Kummalised juhtumused II - suhted Soomega

Rubla-aja lõpus tegime siseremonditöid reisilaevadel ja mitu korda kuus tuli ka minul sõita Soome vahet. Ülesõiduks oli alati kajut, messis sai tasuta korraliku laevatoitu, no mida see nälginud ja paljas nõukogude ametnik veel pidi tahtma?!
Oli kena sügisõhtu, laev hakkas sadamasse jõudma, ees ootas hilisõhtune bussireis Kotka Laevaremonditehasesse ja me kolleegiga asutasime end kajutist lahkuma. Väljusin kajutist viimasena, kolleeg veel küsis midagi ja käigupealt asju selgitades mürtsatasin kajutiukse kinni. Uks ei lukustunud korralikult, lajatasin korra veel. Alles siis hakkas kolleeg, naiskolleeg kusjuures, karjuma - tema kena maniküüritud pöial oli metallist uksepiida ja ukselehe vahel muutunud üsna lapikuks. Uks oli lukustunud, võti kuskil taskus, seega kulus piinast pääsemiseks mitmeid kümneid sekundeid. Tormasin reisiemanda juurde ja kujutage pilti - tollal polnud laevas mingeid meditsiinilisi vahendeid peale valutustamistableti ja seegi oli vist emanda isiklik. Järgmine mälupilt on piirivalvest, kus kolleegi ploomlillat pöialt näidates järjekorrata läbi saime. Küsisin veel lähima haigla asukohta ja tõesti, umbes 10 minuti pärast olime juba HYKSi vastuvõtutoas.
-Ai niin, että virolaiset-, uuris valvearst, -onko markkkoja?-
Kuna meie reisi üks ülesanne oli viia töölistele palgad kätte, siis markasid oli mitu pakki;) Kiirelt puhastati haav, arst arvas, et ehk ikka luu ei ole katki, järgnes tunnike ootamist ja siis sibliti kolleegi pöidla kallal miskit ning lõpptulemuseks oli pesapallikurika suurune pöidlamulaaž ja käsi paelaga kaelas. Ühtlasi paluti mul kui markadepaki omanikul mingile paberile alla kirjutada ja väljastati sularahaarve 200 marga suuruses summas. Eks see pisut kallis tundus tunnikese töö eest (meie töölised said sel ajal 20 marka tunnist), aga maksin ära ja jõudsime isegi bussile. Valuvaigistid mõjusid, isegi naersime kolleegiga meie äparduse üle.
Mõne nädala pärast koduses Eestis enam väga ei naernud, sest postkastist pudenes HYKSi ümbrik, mille avamisel lõi jalad alt meditsiiniteenuste arve 2500 midagi marka... Natuke küll häbenesin, aga ega ma kaua kõhelnud - ümbrik lendas prügikasti.
Jõudsin võla peaaegu unustada, kui kuu aja pärast saabus järgmine ümbrik, milles arvele oli lisatud saatekiri, et pyydämme ystävällisesti ja nii edasi. Mina talitasin ümbrikuga endiselt ebasõbralikul kombel. Kolmas kiri ei lasknud end kaua oodata. Sõna "ystävällisesti" oli asendunud sõnaga "välittömasti". Läks sama teed. Tuli veel kaks või kolm kirja, viimases neis teatati pidulikult, et ma olen kantud Soome Vabariigi jaoks persona non grata nimekirja. Eks mul järgmisel korral aastast viisat saatkonda viies oli ikka hirm nahas küll, aga huvitaval kombel viisa ma taas sain ja ka käesoleva aasta maikuine reis läks üsna libedalt, seega loodan, et mu kuritegu on aegunud ja vastutust isa pattude eest ei nuhelda järeltulevate põlvede kaela.

Kummalised juhtumused I

Seega Tiia meem. Alustan kummalise tööjuhtumusega.

