Mina olen veendunud rahvuslane

Just! Veendusin selles hommikuse riietumisprotseduuri käigus, kui ma valgele ihule lisasin musta värvi alukad ja nende peale omakorda sinised püksad. Nüüd tuleb vastupidises järjekorras lugeda ja voilà´!
Selline ma olen! Pilt epl.ee

Haapsalis kaduma läinud

Kena õhtu, lehm sööb rohtu, oma kõhtu täidab taaaa...Mina kaa, mina kaaa! Muidugi mitte rohtu, aga manustasin õhtusööki ja vana vene kombe kohaselt lisasin ka pitsikese viina. Saaremaa viina. Kahe kahvlilöögi vahel heliseb telefon, mille heli ma õhtusel ajal üldsemittekohe ei salli. Sihukese tungiva häälega veel, aimasin kohe halba. Toru otsas santehnik. "Bedaa," ütleb Gena. Kui kaugel põhjas 10 aastat välitöödel karastunud Gena tarvitab sellist väljendit, on asi väga halb. Nii oligi. Mehed olid Haapsalus tööl, lõpetasid üsna hilja, kella 9 paiku, istusid aga autosse ja.....keerasid süütevõtme lukku katki. Külma 12 kraadi, tööd ei enam kusagil ja kodu kaugel-kaugel. Esimese tuhinaga soovitasin ma neil bussi peale istuda ja kodulinna naasta, mille peale torumees Gena teatas etteheitval häälel, et viimane buss Tallinna suunas väljus kell 18.30 ja rong ei käi enam üldse! No häbi mulle, kuidas ma siis ometi liinibusside graafikut ei tea! Järgmiseks käis töömees välja innovaatilise ettepaneku, et ma tuleksin kaubiku varuvõtmega Haapsallu, tal oli õnnestunud võtmekonts lukust välja kangutada. Mina teatasin seepeale kurvalt, et manustasin just vana vene kombe kohaselt ja nii edasi. Ega ma üldse tegelikult kuhugi sõita ei tahtnud! Siis soovitasin ma meestel veel hotelli toa võtta, et hommikul tulen ma siis päästan nad kurjast. Mille peale Gena vihastas ja lubas ennast kabiini magama keerata. Kuna surmale ässitamine on meil seadusega karistatav, siis ma seda mõtet heaks ei kiitnud. Helistasin hoopis autoabisse ja lukuabisse. Kui autoabis, mille lahked noormehed vastavad telefonil 1888, anti asjatundlikku nõu, mõeldi kaasa ja lõpetuseks pakuti ka konkreetne abivariant, mida, tõsi küll, ma selle kalliduse tõttu heaks ei kiitnud, siis lukuabis saatis venekeelne noormees mu ise Haapsallu, sest nemad töötavat ainult Tallinnas. Ei mingit head sõna ega kaastundlikku peakese silimist. Kõllasin külmetavatele töömeestele, et minu lahendused ei tööta ja üritasin neid veel kord tungivalt hotelli ajada, mis aga oli niikuinii hukule määratud mõte, sest ega meestel ju nõndapalju raha polnud. Õnneks tuli teisele tüübile meelde, et tal on ju Tallinnas pruut! Autoga! Ja nagu ma ise tuvastasin visuaalse vaatluse teel, et ka väga kena ja krapsakas. Lühidalt - 15 minuti pärast oli kena neiu mul värava ees ootamas punases Volksus, keskööks jõudis ta Haapsallu ja mehed kella kaheks koju. Järgmisel hommikul kell 9 kohtusime juba Tallinnas objektil;)
Resümee - viinapits õhtuse toidukorra juurde säästab teid ebameeldivatest sekeldustest! Vötame mönuga!

Pildil vallatleb torumees Gena (vasakul) kaubiku võtit oodates tellijaga lumises Haapsalus.

Naine on seen

Kunagi polemiseeriti kodumaises meedias selle üle, kas Lenin oli seen. Mina jõudsin öise mediteerimise tulemusel järeldusele, et naine on seen.
Kodumetsas pole kunagi häid seeni.
Heade seente otsingul võib eksida kodust üsna kaugele.
Väikesed seened on reeglina paremad kui suured.
Noor seen mekib vanast ja tohletanud seenest märksa paremini.
Võõrasse metsa minnes paneb mees alati kummikud jalga!
Pole sugugi haruldane, et seeni otsma minnes satud rästiku otsa.
Mida suurem ämmatoss, seda rohkem tossu.
Puravikus ei pettu kunagi.
Mõned seened on väga mürgised.
Teisest mürgiseenest jälle saab peale kupatamist päris söödav.
Palju erinevaid seeni ühes korvis tekitab suure segaduse.
Seenele on kõige õigem minna üksinda.
Kui seenemetsas ära eksid on kõige kindlam ühte suunda hoida – ükskord jõuad metsast välja niikuinii.
On seeni, mis tekitavad lausa narkootilist uima.
Enne kasutamist tuleb seened korralikult pesta ja puhastada (lõikumisest ma parem ei räägi).

Kas te, kolleegid, olete ka seenesõbralikud

Pildil puravik kaugest seenemetsast.

Häbememaks

Arvestades pealinna keerulist finantsseisu ja juhindudes Narvas resideeruva Peeter I õilsast ideest, kehtestab Tallinn uuest aastast häbememaksu. Maksu suuruseks on 1% käibest ja maksu maksavad loomulikult häbemega tööd tegevad kodanikud. Vahet ei tehta äri-ega erategevusel, kui häbe töötab, peab maksma. Öötundide eest lisatasu ei nõuta ega maksta. Väidetavalt saab järelvalvajaks maksulaekumiste üle linnapea isiklikult.
Pildil kaks häbemega maksumaksjat Kristiine linnaosast.

Organite salajane kaastöötaja

Käisin täna tellija kutsel Tallinna kesklinnas ühe soliidse ajaloo ja veel soliidsema ehituskultuuriga ehitatud EW-aegse korrusmaja soklikorrusel, uurimaks renoveerimisvõimalusi. Nähes plaaditud seinapinda, tuli kohe kõik meelde....Kaheksakümnendate keskel toimus samas keldris toonase Hotellikoondise juhtkonna saunapidu, kuhu ka mina noore, usina ning edasipüüdliku osakonnajuhatajana olin arvatud. Pidu lõppes teadagi kuidas, minu jaoks elus esimest, aga kahjuks mitte viimast korda joobes autorooli ronimisega, sest naiskaaslane oli ju ometi vaja koju sõidutada, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida;) Nimelt avaldasin tuttavaid plaate nähes (nende plaatidega oli toona kogu Olümpia hotell plaaditud ja ilmselt anti vastastikuse abi korras ka organitele) ka tellijale, et ma seal keldris kunagi olnud ja minu töömehed siin ka neid plaate paigaldanud, mille peale kodanik vaatas mind ettevaatlikult ja küsis, et kus ma siis toona töötasin? Häbeneda polnud mul midagi ja nii ma teatasingi, mille peale tellijast härrasmees teatas, et tema kui majaomaniku esindaja andmeil (majaomanik ise tuntud nimega väliseestlane), kuulus see keldrisaun Eesti RJK käsutusse. Treisin just remondi hinnapakkumise valmis, aga kahtlustan, et ega minu kui täiesti ilmselt kunagise salajase kaastöötaja pakkumist tõsiselt võeta. Aga ma ju ei olnud, ausõna, isegi EKP ridadesse mind ei võetud:D Hotellinduse valust ja võlust tuli mul tänu tänasele kohtumisele siiski üht-teist huvitavat meelde, panen lähiajal kirja:)

Pildil minu töötõend. Loomulikult võisin nimeks võtta mis iganes. Nagu näiteks KOnn, Lendav Konn.

Spioon, kes jäeti külma kätte

Pealkiri muidugi parafraas John Le Carré raamatust “Spioon, kes pääses külma käest” ja jutt tuleb loomulikult seltsimees Simmist, Herman Otto pojast. Kuigi ma ei tea kindlalt, kas tal nõuka-aegses passis näiteks isanime üldse oli märgitud. Alustades eile televisoonis esilinastunud filmi ülevaadet, tuleb hakatuseks mainida ignorantsetele kodanikele, et pealkirjas nimetatud fraas tähendab teatud ringkonnas luuraja/spiooni hülgamist omade poolt. Kui filmi esimene pool tundus kohati ehk tõesti, et venelased pidasid Simmi väärtuslikuks, siis mida lõpu poole (nii filmi kui ka luuresaaga), seda enam sai selgeks, et äraaetud hobune heidetakse kõrvale. Iseloomulik oli fakt, et sidemees helistas Simmi moblale ja lahtise tekstiga teatas, kuidas asjalood on. No tule taevas appi, niimoodi tegelikus luuretöös need asjad küll käima ei peaks. On mitmeid mooduseid, kuidas agendile võimalikust kinnikukkumisest teatada ilma kõrvalisi paljastamata ja kuna Simmi puhul neid ei kasutatud, jääb paratamatult mulje, et Simm (ja ehk ka agendijuht) tuligi maha müüa ja mis kõige hirmutavam - ehk just seetõttu, et säästa märksa sügavamalt kaevavat mutti.
Mulle isiklikult oli huvitavam filmi esimene pool - noore Hermani kannatused Suure-Jaani külas (keel ei paindu kuidagi 1200 elanikuga asula kohta linn ütlema, palun kohalikelt elanikelt vabandust), kolimine ema ja tädi koosluses pealinna, hakkaja ja kahtlemata andeka isa geenidega õnnistatud koolipoisi elu keskkoolis ja TPI loengutes ja laborites. Kõik tuli kuidagi tuttav ette, mitte et Simm mu eakaaslane oleks, ma ikka sugu noorem, aga tegevuspaigad, märksõnad ja tegevused ise olid igati samased mu enda tolleaegsete tegemistega. Eriti pahviks lõid spioonide kohtumised minu reaalnaabruses - pisike räämas pargike endise Nõmme Haigla külje all ja klaasikaline nö. ajaleht vasakus käes spioonide trehvunks Nõmme jaamas. Filmi teises pooles lennukas tempo justkui rauges, otse loomulikult Simmi reeturluse avastamis teid ja meetode põhjalikult ei kajastatud ja selge on ka see, et iga spioon on sellega arvestanud ja ka valmistunud enda sissekukkumiseks. Ses osas ma Simmi usun, et kinnivõtmine Keilas ei tulnud tale mingi üllatusena. Algul olin natuke mõtlik KaPo kinnipidamiskoha valiku üle, hiljem taipasin, et koha valikus mängis suurt osa spiooni lõhkiminekuvõimalus esimese kümne minuti jooksul.
Mis mulle lõpuks arusaamatuks jäi, oli Simmi üleolevus kaamerasilmas ja mingi arusaamatu kindlustunne tuleviku ees. Vabandage väga, ma küll ei suuda uskuda, et spiooni, olgu küll mitte tegevagendi vaid kaastöötaja, töötasu piirdus vaid 1000 euroga kuus. Olen ohtralt lugenud teemasse kirjandust ja nt. USA-s tegutsevatele spioonidele maksis KGB ja hiljem SVR mitte kordades, vaid kümnetes ja sadades kordades enam. Isegi mitte aimates NATO dokumentatsiooni mahtu ja kvaliteeti, mis Simmi käest läbi käis, arvan ometi, et päris puru ta venelastele ette ei söötnud, kvaliteetagent oli ta meie Kaitseministeeriumis muttides kahtlemata.
Mulle film meeldis, mingil veidral kombel tundus see isegi neutraalne, mitte niivõrd Simmi süüdistav ega muttataguv. Püsti jääb ikkagi küsimus - kellele ja miks oli vajalik agendi paljastamine? Sest just sellega arvan ma Simmi loo lõpu puhul tegu olevat.
Pildil (eelk.ee) Suur-Jaani kirik, ilmselt veel Otto Simmi ajajärgust. Herman kinkis kirikule 2007.a. lühtri. Tähenduslik, mis?

Pojaga teatris - Hiilgav!

