Friday, December 30, 2022

Kapuutini aasta

     Selle aasta isikilikud mured ja rõõmud on tugevalt seotud vaenuliku naaberriigi tegevusega ja sestap soovin Kapuutini aasta kiirelt seljatada ning jänkukõrvade välkudes juba homme uude aastasse tormata. Seda, kui palju on Kapuutini klikk ja kaasaümisejad toonud kogu Vene maailmale ning veel laiemalt venelaskonnale, saab aru alles aastate või  aastakümnete pärast. Tunnen seda ka omal nahal.

   


 Kevadel, venelaste sissetungi alguses, alustas venelasest klient minuga vestlust eesti keeles, isegi kui ta seda ei osanud. Sõja arenedes ja vene sõjahäbi süvenedes on kohalik venelastest tellijaskond muutunud ülbelt murelikuks, aga märksa sõjakamaks. "Sajandi klient" Paldiski linnas, ingerisoomlasest venekeelne mutt (nimme ütlen nii) ja tema pojake, olid tõsiseks takistuseks meie tavapäraselt, tähtaegselt ja kvaliteetselt valmivale ehitustoodangule. Küll uuris pojake (nii neljakümnene töötu, lötakil olemisega kodune "laps") töömeestelt, et kas nad on ikka puhastverd venelased, küll kamandas ta torumees Genat astuma sammu tagasi - "minuga räägid vaid ukseläve tagant." Asi kulmineerus varguses süüdistamisega ning nõuka-aegse tsooni kogemusega Gena sai vaid suure pingutusega käed vöö vahel hoitud. Kõigele lisaks keeldub mutt tasumast arveid, nõudes kompensatsiooni "varastatud" vanaraua eest, rääkimata transpordiarvest - me ju puhtalt lõbu pärast rullisime talveteed kaks tundi päevas! Ja igaks juhuks kinnituseks - leping on kirjalik, digiallkirjadega, aastaid toiminud standardpõhjal. Tuttav advokaadiproua hõõrub juba rõõmust käsi:)

   Tööliste resümee - sinna me enam ei naase, tulgu või garantii ja venelasest töömehe nõuanne mulle - ära enam venelastest kliente võta! Kaalun seda soovitust tõsiselt. 

  Nauditavat aastavahetust ja kõikse paremat Jänese aastat!:)


Pildil püüab Raspuutini habemega isajänes püsti hoida Kapuutini varjendi punaseks toonitud seina. 

Tuesday, December 27, 2022

Botaanika+matemaatika=perekonnaõpetus

 


Juura+Lehti+Õie+Varro = Taimo+Lilli

Pilt Stromka võsast möödunud sajandi kolmekümnendatel. Ees hoiab kindla käega topkat minu vanaisa, ridade vahel ka vanaema ning eespool mainitud statistid.

Sunday, December 25, 2022

Jõulubuu

 


   Härra Karu, tuletõrjevolinik, valvab küünlaid:)

Tuesday, December 20, 2022

Parim päev BMW ostuks





     Sõidan Paldiski objektilt linna poole, pea kurje mõtteid täis (sellest tuleb kunagi lugu ja raamatusse raiun nad ka, rsk.!), käed  jäävihmasel maanteel roolimisest villis, kui helistab hea sõber:

   "Kuule, sul konks on vä?"

Muidugi on mul konks, igal normaalsel autol on konks. 

   "Läheme toome tsikli ära!"

Mis mul selle vastu saab olla. Sõbral on antiiksele  "Pannoniale" lisaks veel kaks "Riga" mopeedi, no küllap läks üks neist katki. 

Haakisime käru taha ja liikvele tõmmates küsin motomehelt, et mis tsikliga juhtus.

"Ei midagi, ostsin uue," vastab too. Kohe tuli meelde tema mõne aasta tagune lugu, kui mees hankis endale kaks "Pannoniat" ja minu küsimuse peale, et miks kaks, vastas juba toona, et kui üks ei lähe käima, annan teisele vänta ja sõit läheb edasi. Ma vana nilbikuna tõmbasin kohe paralleeli naissuhetega, et noh - kui üks ei lähe käima ja edasi mõelge juba ise. Motomehe naine tundus akna peal järele lehvitades küll täiesti terve olevat.

"Kas abikaaasa teab," uurisin ettevaatlikult, sest tagasi pidime selle käru koos värske ostuga ja ka ikka kuidagi viima.

"Ei," kõlas lühike vastus.

