiult käega.

   "Aga ehk see ongi seiklus?" rõõmustas proua Helbe teretulnud vahelduse üle ning vanaldaste trummelpidurite krigisedes peatas auto maasturi taga. 

    "Hällõu!" häälitses matkaja rõõmsalt. "Do you need help?"

Kaabuga kodanik ei vastanud midagi, astus sammukese lähemale, kummardus kõrvalistuja aknani ning läbi närimistubaka ning higileha jõudis Helbeni tema maise elu viimane audiokogemus.

    "It´s over now!" teatas kaabu ning .38 Spc kuul purustas autoturisti kolba veel enne, kui ta jõudis kuulda pauku, rääkimata kuulivihinast. Kaabu viskas relva kardaanitunneli kõrvale, lõi oma auto pagasiluugi kinni ja kergitas kindas käega kaabuserva:

"Ma´am,"

    Ühendriikide keskosariike kuid kimbutanud sarimõrvar oli juba tunnike oma kodulinnas Lebanonis Route 66 muuseumi vahetus läheduses asuvas bangalos õlut trimbanud, kui möödasõitvate juhtide tähelepanu köitnud vanaauto juures peatus maakonna abišerifi vilkuritega patrullsõiduk. John Lennon ronis vatsa vappudes autost välja, noogutas heakskiitvalt  Impalat silmadega hellitades ning asus ohates sündmuskoha ülevaatuse kallale. Elutu naisekeha oli lamaskil istmel, silmad pärani, näol üllatus, parem käsivars üle käiguvalitsa kõrvalistuja poole rippu. Samas vedeles põrandaveluuril ka lihtne trummelrelv. Süütevõti oli lukus, käigukang neutraalasendis ning suure auto pirakas paak kütusest tühjaks tuksunud.

    "Hmm," mõtles tubli korravalvur. "Poleks vaja olnud tühja paagi pärast ennast tappa, Litchfield  on ju siinsamas, sinnani on maad 12 miili!"  

 Pildil proua Helbe rendiauto politseijaoskonna hoovis.

"Tinderikooma"

     

Tõsiselt naljakas ja samas tõsine raamat Kristi Piiperilt. Tutvustuses on see märgitud noorteromaaniks, minu arust sobis ka mitte nii väga noorel meesterahval lugeda küll. Marijuhhaana on tugev talutütrekene, kes issi-emme talla alt pääsenuna teeb üliõpilaspõlveks suuri plaane. Paraku tekitavad madal enesehinnang (paks peegel) ja  erinevad ärevus-, meeleolu-ja käitumishäired neius kahtlusi nii iseenda, koolitee ja mis kõige tähtsam - poisskaaslaste suhtes. Kui esimene suhe noormehega aluspükste kombel viisakalt öeldes "vanni alla" lendab, otsustab peategelane Tinderi äpiga tutvust teha. Suvaliselt noormehi paremale tõmmates kohtub MJ laia plejaadi kiimakodanike esindajatega - õllepurgi külge kleepunud väikelinna ossiga, kultuurkusikuga, pika mantliga liputajaga (see ei ilmutanud end küll Tinderis) ja nende saatuslike kohtumiste tulemina ka asendusgünekoloogiga, kes neiut ekslikult rasedaks pidades röövib tolle süütuse ultraheli-pulgaga. Lisaks on küllalt lakoonilisse raamatusse poogitud peategelase isa-ema draama, mis päädib ühiselt pereterapeudi juures. Kui lõpp poleks pisut ebamäärane ja järsk olnud, saanuks minult Gooreadsis raudselt viis punni, suu oli lugedes kõikse aeg kõrvuni:)

    Mõnel on muidugi Marijuhhaanast paremini läinud:)

Pilt apollo.ee

#Jõuavad kohale järgmisel päeval

    

 Kui Toots  rähmast kleepunud silmad lahti suutis kangutada, magas Teele ikka veel rasket aastavahetuse-und. Isegi norskas pisut. Vana-aasta õhtu Kabli seltsimajas oli möödunud meeleolukalt - kohal olid nii isand Kiir kui Kuslap, õpetaja Laur istus mõtlikult nurgas, mõdukapp käes, ka  vana kellamees istus nurgas ja tonksas Imeliku kandlehelide taktis konts ja apsat, konts ja apsat. Ainult Lesta tõmbas enne keskööd lesta.  Koolivendadest puudusid vaid  Tali ja Tõnisson, kes lumetormis postijaama ööbima olid jäänud. Telegrafeerisid küll, et jõuavad kohale järgmisel päeval, aga ega nad vist raadiumist uudiseid kuulanud - lubas tuisu ja tormi jätkumist. No ja nii oligi nääride veet koolimeenutusi heietades  veninud pea hommikusse  ning ka aasta esimesel päeval magamistoa aknast avanev vaade jaanuarikuiselt hallile ning märjale taevale polnud peremehes mingit uueaasta-hardust tekitav. 