Töötasin kaheksakümnendatel pea terve kümnendi linna hotellide haldamisega tegelevas ettevõttes, mille kontor asus linna uusimas, kõrghotellis;) Sel ajal kirjutasin sellise toreda lulla, mis küll kuidagi pole töiste juhtumustega seotud, pigem ikka eraelulistega:


METSALINE

Istun nahkses tugitoolis uue kõrghotelli kõhus
Tunnen kuidas mitusada hektopascalit mind rõhub
Tahan hoopis teise kohta kuigi kõhus keerab veidi
Heidaks end su jalge ette siis kui seljast võtad kleidi
Justkui karutopisele jala paned kõri peale
Sõnanoaga hoobi annad nagu tapamajas seale
Hillitsetult kuumutad mu õrna ihu omas rasvas
Kurat teab kus pätiplika selline mul üles kasvas
Tutvudes küll ütlesid et oled korralikust perest
Piki valendavat nahka tõmbad triibu minu verest
Kolmest tilgast väheks jääb sa ämbrit juba nõuad ette
Alandlikult ulatangi oma kaela sinu kätte


Näri hammusta ja pure ole kohe täitsa ise
Mina mina olin see kes tegi sinust metsalise


Kollektiiv oli tore, koos oli palju tegusaid ja edasipüüdlikke inimesi, jalga üksteisele otseselt taha ja ette ei pandud, aga väga sõbrad kah omavahel ei oldud. Ikkagi oli see tore aeg, minu esimene töökoht peale tipi-kursust.
Meie asutus oli tsiviilasutustest esimeste hulgas, mille väikefüüreritele jagati kätte otsinguaparaadid, et kui keegi sind leida tahtis, saatis vastava telefoniga sinu koodi ja aparaadi displeil lõi põlema saatja number, lisaks piiksus aparaat erinevatel toonidel. Olin mina ühes teises asutuses otsustaval vestlusel korterijagamiste asjus, nõuka-ajal oli terve rida tingimusi, mis eelisjärjekorda lülitamiseks pidid olema täidetud. Mul kõik päris korras polnud, mingi ruutmeeter kuskilt ja mingi tõend ühe pereliikme seisukorra kohta olid puudu, aga ikka lootsin komisjoni ära rääkida. Keset komisjoniliikme eitavat sõnavõttu piiksub mul põues midagi. Täiesti automaatselt võtsin peileri taskust, vaatasin numbrit (peainsener otsis) ja küsisin, kas saan kuskil omaette telefoni kasutada. Komisjonitädid olid kümmekond sekundit vait, siis küsis juhataja, et kus te, noormees, töötasitegi ja juhatati mind sellesama juhatajaproua kabinetti tähtsaid tööasju ajama. Mõne minuti pärast naastes olid elamistingimuste parandamiseks vajalikud dokummendid saanud positiivse lahenduse. Erandkorras muidugi;)
Selsamal hotellil oli kaks katust - madalosal ja kõrgosal. Kõrgosa katus oli strateegiline, sinna sai ainlt suuremate ülemuste kirjalikul loal - mine tea, äkki sülitad mõnele möödalibisevale Volgale veel kapotile. Madalosa katusele sai kah loaga, aga väiksema ülemuse loaga. Mina olingi väiksem ülemus;) Kord nädalas oli ühel minu töömehel kohustus katus üle vaadtaa, et mingi plekk ei logiseks, kuskile siseäravoolude juurde vett ei koguneks ja muud seesarnast. Kord läksin mingil põhjusel katusele ise, kolasin seal algul ikka sihipäraselt ja mis ma näen - katus kui kullaauk;) Kõigepealt nägin midugi massiliselt kasutatud kondoome. Ega siis turistid, kes Nõukogude Eestit külastasid, ei raatsinud oma väärtuslikku spermat prügikast visata - ikka lenda, Juri Gagarin, lenda.....!;)Kondoom kondoomiks, aga miskipärast oli turistidel komme kergemeelselt naisterahvalt püksikud jalast rebinult ka need kohe aknast välja lennutada. Püksikuid oli kondoomidega pea võrdselt. Palju oli ka münte, eelkõige Soome raha, aga ka eksootilisemat. Ja mis kõige huvitavam - juba esimesel ringkäigul leidsin kaks täiesti toimivat naiste käekella. Ühe neist, Seiko nimelise, kinkisin tollasele naistuttavale, kes kandis kella ikka aastaid. Minu ametisoleku ajal potsatas madalosa katusele ka kaks lennuhimulist meesterahvast, üks turist ja teine kohalik. Kuidas nad end mitteavanevast numbritoa aknast välja pressisid, enam ei mäleta, aga ühe inimpikeerija maandumisele elas kaasa üks mu töömeestest, kelle ringkäigu ajal pidas too meeskodanik just vajalikuks oma lennuharjutusi teha ja kes maandus töömehest paari meetri kaugusele, põhjustades töömehele pikaajalise närvivapustuse ja endale surma.