Pildil tänane värske ost. Mul on täitsa kade meel, sest enda marodööriga sõidud jäävad nüüd juba kümne aasta taha.


Sunday, December 18, 2022

Jõulusaladus



 Mõista-mõista, mis on pildil?:)

#saipiparkooke tehtud

Thursday, December 15, 2022

Lollus on piiritus

  



  No oleks siis! Paraku üksnes piiritu. Räägitakse, et inimene saab vananedes targemaks - minu juhuse näitel on asjad pigem vastupidi:)

    Firma deebetkaart tikkus aeguma ja muidugi saatis pank kenasti uue, ümbrikus ja puha. Vana soovitati katki lõigata. Võtsin ümbrikust uue kaardi, keerutasin paar korda näppude vahel ja sobitasin rahakoti vastavasse lahtrisse (jah, mul on rahakott ja mitukümmend erinevat kaarti, sealhulgas kolm pangakaarti).

Teisest lahtrist võtsin enda arvates nö. vanaks saanud deebetkaardi ja lasin kääridel välkuda. Tükid poetasin prügikasti. 

Õhtul sõbra juubelile sõites põikasin läbi lillepoest. Tavaliselt tasun selliste pisiostude (seitse roosi:) eest krediitkaardiga, paraku kaarti rahakotis oma tavalises sahtlis polnud. Umbes viis sekundit kaalusin võimalust, et olen selle unustanud toidupoodi, aga siis virvendasid nagu läbi udu silme ette teravad käärid...

Nii oligi - vana loll lõikas puruks ja viskas minema oma kehtiva krediitkaardi ja kehtetu deebeti jättis kõiges rahus rahakoti vahele:)

Pangaga olen juba suhelnud, paraku seal sellist kaardi kaotamise viisi nagu "lõikasin katki ja viskasin prügikasti" pole. Valetasin siis raske südamega, et lihtsalt kaotasin. Lubasivad uue saata:) 

Pildil jubedad käärid.

Monday, December 12, 2022

Meie küla Birgit

 


    Mina pressisin nelikveo lukustiga läbi hangede kohale, paljud veetsid lumes mütates mitu tundi, vaatasin köögi aknast nagu must-valget filmi. Enne hämardumist tuli üks väike põka autode vahele tiirutama, poole tunni pärast lisandus suurekopaline ja peatselt  said masinad liikuma. Parkimiskohal oli munadeni hang, vehkisin end ikka korralikult higiseks:)

Wednesday, December 7, 2022

Martini

   


 Võitlesin Tartu maanteel pinnatuisu ja külje alla pressiva rekaga, kui helistab välismaalt hea sõber ja uurib:

 "Kuule, sa tead neid Bondi värke - kuidas ta seda vodkamartiinit telliski?"

Taamal kuuldub nagu baarimelu ja võõrkeelseid kõnekatkeid. 

"Raputatud, mitte segatud," hõikan üle tuule-ja sõidumüra, kasutades loomulikult vabakäe seadet.

"A kuidas see inglise keeles on?" ei jäta hädasolev januline.

"Shaken, not stirred," karjun rähklemisest higisena ja saan ka rekast lõpuks mööda. 

Vana maantee lumevaalud alles ootavad ees, aga seda ma veel ei tea.


Pildil (hollywoodreporter.com) tellib mu elegantses riietuses sõber võõramaiseid jooke, teine baarikülastaja imestab ta joogivaliku üle:  "Where are you from?" 

Sunday, December 4, 2022

Seina seest

   



 Lõbusa etiketiga tikutoos tuli välja vana mõisahoone remonditööde käigus:)

Nüüd mõtlengi, kas saata see koos põleva vedelikuga mittesõbraliku naaberriigi juhtpäkatsile või panna sobivas portaalis oksjonile. Pakkumised oodatud!

Friday, December 2, 2022

Väravaterohke viik

 


Tänavune jalka-MM on üllatusterohke - nagu lisatud pildilt näha, tegid Horvaatia ja Belgia võitlusliku viigi!

Kuvatõmmis Delfist

Wednesday, November 23, 2022

Kuumad kurvid

 



Kuidas mulle meeldivad naisterahva kuumad kurvid! Samavõrra vihkan ma külmi nurki, paraku tuleb ka neid aeg-ajalt ette. Ehitame linnalähedases hooldekodus pesuruume uueks. Üks mure, miks majahaldaja soovis uuendusi, olid külmunud veetorud. Kui plaadistus oli maha toksitud, selgus ka põhjus, mis termokaamera pildilt kenasti näha - vana maja ca 80 sentimeetri paksusest välisseinast lõõtsus läbi kuri novembrituul.