    "Kuradi kevade," arvas mees ja ajas kõverad ning karvased jalad teki alt välja. Teele nohises  ikka veel, pehme puus tekisoojas kummumas. Jaheduses õlgu võdistades astus Toots akna alla, et lumes puhkavatele põldudele ning niitudele omanikupilt heita ja märkas samas üht tuttavat, lontkõrvadega mütsis ja lambanahkses kasukas kuju atsakalt põlluteel talu poole tatsamas, teine, turskem ja toekam kui nööriga järel. Hetkega oli Toots Teele kallal, raputas ja togis, muljus ja sikutas:
   "Teele, kurat, Tali tuleb!"
    Teele lõi oma sinised silmad pärani, krapsas voodist kui keravälk ja tormas kah aknale kõõluma:

"Näh, ütlesid ju, et jõuavad kohale järgmisel päeval, aga et kohe hommikul..." 

PIldil üritab Arno (paremal) Joosepi lähedust nautivat Teelet Kabli seltsimajas tantsule meelitada, aga ei - nii lihtsalt see naine keerutatav pole! 

Heale kaasautorile

    

 Täna Tallinna südalinnas foori taga oodates vilksas pilk eesmise auto tagaaknale - no mida nad kõik välja ei mõtle, koertehotellid ja -hooldused meil on, nüüd veel saunad ja spaad!

Pisut seda mõtet mälunud, lugesin uuesti. Kodus guugeldasin - kõik õige, nii saunad kui spaa, aga ikkagi vaid inimloomale:D

Kohutav köögivili

 

   Karul mõistus otsas on

   On see siil või on see konn

    Kust see jõmakas küll pärit

    Kabli peenramaalt või ärist?

  

Kaks südant

   

 Rustikaalse õhtusöögi ootel, külamehe tomatid:)

Natuke muusikat

    

  Siin ja seal kirjutavad inimesed muusikamaitsest. No mulle ka maitseb, miks mitte!:)

 Paraku olen kummikute servani kinni seitsmekümnendates, ei saa kuidagi välja rabeletud.

Nazareth "Love hurts"  -  seda sai "Radiotehnika 101" stereomängijalt kuulatud viimase kähiseva 

krabinani.

Filmistaar

   

  Kui pisut enne keskpäeva kodukohviku uksest sisse astusin, sattusin otse episoodi keskele. Ma polnud loomulikult tähelepanu pööranud sissepääsu katvale kangale ega uksest sisse looklevale jämmele kaablile. Leti taga oli kahtlaselt tuttav kuju, aga mitte igapäevaselt tuttav ja letile nõjatus turske politseinik. Kaamera surises, mul hakkasid peas kah hammasrattad tasakesi tuure võtma, aga enne kui ma välja põrgata jõudsin, ütles keegi võttemeeskonnast soliidselt:

"Las ta tuleb!"

Ma siis liikusin näitlejatest mööda, kaamera surises ikka veel ja ma ei teagi, kas nad mu särgisaba ning rasvase tagapoole jätavad sisse või lõikavad välja. Episood kestis veel paar minutit, siis vilksas tagaruumist õige teenindaja, suristas mulle tassikese cappuccinot, poetas kotikesse paar kilupirukat ja pääsesin põgenema.

Võeti üles järjekordset "Õnne 13" episoodi.

Ilmestamaks minu edasist elu filmistaarina asjakohane lugu muusikatorust.

Pidupäev

  

 Ei hoolinud lippu heiskavad amatsoonid metsamüüri taga luuravatest lätlastest, ei edelatuulest ega vihmasagaratest - trikoloor sai varahommikul heisatud!:)

Head taasiseseisvumispäeva!

Fotojaht#kastist välja

     Kuigi ma kandideerin kandidaadiks, ei suutnud siiski Tegelinski algatusele vastu panna!