Hotelli pilt www.hiieko.ee kodukalt

Viis kiuslikku küsimust

Pagan, täna ei saa kuidagi pidama:) Tiia käskis kirjutada, et mis ma tegin ja mida söön ja kuidas oleks siis ja puha. Ma eriti ei viitsi, aga olgu!

1.Mida tegin 10 aasta eest?
Valikuid tegin, siiani pole kindel, kas õigeid või valesid. Õnnelik olin. Soe suvi oli ka.

2.Nimekiri tegemata asjadest?
Et elu ei jääks elamata peab elama seda aega, mille defineerimisega minust kordades nutikamad inimesd hätta on jäänud. On siis aeg painutatav, mis?

3.Lemmiksnäkid?
Söön kõike - valimatult ja kohe! Praegu eelistaks mingit pastat küüslauguga;)

4.Kui ma oleks miljonäär?
Iga pakikesega nendest kahekümnest laksaks ühe tüütu kärbse maha. Ma arvan, et mõni pakike jääks ülegi.
Ah jaa, muidugi - ühe paki seoks ikka roosa lehviga kinni ka ning kapitaliseeriks ülemere-Tiiat aktsiturgude valdamise eesmärgil;)

5.Kohad, kus elanud?
Lillekülas - tita ja poisina
Mustamäel - noormehena
Agulis - enda arvates mehena
Liival - teiste arvates mehena
Nõmmel - täitsamehena. Viimase elukoha tutvustamiseks tuleb veel lisada, et Rahumäe on kohe üle raudtee;)

Kuna mu head blogisõbrad on kõik juba küsimustiku täitnud, siis päris võõrastele ja suvalistele ma seda kah saatma ei hakka. Kas mind tabab nüüd selle kettkirja katkestamise pärast mingi jube õnnetus??

Pooljuht

Just helistas vanim laps, tütarlaps;) Sai tehtud juhilubade eksami teooria-osa. Sõit tuleb ka.....kunagi. Nüüd on seniks pooljuht:)

*blondiini juhiluba www.bran.ee

Vein valguses ja varjus

Omamoodi Jaanipäev oli. Selline natuke valguses ja natuke varjus....

Ühendkuningriikide lipu all

Keskmik sai põhikooliga ühele poole ja kusjuures üle ootuste edukalt:) Lõpuaktusele järgnes banketi-nimeline üritus kooli sisehoovis. Noorukid ja neiud olid nagu kevadised karupojad, vastostetud ülikondades ja lipsustatud noormehed ning kaunites kleitides tüdrukud. Sissetulek ajaloolisse saali oli kenasti paariti, minu poisil ilus blondiin käekõrval:) Mõningaid kahtlusi minu kalgis ja rikutud südames tekitas üks tütarlaste paar, kus mehe eest oli mustas ülikonnas, valgete glasseekinnastega ja lisaks kõigele kaabustatud tütarlaps, tema käevangus üleni valges priske punapõskne nisujuusne iludus. Aga mis mul neist, niigi oli tegemist, et värisevat kätt taltsutada, püüdmaks teismeliste tegemisi pildile. Lauldi ilusasti ja kõlavalt hümni, laule sellest, et keegi on nagu merelaine ja nad pole enam väikesed. Kooli kuldsuu pidas moraliseeriva lahkumiskõne, milles vannutas vanemaid, et ärgu nad noorukeid enam õpetagu, nood targad küll. Senised A ja B klassid lüüakse segamini, uus A hakkab õpima mingi IB programi alusel, et valmistada noori ette välismaa kõrgkoolidessse suundumiseks. Minu teismeline isegi veel ei teadnud, kuhu voogu tema suunatakse. Aeg näitab.
Mulle meeldis, et aktusel polnud erilist pisaratkiskuvat paatost, oli selline noortepärane ja popp;) Hästi vahva oli õppurite endi koostatud Yearbook, sain teada, et mu poeg on klassikaaslaste seas hinnatud ausa, objektiivselt ja loogiliselt mõtleva klassikaaslasena. Iseloomult vaikne , kuid vaimukas. See meeldis mulle eriti, täpselt nagu mina;) Samas saksa keele õpetajalt sai poeg iseloomustava lausena kaasa järgmise: "K. on vähemalt ühe asja ülihästi selgeks saanud - kuidas tunnis 45 minutit järjest tooliga kiikuda, ilma sellelt kordagi maha kukkumata."
Kuna banketist jäi väheseks, kostitasin asjaosalisi kerge õhtusöögiga omaküla õllekas:)