Saturday, November 19, 2022

Reedeõhtune rõõm ja mure

 


Rõõm seotud kooliõpetajast tütre sünnipäevaga:) Rõõmu allikas oli ligi pooleliitrine!



Aga mure vanema tütre pärast, kes välismaal jalaluu murdis. Kui teda EMOsse vedasin, küsis autos kaasreisijana viibiv väimees tütrelt, et ega sa ometi lonkama jää? Reede õhtul oli teine opp, esimesega ei saadud luuotsi kokku:(

Thursday, November 17, 2022

Karm Konn



   Isegi  pealiskaudselt lisatud pildil kujutatud kodanikku vaadates on selge, et tegu on ohtlikult karmi mehega. Ka päritolu - Muda küla Hiiumaal - ei anna põhjust hõiskamiseks. Mu arust rohkem polegi vaja põhjendada minu kohatisi raevu-ja süngusehoogusid ! 

   Pildil minu vaarisa eelmise sajandi alguses:)

Sunday, November 13, 2022

Isadepäev

 


Vanaisa, tema kaks poega ja kaks pojapoega käisid päevapuhuselt Olümpias brantšil. Mul mingit nostalgiat ei tekkinud - no kui, siis üksnes suplus-ja saunaklubi vabapääsme saamisel. Kaheksakümnendatel sai seal ikka....aega veedetud:) Kirsiks tordil pakkus vanem pojapoeg vanaisa vanuseks miinus viis aastat! Kusjuues täiesti õiglaselt:)

Friday, November 11, 2022

Test, test...üks-kaks-kolm

     



Rehvivahetuse olen sättinud Veskist õkva üle tee, saab see nelikümmend minutit rahus pudrutada-kohvitada. Rahvast oli vähe - väikelapsega ema ja paar tööriietes noormeest. Sättisin end laste mängunurgast maksimaalselt kaugele ja ka telefoni jätsin taskust välja võtmata, sest mine sa tea...Meelde tulid tööaastad hotellinduses, kui meie toona esindushotelliks peetud maisitõlviku keldris istus üks Jevgeni, kelle ruumi oli keelatud siseneda, aga kel endal oli alati vaba sissepääs ka punasega markeeritud peadirektori kabineti uksest. Selgeks sain selle tegelase vajaduse siis, kui majja tuli toonase India peaministri delegatsioon (peaminister ise küll mitte) ja mulle alluva osakonna ülesanne oli üle pintseldada mikrobetooni (tõlge: mikrofon betoonis) rajamise tagajärjed. 

    Kohvi sain joodud, pudrukese manustatud ning talvekad alla, millega seenevihmasel U-pöördel sattusin kohe külglibisemisse, millest Allgrip kenasti välja tõi. Resümee - kihutada pole vaja ning suvi läbi garaažis konutanud talvekad tuleb enne talvevihmaga tutvustamist soojaks sõita!

Ega teisiti saa - ikka üks lapse pilt ka. Lisaks kaks ilusat ning moodsalt riides noort inimest eelmise sajandi viiekümnendatest.

Tuesday, November 8, 2022

Abiks algajale ajakirjanikule

 


Poeg rapib kodust raamatukogu, harvendab ridu, käib täikammiga üle. Mul lubas mokaotsast valida, mida säilitada. Esimeses järjekorras tõstsin kõrvale  kollase aabitsa, välja antud aastal 1965, hinnaks 30 kopikat. Sellise raha eest saab tutvuda juba sel kaugel ajal kehtinud õigekirjaga.

Thursday, November 3, 2022

Pildid vannitoas

 


    Eakaaslasest tellijaproua palus töömeestel lisaks boilerile riputada vannituppa ka pildid. Miks ka mitte - täitsa huvitav! Ei mäleta, et ligi tuhandest tehtud vannitoast oleks seinale pilte kruvinud:)

Sunday, October 30, 2022

Perekonnapeaks on sageli naine

     


    Lugesin - võiks öelda - erialast kirjandust. Kuna pildimaterjalina lisatud lõik on minu töös eriti tabav, siis siit ka küsimus - mis raamatuga tegu? Esimene õige vastuse esitanu saab Isand Konna loomingu varasalvest sobiva  signeeritud raamatu:)

Friday, October 21, 2022

Maniakk perearsti juures


  

  Kutsuti korralisele ülevaatusele. Teadsin küll, et nii toes kui veermik, rääkimata ajust peaks töökorras olema, aga väike võbelus oli sees. Lisaks vereimemisele oli arst määranud ka mu suure ja hella südame kontrollimiseks EKG. Riietusin ülakehast lahti, läksime pereõega protseduuride ruumi, millest avanes uks perearsti kabinetti. 