     

     Pildil vasakul noormees mõtles juba 42 aastat enne järgmist roosakleidipoissi  kastist välja. Emmaste EÜE, suvi 1978

Paraku on sama noormees juba mitu aastakümmet puidust kastilaadses tootes:(

Rahu sinnapoolsusse!

Presidendiks!

    

 Kui eelmiste valimiste ajal polnud selge, kes võib saada presidendiks, siis nüüd on selgunud, et presidendiks võib saada ükskõik kes! No näiteks mina - Isand Konn. 

Vanus sobib, haridus on, vestlen vabalt mitmes keeles, ka välissuhtlusega ei jää hätta. Peatungi lähemalt mõnel hingesööbinud kohtumisel. Esmalt meenub varastel üheksakümnendatel suhtlus Jõuluvanaga Pajakülas - tõlkisin isikliku poja jõulusoovi ja arusaadavalt sai see ka täidetud.

 Siis meeldiv suhtlus Rootsi mööblivabrikandiga, kes tahtis prooviks mööbliplaadi külge liimitud liistu. Kinnitasin, et saame hakkama päevas tuhande detailiga ning üle töökoja läve teda igaks juhuks ei lubanud. Oleks, sunnik, muidu minu sajandivanuseid tööpinke ning nelja töölist näinud. "Lyka till," saatsin ta laevale ning õnneks sellega ka asi piirdus.

Õpetlik oli ka kohtumine britist alkohoolikuga, kes kellakäo täpsusega istus Limassoli hotellibaaris igal pärastlõunal baaripukile ning lunis veinidegustatsiooni eesmärgil klaasikese väljategemist. Olin üheksakümnendate keskel nii äge vend juba küll, et see klaasike ega teinegi rahapuud oluliselt ei raputanud. Vestlesimegi veinigurmaanist tegelasega pikalt-laialt poliitikast ja naistest. Nagu workshop kohe!

    Seega esitan end nüüd kandidaadi kandidaadiks, palun minu laialdasel fännklubil mind igatepidi toetada. Küll ma siis teie eest Kadriorus olles ka sõnakese kostan!

   Pildil teie tulevane president koos uue peaministriga.

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale

 Fotojaht. Tegelinski, va rahutu, algatas.

Esmalt tulevased helikopteripiloodid + ligiastuv reisija,  kaheksakümnendate lõpp. Juhin tähelepanu, et kõik pole minu lapsed!:)

Köie teises otsas oli traktor. EÜE78

Piiripealne

 Istun siin Läti piiri ääres ja tuli siuke mõte, et kui nad sealt ikka tulevad oma....kaamerate ja mikrofonidega, et mis siis saab? Mul paar majakest on, paigutaks ehk kümmekond ära. Teeks neile sauna ja võtaks viina ning muidugi korralik grill ka ikka ! Tööd oleks samuti, aga kas nad viitsivadki teha? Et muru niita ja majakesi kõpitseda ja...Aga kui nad kõik tuumainsenerid on, siis ei oskagi miskit pakkuda, ehhhh.....

"Blacklands"

 

Kirjutatud Goodreads´i,  aga kuna raamat on suurepärane, siis ärgitan ka blogi kaudu lugema!

Kaanepilt rahvaraamat.ee

Suurepärane kirjeldus alamklassi elu-olust Inglismaal. Meisterlik sissevaade teismelise noormehe kimbatusterikkasse kooliellu, kodune karm elu erinevate ema ellu kuuluvate "onudega", püüe meeldida kõigile ja tahe olla perekonda räsinud draama tagajärgede avastaja seovad nooruk Lamb ´i pedofiilse elukaga, kelle väärastunud aju mõtleb välja ilge plaani, kuidas perekonna ängi veelgi suurendada. Lõpplahendus tuli kiiresti ja õiglaselt nagu kõik lõpud.  Poissi  nad ikkagi  armastasid!:)

"Siga pikuti pooleks"

 

Varsti, varsti...:)

Teistkordselt sel hommikul ärkas Mart küünarnukihoobist ribidesse. Seekord oli äratus väga lõplik. Naise punane “Nissan” seisis tohutu kontorikombinaadi ees, mootor töötas ja Maarit vahtis kärsitult vasakut jalakest kõpsutades mehele otsa.

“Ega sa ennast halvasti ei tunne?” tabas mees naise küsimuses teatava iroonilise alatooni.