Isasemast isasem

Tähelepanu, noored bloogerid ja moraalijüngrid - see jutt pole teie silmadele.
Helistab täna hea sõber kaugest minevikust, kohe aru saada, et hääl väriseb murekoorma võbeledes. Sõber on omaaegsest "nomenklatuurist", jutumärkides seepärast, et minu arvates on tänapäeval seda va nomenklatuuri ilma jutumärkideta märksa enam.
Kuna tegu "omaaegsega", siis ka vanust vastavalt, homme veel pensile ei jää, aga kaugel see aeg ka pole. Rääkis mees oma kolmandast sapsakast. Ma refereerin lühidalt ka kaht eelmist.
Juhtus mees karmidel kaheksakümnendatel, just viinakeelu esimesel aastal, osalema ühel üsna süütul saunapeol. Pidu nagu pidu ikka, palju saunas ei käidud, seda enam tarvitati joovastavaid jooke. Kuidagi juhtus nii, et sõber jäi sauna meesseltsimeestest viimasena, temaga koos pidasid pidurindel vastu kaks keskealist prouakest, kellede saatust ühendas lesbiline ilmavaade. Kui kahe meesterahva armusuhted olid tollal krimaalkorras karistatavad, siis lesbipaaridesse ei teatud üldse suhtuda ja nende ettevõttes tegelikult ei teatudki, millise orientatsiooniga naisterahvad nood olid. Lühidalt ja lihtsalt öeldes langes üks lesbiline sõbranna seltsimees direktori mehevõlude meelevalda ja juhuslikust (aga kurat teab, ehk just kindlalt ettemängitud situatsioonist) sündis kena vallaslapsuke, kelle siis ema ja ema ka kenasti üles kasvatasid. Igatahes lapsukesele isanimeks minu sõbra nime ei märgitud ja mingeid isakohustusi see talle kaasa ei toonud, sest olid ju olemas ema ja ema;)
Teine sapsakas juhtus juba kallil kapitalismiajal, kui mehepoeg oli hankinud enneolematu tehnikaime - videomaki - ja kutsus valitud seltskonna kahtlase sisuga filmikesi vaatama;) Mehe küljeluu oli lastega loomulikult ämma juurde kupatatud. Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb tunnistada, et ka mina olin kutsutute hulgas, lisaks veel üks paarike ja paarikese naistuttav. Naistuttav oli abieluköidikutes inimene, kena sirejalgne blondiin, tollal ehk kuldsetes kolmekümnendates. Läks kuidagi nii, et kogu ülejäänud seltskond läks videodes kogunenud pinget maandama kes kuhu, aga sõber maandas ennast ja juhuslikku naistuttavat sealsamas, isiklikus abieluvoodis. No mis te arvate? Muidugi jälle tulemusrikkalt. Kuna ilusal blondil oli juba päris mitu järeltulijat, siis videoäpardus likvideeriti ja suhtlevad nad minu teada senini üsna sõbralikult.
Nüüd siis tänapäeva. Mu vanal sõbral ei läinud vahepeal mitte kõige paremini, naine jooksis ära välismaa mehega, lapsed kolisid oma elu elama ja kössitaski mees paneelika korteris ja nagu ta mulle paar aastat tagasi tunnistas, jõi igal õhtul ära pudeli viskit, muidu ei suutnud uinuda. Tasapisi elujärg paranes, pidas eraettevõtja ametit, siis tõi Poolast igatsugu träni müügiks ja lõpuks sai korraliku töökoha rahvusvahelises korporatsioonis. Juba umbes aasta oli jutt käinud kellestki töökaaslasest, kes mehel aeg-ajalt külas käivat, kah sihuke sama stsenaariumiga üksijäänud naisinimene, nii neljakümnendate teises pooles. Meie, tema sõbrad, hoiatasime elumeest - ära jända kolleegiga, hunt kodu ligidalt ei murra. Ah, mis ma siin ikka murran, lõi sõber käega, kuni....Helistab täna ja teatab väriseva häälega, et naissõber on õnnistatud olekus. Pidin peaaegu küsima, et kas ikka sinust;)
Ah, et mis naljakat, ikka juhtub? Esoteeriliselt erutav on see fakt, et kõigil nimetatud kolmel naisinimesel on üks ja seesama, ilus eestimaine nimi:)

Mehe mõõt

Sattusin kuulma naisterahva suust väljendit "A korv". Hakkasin asja uurima, selgus, et on veel AA ja B ja mõnikord koguni ka C korv. Iseseisvalt suutsin teemat arendada, et järgmine mõõt oleks tünn. Aga mis on siis mehe mõõt? Minu arvates sobiks imearmsasti patareide tähistus - noh, et AAA on see kõige tagasihoidlikum, AA pisut tublim , A kõva keskmine ja no mis siis tuleb? Muidugi OHHOHHOOOO! Pildil siis paluks lugeda vasakult paremale.
Mehe mõõtu patareid elfaelektroonika kodukalt.