    Hõikasin reipalt: "Tervist, doktor!" Laua taga keskendunult kuvarit põrnitsenud arstitädi kargas kärmelt püsti ning sulges sõnagi lausumata ukse. Eks sama oleks teinud vist minagi, nähes prisket, palja torsoga hiliskeskealist (mulle meeldib nii mõelda!) ärevil pilguga meeskodanikku, kes pealegi sai hiljuti Goodreadsi järgmise resümee:

Kuna ma tean, et isand Konn on võimeline märksa enamaks, siis tahaks rusikat viibutada :) Blogiilmas ei ole riukliku ja vindiga huumori osas talle vastast, aga siin oli see kõik august alla lastud. Isegi eelmise raamatu stiilis ja vaimus lugusidki ei pakutud (umbes selliste ootustega ma muide lugema asusingi), nüüd visati vastu vahtimist lihtsalt kolme meesinimese mõõdutundetut kiitmist ja puhast porri, mis kirjanduslikult omavahel äärmiselt nõrgalt seotud. Kuhu on kadunud mängu ilu, ma küsin!?

Mis see siia puutub? Aga vaat niimoodi, et eelmisel tehnoülevaatusel kaks aastat tagasi kinkisin ma lugupeetud perearstile enda äsjavalminud teose:) Reaktsiooni põhjal eeldan, et ta oli seda lugenud.

Ülevaatus oli igas mõttes positiivne - olen täiesti terve mees! 


Pildil jälgib perearst  maniaki väikseimatki liigutust. Laual minu õhuke haiguslugu.

Monday, October 17, 2022

Partei-ülene

     


 Nähes tantsusaates Jüri taltsutatud karuna üle parketi liuglemas, sooviks kogu Eestimaa kindlasti näha ka teiste erakondade juhtivliikmeid. Teen ettepaneku juba enne valimisi korraldada tõeliselt parteiline tantsumaraton, mille võitjale lisatakse valmistel näiteks boonuspunktid. Intrigeerimaks teemat, pakuks välja segapaarid - no näiteks EKRE esindaja tantsitaks mõnda lillekest, kasvõi Reformierakonnast. 

Paarideks moodustamist ootaks kommentaariumis, aga võistlejad annan ette:

Kesk - kuna parim tantsija on juba võetud, esineks teine number Mihhail Kõlvarti näol, naispooleks valisin Kadri Simsoni.

Reform - muidugi istuv peaminister Kaja Kallas ja polüminister Jürgen Ligi.

EKRE - papa Helme ning kaunis Monika Helme.

Sotsid - ei saa kuidagi Riindeta - seega proua Sikkut ning Jevgeni Ossinovski.

Isamaa - tahaks näha Urmas Reinsalu poognaid ning Riina Solmani tualette.

   Isiklik lemmikpaar oleks Jürgen Ligi koos Monika Helmega ning tantsuks jenka:) 

Lisatud videol on kõik paarid ühistantsul - jenka, mis muu!

Thursday, October 13, 2022

#jutujaht Hirmul on suured silmad

                       


           

Kuuekümne kolmas – uued horisondid.



Kui igal hommikul kadus uni viie paiku, väheseid ööunetunde täitsid unenäod surnutest ja zombidest ning töistel koosolekutel sain aru, et olin märkamatult mõneks minutiks tukastanud, millest kolleegid diskreetselt välja ei teinud, otsustasin endaga midagi ette võtta.

Esmalt pöördusin keskealise psühhiaatri poole, kelle majale eelmisel aastal uue katuse kruvisime. Saime hea töövõtja-tellija kontakti, peale tööde lõppu ulatas ta mulle korraliku konjaagini ja tõhusalt kätt surudes teatas, et see on enamasti parem igasugusest sedatiivist. Proovisin doktorit tulutult telefonitsi tabada mitmel-setmel päeval, lõpuks uurisin kliinikust, kus ja millal pääseks vastuvõtule.