Isadepäeva-puhuselt käisime pojaga Draamateatris, kus etendus Peter Quilteri Hiilgav! Värske tükk, esietendus oli 3.oktoobril. Kavalehelt lugesin, et tegu üsna noore näitekirjanikuga, kelle karjäär saigi hoo sisse alles 2005. aastal, kui Londonis esietendus Glorius!, tõestisündinud lugu Florence Foster Jenkinsist, maailma kõige halvemast lauljast, kelle kohta on kirjutatud, et tal puudus rütmitunne, hääle kõla, viisipidamine ja üleüldse lauluoskus. Mingil seletamatul moel õnnestus tal aegade jooksul kuulsust koguda klassikalise ooperirepertuaari koleesitamisega ja tema viimast kontserti Carnegie Hallis saatis enneolematu edu – saal oli pilgeni täis ja ümber maja luusisid tuhanded huvilised, lootes kuidagimoodigi saali pääseda. Kaks kuud peale toda kontserti ta suri.
Teemat iseloomustab hästi Jan Uuspõllu küsimus lauljannale, kui too päris uuelt klaverisaatjalt, kas too on kuulnud tema kõiki plaate või ainult kõige populaarsemat, millele Uuspõllu lavakuju Cosme totakalt küsib, et kas teil on siis ilmunud rohkem kui üks plaat. Külma rahuga vastab daam, et ei, ma lihtsalt tahtsin teid proovile panna. Tuleb meelde tuletada noorematele lugejatele-vaatajatele, et tol ajal mahtus vinüülile 1-2 lugu....
Tegelaskujudest. Uuspõllu kehastatud klaverisaatja Cosme, kavalehelt lugedes”noor ja pigem lilla”jääb minu meelest kahvatuks, sihukeseks reklaaminäitleja tüüpi ilmutiseks.Mõned joviaalsed hõisked, puine liikumine, eputamine söökide-jookidega, noh – kahvatu.
Guido Kanguri kehastatud lauljanna poiss-sõber St.Clair, ennast vanaks näidelnud rändtola, kellest on alles jäänud vaid kõva hääl, rõhutatult lumivalged hambad (see tegi mulle isiklikult kõige rohkem nalja) ja loomulikult ülepingutatuid “veri britiš” käitumine koos ilmtingimata juurdekuuluvate joviaalsete hõigete (old cap), õlalepatsutuste ja viskitempimisega. Mängis oma osa kenasti välja, minu negatiivsus on tingitud ehk pigem lavastajatöö puudujääkidest.
Dorothy, Ülle Kaljuste esituses, daam koerakesega. Ilmub koos surnud puudliga, keda kõik püüdlikult elavaks kujutavad, pakkudes koerakesele juua, sättides käpakesi (miks ta niimoodi käpad püsti magab) ja õhates, et eks ta on juba vana ka. Aeg-ajalt lohistatakse laipa keti otsas üle lava;) Muidu on madam D üsna apetiitne ja lisaks ka Cosme-huviline, aga saades aru tema identiteedist, tõmbub targu tagasi. Sahmerdab edasi-tagasi, aitab kontserte korraldada, ühesõnaga – gruupi! Sobib rolli hästi.
Maria – lauljanna mehhiklannast teenija ja kokk. Ilmub kõrvaluksest lavale, vehib pahuralt tolmulapiga, kallab Cosmele viskit sülle ja läheb arusaamatus keeles riieldes ning puusade õõtsudes lavalt minema. Marial, Britta Vahuri kehastuses, on Jennifer Lopezi tagumik (kaks suuuuurt patja) ja ühe meie täitsa oma blogijastaari D-suuruses tissimäed:D Kõik ülejäänud tegelased suhtuvad Mariasse suure respektiga. Tellitakse lõunasöök, aga keegi ei tea, kas soovitud biifist saab kätte kana või kala. Maria ei mõista ingliisist sõnagi ja toimetab targu oma tegemisi. Päästab St.Clair´i südameatakist. Vaatasin mõnuga ja mitte ainult JoLo tagumiku pärast:D
Siis käis kaks korda laval keegi Mrs.Johnson Maria Klenskaja esituses, kukkus laval korra pikali ka, aga miks ta seal oli või mida tegi, jäi sügavalt arusaamatuks.
Florence Foster Jenkins. Tegelikult peaks seda nime suurte tähtedega hääldama. Tõeline daam. Ja kes siis veel, kui mitte Ita Ever oskaks Tõelist Daami välja mängida. Üht tuleb küll tunnistada – Ever laulab reaalis Florence ´st veel halvemini (lõpuks lasti krabisevalt plaadilt meile ka peaosalise häält kuulda). Ever oli hiilgav, eriti Saagimi tiivakestega seljal. Kusjuures see oli ses mõttes autentne, et viimasel kontserdil Carnegie Hallis kandis ka Florence seljal kuldseid tiivakesi.
Kokkuvõttes jäin etendusega rahule, kena reedeõhtune meelelahutus ja puhvetis polnud kah pikka järjekorda;)
Lõpetan lõiguga kavalehelt - võib-olla naerate algul Madam Jenkinsi üle - ta oli kahtlemata pisut metsapoole.....kuid alates 2005.aastast on Florence´it kujutanud 27 riigis imelised näitlejannad, kes kõik on laval maitsnud tema energilist, ekstravertset ja unikaalset oskust elada. Nende kehastuses ja nende vaevlevates häälepaeltes laulab Florence edasi - olles täna poulaarsem kui kunagi varem.
Pildil Florence Foster Jenkins oma kuulsate tiivakestega. Pilt femme.ee

Tuttav tallimees

Eile oli keskmise poja 2 sekundit kuulsust - vanem tütar torkas poisi tänatavate nimekirja esimeseks:) Et mille eest? Eks ikka võtteplatsi laga koristamise eest. Kui tegin tagasihoidlikult juttu, et selleks kulus 2 tundi tublit tööd ja pool prahikonteinerit mahtu, ohkas tütar sügavalt ja teatas, et ta on ületöötanud ja alamakstud, aga tänab eetri kaudu:D Rääkisin heale sõbrale asjast (muidugi muigega) ja too teatas sügavmõtteliselt, et läbi aegade on kuulsaks saadud teiste sõnnikut rookides. Mulle tuli kohe meelde kodanik Herakles ja Augeiase tallid:D
Poega ootab ilmselgelt suur tulevik!

Pildil Heraklese päevatöö koos tundmatu kodanikuga. Pilt delfi.pilt.ee

Seagripi diagnostika alused

Euraasia juhtivad teadlased lahendasid seagripi kiire diagnostika saladuse, tuleb vaid kontrollida patsiendi tagapoolt - juba teisel päeval peale nakatumist on märgata rõngassaba algeid, mis kolmandaks haiguspäevaks täielikult välja areneb. Alates viiendast haiguspäevast algab nakkuse komplikatsioonideta kulu koral saba taandareng, täielikult eraldub haigustekitajaid täis ripik keskmiselt kümnendal päeval peale esmast nakatumist.

Pildil teostab tundmatu infektsionist veel tundmatuma patsiendi esmast läbivaatust.

Autojuhm

Eile tegin elu kolmanda autoavarii, sihukese pisikese kõksu. Veel täpsemalt - jäin konksu otsa. Oh häbi, olen ennast ikka igati heaks ja ettevaatlikuks ning liiklussõbralikuks juhiks pidanud;) See tõestab taas, et püss ukse kõrval nagis võib pauku teha ka juba esimeses vaatuses!
Sõitsin tavapärast teekonda kodu poole, Järve Selveri ristmikul peatusin teise autona ja miskipärast pidasin vajalikuks hakata kohmitsema Mynthoni pakikese kallal.
Ristmik asub kergel kallakul ja nii mu nokitsemist häiriski pisike mütsatus, tõstsin pea ja nägin, et eesseisev auto on kuidagi kahtlaselt ligidal. Kukkusin rahmeldama kangide, pedaalide ja süütevõtmega, sest mulle tundus, et ka mootor on välja suretatud. Mootor töötas, tagurdasin pool meetrikest (hea, et mitte tagumisele otsa) ja panin ohutuled vilkuma. Seks ajaks oli eesseisvast Volvost välja ajanud end T-särgis härjamõõdus meeskodanik, lõug pikalt ees. Ronisin ka välja ja esimese asjana märkasin Volvol taga konksu. Olin konksu otsa sattunud:D See oli vast kergendus! Minu auto numbrimärgil oli pisike täke. Kodanik Härg kükitas, kangutas enda konksu ja ilmse meelehärmiga pidi tunnistama, et pole viga midagi. Vabandasin kenasti, laksasin Härjale omamehelikult turjale ja järgmise fooritsükliga pääsesime minema. Tegelikult ikka jalad värisesid küll natuke. Ehhh, vanaks hakkame jääma, mis muud...

Augutäide

Visiteerisin täna üle hulga aja meeldivat lõunakohvi pakkuvat kõrtsikest nimega Veski. Nagu kõigi rahvaste isa ütles - žitj stalo lutche, žitj stalo vesjelee. Täpselt nii ongi. Tänu turunduspressile on tellijate huvi minu teenuse vastu tagasihoidlikult kasvama hakanud ja odava TAK-i kohvitassi (5 krooni) asemel võin endale lubada lausa kalli Veski latté hinnaga 25 krooni! Istusin, lonksutasin kohvikest ja unistasin saabuvatest rahavoogudest, samaaegselt kõrvallaua paarikese amüseerimist jälgides. Kauaaegsetele kogemustele tuginedes tuvastasin paarikeses ebaseadusliku, kuid meie ühiskonnas igati aktsepteeritud kallima ja kallikese suhte.
Seadusliku abikaasa reiele ikka kodanik mees kätt kohvijoomise ajal ei aseta - võib ära külmetada. Kui, siis kindaga. Naiskodanik ajas õhinal mingit tööjuttu ja lõpetuseks porises kurjalt, et teda augutäitena kasutada pole ilus. Jah, oli ebaseaduslik kodanik varmalt nõus, sinu augutäiteks võin olla ainult mina.
Milline kena ja harmooniline paar, palju aastaid neile!:D

Pildil püha abielutõotuse rikkujad. Tunneb keegi ära??

Kriminaalne kinniladumine

Laps tegi kriminaalse kallakuga ettepaneku - vaja inimene sisse müürida. Terveks ööpäevaks. Algul oli sihuke odavjutt, et teeme augu küprokiga kinni, aga siis otsustati ikka karmimate meetodite kasuks. Töömehed, kuuldes, et neid tahetakse kah filmi sisse panna, ehmatasid alul ära, pärast kammisid juuksed ja habemed sirgeks ja käis küll. Kinnimüüritud inimesega läks nagu kadunutega ikka - mõned leidsid ta üles, teised jälle mitte. Kui müür suure kuvaldaga sai maha lõhutud, langes rõõmupisarais blondiin vabastajaile sülle:D Ma ei viitsind päris lõpuni juures passida, täna käisin vaatamas - võttegrupi laga kõik kohad täis. Ehk ikka koristavad ära, kuradi boheemlased sellised:D
Pildil lohutab võttegrupi liige kinnimüüritavat tibi

Kriketiässad

Tänane kahe Tallinna tublikooli vaheline kriketimatsh lõppes paremate võiduga 63:62. Ega ma saanud vaatamas käimata olla. Mäng toimus hipodroomil, kus Eesti ainus ametlik väljak. Poja klass oli juba kevadest saadik harjutanud ja nii tehtigi Rannakalju koolile tuul alla. Et asjast aimu saada, lugesin enne ja ka pärast kodukat
www.kriket.ee, sealtsamast on ka võiduka kriketiseltskonna pilt, kus ka poeg on pihku krahmanud leivalabida-sarnase kurika. Veel üks dzhentelmenide mäng:D