“Mine joo oma vett, hakkab parem!” käsutas naine ja läinud ta oligi, jättes Mardi kõnniteele käed rippus seisma.

Jah, tõesti, Maaritil oli õigus – “Meie joodame teid” - just nii kõlas mõned aaastad tagasi reklaamibüroo Kolm Kuubis neile kalli raha eest müüdud reklaamlause. Reklaam töötas. Kui algusaegadel oli firmas kolm osanikku ja kaks töötajat, siis tänaseks oli kahel villimisliinil kümneid roboteid, lisaks igasugu asjapulkasid - müügimehi, laonaisi, autojuhte ja mmmmm…üks sekretär.

Viimased aastad olid möödunud Mardi jaoks kui üks sugulisemat sorti unenägu. Suht tagasi- ja alalhoidlikult, vanaema Wabariigi aegse kasvatusega Mart oli ikka täitsa karske koolipoiss, esimene uimastav armastus kaheksandas klassis ja paar lätlannat-leedulannat sõpruskoolidest oligi kõik. Siis ootamatu tööõnnetus malevas ja et sarnaseid õnnetusi edaspidi välistada oli poiss eneselegi teadmata abieluks küps, kursaõde Maarit võttis ta nagu ladvaõuna. Tol toredal ajal suhtles noorrahvas vahetult ja lähedalt – pea igal nädalavahetusel oli mingi pidu või klunker.

Tohtis tüdrukuid tantsu ajal tagumikust silitada, kaela suudelda ja rinnamukse enda vastu suruda. Kui tüdrukule lähisuhtlus meeldis, sai poiss preemiaks kaela kätest kee ja võis oodata ka enamat. Muidugi juhtus sedagi, et paar mingil põhjusel ei sobinud – kui oli ägedam tüdruk, võis saada ka laksaka vastu silmnägu, alalhoidlikumad neidised jalutasid niisama minema. Viha ei pidanud keegi kellegi vastu.

Õpperühm oli üsna ühtne, läbi käisid kõik kõigiga, ei olnud vahet, kas ühikarahvas või pealinna-vurle. Koguneti ettevõtete saun-suvilates, kellegi üürikorteris või tungiva vajaduse korral tõsteti mõnest ühikatoast ka reformvoodid välja, tehti seal tuli surnuks ning keerutati jookide lõppemiseni lintmakilt tuleva inina saatel liibukaid. Peale liibukaid liiguti tubadesse, kus oli veel reformvoodeid ning liigutati juba paarikaupa edasi. Üks kenasti vastuliigutav tütarlaps karmi poisipea ning naiselike puusadega jäi poisi südamesse kinni ja veel niimoodi, et tuli ära vormistada. Aga egas Mart nüüd naisele pahane polnud, elu õppetunnid tulid kõigil selgeks saada ja kes ei saanud, need kukkusid eksamil läbi.

Õnneks (või kuidas kellelegi) lõppes see Mardi kooliaeg üsna kähku, sest sarvemuksud kihelesid ja juba esimesel töökohal peale rõõmsate rauakooli aastate, Tallinna eliithotellis, avastas ta ees seiklushimulise naiskonna, kellele oli auasjaks värske liha praadima panna. Küll kekutas üks, küll mökitas teine – nagu laulusalm ütleb, oli nii vanemaid kui noori. Algava perestroika leebed tuuled puhusid koondise lõbuhimulise seltskonna Togliatti linna, kogemusi vahetama autoehitajatega. Kui nüüd pisut juurelda, siis mis ühist on autoehitajatel hotellindusega ja mida hotellitöötajatel jagada autolukkseppadega? Vähestes tehase-ekskursioooniga liitunud meestes tekitasid kokkuklopsitavatest autodest enam huvi odava tööjõuna sõbralikust Vietnamist kohaleveetud pilusilmsed kaunitarid ehk mitte siis nii väga. Läks ka veel nii hästi, et ööbima paigutati Tallinna dessant just pilukate ühikasse. Aga kui vanakast julgust võtnud asutuse ülejäänud meespere pööras idamaiste tüdrukute tubasid otsima, oli Mart juba otsapidi plaaniosakonna neljakümnendates juhataja trikoopüksikutes. Jäidki pisikesed pilusilmad Mardi suurest südamest ilma! 