Kahe kuu pärast on esimene võimalik aeg,” teatas vastuvõtu-õde. See mind muidugi ei rahuldanud ning jätsin esialgu asja sinnapaika, kuniks nädala pärast sain kõne doktorihärralt endalt. Kuulanud ära mu lühikokkuvõtte viimase aja sündmustest, krabistas ta telefonitorus natuke paberitega, ohkas ja sõnas:

Tulge homme õhtul mulle koju, sobib?”

Muidugi sobis, pealegi elas psühhiaater samuti Nõmmel.

Uksel võttis mind vastu pruunikspäevitunud ning pleekinud juustega tohter isiklikult.

Olin naisega kaks nädalat Aafrikas, tema jäi veel nädalaks, hakkas vist meeldima,” kõkutas arst naerda. Täpsemat sihtkohta ta ei öelnud ja mina ei küsinud. Nohisedes kallas mees paari toeka pokaali põhja sõrme jagu viinamarjaviha.

Ma olen autoga,” hakkasin seletama, aga resoluutse viipega katkestas spetsialist mu jutu:

Juba vana Jänes teadis, et üks doos alkoholi kaob sajakilose kerega mehe kehast ühe tunniga!”

Teadsin seda isegi, olin doktor Harri Jänese vastavat teavet sisaldanud raamatut lugenud ja üks doos tähendas seal pitsi viina (nõuka ajal 50 grammi), klaasi veini või pudelit õlut. Olin sellest juhendist juhindunud juba instituudi ajal õllekas, kui mu esimene auto kõrvaltänavas ootas ja juhindusin nüüdki. No mõnikord sai ka paraku liiale mindud.

Ma esmalt uuriks, kuidas firmal tööde järg ees on. Ning kuna meil ühiseid huvisid ja tegvusi jagub, siis räägime sina, oled nõus?”

Muidugi olin nõus ja töödega saan alati aidata, selge see.

Peeter, nii oli psühhiaatri nimi, kergitas minu poole klaasi ning mõnusalt huuli muigutades asetas selle lauale tagasi.

Veel üks Peeter,” mõtlesin ja hakkasin rääkima.

Arst kuulas vaikides, märkmeid ei teinud.

Üsna tüüpiline lugu,” ütles ta. “Aga iga lahendus on eriline. Mulle teeb sinust enam muret sinu naise käitumine.”

Selge see, olin ise ka Anjuta pärast mures ja kindlasti mõjub lapse kaotus emale raskemalt kui isale. Vähemalt ma arvasin nii. Aga enda arust olin ma Anjutaga üritanud juba kõike ning enamgi veel ja rohkem ei jaksanud. Nii ma Peetrile ütlesingi.

Tohter kergitas ninajuurele vajunud prille, klõpsis telefoni menüüs, leidis midagi ning kirjutas paberitükile ühe numbri.

Tema on mu kunagine õpilane. Nüüd on pisut rajalt eksinud, paneb nõelu ja ravib ka kätega, Hiina meditsiin, noh!”

Vaatasin mulle ulatatud kollast märkmepaberit ja mõtlesin, et kas see ongi siis kõik. Ega ma ise ka täpselt teadnud, mida olin sellest kohtumisest oodanud – mulle oleks ju pidanud selge olema, et kokkusaamine arstiga ei ravi terveks pikaajalisest spliinist, mis ilmselgelt tikkus muutuma kliiniliseks depressiooniks. Ootasin ehk mingit tablette, ravi märgade linadega või elektrišokke? Ilmselt tajudes mu pettumust, teatas Peeter:

Nad teevad seal keskuses imesid, panevad ka raskemad diagnoosid mõne kuuga elama.”

Mõne kuuga? Ma tahtsin nüüd ja kohe end taas hästi tunda.

Aga tead, üks kolleeg avab järgmisel nädalal meie juures uue hüpnorühma – on sul aega tööpäeviti paar tundi grupiteraapias käia?”

Võtsin ka selle pakkumise vastu, mis mul üle jäi.

Nädala pärast parkisin oma kastika Seevaldi polikliiniku parklasse ja kadusin kiirel kõnnil vanade paekivihoonete vahele otsima korpust number kaheksa.

Esimesel pilgul polnudki nagu midagi erilist – kahe kokkulükatud laua ümber istus kaheksa inimest, laua otsa oli end sättinud valges kitlis prillidega vanemas keskeas tegelane. Ebamäärasuse tunnet süvendasid erinevat tooni lehvikutena harali vajunud juuksesalgud ja suured tumedate klaasidega prillid, mida tohter maniakaalse järjekindlusega iga paari minuti tagant kitlisabaga puhastas.