Klassikoosolek

Olude sunnil sunniti mind osalema poja klassi lapsevanemate koosolekul. Kus koos palju inimesi, saab alati nalja. Kõigepealt ei mahtunud ma tooli ära - seal on sellised salalikud klapiga asjavärgid, et tõstad klapi üles ja toetad tagumiku maha, aga siis minu puhul klapp enam kinni ei lähe, kuigi mu vatsa ümbermõõt on märgatavalt vähenenud võrreldes kevadega ja ka kaalunumbri sain eelmisel nädalal allapole järjekordsest nulliga lõppeavat numbrist. Siis potsatas minu kõrvale naisterahvas ja ema, kes mulle tuttavlikult "tere" sosistas ja uuris, kes mul siin klassis käib. Piidlesin teda silmanurgast ja tasapisi hakkas meenuma ammune ekstreemsuplus tollases Truda ujulas, mis mingil arusaamatul põhjusel toimus öösel, kõhedusttekitavalt vaikses ja inimtühjas basseinis....Mis ei meenunud, oli tolle matsakaks muutunud naisterahva nimi. Küsisin isegi pojalt, mille peale too pahuralt porises, et ega ta oma klassi tegelaste vanemaid tunne. Ei tunne enam minagi:D
Klassijuhendaja rääkis kah asju. Et parem oleks kooli visiteerida koolivormis, aga kuna enamik gümnaõpilasi seda niikuinii ei tee, siis oli ta välja mõtelnud teatud trendid, mis kohe moodsalt ekranile kuvati. Kaks näidet.
1.Riietus ei tohi olla neoonvärvides ega keha paljastav. Mulle assotsieerus kohe miskipärast seltsimees Borat ja tema saatanlikud seiklused Ameerikas.
2.Riietusel ei tohi esineda vulgaarse sisuga väljendeid. Siinkohal meenus mulle üha kaugenev keskiga, mil ma ühes kaunis Vahemereäärses linnakeses üritasin tänavakaupmehelt odavamaks kaubelda vutisärki just jalgpallitrennidega alustanud noormehele. Noormees ise seisis ostule kategooriliselt vastu. Särk oli küll tema tollase klubi värvides, ilus rohekas-kollane (nagu kleidike, eksole), aga särgi seljal ilutses rasvane kiri KAKA
Veel räägiti moodsast ja kahtlemata innovatiivsest IB õppest, millest jäi mulle meelde see, et kuigi tundide külastamine pole kohustuslik, fikseeritakse ikkagi puudujad ja kui puudutud tundide arv ületab 20% kogumahust, õpilane lihtviisiliselt visatakse tollest IB-õppekavast välja. Puududa tohib vaid etteteatamisega, takkajärgi tõendeid ei arvestata. Aga kui, ptüi-ptüi-ptüi, laps hommikul kooliteel nt. avarisse satub ja peakene sidemeis haiglas lamab? Päev punasega ja ainepäevikus ühed? Siis kohtasin enda kunagist kardioloogi, kes nüüd poliitikas ilma teeb. Juhuslikult kuulume samasse erakonda:) Tahtsin tale kangesti ligi hiilida ja öelda, et tervist parteikaaslane Kardioloog (tegelikult on tal ikka nimi ka), aga koosoleku lõppedes pani kardioloogist erakonnategelane nii kiirelt punuma, et ma ei jõudnud longates järele.
Sügisel ähvardatakse ka tütarlapse kooli lastevanemate koosolekuga ja poja arenguvestlusega. Kas mind sinna lubatakse, veel ei tea:D

Pildil muidugi keelatud kooliriietuses kodanik Borat koos klassiõdedega.

Annavad tasuta

Tööd pole, logelen niisama ja ajaviiteks käin mööblikruvisid ostmas. Juhtus nii,et vaja oli täpselt üks tükk. Järve Keskuses on kena furnituuriga kauplev lavka, astusin leti äärde, näidisnublakas näpus ja kohe leidsin! Kruvi maksis 40 senti. Vaatasin pea viltu ja otsustasin, et kui juba priisata (mäletate ju Panikovskit ja tema kahte hapukurki?), siis priisata ja tellisin kaks. Rahakotis oli mündisahtel täiesti tühi, lehvitasin sajakroonist ja pakkusin müüjale, et kas see või kaardimakse. Vanemat sorti (aga endiselt kenade näojoontega, ma ütleks, et isegi õilsate näojoontega) müüjatar vaatas teraselt mu nälginud nägu, ammuajamata habet ja rasvast juust, ning teatas, et ma saan need kruvid tasuta! Oh õnne ja rõõmu!! Lugesin blogipuust Rentsi kirjutet Liiniposti-Kristjanist, kes suures rahvuslustuhinas dekoreeris enda purustaja-bemmi riigilippudega, mida muideks keegi kodanik Kruuve kommentaaris järjekindlalt EÜS-i lipuks nimetab, ja mõtlesin, et rahvuslust saab ka teistmoodi väljendada - nimelt kinkides hädas kodanikule kaks kruvi. Rikkamad annetagu kolm!

Pildil lahke müüjatar. Proovige teiegi tasuta saada!

Kiirladumine

Laps teeb tõsielusarja. Ega ma sellest eriti rääkida tohi, aga kuna mõned päevad tagasi küsis ta minult ehitusalast nõu ja abi, siis ma natuke avalikustan. Võttegrupil vaja inime sisse müürida. Küsimus kõlas nii, et kaua aega võtab ja mis maksma läheb. Koos küsimusega oli mulle lisatud ka spetsialisti arvamus kolmel leheküljel. Loen siis spetsialisti arvamust ja saan teada mitu uut ja huvitavat fakti. Et hea müürimees laob ca 50 kivi päevas, aga vot Kristjan Kärber oli sihuke kõva mees, et ladus tervelt 100:D Et müüri ei tohi laduda üle 6 kivi kõrguse korraga, muidu kukub ümber.....Et segu kivistub 24 päeva:D Töö hind on kah jube kallis - olevat 20...25 krooni vahel kivi. Ehhh!
Ilma erilise pingutuseta meenutasin EÜE-suve Hiiumaal, kus nimetet tütre ema ladus täitsa vabalt päevas üle 100 kivi, kusjuures kaksiratsa müüril istudes. Pärast seda suve saimegi lapse, küllap müüriladumine stahhaanovlikus tempos aitas:D Aga Kärber (tema nime kannab prageu Ehituskool) ladus tõesti kiirmeetodil ja kuni 2000 kivi päevas, seejuures oli tal abiks terve kamp kivitassijaid ja mördisegajaid. Tänasel päeval saab töömees kivi eest kuni 5 krooni ja see on suur kivi, silikaat (niipalju, kui seda veel laotakse), on odavam.
Betoon, muide, kivistub lõplikult 28 päevaga, kusjuures normtugevuseni 7 päevaga.
Kirjutasin siis oma arvamuse lisaks ja jäin vastust ootama. Siiamaani ootan. Vist on kogu võttegrupp vallandatud:D

Pildil vallandatud võttegrupi liige. Taustal produtsendi poolt laotud lohakas müür.

Mulle meeldivad püksata naised

Kuulsin YLE 1 uudistest (kena ja hariv meelelahutus mõne tunni tagant), et Khartoumis oli seltskond naisi julgenud püksid jalga tõmmata. Hea shariaadiseaduse alusel karistati neid karmilt - 10 korda rooska, aga vat ei tea, kas palja või püksistatud tagumiku peale. Pean ütlema, et ma olen Khartoumi seltsimeeste otsusega täiesti rahul - nimelt selle osaga, mis puudutab pükste olemasolu - mulle meeldivad ka püksata naised rohkem!

Pildil grupp naisi Pirita rannast, kes on julgenud endale püksid jalga tõmmata. Rooska neile!

Lollide klass

Mu hea ja tubli laps sai teada, et uuest õppeaastast tuleb alustada D-klassis.
Algul nagu polnud häda miskit, aga eks targemad teavad paremini ja nii laps küsibki:
-Issi, kas D-kassis käivad rumalad lapsed?-
-Ei,ole nüüd-,rahustan last. Tegelikult hakkasin ise kah meenutama, et minu kooliski löödi meie neljas klass kolmeks ja tookord öeldigi avalikult ja häbenemata, et viiendas jagunetakse vastavalt õppetöö tulemustele. Mind määrati eliitklassi:D A-sse siis. Lapsel seni viielised tunnistused, A-klassi vääriline, kuidas siis niimoodi? Aga selguski, et liitmiste-lahutamiste ja poliitmängude tulemusena ühendati koole ja klasse, ning niimoodi need uued tähed tekkisidki. Nothing personal;) Lisaks on klassi juurde tekkinud 9 uut õpilast! Julgegu veel keegi vigiseda, et rahvastiku taastootmisega on jama - sünnib juurde isegi viiendasse klassi!

Pildil teadmistejanune kodanik viiendast deest.

Võrdõiguslikkusest

Lugesin Õhtulehest artiklit murelikest naistest ja kohe tekkis tahtmine paar head sõpra kaasa haarata ja tormata Nõmme turule, kohe purskkaevu kõrvale (Kukupai lemmikohta) piketeerima. Mis see siis olgu? On meil võrdõiguslikkus või mitte?? Mina tahan ka seksuaalset rahuldust läbi eelmängu, põhitegevuse ja järelaitamise. Kaasaks ühiskondlikud organisatsioonid, soolise võrdõiguslikkuse voliniku, õiguskantsleri ja riputaks loosungi KOV valimistevankrile. Kodanikud naised! Arvestage sellega, et elektoraadist moodustavad mehed vähemalt poole, seksuaalselt rahuldamata meeste hulka on keerulisem määratleda. Kui pisut edasi mõelda, siis võiks moodustada isegi MTÜ või koguni erakonna, sest pole keeruline leida tervet hulka mehi, kes naiskodanike poolt unarusse jäetud. Võtame näiteks meie hea jumega priskel järjel linnapea - tema abikaas ju põrutas kõige jõhkramal kombel mehele üheksasse! Jättis maha! Hülgas! Unustas täiesti püha abielukohuse! Eelistas karjääri seksuaalelamustele armsa abikaasaga! Kui natuke teemat edasi arendada, siis milline on meil liikmerikkaim erakond? Muidugi see erakond, mille nime ei tohi nimetada. Nii, selle liikmeskonnast (eeldame vaikimisi) on pooled meeskodanikud. Nad võiks ju moodustada oportunistliku tiiva ja ehk koguni lahku lüüa emaparteist, valimistel on edu kindlustatud. Liidame juurde meie seksuaalerilised, ka nende seas on kahtlemata rahuldamata meeskodanikke.....
Ehhhh, lähen võtan õige tableti, parem juba kaks. Homme kirjutan targemat juttu, ausõna!

Pildil Aafrika mustanahalised kodanikud seksuaalse rahulduse saamise järjekorras.

Koolituspäev: aruanne

Eilne TTÜ Majandusteaduskonna vilistlaste koolituspäev on teeninud vilistlaste listis ainult ülivõrdeid. Egas minagi, kiidan heaks. Meie kahekümnest lõpetanust oli kohal kuus, lisaks tuvastasin veel kümmekond isiklikku tuttavat. Laiemalt tuntud nimesid ja nägusid oli palju. Teaduskonna vastne hoone on kuidagi liiga steriilne, unisex vetsudega;) Vana Kopli maja oli kahtlemata armsam, mis sest, et seal polnud ei kliimaseadmeid ega esitlustehnikat, rääkimata unisex vetsudest. Osalesin kahel seminaril, Toomaparki kinnisvara-alasel ja Lindpere kriisiteemalisel. Esimene oli lahedam, ses mõttes, et ettekandja valdas ainest paremini ja ei lopsinud lihtsalt kuivalt slaide ette. Pealegi oli kriisi-ja kriisist väljumise teema leidnud käsitlust vaid pangandussektori osas. Kaalusin korraks isegi poole pealt lahkumist, aga istusin ikka vapralt lõpuni. Õhtuks oli kava järgi planeeritud bankett. No mis bankett, mõtlesin - küllap antakse tassike kohvi ja klaasike veini. Võta näpust, orgunnitud oli täiemõõduline söögiorgia. Kohvi ja kooki sai pärast kah. Kabatshokki ei antud:D Kuna kutsel oli nimetatud, et parkimisega on probleeme, otsustasin kohale sõita bussiga. Ei mäletagi, millal viimati nii eksootilise transpordivahendiga liiklesin. Uurisin aga bussiplaani välja ja paar minutit varem olin ka peatuses kohal. Mida ei tulnud, see oli buss. Ootasin kannatlikult veel 20 minti ja lonkasin siis rohelisi mehikesi kirudes koju autole järele:D Parkimisega oligi probleem - auto jäi peahoonest ligi kilomeetri kaugusele. Kuradi tudengid, kõik käivad autodega:D Kursavend, kes saabus banketi ajaks, sai auto lahedalt teaduskonna hoone parklasse paigutada.
Ühtegi blogijat koolituspäeval ei kohanud. Kuhu te jäite??