Loomade jalgpall

Las nüüd konn räägib kah jalgpallist! Ja mitte sellest, et nagu konn jalgpallis, aga kohe päris. Poja pättide kambal toimus väljasõiduistung Kehras. Kuna klubi bussile raha ei täinud kulutada, vedasid papad. Papadel ka vedas - sai kuulda noorukite verbaalseid pärleid. Et eksamid kõigil käimas, siis oli see läbivaks teemaks. Arutleti kera ruumala ja pinnamõõdu üle, mis tõi mulle taas meelde insenerikoolis õpitud salmikese:
Kui suur on kera ruumala
kui suur on kera pind?
Kui kera täita viinaga,
Kui suur on siis ta hind?
Pidades silmas vältimatult saabuvaid lõpupidusid, ma seda noormeestele tsiteerima ei hakanud. Arutleti ka peoriietuse teemadel ja keegi tagaistmelt pöördus poja poole, et kas tollel juba lõpuülikond ostetud. Pead pööramata teatas too eliitkooli (see on nüüd sõbralik mühatus heale Hellele) kasvandik, et ta pole veel otsustanud, millise ülikonna ta valib....;) Minu teada on tal neid kapis täpselt üks, kui nad muidugi emmega pole poodlemas käinud.
Mäng oli tore. Tore on mäng alati siis, kui rohelised võidavad. Täna nad võitsid ja lausa 4:0 Kindlasti ootavad lugejad nüüd õhkvelpõsi ja märgsilmi, et miks pealkiri selline? Aga sellepärast, et võitsime piraajasid nende kodumurul, mida olid püganud lambad, mägesid ja orge diaininud mutid ja kahtlemata ka metssead ning platsil leidus piisavalt kogu neljajalgse fauna poolt annetatud ihueritisi, millega ka minu kingatallal õnnestus tutvust teha.
Aga nüüd kõik inimeste jalgpalli vaatama!:)

*pilt washhumane.typepad.com

Ajad on nirud

Nii nirud, et peab seitsme vapra meremehe kombel püksirihma ja kirsatalda sööma. Ilmselt pikapeale oleks need Vaiksel ookeanil parvetajad ka üksteist ära söönud, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Siiski, tuli veel meelde, kuidas heroiinihuvilised üksteisele kirju saadavad - et leotavad marki herovedelikus ja siis kirja adressaat lutsutab marki, et silmad pahupidi.
Niipalju toredaid mõtteid tuli möödunud nädalal hea sõbraga einestades, kui too ilmselt sihilikult maitsvat kartulisalatit pluusiesisele pudistas. Pärast hea kontorilaua taga lutsutada, pealelõunaks läheb kõht ju ikka tühjaks!
Maitsev kartulialat Selveri Köögist on Naistelehest.

Direktorite Klubi

Kunagi oli selline. Käisid koos TOP saalis ja ujulas, mängisid kossu, tõstsid kangi ja ujusid. Ma käisin ka mõned korrad;)
Mu hea sõber on pealinna suurettevõttes osakonnajuhataja. Suurettevõte on suur, ka endises mõistes suur, osakond pole kah pisike ja kohustusi ja vastutust mehel piisavalt. Autoks on vana Mondeo-logu, endise ülemuse raske pärandus. Läks siis sõber puhkusele eelneval nädalal, paber peos, oma ülemuse jutule, et kuule, endine suur ülemus, luba mul ka puhkuse ajal autot kasutada, maksan ausalt klomeetrid kinni.
Endine suur ülemus, kes nüüd pisut väiksema ülemusena peab endiste alluvate verbaalseid jalahoope taluma, ei julgenud otust vastu võtta, 93.aasta Mondeo teema läks peadirektori kabinetti.
-Hmmm-, ütles peadirektor, -meil pole kombeks osakonnajuhatajatele puhkuse ajaks autot anda-.
-Hmmm-, ütles endine suur ülemus, - aga meie ise ju sõidame puhkuse ajal meile kasutada antud sõiduautodega-.
-Aga meie oleme direktorid!-resümeeris peadirektor ja viskas paberi üle laua tagasi.
Sõber sõidab ikka. Ülemus ajas kõrvad kikki ja saba sirgu ning kirjutas ise vajalikud dokustaadid.
Mis siin pattu salata, mina sõidan ka puhkuse ajal firma hingekirja kuuluva autoga;)