Sissejuhatuseks pidime kõik oma probleemist rääkima. Paar esimest jutustajat liigitasin ma kliinilisteks lollideks, üks minust vanem mees oli mures potentsiga – et oma naisega läheb kohe pauk lahti, aga armukesega peab tund aega saagima, naisel juba mitu orgasmi, aga tema ikka ilma.

Järg hakkas minuni jõudma ja mõtlesin paaniliselt, mida rääkida. Tuli isegi tahtmine plagama panna. Kui siis minu kõrvalistuv kollases kleidis naine lõpetas loo oma mehe truudusetusest, lükkasin tooli lauast eemale, sirutasin käed pikalt lauale ja väljendasin põhiprobleemi:

Mina ei oska armastada.”

See lause tuli ei tea kust, valmis polnud ma midagi mõelnud.

Sigaaaa!” kriiskas kollases kleidis pinginaaber ja ta käsi liikus lauaplaadil rahutult ringi.

Kohe viskab mind millegi raskega,” mõtlesin tuimalt. Aga hirmul on suured silmad – kollase kleidikese raevuhoog piirdus motoorse rahutusega. Sain aru, et asjast rääkida pole sellele kooslusele kohane. Ringitajate rõõmuks jahusin edasi sellest, kuidas naine mind ei armasta ega mina teda, aga armukest ei taha võtta ja öösiti ei maga ja tööl tukun ja….

Potentne mees noogutas teadjalt mitu korda, enne kui avaldas:

Mees, sa pead nimelt armukese võtma, muidu saad munandipõletiku!”

Proovisin külm püsida, aga viha hakkas võimust võtma.

Õnneks sai jututuba läbi ning doktor jagas laiali autosugestsiooni-voldikud. Olin teemaga enam-vähem kursis, ka eriroodus loeti nii teooriat kui harjutasime praktikat. Asja näitlikustamiseks palus arst meid kümme minutit enesesse süüvida ning sulges ka ise silmad, tehes mõned hingamisharjutused ning peale virgumist demonstreeris, mil kombel on mõttejõul võimalik naha tundlikkust muuta, tõmmates näpuga üle käsivarre, millele tekkis märgatavalt tumedam triip. Ma ei jäänud võlgu.

Sikutasin triiksärgi varuka üles, sulgesin silmad, suunasin mõtted parema käe nimetissõrme tippu, tundsin tuttavat surinat, hingasin järsult välja ning puudutasin kergelt küünarõnnalt, kuhu ilmus roosakas täpp.

Ärevil naabrinna vahtis mind, suu ammuli, ka doktor kergitas kulmu.

Väga tubli, väga tubli,” pomises ta.”Ekstrasensoorsed võimed, mis?”

Ma ei vastanud midagi, tirisin särgivaruka alla ning nööpisin kinni.

Sel korral me üldisest mulast kaugemale ei jõudnud, anti kodune ülesanne ning kohtumiseni nädala pärast. Paar rahutumat tegelast jäid statsionaari, sealhulgas kollane kleit. Mina läksin oma koduüksildusse.

Paar õhtut võtsin enesesugestsiooni tõsiselt, läbisin punkt-punktilt eelmängu kuni asjakohase positiivse mõtte sisestamiseni. Juba esimesel korral sain aru, et lõdvestumisharjutusel ma pikka eelmängu ei vaja – mitte vasakust väikesest varbast kuni parema käe pöidlani – sain lihased lõdvaks kehaosas tervikuna, mis hoidis kõvasti kokku aega põhimantratega tegelemiseks.

Mõne nädala pärast jõudsime hüpnoteraapiani. Valges kitlis onu istus oma mugavasse tugitooli, pani mängima mingi ding-dong kasseti ning kõik me pidime tema pomina peale langema hüpnosse. Piilusin ripsmete vilust kuidas paar nõrgukest juba minutiga pea norgu lasid, mõni lasi veel kuuldavale erinevaid häälitsusi ja siis vajus ka tohtril endal pea lauale ning kuuldavale tuli paar mõnusat norsatust. Ma ei osanud endaga enam midagi teha, mida enne poleks teadnud ja nii otsustasin lihtsalt seansi lõppemist oodata. Kuidagi oli mulle taas pinginaabriks sattunud mind esimesel kohtumisel koduloomaks nimetanud naine, piidlesin lõdvestunult istuvat naist ja sain võbelevate ripsmete järgi aru, et ega temagi maga.