Käisin peale banketti ka kaalul. Jube, juuuubbbbbeeeeeee.....

Kabatšok

Sattusin vanatädiga vestlema kulinaarsetel teemadel. Mulle meeldib süüa teha, eriti suvel. Eksperimenteerida meeldib ka. Küsibki tädi, et mida ma oskaks kabatshokiga teha. Vormilt lihtne, aga sisult keeruline küsimus päästis valla mu ammuuinunud madalad instinktid ja ajukurdude pimedadest tagatubadest tiriti välja meenutus karmide kaheksakümendate lõpust või umbes nii, kui dildosid meie armsale Eestimaale veel ei imporditud, aga kabathsokke vennasvabriikidest juba küll. Muidugi oli seksuaalelu elavdamise eesmärgil kasutatud seda-teist-ja kolmandatki, aga nii hõrgutavat-ahvatlevat toodet mitte. Ma täpsemalt ei kirjelda mänguhimulise köögivilja seksuaalseid eripärasid, aga nii palju ütlen lohutuseks küll, et nagu tshoki pilastamisest vähe oleks, mõrvasime ta pärast eriti piinarikkal viisil - nimelt peale viilakateks lõikumist pannil kahelt poolt pruuniks praadides.

WARNING - lapsed, ärge seda kodus järele tehke!

Pildil kodanik köögiviljanäitusel omakasvatatud kabatshokiga. Meil sellised ei kasva!

Koolituspäev

Head kolleegid, saame kokku. Kõik on tasuta, vsjoo nashee!

Lp majandusteaduskonna vilistlane,

Aitäh kõigile neile, kes on registreerunud Vilistlaste koolipäevale ja
teinud valiku seminaride osas!
Ootame Teid rõõmuga ja soovime meenutada, et Vilistlaste koolipäev
„Ettevõtlus 2.0“ toimub juba sel neljapäeval algusega kell 12.00.

Päevakava:
12.00 Avasõnad: dekaan prof Enn Listra ja rektor prof Peep Sürje (PEAMAJA
AULA)

12.20 - 13.15 Vilistlaste ja õppejõudude debatt "Eesti Ettevõtlus 2.0 ja
majanduskasv: Millistest teadmistest ja oskustest on eesti majanduses
puudu?" (PEAMAJA AULA).

Debatis osalevad: Milvi Tepp, Enn Listra, Linnar Viik, Valdur Laid ja Jüri
Mõis.

13.15 – 14.00 Kohvipaus (MAJANDUSTEADUSKONNA FUAJEE)
14.00 – 15.15 seminarid vilistlaste juhtimisel (MAJANDUSTEADUSKOND)
15.30 – 16.45 seminarid vilistlaste juhtimisel (MAJANDUSTEADUSKOND)
17.00 Bankett majandusteaduskonna fuajees

Parkimine: Võimalusel palume osalejatel autod koju jätta. Vajadusel on
siiski võimalik parkida kas majandusteaduskonna hoone alla või TTÜ peamaja
ette. Abi saamiseks pöörduda parkimiskorraldajate poole.

Kohtumiseni ülikoolis!

Pildil tervitab kursusejuhendaja avaaktusel värskeid õkonoomikahuvilisi. Konn kolmandas reas vasakult seitsmes. Oli tore kool!

Vene küsimus

Sellise pealkirjaga saade tuli täna mingilt vene kanalilt ja kuna vene kanalid teevad suunatud ja suunitlusega saateid, siis olid pildil isegi eestikeelsed subtiitrid all. Lisaks tuntud tegelastele - naljanina Lebedev, kuri narvakas Stalnuhhin ja saatejuht Tshaplõgin, osalesid saates tundmatu tädi ja kriminaal Zhuravljov, kurikuulus pronksiöö tegelane. Jutt tiirles vene parteide saamatuse ümber Eesti poliitikas ilma teha ja Ansipi valitsust kirudes. Hoolimata oma kurjusest Eestimaa vastu, on Stalnuhhin siiani esitanud üsna arukaid sõnavõtte, aga nüüd, kuuldes teda raiumas, et praegune majandusolukord on tingitud Ansipi-nimelise buldooseri saatmisest Aljosha kallale ja ainult sellest, langes mu huvi tolle Che Guevara särki kandva tegelase vastu nullini. Lebedev ajas tavalist klounijuttu, aga seevastu Zhuravljovi nimeline tegelane, kes minu mäletamist mööda isegi Europarlamenti kandideeris (kuidas ta seda peale pronksiöö sündmusi kajastavat videot küll teha söendas?), tegi märksa sõjakamat häält. Lõpuks jõudsid kõik osalised relvitukstegevale resümeele - kuna vene parteid on nõrgad, tuleb toetada Keskerakonda, sest kuigi me Savisaart nagu kah eriti ei armasta, on temal vähemalt abilinnapea venelane:D
Vaat selline valimisdebatt KOV valimiste eel.

Pildil segaduse valija err.ee kodukalt

Kuidas ei tohiks autot liisida

Sattusin naishõimlasega autoteemadel lobisema. Kurtis, et tema kolleeg olla ükspäe helistand, et tulgu talle autojuhiks, poliis pidas kinni ja tuvastas, et tal juhiluba aegunud ja ei luba edasi sõita. Hea samaarianaisena võttiski ta ette sõidu kesklinna abistamaks hättasattunut. Mittevajaliku selgitusena lisas too daam mulle, et tema kolleeg on täitsa blond. Hiljem sain sellest ise kah aru, poleks pidanudki selgitama. Istus mu tuttav aga autosse, pani kolleegi hala politseivägivalla üle kuulates mootori käima ja hakkas kollegi kodu poole kulgema. Juba Hendriksoni küüru otsas oli vilkuritega auto neil sabas. Võeti maha, järgmine politseionu astub ligi ja kohe kurjustama, et miks teil kindlustust pole. Eks nad numbrimärgi järgi vaata, toksivad andmebaasi päringu ja voilà! Mu hõimlane vaatab lolli näoga politseile ja siis oma kolleegile otsa - no hakka sa nüüd seletama, et see pole üldse minu autu ja blaa-blaa-blaa. "Oot-oot-oot", teeb politseionu teiselpool autoust üllatunud häält, "aga miks teil naelkummid all on?" Kuna pool tundi tagasi oli just samade jamade eest autoomanikule trahvi tehtud, siis peale protokolli ettenäitamist ja pisukest jagelemist minu tuttavaga, kes enam üldse ei tahtnud autoga sõita, lasti nad siiski tulema.
Autojutu jätkuks tõstsin mina siis teema nende auto asjus. Nimelt liisisid nad poolteist aastat tagasi (kui asjad veel üldse halvad ei tundunud, eksole) ligi poolemillise auto. Mees kangesti tahtis, naine ei suutnud vastu seista. Andsid enda vana sandikopikate eest automüügifirmale sissemaksuks ja said kaela liisingu viieks aastaks, kuumaksega cà`7500.-krooni. Sel talvel oli pikamaa-rekkat rooliv pereisa osatasulisel puhkusel 3 kuud, sai sel ajal 2500.-krooni kuus....Aga minu küsimus pereemale oli, et paljukest nende raudne pereliige nüüdseks ka kilometraaži kerinud on, et kas esimene hooldus tehtud ja üldse? Kuulake nüüd - auto on 18 kuu jooksul kerinud maanteelinti 6000 kilomeetri eest, ehk 333 kilomeetrit igas kuus. Teeme veel ühe huvitava tehingu - selgub, et ainuüksi liisingumakset arvestades maksab iga selle autoga läbitud kilomeeter 22,5 krooni! Ma ei hoidnud oma tundeid vaka all ja kui olin emandale avaldanud, et selle eest võiks ta ju iga päev tööle ja tagasi sõita kolme taksoga - nimelt niimoodi, et tema istub esimeses taksos ja kaks tükki sõidavad tühjalt sabas, siis proua minuga enam small talki ei arendanud ja oli ka isikliku abikaasa peale natuke pire. Mina nende olukorras ja tingimustel müüksin auto esimesele ettejuhtuvale huvilisele maha ja enam mitte kunagi ei mõtleks uue auto soetamisele liisinguga.

Pildil õnnitleb meie presidendipaar kodanikku autoliisingu taotluse rahuldamise puhuselt. Pilt postimees/scanpix

Veri britiš - "Aiapidu"

Poja sünnipäeva-puhuselt käisime väiksema seltskonnaga teatris. Mis muud see suveetenduski on – ikka teater ju, mitte mingi palagan. Palagan polnud ka Allan Aykbourni “Aiapidu” Roman Baskini lavastuses kindlasti mitte. Teismeline noormees, kellel varasemast eriti meeldivaid teatrielamusi pole, kes on lausa otse öelnud, et teater on igav kunstiliik, oli seekordsest nähtust üsna elevil. Ja üldse mitte allapoole vööd käivatest naljadest, nagu mõni kriitik on ilmutanud (sest minu arvates neid peaaegu polnudki), aga pigem ikka osavalt punutud intriigist ja intriigi lahendusvariantide leidlikkusest.
Juba aiapeole saabudes üllatub külastaja avarasse aeda kaootiliselt paigutatud ja valge linaga kaetud piknikulaudadest. Kes tahtis, sõi suppi ja limpsis veini ka aiamüüril jalga kõlgutades. Õhkkond oli igatahes loodud.
Kavalalt olime seltskonna ära jaganud sise-ja välislava vahel. Mina ettevaatliku inmesena valisin kahtlemata sisemise, sest mine sa külma suvetuult ja piserdavat pilvekest tea! Aga siseruumi astudes võttis teatrihuvilisi vastu selline rõskus, et oleks pigem õue tagasi jooksnud. Üsna kitsuke hall küll ehitustandrit ei meenutanud, laed olid kenasti toestatud, osaliselt ka värskelt valatud ja ka sajanditetagust lubikrohvi oli usinalt taastama hakatud. Sisse mahtus umbes sada istekohta, algava etenduse õhkkond oli intiimne, tegelased toimetasid oma tegevusi paari-kolme meetri kaugusel publikust.
Kuigi inglise näitekirjaniku kirjutatud, oleks minu arvates võinud tegevus samahästi toimuda ka mõne kodumaise “üliku” suvekodus, tegelaskond oma maailmavaatelises kirevuses on igal pool sama. Võtame siis ette.
Peategelane ja lavastaja ühe iskus – Teddy, Roman Baskini interpreteeringus. Mees maalt, elamas peaaegu rantjee-elu, tegemas sarvi heale naabrimehele, et mitte öelda sõbrale, kellega ta näidendi alguses pika dialoogi maha peab, samas igatsemas ikkagi elu pumba juures, pealinnas, ajalehtede rammusaid pealkirju ja naisteajakirjade ahhetusi-ohhetusi. Tegelikult nii elu-kui naissuhetes saamatu. Tunnete sellist tüüpi enda tutvusringkonnast? Nuvot! Korraldab aiapeo-vastuvõtu pealinna poliitsfääride hallile kardinalile, ilu-eedist kirjanikule, kes eeldatavalt tuleb talle pakkuma kohta parlamendis, kus mingil ajal on istunud ka Teddy isa.
Tema naine, kes enam pole ei abikaasa ega elukaaslane – Liina Vahtrik, kes teeb täiega Sallot. No ei saa ma lahti mõttest, et laval seisab sirgeselgne
Alma ja vehib Johannese poole tolmulapiga! Aga see on mu isiklik kiiks, tingituna ehk sellest, et lapsepõlves elasin Salloga kõrvalmajades ja minu tädiga olid nad klassiõed. Lugesin kuskilt, et “Aiapidu” on Vahtriku esimene aiapidu üldse ja ehk seetõttu ka minu silmis pisut kohmetu rollikäsitlus. Aga ega ma pole mingi teatrikriitik ja pealegi see minu kiiks... Muidugi see, kuidas Sallo (vabandust, Vahtrik) oma abikaasat täiega ignoreerib, ka teiste tegelaste juuresolekul, on omaette vaatamisväärsus. Koer on ruumis, tool ja laud on, aga isiklikku abikaasat ei ole! Paranähtus, jumala eest:)
Lapsed – Marta Laan eelnimetatute poliitikahuvilise tütrena ja noorim Toompere tema kutsikasarnase austajana mulle erilist muljet ei jätnud. Muidugi, Marta on ilus-kena laps, aga kiilaneva vanema Toompere ettevaatlikele lähenemiskatsetele reageerib ta minu arvates jube toorelt üle. Hea on kiilaneva Toompere ja noore Toompere sõnatu pilkudemäng noore neiu sümpaatia võitmiseks, kus noorem mees on juba eos vanema kogemustepagasi ees sunnitud taanduma, aga ta ise seda veel ei tea;)
Vanem Toomepere – lihtsalt võrratu. Sobib rolli nagu dollarirull taskusse!
Loodan, et ei mänginud iseennast:D Veri britiš, indiid! Briljantne misanstseen ja dialoog oli peretütre ärarääkimine ja piibli imetabaselt osav käsitlus. Ainuke , mis häirima jäi terve etenduse jooksul, et kas suveülikonnaga ikka sobivad tossud kokku. Oli see taotluslik või ununesid seekord suvekingad maha?
Raivo Rüütli ninanorus naabrimees. Ei tea kunagi, kas ta ikka käitub õigesti. Ei siis, kui Teddy varajasel hommikutunnil viskit pakub (vist on liiga vara veel?) ega ka siis, kui isiklik abikaasa seksi ajal naeratades taevasse vaatab (aga ta päris kindlasti armastab mind). Sellisele ongi paras, kui naabri-Teddy tema igavlevat naisukest looduse rüpes kargutab.
Mingi värk oli ka Ülle Kaljuste mängitud joodikust näitlejannaga, kelle kuulsaimas filmis tema kehastatud tegelaskuju juba kohe algul õhku lasti, aga kuna ta rääkis kogu aeg prantsuse keeles, siis jäi sebimine tema ja Teddy vahel mulle üsna kaugeks.
Ülejäänud tegelased olid siseruumides episoodiliselt, tegelikult jäigi välilava valinud kaaslasi kuulates mulje, et tants ja trall käis õues, ehtsal aiapeol, majas toimus vaoshoitum ja vaimukam tegevus.
Etenduse lõpp oli tegelikult etteaimatav – Teddy jäi ilma nii naisest kui parlamendikohast, pealinna dändi sai ilmselt järjekordselt skoorida, tõsi küll, mitte nii ahvatleva kaaslasega kui alul tundus, sarvekandja üürike õnn sai kah tegelikkuseks ja ka noored jõudsid esimeste armuavaldusteni. Mngi värk oli veel teenijaskonnaga, aga kuna see toimus enamasti välitingimustes, läksid need kired ja intriigid minust mööda.
Jäin rahule, kaaslased ka. Pojale meeldis enim aiatraktoriga ringipõristav ja väheverbaalne Smeljanski:D
Pilt piletilevi.ee