Ka asutuse pidudel, mis tol uue riigijuhi ette võetud suure karskuse perioodil toimusid põranda all, keldribaaride hämaruses, rebiti teda üksteise võidu tantsupõrandale liibutama ja pimedasse nurka musitama. Musitamisega need üritused piirdusidki, esialgu. Vanem generatsioon (heh-heh-hee – vanem, noh nii neljakümnesed) , asutuse tippjuhtkond, vaatas noorte möllamisele heatahtlikult ja ei teinud erilist numbrit sellestki, kui Mart kord või paar mõne heatahtliku naiskolleegi voodis mitte varahommikul ei ärganud, mistõttu ka enne keskhommikut töölejõudmine ei õnnestunud. Maarit talus selliseid mädaneva sotsialismiga kaasnevaid eripärasid stoiliselt ja olles noore naisena üsna tugeva unega, ei teinud mehe öistest ja varahommikustest kojusaabumistest väljagi.

Aga praegu oli praegu, uus aeg nõudab uusi inimesi ning õitsva kapitalismi tingimustes ei võinud ka omanik endale hõlpu lubada, seda enam, et Maarit oli hoopis teist masti naine, andis hommikul…süüa ja puha. Muud Mart lihtsalt ei jaksanud. Viis korda öö jooksul, no andke andeks, ega ma kahekümnene pole! Endamisi itsitades ronis ta teisele korrusele ja mõjusa mürtsatusega ust kinni lüües saabus tegevdirektor oma tööpostile.

“Marko on kohal?” rohkem konstateeris, kui küsis ta aknalaual rinnutavalt Carolilt. Tüdruku tagumik joonistus plutooniumpommi kerakestena kuidagi eriliselt reljeefselt kollase kleidikese all. Sekretär pöördus kui ahtrisse nõelatult ja läbi looritatud pilgu Marti silmitsedes – mees meeldis talle kolmest ülemusest enim – noogutas entusiastlikult.

“Aga Kukke pole,” teatas ta võidukalt ja tegi kavalat nägu. Tema ju oligi eilseks ürituseks koha tellinud.

“Nu-nuh,” vastas Mart läbi hammaste ja astus kabinetti. Marko vedeles diivanil ja sirvis mingeid pabereid. Pead pööramata küsis ta semult:

”Kuis ripub?”

“Vasakult paremale,” muhatas Mart vastuseks ja vajus oma juhitooli. Jännanud veidi kangidega, lasi ta tooli õõtsuvasse asendisse ja uuris omakorda: “Jõudsid ikka koju?”

“Mhmh,” vastas Marko lühidalt ja hoogsalt jalgu vibutades tõusis diivanil istuli. Sõlminud käed kuklal sõrmseongusse, küsis ta Mardilt: “Maarit ei virisend?”

“Magas,” vastas Mart samuti ühesõnaliselt.

“Teeks vett?” pakkus Marko. See oli nende insaid nali, veefirma juhatuse liikmetele kohane. Tegelikult tähendas see paari külma õlut, mis Caroli kindla käe all eestoas külmkapis seisid.

Mart vajutas telefonis õigele nupule ja mühatas:“Vett!”

“Aga võlusõna?” prigises telefon vastu.

“Kiiresti!” juhendas firma juhatuse liige sekretäri.

Tüdruk kõpsiski kiirelt tuppa, pudelid ja klaasid käes. Omad poisid kõik ju, ei mingit formaalset kandikut, eksju?

Mart kallas välja, Marko pani pudelist. Carol kebis minema, enne meestele kontrolliva pilgu heitnud.

“Teinekord võiks Caroli kah kampa võtta,” nikutas Marko peaga sulgunud ukse poole. Uks oli helikindlamaks vooderdatud.

“Pole paha mõte,” noogutas ka Mart klaasi tühjendades, vahuvuntsid kõrvuni.

“Vinge oleks teda koos panna, eriti Mairoldiga,” muheles Marko mõttes. “Kui vaid Mart teaks…”

“Kui vaid Marko aimaks,” lonksas Mart teist klaasi täites ja mõnules eilset silme ette manades sinna ka Caroli, koos kõigi lisadega.

Mehed vahetasid paar laiska lauset eesootava Hiiumaa komandeeringu asjus ja siis süvenesid töhe, Mart arvuti taga arveid sisse toksides, Marko vedas pliiatsiga ridu alla Tervisekaitseinspektsioonist saadetud veeanalüüsile.