Too kollase kleidiga naine ei osutunudki eriti ohtlikuks, paar korda sõidutasin teda peale seansi lõppemist Mustamäele. Ande – nii oli naise nimi – palus end jätta Sõpruses trollipeatusse ja eks nii parem oligi. Kuigi esmane mulje oli Andest pisut veider, osutus too ainukeseks meie rühmakese patsiendiks, kellega sai inimese kombel suhelda. Meie teraapiagrupi esimese kohtumise ajal oli ta just truudusetu mehe majapidamisest välja löönud ja seetõttu kuri kogu meessoo peale. Ühendavaks elemendiks oli lisaks veel see, et Andegi abielu oli lastetu ja kui ta kuulis minu kurjast saatusest – no ikka ju räägid sõidu ajal igasuguseid asju – siis tema esialgne viha minu kui tundetu mehe vastu lahtus.

Kaks kuud läks lennates ja tõesti-tõesti, tundsin vaimu olevat värskema ja ka füüsis kogus end hoolimata sellest, et peale koerajalutamise ma muude aktiviteetidega ei tegelenud.

Mõned paranenud üritasid mingit lõpuürituse asja organiseerida, aga kuna paar tükki neist olid minu diagnoosi põhjal kliinilised lollid ja mida sellistega ikka rääkida, siis jätsin viisakalt hüvasti, orgasmigeeniusest mehega veel kättpidi ja liikusin kiirelt piki vanade pärnadega palistatud teed auto poole. Olin juba parklasse jõudnud ja manipuleerisin puldiga, kui kuulsin selja tagant kõps-kõps väledaid samme. Oligi Ande, no täitsa rõõmustasin.

Vahetasime paar laiska lauset ja veeresime trollide-busside sabas Mustamäe poole.

Täna tuled minu juurde!” teatas Ande ja naise silmad hiilgasid vägagi tuttavalt. Tunnistan, et nii mõnigi kord olin vaadanud tema kleidihõlmast vilknevat kõhnukest põlve. Kuidas mulle jämedad naisepõlved ei meeldinud!

Ande elas viikordse tüüpmaja esimesel korrusel, rõdu oli trellitatud.

Kas trellid on nende vastu, kes korterist põgeneda tahavad?” uurisin ülemeelikult. Naine sai aru küll, muigas ja kolistas lukkudega.

Istu sinna,” trügis ta mind kitsukesest esikust elutoa poole, kadudes ise magamistuppa. Ma kohe ei istunud, nihkusin raamaturiiuli juurde ja lasin pilgu üle raamatuselgade. Lugemus tundus Andel hea olevat ja see mind rõõmustas.

Nüüd võid tulla,” kostus magamistoast. Ruum oli hämar, peegliga meigilaual põlesid küünlad ning ei puudunud ka veinipudel kahe klaasiga. Agne ise lamas laias metallotstega voodis, tekk tiritud lõuani.

Kuidagi narr oli kohe püksid jalast kiskuda, astusin lauakese juurde ja kruvisin samas vedeleva korgitseri abil korgi pealt. Vein polnud midagi erilist, värske ja toorevõitu maitsega, aga abiks seegi. Sokutasin ühe klaasi Agne-poolsele öökapile ja libistasin käe tseremoonitsemata teki alla. Naise rinnad olid jahedad ja kikkis.

Sellega võib ära harjuda,” arvasin peale esimest raundi lauakese juures värisevakäsi klaase täites.

Kui tunni pärast välisuksel kahe lobiseva vanamuti vahelt läbi pugedes kõhtu sisse tõmbasin, seirasid nende hukkamõistvad pilgud mind kuni autoni.

Kollase kleidiga Ande oli ka aknal ja lehvitas, kuidas muidu!


Illustreerival pildil vestleme Andega tema truudusetust abikaasast.

Tuesday, October 11, 2022

Legendid Legendis

   


    Juba legend -  Lendav Konn ja tulevane legend -  Kossupoiss käisid  väikelinna burksikohas noormehe sünnipäeva-einel. Nagu pildilt näha, võttis poiss ka kipsis pöidla kaasa. Huvitav on märkida, et eelmisel aastal oli kipsis ka loomulikult pöial, ainult teisel käel. 