Hilineja

Eile maeti hea sõbra ema. Sõber on aidanud mind minu rasketel hetkedel nii nõu kui jõuga ja kui ta mõni päev tagasi helistas ja teatas tagasihoidlikult, et matused on Rahumäel kell 13.00, siis nii ma märkmikku kirja paningi. Ajasin aga viisaka ülikonna selga, krahmasin lillepoest kallakimbu kaasa ja arvestades mu hobusejala-muret olin veerandtunnise varuga kalmistul. Olin proovinud hommikul helistada, et millises kabelis tegevus toimub, aga sõber ei vastanud - noh, arusaadav, inimesel tegemisi küll ja enam enne matuseid. Sõitsin kõigepealt Rahumäe tagumises otsas asuvale parkimisplatsile, seal polnud ühtegi autot. Selge, siis on vanas kabelis. Parkisin surnuaia müüri kõrvale, sealt on kabelini ehk 50 meetrit. Jõuan lähemale, kuidagi vaikne on, mingi töömees askeldab veel aknaid klaasida. No selge, seal ei ole, hakkasin aga uue kabeli poole lonkama, ise kiikan kella, et jõuan küll, veel 10 minti aega. Sellise kiirendatud lonkamisega jõuan täpselt üheks kohale - ei ühtki autot, uksed kinni (käisin kangutamas). Pagan, ma ütlen! Proovin veel kord helistada - ei midagi. Siis ei jäänudki muud üle, kui liigutasin end esimesele parkimisplatsile, seal sõbra auto seisiski, pisikese otsimise peale leidsin ka matuseliste seltskonna üles, mehelikumad neist asutasid just hauda kinni ajama.
See on siis ka nüüd tehtud. Et matustele hilinetud. Hea, et enda matused ei olnud.
Õhtul sõber helistas, oli end perega aftekal istumisest natuke ära sättinud ja tänas mind lahkelt, öeldes, et tal oli väga hea meel, et ma ikka matustele kohale jõudsin.
Mul oli ka. Tegelikult muutis ta ise matusetalituse algusaega ja suure sahmimisega unustas mind teavitada:D
Pilt kah. Mina seisan hauakivi kõrval, käed risti rinnal, tegelased asutavad end lahkuma.

Ma sul hirnun!

Surma ma ei karda, aga käia veel tahaks. Isegi täitsa ükskõik kellega;) Kasvõi ihuüksi enda kitsukesel eikuhugiviival tropinkal. Lugesin poolt- ja vastuargumente, sealhulgas emand Murutari soovitusi, mida ma küll inimsuhete osas tema suust öelduna mittemillekski ei pea, aga hobustest ta kindlasti teab üht-teist ja nii ma apteeki hobusesalvi nõudlema läksingi. Pakuti kahte sorti, võtsin kallima. Ma ju ikkagi teeneline täkk! Võiks sildigi magamistoa uksele kinnitada, et täku latter. Kui tütrele teatasin, et nüüdsest on mul vaba voli hirnuda, vastaski too mulle pealkirjas toodud lause. Kuhu küll me oleme jõudnud - isegi lapsed hauguvad hirnujatele vastu!!

Pildil täkk, teeneline täkk!

Numeroloogiline

Loksusin mööda liikluselavat Pärnu maanteed kodu poole pärlmutrikarva Audi sabas. Audi nagu Audi ikka, aga numbrimärk oli esoteeriliselt erutav - A-1 No selge, et tegu alfaisasega, arvasin kohe, aga miks ometi üksik??
Minu endaga käib kaasas number nelja needus. Üldse-üldse kõige esimene sigull oli 43-44, vahepealseid täpselt ei mäleta, aga erinevatel autodele esinesid veel numbrikombinatisoonid 444, 434, 343, 314 (koguni kahel korral) ja praegusel 174
Mõned aastad tagasi ostsin KaPo oksjonilt enda esimese Subaru, millest sai alguse mu nelikveduliste fiilia, sellel oli eriti kaval number küljes, mille keskel figureeris J täht. Sõitsin selle autoga 1,5 talve, kuni vanem poeg konkreetselt puiesse põrutas ja kogu selle aja jooksul ei peatanud mind ükski politseipatrull, isegi ühispuhumise aktsiooni korral juhatati mind rahulikult kuni viimase torupillimängijani ja see viipas käega - võite sõita;) Nõuka-aja viimastel ja kapitalismile alusmüüri rajamise esimestel rentisin Volgat toonasest Riigikantselei Autobaasist. Volga registreerimisnumber oli 169, sama kordus minu tollase töökoha töötõendil ja omaaegse hittkoha, "Palace" Sky baari proopuskil, kuskil oli veel, aga ei mäleta.
Kas ma olen ainuke numeroloogialoll? Ahhh???
Pildil grupp alfaisaseid uut numbrimärki esitlemas

Kompressiviin

Pisikese poisina teadsin ma kindlalt, et kui miski jama juhtub, on Mammal alati võtta kompressiviina. Viina mudel oli "Stolitchnaja". Muu ei kõlvanud. Nüüd, juba täitsa vana mehena oli mul endal kompressiviina vaja - mingi aiatöö käigus käis põlvest läbi krõmps ja tasapisi, hiilivalt, hakkas progresseeruma põlvetõbi. Mul paremas jalas on põlvetõbi juba ammu, aastat kakskndviis tagasi lõigatud ja lapitud ja selle sajandi algul veelkord lõigatud ja lapitud. Mistõttu arvasin tõve ära tundvat ja kavatsesin seda ravida ja leevendada kompressiga. Aga oh häda! Kuna olen enam-vähem peaaegu karske mees, siis kangemast alkoholist lisaks lõhnaveele ja aftekale oli kodus võtta vaid konjakit, õigemini küll brändit. Enam ei kannata ju kallist konjakit osta, eksole;) Liikumisvõimetu, nagu ma olin, kedagi asjakohast poodi saata kah polnud, olekski eile õhtul peaaegu brändikompressi teinud. Õnneks soovitati kapsalehe kompressi ja seda ma tegingi. Aga ei tea, kas asjatundmatult või oli kapsas kole kange, igatahes head see ei teinud, hoopis vastupidi jalg lõhkus valutada et hullu ja öö möödus põhiliselt jalale head lamamiskohta otsides. Ega eriti ei leidnudki. Täna lonkasin ikka lõpuks poodi ja seisatasin viinariiuli ees. Head odavad viinad olid kah kalliks läinud. Kuradi anzipp, ma ütlen;) Peaaegu olekski ühe odavamatest ära krahmanud, aga äkki tuli sihuke naljakas mõte, et mida minust kassapidaja arvab, kui ma poetan kassalindile sellise Taluviina ja ei midagi muud? Joodik! Pätt! Parasiit! Et ta kärvaks! Seisin ainsale pooltervele jalale toetudes viinariiulite ees mitu minutit.Siis tuli teine mõte - kaaspoodlejad vaatavad kindlasti, et raisal pole raha, veertaab taskus kroone rulli, vaatab, et saaks kasvõi odavaima viina kätte! Rohkem ma endasgt halvasti ei mõelnud, krahmasin Saaremaa viina ja konspiratsiooniks veel üht-teist. Õhtul teen kompressi. Kalli viinaga:D
Pildil (www.fugly.com) olevat tütarlast on tabanud tuharakramp. Vajab kompressi!

Brüno!

Käisime pojaga vaatamas, seksuaalhariduse mõttes eelkõige. Poja seksuaalhariduse, muidugi:D Võimas oli! Mitte see, et selliseid alastistseene pole ma valgelt kinolinalt varem näinud, ega otse-inimeste ja vähem-otse-inimeste naljad, ka mitte kibe satiir neegrite, lapsendamisehulluse, moeürituste, kahe heategevuse alal tegutseva lolltibi või Ühendriikide pedehirmude ja jõukultuse teema, vaid detailid on need, mida tasub tähele panna. Veelkord - võimas! Kas juhuslikult või mitte, poseerivad tagaplaanil nt. Sir Paul McCartney, vähemkuulsatest tegelastest rääkimata.
Minu arust on see film ehe tänapäeva hiliskapitalismi dokumentalistika, Michael Moore võib minna ja tagatoas häbeneda. Ja "tagatoa" alla mõtlen ma tagatuba, mitte seda, mida Brüno julgeb öelda:D
Pildil julgete meeste aparaat. Saab ka meie kaubandusest! No tule taevas appi!