Hariduselust

Teismelisel lõpetajal homme eksam. Eesti keel ja kirjandijupp. Eks mõned teavad täpsemalt;) Seda seepärast,et eelmise eksami asjus jagasin ma huvitundjaile eksitavat infot. Nimelt uurisin pojalt, et mis pilet juhtus, millest rääkima pidi? Poiss seletas, et temal oli lihtne - EW ajalugu kahe sõja vahel, aga sõber vastanud Kanada Lääneterritooriume. Mina panin pusle pliks-plaks kokku - poeg tegi eksamit ajaloos;)Pärast seletasid targemad, et hoopis inglise keele eksami esimene osa, kirjalik tuleb veel takkatraavi.Et hoiame siis pöialt.
Mure on kah. Lapsed (no mis lapsed enam - noorukid ikka) korraldavat mingit lõbuläbu ametlikule banketile lisaks. Koguni mingi maja üürinud - vaatsin aadressi järgi, seal asus kunagi üks kuulsamaid lõbumajasid. Mitte et ma käinud oleks, aga Ekspressist lugesin;) Ise teevad söögid, ise toovad joogid. Noooojaahhhhh.....
Mäletan enda 8.klassi lõpupidu, mis peale ametliku osa lõppu kulges omasoodu Muugal, ühe klassivenna suvilas. Hommikul pidime lisaks kõigele sõitma klassiekskursioonile Lätti-Leetu, aga meie klassi parim tüdrukõppur jäi maanteekraavi magama, enam ei jaksanud teda kaasas tassida. Nüüd ei teagi, kas minna lõbusa maja akna taha luurama või mis? Kel veel lõpetajaid - kuidas nende peod tulemas?
Pilt Õpetajate Lehest ja sel on illustreeriv tähendus

Gjensidige

Mida ütleb see sõna? Noohhh???? Juba mitmendat korda näinud üht reklaami, kus ranitsaga koolijunts peaaegu KAMAZi alla jääb, mõtlesin, et tegu mingi liiklusohutusvärgiga. Et koolivaheaeg jälle algamas ja puha.Selgusetuks jäi, miks pagana pärast mingi sinise sineli ja läkiläkiga ning 1895.aasta kolmeliinilist vintpüssi meenutava toikaga vene sõdur teda päästma peab. Pikapeale hakkas ajukurdudeni jõudma ka tekst....No muidugi, kes siis Gjensidige kindlustust ei teaks!
Head copiraiterid (sest inimesed on ju teadupärast kõik ilusad ja head) - palun vaadake mujaltmaalt saabunud soovitused ikka üle enne eetriküpseks vormimist. Näiteks mulle meenutab see sinelis mees TPI sõjalise kateedrist polkovnik Grodskit, minu vanavanematele ilmselt nende küüditajat-vagunisseajajat.
Ma olen enam kui kindel, et selle sinelis mehe firmaga minu teed vähemalt vabatahtlikult ei ristu;)
Pildil tubli mongoli sõdalane päästmas vene sõdurit piinadest. www.medieval2heavengames.com
Otse loomulikult pole mongoli sõdalane mingigi otsaga seotud Gjensidige Kindlustusega

Suuga töötaja

Eile oli leebes varasuvises pärastlõunas meie grilliseltskonnas tuntud riigi-ja äritegelane, mitmekordne erinevate elualade minister olnud ja parlamentäärinagi nähtud meeskodanik, kelle üks lemmikfraase on see, et tema on suuga töötaja. Kui ta järjekordselt lihaanuma poole küünitas, uuris üks teravkeelne tädi, et kas härra ikka julgeb selle suuga süüa, milega ta tööd teeb. Kodanik ja riigihoidja tõestas kohe oma suupärasust, kiirelt vastates, et mõnel elualal töötatakse organiga, mille kaudu tõesti toitumine pole soovitav, tema puhul sellist muret ei esinevat;)
Järgmistel valimistel minu hääl talle!:)

Pildil üks tuntumaid suuga töötajaid tööhoos