Mõtteis liikusid mõlemad eilses õhtus.

Pildil uurib autor kes on siga, kus on siga ja mis tal nimeks on.

Kuidas ehitada jahtlaeva

     Esmalt tuleb püstitada mast. Siis tõmmatakse üles purjed ja jaht on mereleminekuks valmis!

Jalad Veskis

 

     Üle kaheksa kuu visiteerisin veski jagu kohitsetud Veskit. Ei ole ikka see, ei ole...Putru tehti vist  a´ la carte, sest aega läks veerandtund ning ollus oli vesine ja maitsetu. Kohvi sai endisaegadest suurema tassi ja ka piruk oli märksa kopsakam, samas ka arve tublisti kosunud.Uus aeg nõuab uusi hindasid ja ei maksa unustada, et tegelikult polegi see Veski enam Veski, vaid hoopis Reval Cafe:)

    Tegelikult polnud häda midagi - rahvast oli vähe ja siseruum meeldivalt jahe, aga igahommikuseks mõnuks pole see koht enam atraktiivne.

Maja saab poja

      Lastelaste soovil, abikaasa käsul sigitab maja minu omakasupüüdlikul abil poja.

Oleks eile selline kuumus juba hommikul valitsenud, pidanuks ehitajaid aeg-ajalt külma veega kastma:)

Mind on ammustest aegadest vallanud himu mängida sellise kollase mänguasjaga. Uurisin kopamehelt, kas ma ka võiksin pisut mürada. 

"Mis koolis käisid?" uuris punase kaelaga töömees.

"Tipis," tunnistasin ausalt. 

"Mina õppisin omal ajal TEMTis ehitusmasinaid," teatas kopaoperaator ja pööras noka sujuvalt uue kopatäie järele.

Nii palju siis unistustest:)

Paljudel on suurem

 Juuni lõpus laekus AHF-i laenutushüvitis -  suurim, mis ma kahe avaldatud raamatu (esimene neist kahasse lugupeetud kaasautoriga) eest olen saanud! Ikka loevad inimesed ja naudivad:) Muidugi oli palju autoreid, kel hüvitis oli kolme-neljakohaline, no ikka täitsa mõjus sissetulek kohe!  

 Samas ei saa ma aru, miks lapsed näiteks Rober Vaidlo "Kessut" ja muid omaaegseid menuraamatuid vähem laenutavad?! Lapsed-lapsed - minu raamatul pole küll griffi peal, aga lugege ikkagi parem Kessu lugusid!

Pildil pole lapsed raamatukogu välisuksest kaugemale jõudnud - autori uus raamat on nii köitev!

Järeltulijad

 Mustade kliimapagulaste järeltulijad, nokad õieli. Parempoolsem on siuke äbarikuvõitu, kaks aktiivsemat ajavad noka pärani ja saavad oma sitika, äbarik saab üle ühe. Looduslik valik, mis muud. 

Teen selle peale ühe koksi:)

Kosmonautika

     

 Kabli ja Häädemeeste vahel on kunagine NSV Liidu aegne kosmonautide puhkebaas renoveeritud Kosmonautika puhkekeskuseks. Kas Gagarin seda külastanud oli, pole kindel, aga number kaks - Titov - kindlasti oli. Meie seal ei puhanud, üksnes einestasime sooja vihmasabina all terrassil. Toitlustus oli klass omaette - nii head fish´n´chips pole ma mujal saanud, ka naiste heeringasalat oli ilus vaadata, rääkimata maitsest.

 Teenindus venis, magustoit jäi võtmata, sest pannkookide valmimise ajaks ütles teenindaja "kuni tund", aga see oli ka arusaadav, sest kliente oli tõesti palju.

Fotojaht#kuumalaine

 

    Nõukogude korra kitsastes, konditsioneerimata tingimustes oli üliõpilasnoorsugu sunnitud kuumadel suveöödel ööbima lausa lageda taeva all. Isegi tekki ei eraldatud!

Jaaniõhtust pannkoogihommikuni

 

    Algus oli ilus, puhas ja läikiv. Karikad üldesikoha, eraldi meeste- ja ka naiste osas. Mina muidugi ei jooksnud:)

   Punane, kollane, roheline. Hea, et enne jaani rohelisse jõudsime.

   Järgmisel hommikul banaanipannakad.