Kitsed KUMUs

Üksiku isahanena ei suuda ma eelteismelisele tüdrukule eriti midagi huvitavat koolivaheajal välja pakkuda. Tema eelistused ei kattu minu omadega, eksole! Brünot tahtsin vaatama minna, aga tibinale seda ju ei näita! Peab pojaga minema. Profülaktika mõttes:D Aga ükspäe turgatas pähe, et KUMU oleks selline koht, kus koos lapsega ja ehk isegi lapsel oleks huvitav. Ütlesingi siis, et täna läheme KUMusse.
-Mis koht see on?-küsib laps vastu. Seletan siis.
-Mis me seal teeme?-ei jäta laps jonni.
-Pilte vaatame-,konkretiseerin mina.
See rahustas lapse maha ja kui ma olin teda veennud, et plätude asemel peaks KUMUsse midagi inelligentsemat jalga panema, olime minekuvalmis.
Ostsime eesti kunsti piletid, st. 3. ja 4. korrus. Seletasin jõudumööda, et kes ja mis. No paljukest ma ise teangi. Kui Elmar Kitseni jõudsime, hakkasin tähtsalt seletama, et Kitse Kits oli kunagi vanalinnas, aga see varastati ära ja blaa-blaa-blaa. Ühel hetkel äkki vakatasin - kurat, see pole ju see Kits ega see Kits. Kõrvalruumis oligi kohe nagu tellitult Koorti Kits:D Õnneks laps ei jaganud matsu ja rääkivate peade juures veetis ta isegi tubli 10 minutikest.
Järgmisel päeval küsisin (õpitu kinnistamiseks, eksole), et mis talle muuseumist meelde jäi, kas mõni kunstnik ka peale rääkivate peade?
-Jaaa-, ütles laps, -Oskar Armas-:D Tegelikult muidugi Kallis, aga olgu peale, peasi, et miskigi meelde jäi!:)
Pildil Koort Kitsega

Lapsepõlve lõpp

Eile lõppes poja jalgpallurikarjäär. Või vähemalt katkes teadmata ajaks. Pühapäeval oli esimene trenn peale suvepuhkust ja seal olla treener öelnud, et kuna trennis käib vähe poisse, siis on esmaspäeval trenn koos III liiga meestega. Poiss läks trenni üsna õhinal, ikkagi suurte meeste värk. Tegelikult oli asi juba pühapäeval selge - klubi otsustas A-klassi meeskonna tegevuse peatada, mehed laiali saata, kellel kael kannab, III liigasse mängima panna koos meestega ja kellel ei, lihtsalt koju koti peale. Lõpetamata jäid liigamängud, turniiritabelist oligi tänaseks meeskond kõrvaldatud. Mis selle sammu taga oli, ei tea. Poiss alustas vanema venna eeskujul jalkatreeningutega 2002. aastal, kümneaastase poisina. Algus oli muidugi üle kivide-kändude, poissi tuli ikka trenni vaat et sundida. Eks see poisikeste seltskond on ju nagu kukktibude kari - kõik tahavad kõiki nokkida. Nii mõnigi kord tuldi trennist nuttes, et see ja teine on liiga teinud. Eks ma püüdsin iseenda äraarvamata tarkusest õpetada, et teist põske ette ei pööra ja annad sama mõõduga vastu. Pikapeale hakkas andmagi ja viimastel aastatel oli neil selline poistevaheline austus isegi tekkinud - seisti üksteise eest nii väljakul kui väljaku kõrval ja kui nokiti, siis ikka enamasti heatahtlikult. Esimesed aastad olid edukamad kui viimased, kui enamasti tolkneti liigatabeli sabas, aga peaasi oli ju see, et noor mees ei kükitaks kõik õhtud arvuti taga. Päris 4 korda nädalas ikka trennis ei käidud, aga ka vähemast sai noormees jõudu ja musklit et kole. Vähe sellest, et alles hiljuti sai uus treening-ja võistlusvorm ostetud, poisse Eesti kaugemasse otsagi oma autoga võistlustele veetud, kui treener unustas bussi tellida, treenerit asendatud, kui tol olid pohmakapäevad või muud mõjuvad põhjused poisid ula peale jätta. Deem, ma olen nii tige sellise asjaajamise peale. Kui eile ettevaatlikult sondeerisin, et mis nüüd siis edasi, oli poisil lühike resümee: -Lapsepõlve lõpp-. Videol poisi nurgalöögist löödud värav. Aasta oli siis 2007

Anorektik

Alates tänasest palun lugeda mind anorektikuks. Varjun murulible taha, kulgen noateral, pressin end läbi lukuaugust. Paremate päevadega võrreldes olen kaotanud 10 kilo eluskaalust ja seda nelja kuuga. Tänane kaalumine oli muidugi tilluke sohk - nagu Jaan Talts, üritasin ka mina liighigistamisega raskekaalust poolraskekaalu sulanduda. Õnnestus!:D Rahmeldasin terve hommikupooliku aiatöid teha, endal kurja suvetuule vastu soe jopp seljas. Ühel hetkel tundsin, et enam ei jaksa, niikut jope seljast võtsin ja kuivama panin, oli selge, et kohe tuleb ka kaalule joosta:)
Vaatasin kuude kaupa ka - esimesel kuul 4 kilo, siis kolm, eelmisel kuul kiloke ja nüüd siis lausa kaks. Siht on aasta lõpuks veel kümme, siis olen viie aasta taguses ideaalkaalus:D
Just lõpetasin kaalujälgija elu (üheks tunniks) ja sõin korraliku argentiina grilliha, muid hõrgutisi ka. Aga magusatest jookidest ja shokolaadist hoidun ikka nagu kurjast.
Pildil : ka jalad on mul märksa saledamaks muutunud.

Zekiwa

Käisin tüdruklastega Muhumaal kruuisimas. Juba reisi algus oli lõbus. Suurem tüdruklaps tuli mulle koduväravasse järgi, aga tal oli tungiv soov läpakale modem osta, et mina siis nagu sõidaks ja tema teeks tööd. Kusjuures ta oli täiesti kindel, et Tele2 esindus on Kristiines avatud kella 9st. Mina ei osanud isegi kahelda. Kauplus oli kinni;) Aga kuna tööd oli vaja teha, siis sõitsime peaaegu Viru keskusse modemit otsima. Poolel teel otsustas armas laps, et parem on ikka ennelõunasel ajal Muhumaale vanaema juurde jõuda kui Viru Keskuse ukse taga passida. Sõidame siis maale vanaema juurde. Kõigepealt väikse tsiki vanaema juurde.Mina sõidan sajaga, tema räägib telefoniga. UUs saatesari tahab ju tegemist! Isegi täitsa huvitav oli kuulata;) Pärast veel vannutas mind, et ma kellelegi midagi ei räägiks - nüüd olen seotud vaikimiskohustusega ja rohkem sellest ei räägi:) Muhumaale on tore sõita - ei mingit praamijärjekorras praadimist, praamid tulevad lups! ja lups! nagu väikesed valged tegelased hiiremamma seest. Kohapeal oli plaan revideerida vanaema majas tehtud ehitustöid, kruuisida saarel, käia Üügu pangal (kes teab, kuidas on ingliisis "pank"? Sihuke pank, mis on mere kaldal??) ja külastada üleilmse kuulsusega kalakohvikut, mida peab üks uhhuduuri vendadest. Tegimegi kõik ära! Lisaboonusena oli emal külas ka suurema tüdruklapse ema, keda mina kui lapsetegijast teinepool polnud näinud pikemat aega. Tegi süüa ja voodi ära ja ajas juttu ja pani köögivilju kaasa:) Lapsed pesid 5 tundi autot. Isa puhkas. Lapsed korjasid marju ja vilju. Isa puhkas. Vanaema ja ema tegid kolm korda süüa. Isa puhkas. Lõpuks olin ikkagi sunnitud midagi tegema - kütsin sauna soojaks. Naised käisid saunas;) Maamaja pööningult avastasin ühe katkise kitarri, mida üritasin natuke plõnnida, esiklapse lapsevankri (pildil) ja hulgaliselt erineva kasutus-ja vanuseastmega tüdruklaste mänguasju. Huvitav, kas Zekiwat hoitakse lapselapse jaoks? Või lapsalapselapse??:D Rasked ajad, mis? Ajateljel tagasi hüpates kiidaks kalakohvikut - hoolimata lühikesest menüüst, olid kõik road väga ahvatlevad, kahjuks ei jaksanud kõiki proovida.
Bluff on "pank". Nüüd siis teate. Nii oli igatahes sildil kirjas.

Punane konn

Konn käis eile sel aastal esmaskordselt mere ääres. Et veenduda, kas päike, tuul ja merevesi on vaenlased või sõbrad. Meretuul oli hea hingata, vesi oli vaenulikult külm (22 kraadi kohe rannas) ja päike kõrvetas konna parema jala täiesti ära. Põlvest. Sest põlv ja labajalad olid ainukesed kehaosad, mis päikesevarju alt välja ulatusid. Ehhh, päike, va vaenlasehing!!
Selline jälg jäi minust liivale maha. Mis veel päikesevarjuta oleks olnud?!

Elukutse - ehitaja

Laps helistab, see kõige suurem. Et tal vaja taustaks ehitust vilmida, mees on olemas (ehitaja siis), aga puudub kiiver, tunked ja objekt. Tunked ja objekti ma kindlustan, aga kiivri hangid ise, olen kohe valmis aitama. Aga sul ei ole suurt objekti, halab tütar vastu. Ega pole jah mul Assuani paisu või WTC torni taustaks pakkuda. Jäigi sinnapaika, pärast kuulsin, et oli uue õigeusu kiriku juures ( see Lasnaka nõlval) oma betooni-plaanid kätte saanud.
Teen peaaegu iga päev hinnapakkumisi, vastuseid saan umbes 1:10-le, nendest omakorda enamik eitavad. Eile avan hrmusegasest õnnest värisedes tellija vastust hinnapakkumisele ja esimene lause on selline:
-Nüüd, kui ma olen esialgsest shokist üle saanud, võin vastata hinnapakkumisele jaatavalt-. Jumal tänatud, on inimesi, kes oskavad odavaid ehitustöid ja minu püüdlusi hinna-kvaliteedi suhte piirides hoidmiseks hinnata!:D
Pildil valavad kodanikud töölised koerakuudile uut vundamenti (plaati). Vana sõi koer ära.

Sjuuzi

Kooli diskoõhtutel vaieldamatu lemmik meie klassi poiste seas. Oleks me teadnud, kuidas see täpselt käib, oleks kõik teda karata tahtnud:D
Kitarr suurem tüdrukust:) Go, Sjuuzi, go!

Lift

Pealkirjast meenub Ulfsaki monoetendus. Aga mina tahtsin kaevalda jälle Lasnamäe teemadel. Teeme Lasnas ühes korrusmajas pisikest remonti. Nii pisikest, et Kuradi kärbsed on sellega võrreldes lausa lihaveised, eksole. Tulen siis remonditööd inspekteerimast ja kavatsen ontlikult liftiga tänavatasemele laskuda, aga ei saa. Lift muudkui logiseb edasi-tagasi, aga minu juures ei peatu ja kui lõpuks peatub, vedeleb lifti põhjas arvata neljakümnene blond tädi ja vaatab mind kurbade-kurbade silmadega.
-On teil abi vaja?-küsin samariitlase kombel, märgates samal hetkel tädi käte vahelt laiali valgunud kange õlle(oli see Bock või ehk Disel, ei pand tähele) pudelit.
-Vajuta kaheksandale!-kamandab tädi pehmel keelel. No ma tal vajutasin. Läksin hoopis trepist alla. Üks väga lähedalt veresugulane, joodik mis joodik, elas kah kaheksandal korrusel. Las aga sõidab üles-alla.
Sealsamas juhtus lõbusam lugu ka. Parkisin autot ja kuradi kitsas on nendes Lasna sisehoovides, eriti sihukese laiemat sorti autoga;) Kuidagimoodi sain manööverdatud ja juhiust lahti lükates sain veel ontlikult välja, ei pidanudki kõhtu sisse tõmbama.
Astun reipalt ukse poole ja kuulen küll, et keegi muudkui hõikab, et maladoi tshelovek ja maladoi tshelovek. Ma muudkui tammun edasi;) Aga selgus, et mind hõigeldigi! Nimelt arvas üks kohalik onu (minust nii 5 aastat vanem ehk:D), et ma olin kõrvalparkijale liiga vähe ruumi jätnud. Ja oligi nii! Käisin siis kohendasin autot ja nüüd mahtus minu ja kõrvalparkija vahele juba tubli Harley paksune motikas. Või siis vanemat tüüp sapakas.

Pildil kodanikud liftisabas. Lift on veel pikalt hõivatud.

Sõber Sami

Mul on sõber Sami. Niimoodi natuke virtuaalselt. Loen ta üllitisi ja mõtlen, et ise kirjutaks ehk kah midagi taolist. Võib-olla isegi avameelsemalt ja loetavamalt. Kirjutaks sõpradest soomlastest. Mulle soomlased meeldivad. Neil on palju huvitavaid lähenemisi asjadele. Vabameelsed on nad kah. Hiljuti kimasin sügaval Soomemaal mööda rohelusse uppuvast hotellihoonest, mille ees lehvisid värvilised lipud ja katusel säras kiri "Hotelli Pihkuri". No miks ka mitte, täitsa põnevusega ootasin, et kuskil järgmise kurvi tagant säraks tulikiri "Ravintola Runkkari". Siis olid teeveeres lehmad. Kenad punased lehmad, aga selga oli usin soome talupoeg pannud lehmadele mingi rinnahoidja-taolised rihmad. Need käisid üle selja ja udarate alt läbi. Äkki ongi mingi põhjamaine mood? Et lehmale rinnahoidja ja kui veel lauta aetakse, tõmmatakse loomale ka seelik selga ja tanu pähe ja....Uih, ma edasi parem ei mõtle. On ikka talupojad! Kui eelmisel sajandil nn. kodustatud soomlase juures külas käisin, viis ta mind enda mökki Ahvenamaa pärapõrgus. Mobiilne oli sel ajal vaid president Meri ja kui ma tahtsin koju helistada, oli tõeliseks imestamisväärsuseks viimasel rannakaljul seisev telefoniautomaat, kust võis ilma Moskva keskjaamata helistada ka näiteks Benini saartele. Isegi koodinumber oli olemas. Minul seal kedagi tuttavat ei elanud ja seepärast helistasin koju Eestisse. Sõber soomlane oli enne hoolitsevalt küsinud (hoolitsevaks oli teda muutnud kahepeale manustatud pudel "Viru Kanget"), kas mul ikka münte on ja toppinud mulle taskusse peotäie markasid. Palju seal oli, ausõna ei mäleta. Ehk kümme marka. Kulutasin kõnele nendest umbes pooled ja kui helistamast tulin, küsis sõber soomlane, et kas sul markasid alles ka jäi. Hoidsin paremat kätt kramplikult taskus ümber müntide ja vastasin kindlal ja selgel häälel, et ei ainumast. Vaat nii me elame - mitte tões ja õiguses, vaid vales ja valskuses! Aga alukaid vahetan ma ikka keskmisest eestlasest sagedamini. Mitte kord aastas, nagu arvab mu virtuaalsõber Sami.

Minu Jaanipäev

Seekord Hiiumaal, üle mitmete-mitmete aastate. Mis ma siis tegin? 1.Puhastasin kaks ust vanast värvist. Ustel oli ükskõik. 2.Parandasin lamba-aia ühe vaia maassetagumise moel. Lammastel oli ükskõik. 3.Kuulsin raadio-uudistest, et hea sõber ja kursavend oli lõkketegemise vajadusest valesti aru saanud ja enda hallataval territooriumil mõned bussid maha põletanud. Mul oli tegelikult ükskõik;) Kuidas õigesti Jaanipäeva kombeid tähistada, võib vaadata lisatud videolt.
Ja oi kurja, ma jõin pidulikul puhul ühe tillukese coca-cola kah:D

Ikka haisen - kaks lugu

Eelmisel nädalal pidin kohe tööpäeva hakul visiteerima üht rahulolematut tellijat, kes enam ei leppinud torumehe seletustega, vaid nõudis ülemust kohale. Temal tuleb äravoolust kanalisatsiooni haisu. Vedasin ennast kohale (sel hommikul jäi Südameasi vaatamata ) ja esimese asjana teatab too proua, et kus nüüd ma enam kanalisatsiooni haisu tunnen, teie lõhn käib kõigest üle! Ma tänan, ma tänan ja loodan, et ta ei mõelnud vaid mu odööri:D
Reedel läksin ARK-i pojale abiks, tegi ju autoooli eksamid ära, nüüd veel ARK-i kadalipp. Vajalikus kabinetis istus laua taga tugev tädi. Endine miilits, panin ta kohe paika. Ilmselt nii oligi. Tema laua kõrval oli üks tool, sinna sättis end istuma peategelane, mina seisin poisi taga alandlikult püsti. Mingil hetkel ulatati mulle avalduse vorm, et mina kui lapsevanem ja blaa-blaa-blaaa. Sättisin end miilitsatädi vastu istuma.
-Istuge sinna kaugemale-, kamandas tädi. Vaatasin segaduses ringi.
-Jah, sinna kaugema laua taha!-kärkis miilits.
Küllap ma ikka haisesin jubedalt, endalgi hakkas häbi...

Pildil kaltsakas Kaputsiinide bulvarilt

Kõikide trullade summa

Sünnipäevakuu esimestel päevadel talvejopet jahtides (rege rauta suvel) avastasin, et Mr. Hollies on küll suur ja usinate slaavitaridest müüjatega kauplus, aga sellest hoolimata ei suutnud kenad näitsikud mulle leida rohkem kui kaks jopet, mis mu ümara kere ümber raskusteta haarduksid. Kuigi mulle kumbki eriti ei meeldinud, tuli ometigi kahe keskmise vahel valida. Valisin parempoolse. Nagu alati;) Kiusu pärast ostsin saapad ka. Nende valik oli lihtsam, jalad veel paistes pole. Samal tunnil tegin otsuse, et kõikide trullade summa on ületanud igasugused siivsad numbrinäidud. Olen kerglasest lapsepõlvest saati olnud nö. raske kondiga - keskas kaalusin akuraat 90 kilo, kuigi pilte vaadates olin toona nagu seesamune....pilbas:D Tipi ajal võtsin hea elu ja õlu peal muidugi juurde ja resideerisin aastaid ilusa kolmekohalise numbri turvil. Mõned aastad tagasi jäin igauguste asjaolude kokkulangemise tõttu haigeks ja olin haige kohe mitu aastat, selle ajaga lisandus veel kümmekond kilo ja viimane kümmekond veel mõni aasta tagasi. Igasuguste asjaolude kokkulangemise tõttu....
Seega aprilli alguses otsustasin lihtsate ja käepäraste vahendite kasuks ja loobusin päevapealt igasugusest maiusest ja mis minu arvates kõige tähtsam - täielikult värvilistest ja magustatud jookidest, mida seni olin pruukinud keskmiselt liiter päevas. Praaktiliselt iga poeskäik lõppes ka suure sinise fazeri tükkhaaval läbihekseldamisega. Õigustasin ennast, et organism nõuab. Sitta ta nõudis;) Läksin vee peale üle ja olen ikka täitsa elus, isegi rohkem varasemast!
Ja nüüd on mul hea meel kutsuda kallid kaaskannatajad osalema kapitalistlikus võistluses parima saleneja nimetusele - 75 päevaga on mu kehakaal kahanenud 7 kilo!
Ligi 100 grammi päevas. Muidugi annan aru, et esimene ots on lihtne, edaspidi nii lõbusalt vist ei lähe. Aga ikkagi - kuigi päris mõtetes paikapandud kaalunumbrit jaanipäevaks ma ei saavuta, palju puudu ka ei jää. Ja kõndida, lugupeetud, on ka nüüd juba märgatavalt kergem, ilma naljata!
Tõsi küll, eile kaalult maha astudes, hakkasin juba tasakesi mingit fataalset, kaalulangetavat haigust kahtlustama.
Noh - trullad, tüsedad ja lausa paksud - lööge kampa!
Pldil katsetan poja motorollerit. Pidas vastu küll.

Joop!

Otsustasin mõni aeg tagasi enda egoistlikku loomust isloomustavast lõhnast loobuda ja pika ja piinarikka valiku tulemusena hankisin Stockholmi laevalt Joop!nimelise afteka. Täna pikaajalise hankija müügimees tõstab äkki arvelt pilgu ja küsib huvitatult, et mis lõhna ma kasutan:D Lõi natuke pahviks kohe. Muidu sihuke tore poiss, tunneme aastat kümme ja eks poisist on sirgunud mees, hakanud kah vist habet ajama. Joop, ütlen konkretselt. Ahhaa, ei jää müügimees rahule, aga misse maksis? Ütlesin enam-vähem numbri ja lisasin totakalt, et laevalt ostsin, sain sealt ehk tiba odavamalt. Aga kuidas seda kirjutatakse, pärib poiss ja kribab paberitükile JOB - niimoodi vä?
Nonii, nüüd on mul õhukesele leivale lisaks ka veel töö lõhn juures:D
Reklaampilt selliselt toredalt kodukalt nagu www.aftershave.uk

Pringi peffeliga poiss

Sihuke sportlik kah veel, värviliste kirjadega kombe seljas - sihuke nagu eelmise sajandi alul suplejad kandsid - ja muidugi kiiver ontlikult peas. Sõitsin sihuksest velosipedistist kaarega mööda. Jõudsin foori taha kollasega, süttis punane, mina seisan, aga värviline, pringi peffeliga poiss, tuleb tagant hooga ja sõidab üle. Muidugi, hea julge sõita, tegu ju jalakäijate ülekäiguga. Vangutan pead ja ootan ise kenasti rohelise ära;) Sõidan peffelist mööda, ees paistab taas vilkuv roheline, krdi punane laine sihuke. Jään tasapisi seisma ja juba huviga ootan prinki tegelast. Sealt ta tuleb, jälle hooga! Jalakäijad tulevad ka, natuke väiksema hooga. Annan törtsu signaali, et jalakäijaid hoiatada ja samas ka peffelile, et krt, võta ometi hoog maha. Aga ei, meister sõidab ja meister näitab veel käemärkidegagi midagi.
Hoia piip ja peffel, poja, kõik pole nii leebed nagu mina, rahumeelne roheline konn;)
Pildil uurib pringi peffeliga poiss, kas on ikka veel prink. On, poja, on, lase aga edasi;)

Autogeenne treening

Mina olen läbinud kursused. Autogeense treeningu osas nimelt. Kahtlastel kaheksakümnendatel toonases Hullumajas. Kusjuures meie väikest gruppi juhendav arst jäi regulaarselt autosugestsiooni käigus magama enne treenitavaid;) Eelnev oli kõik sissejuhatuseks minu isiklikule ja mitte kindlasti absoluutsele tõele pürgivale arvamusele meie armastatud linnapea hr. Savisaare kahtlastest mobiilisõnumitest laialé auditooriumile. Et miks just "Tõuse ja sära?" Aga seepärast, et hr. Savisaarel on probleem. Probleemi lahendus peitub autogeenses treeningus ja nagu me kõik teame, otsustav osa on seejuures korduste arvul. Nisiis soovis patsient Savisaar otsustavalt parandada enda tervist ja väljanägemist ja seesama "tõuse ja sära" pole miskit muud kui õnnetoov mantra. Kui mantrat piisavalt sageli ja hingestatult korrata, annab see kindlasti tulemusi!
Ainult selles pole ma kindel, kas kodanikul on probleemid esimese osaga mantrast "tõuse" või siis tagumisega "sära". Aeg näitab.

Pildil autosugestsiooni ohver (habemega, istub), keda kuritarvitab irvitav doktor (pikkade juustega, seisab)

Poliitvangla

Et ei saa koalitsiooni kokku? Ainult mölisevad ja ära ei tee?? Aga teeme nagu paavsti valimisel - ajame need era-ja kerakonnad Stenbocki majja kokku, keerame uksed lukku, aknad taome laudadega kinni, piirame maja lihtsate valijatega kahekordselt ümber, süüa-juua ei anna ja enne uksi ei ava, kui Stenbocki maja korstnast suitsu ei tõuse. Kui märkame suitsu kuskilt mujalt, valime õige numbri (vt. eelmine postitus).
Kord peab olema. Veel parem kaks korda!
Pildilt näeme, et koalitsioon on koos.

Vox populi

Vestlesid kolm valijat, tarka inimest. Jumala hääl, eksole. Esimene arvab, et peaks valima minema. Teine noogutab ja küsib kolmandalt, et mis numbri valid, kas 104 või 105. Ole ikka, turtsub kolmas, mina valin tulekahju puhul 112 ja kui pätt ukse taga kolistab, siis 110. Ärge liialdage, täiendab taas esimene - praeguse MASU tingimustes on kolme numbri valimine liig, piisab kahest.
Seega valime üksteist!
Pildil selgitavad valimistulemust Reformi-ja Keskerakonna tublid naiskandidaadid.

Jõulud Lasnamäel

Istub tibla enda Lasnamäe korteris, ootab jõule. Eesti rahvakalendrist ei tea ta küll midagi, temal on jõulud kogu aeg. Vaatab aknast välja - jälle jõuluvana kaubik manööverdab ukse ette ja kohe hakkavad päkapikud hinnalisi kingitusi välja kandma. Eile käisid ka, aga siis miskipärast ukse taha midagi ei jätnud, ronisid kõrgemale korrusele. Nii, üks ohmoonist päkapikk poetas ilusad välismaa kirjades karbid koridoritrepile - loomulikult on see mulle! Vups uksest välja, vups uksest sisse ja kohe kiirelt jälle aknale vaatama, mis päkapikud teevad.Päkapikud pole veel kingihuvilise hüpet teise dimensiooni avastanud ja rassivad veelgi kraami maha laadida.Ei tea, kuhu nad küll kõik need kotid ja pakid ja tundmatud vidinad kavatsevad viia, kellel kinkida? Kohe kade hakkab tiblal. Tahaks veel mingit kingitust saada, jõulud ju ikkagi!
Seekord oli kingituseks taimeriga ventilaator ja roostevaba (harjatud metall) trapikaas. Ma arvan, et ühe doosi saab kindlasti!
Pildil etendavad Vilde rahvateatri näitlejad kurbmängu tibla jõuludest.

Põlurahandusminister

Kui Bratiino-Karel Valitsuse Majja jõudis, olid Kõuts-Andrus ja Reinuvader-Valdor juba otsustanud ühitada põllumajanduseministri ja rahandusministri ametikohad. Kinnitatud oli ka uue ametimehe nimetus - põlurahandusminister.
Kõuts-Andrus võttis Buratiino-Karelil armsasti käealt kinni, juhatas ta hellalt priske lillepoti juurde, millest kellegi kurikaval käsi oli kummipuu juba välja sikutanud.
Karel, kas sul kuldmünte on? -küsis Andrus kurja häälega, pea ümber lehvimas Chaneli vänge lehk. Egoist, mis muud, arvas ehmunud Karel.
Na-na-natuke on,-kokutas hirmunud mehike ja surus tugevate maamehekätega vastu rindu Papa-Villu kunstnahast portfelli. Villu käib nüüd Stockmanni kotiga, tal neid pealegi mitu.
Armas poiss,-jätkas Andrus meelitamist,-pane nüüd ilusti need kuldrahad kõik siia mulla sisse, hommikuks peab eelarve lapitud olema.
Ega Bratiino-Karel julgend vastu vaielda, vaat ei saagi veel valitsuse seanahast portfelli, tulebki elu lõpuni Villu omaga käia.
Kallasid sulakullast miljoni (või oli see poolteist) kenasti lillepotti, põlurahandusminister kühveldas peale mulla ja asusid hommikut ootama.
Karel püüdis küll silmi lahti hoida, aga kavalpead Andrus ja Valdor muudkui laulsid ükshaaval ja kahehäälselt unelaule ja nii Bratiino-Kareli eelarvevahtimisest punetavad ja rähmased silmakesed kinni vajusidki.
Põlurahandusminister tegi käekesed taas mullaseks - niikut käe potti pani, sai käsi hoopis kullaseks.
Nii me elamegi - kel käsi kullas, kel peffel mullas.
Pildil uue valitsuse esimene pressikonverents. Puldis too, kelle nime me ei tohi nimetada. Bratiino teises reas vasakult kolmas.

Tegelased

1.Mairold - 29 aastane pesumodell. Imalalt ilus, aga huvitaval kombel üsna mõistliku jutuga. Teadlik edust nii mees-kui naissoo hulgas. Tiba koomiline, mitte kuigi tõsiseltvõetav karakter. Matsi väikevend.

2.Mats – 40 aastane väikeettevõtja, kipsi-ja villapanevate külapoiste kaasomanik läbi oma mikrofirma. Tüsenev endine maadleja, oli seotud 90. alguse kõikehõlmava kuritegevusega. Sureb üsna alguses.

3.Miralda – eelmise abikaasa, 42 aastane bravuuritar, kodumaiste tervise-ja trendiajakirjade kindel lugejaskond. Sööb Activiat ja teeb 5 korda nädalas trenni erinevatel aladel ja erinevate spordiklubides. Ühe klubiomaniku armuke, ujumistreeneri kallim ja Radissoni hotelli laotöölise kepitav. Muidu ilus naine. Matsiga kaks last – 10 poeg ja 2 aastane tütar.

4.Argo – kõigi eelnevate tuttav, käivad tihedalt läbi ja koos pea igapäevaselt, tunneb nii armastus-kui võitluskunste, Matsiga krooniaja algul olnud katusepakkuja-rahakoguja. 39 aastane, õpib Akadeemias Nord juristiks.

5.Avely – eelmise tüdruksõber, ilus nagu päike, loll nagu öö. Kõik lollid ütlused, mis omistatakse Kairit Tuhkanenile, on algselt tegelikult pärit Avely suust. 28 aastane igavene tibi, blondiin. Sõidab Argo kingitud BMW-ga.

6.Kati-Karmen – femme fatale, keegi ei temast midagi. Priske targutaja, vist vanatüdruk. Ebamäärases eas, salkus soenguga, käib riides nagu Marju Kuut. Ilmub stseenidesse alati ootamatult.

Pildil Kati-Karmen castingul. Tagumik on Matsi osatäitja jagu.

Koeravana

Nii tervitab koer Rommi töölt saabuvat peremeest, kel on kingituseks kilupirukad, paprika-juustupirukad ja veel pumperniklid:D

Reis kuningriiki

Vaatasin, et kõik iluteenused tasuta ja rääkisin tibidega läbi - saime kaubale. Ei mäletagi, millal viimati ülemere jala käisin. Et siis jala laeva ja jala laevast maha, rääkimata kuningriigi maapinnast. Sinnapoole purjetades oli laeval mingi suurem kamp sihukesi hele-ja tumepruune tegelasi (palun mitte segi ajada seksuaalvähemustega), kes otsustasid just sel ööl mitte magada. Arvasin, et kole küll, aga õiged koledused ootasid alles ees. Tibide iluteenindusega läks ka nagu läks, et siis suurem lasi endaga ja endale kõike teha, väiksem ehmatas suurema küünehooldusest nii ära, et ei teinud midagi ja mossitas õhtu läbi kajutis. Ega väike tibi polnud varemalt skääride vahel sõitnud, vahtis päris huviga hommikukohvi ajal möödalibisevat maastikku. Lasime pruunilaigulised kenasti esimestena laevast maha ja mina nagu kujutasin ette, et mu suurem ja tublim hakkab nüüd vägesid juhatama, et kuhupoole joosta ja mida teha, aga too küsis hoopis minult, et mida teeme ja kuhu läheme. Kuhu-kuhu, eks ikka vanalinna. Ilm oli tuuline ja külm, tõmbasin kapuutsi pähe ja samastusin kohe kuningriigi pealinna enamusega. Näo oleks pidanud veel mustaks võõpama. Kõmpisime piki turistilõksu ja hoiatasin imetargalt kaasreisijaid - ärge siit ostke, siin on kõik jube kallis. Pärast kaht tundi Ahlensi kaubakas tibide osturallit sörkisin mina sinnasamma turistilõksu tagasi, sest nii odavaid ja tihedaid t-särke ei saanud kuskilt mujalt. Ostsin endale ja pisikesele tegelasele. Endale seepärast, et nahk oli märg ja mingi kohviku vetsus vahetasin kuiva pesu ja kohe hakkas puhtam ja kuivem tunne, väiksele tegelasele seepärast, et tal oleks sarvilisega t-särk;) No kõht läks meil ka tühjaks ja suurem tibi tüüris meid mingisse bistroosse. Seal rivistus kärmelt üles kelnerite armaada, kõigil valged põlled luupekseteni ja mingi matroonimõõtu ja -moodi mammi surus meid kärmelt lauda istuma. Menüüs olid konnakoivad. Tahtsin kähku vehkat teha, aga tüdrukud ei lubanud. Lõpuks sõime asparaaguse-suppi. Ikkagi taimetoit. Saia tuli õli sisse kasta. Prantsuse perverdid sihuksed:D Kodumaale naasmine läks, nagu eespool vihjatud, üsna vaevaliselt. Laevale kogunes 1500 USA ja Kanada kolledžiõpilast mingi õpilasvahetuse raames EEstiga. Hoidke alt, kodumaa koolid. Vaba maailma tegelased rääkisid kogu aeg karjudes, liikusid joostes ja manustasid vahetpidamata kergeid alkohoolseid jooke. Sattusin olema toidupoe ukse taga, kui sinna tormas mingi laeva-asjamees, kes raadiosaatjaga vehkides karjus - alkoletile võre ette ja kohe! Seega normaalsed inimesed, keda tuvastasime laevas peale meie veel mõnikümmend, pidid kah kogu reisi aja kurku kuivatama. No baaridest ikka sai. Olime harjumuspäratust vantsimisest sedavõrd väsinud, et magama vajusime juba 11 paiku, kuid see ei säästnud meid maailma tuleviku poolt tekitatud öömürast. Mingil põhjusel käis lärm hooti, jäi mulje, et pooleks tunniks vajus seltskond koomasse ja siis oli ülierutunud seisundis mingi 15 minti. Hommikul oli magavaid mehepoegi ja mammatütreid näha siin ja seal kustunud olekus, üks lamas lausa risti trepil ja ma ei saanud kuidagi teisiti, kui tervitasin teda Eestisse saabumise puhul tillukese müksuga. Welcome to Estonia, noh! Kogu selle triangli teeb koomiliseks asjaolu, et keskmik, kolledžipoiss, läheb juunis kah kuningriiki, aga sinna lubamiseks pidi lapsevanem alla kirjutama pumaagale, kus selgelt kirjas, et alates kelle 23st valitseb Tallinki laevadel öörahu:D Veel jäi meelde, et reisile ei tohi kaasa võtta sprei-värve:) Väga lõbus, ma ütlen. Reis lõppes kah täieliku eksoodiga -sõitsin taksoga! Tuletasin meelde, viimati laskusin ma sel kombel inimeste sekka astal 2002
Ajad ja kombed, jahh;)
Pildil särk, mis ehib nüüdsest mu rindu:)

Kolm teemanti

Las ma nüüd kekkan ka! Panime rahad kokku ja ostsime tütrega kahepeale, mis sest, et minu nimele, ilusa konnavärvi auto. Tõsi küll, üsna vana konna värvi.
-Kuidas küll elu ikka niimoodi läheb,- õhkas laps kõrvalistmel linna tagasi sõites.
-Mis siis nüüd?- ehmatasin.
-See oli ju esimene auto, mida vaatamas käisime,- tõdes tütar.
Oligi siis nii, et peale vana ja punase müümist hakkasin kohe uuemaid nagistama ja muidugi nelikveolisi eelkõige, et ikka endal huvitav taliteid kiusata oleks. See auto oli mingil oksjonil, aga hilinesin tagatismaksega ja arvasin, et läinud mis läinud. Mingil hetkel ilmusid teemandid uuesti müüki ja veel sellise hinnaga, millele polnud võimalik vastu panna. Vastu pani hoopis pank ja lausa näkku, sest kui üritasin firmale uut autot liisida, arvas pank, et minu väikese virma jaoks on autusid juba küll. Ega ausalt öeldes viimase poole aasta bilanss kah midagi eriti pidulikku ei näidanud. Panime siis tütrega rahad kokku ja ostsime otse. Nii otse, et polegi ammu nii otse ostnud:D
Kes veel ei tea, siis automargi nimetus tähendab japside keeles kolme teemanti.
Aga ma nüüd talvel sõidan.

Varre pikkus

Sõber veeres ootamatult läbi ja tegi ettepaneku, millest oli võimatu keelduda. Naine oli tal öötööl, laps kah ära saadetud ja kutsus mõned sõbrad enda äsjaolnud sünnipäeva meenutama. Sõime tükikese kringlit, jõime tassikese kanget kohvi ja pitsikese head "Rolandi" konjakit. Lilli oli mitu vaasitäit, aga üks tumepunane roosiõis eriti pika varre otsas oli eraldi vaasis.
Ega roosi varre pikkusel pole mingit tähtsust, arvas üks meist.
Mehe varre pikkusel samuti mitte, lisas teine ja kolmas noogutas sügavmõtteliselt pead.
Roosi varre pikkusel pole tõesti mingit tähtsust, teadis seltskonnaga liitunud ainuke naisinimene.
No võta sa nüüd kinni.....