   Keila kooliõpetajate lemmiklaps läheb paari nädala pärast Saksamaale vahetusse, vahetusperes pidi noormehe tulekut ootama kolm õde! Igatahes!

Friday, October 7, 2022

Õud ja äng

    


Vaatan igapäevaselt Zolkini kõnetunde sõjavangidega, samuti kanal 1420 intekaid tänavavenelastega.

Zolkin Zolkiniks, kisub juba üheülbaliseks, aga venelastega juba igav ei hakka 

KÕIK on sõja poolt! Kõik!

Kõvema närviga inimesed vaatavad lõpuni.

Sunday, October 2, 2022

Kontraseptiividest eile ja täna

  



  Ämma sünnipäeval (tiksutas ette 89 täisaastat) otsustas eakas daam avaldada mõned oma lastelegi teadmata asjaolud enda raskest neiupõlvest. Nimelt polevat tema kuni kahekümne ühe aastaseks saamiseni veel noormehega suudelnud, sest pelgas rasestumist. Vaat selline pime aeg oli! Tänapäeval võiks muidugi vasteks võtta Tinderi rakenduse - lükkad vasakule, saad lapse, lükkad paremale - kohe kaksikud!:)

Ning hoidku Jumal käest kinni kõndimisest, rääkimata väravaromantikast...

Pildil rasestab noormees kaunist blondiini. Ka tuul üritab sekkuda.

Wednesday, September 28, 2022

Konflikt

    


 Jõudsin korrusmaja ette just siis, kui lühemat kasvu tõmmu kodanik tiirutas nagu satelliit ümber Gena väikekaubiku, kangutas linke ja piilus aknast sisse. Kui töötame korrusmajas, siis alati küsime korteriomanikult ka parkimiskaardi, sest vähemalt Mustamäel on pea kõikide majade ees parkimine üksnes lubadega. Muidugi oli ka Gena autol parkimisluba kenasti armatuurlauale pandud. Helistasin torumehele, et tule ruttu alla, mingi tüüp tunneb su auto vastu huvi ja kalpsasin ka kähku autost välja. Parkimishuviline oli oma uudishimu rahuldanud, parkis Gena tööauto kinni ning suundus trepikoja poole, mille uksel nad Genaga kohtusidki. Hõikasin uksele lähenedes pahurale mehele, et see on meie auto, mille vastu huvi tundsite. Kodanik pööras ringi, mõõtis mind pika pilguga ning teatas aktsendiga eesti keeles, et tema maksab. Ma ei saanud kohe aru, mille eest ja kellele. Pahur tüüp lisas (ikka purssivas eesti keeles), et tema elab siin ja see on tema koht. Muidugi vastasin siis ka eesti keeles, et meie siin ei ela, küll aga elab meie tellija, kes andis parkimiskaardi ja näitas õige koha kätte. Nüüd pidas vajalikuks sekkuda ka Gena, kes loomulikult sai aru, et kodanik pole eestikeelne ning üritas teemat selgitada vene keeles. Millele konflikti algataja vastas Gena poole pöördudes oma argumentide kordamisega, aga ikka eesti keeles. Seepeale ärritus mu hiljutine infarktihaige silmnähtavalt ja ohtlikult ning üritas kohaliku elanikuga suhelda riigikeeles, mida ta - ausalt öeldes - üsna halvasti valdab. Koos proteeside vahelt pritsiva tatiga lendasid elaniku poole ka üksikud eestikeelsed sõnad nagu "mina", "torumees", "luba" ja midagi veel. Konfliktsest situatsioonist hoolimata ajas see mind luksudes naerma - kaks võõrkeelset inimest üritavad omavahel riigikeeles suhelda. Integratsioon!! Keelekümblus!!! Rohkem konflikte, härrased!:D

   Selmet püstijalakoomikat seirama jääda, ronisin teisele korrusele, ärritasin korteriomaniku üles (õnneks oli kodus) ning too sörkis olukorda lahendama. 

   Muidugi oli Gena eksikombel valele kohale parkinud:) 

Pildil väsinud keelekümblejad peale kollokviumit, Gena tagumine.

Saturday, September 24, 2022

Mis sügis?

  


  Tähistasin maal elamise päeva Kablis, ajasin grillile tule alla ja lamba peale. Mmmõnus, ma ütlen!



Lipp oli kah rannakülale ebasobivalt longus. Miskipärast tuli seepeale vonB postitus meelde, linkima ei hakka:)

Thursday, September 22, 2022

Linnaekskursioon

 


      Pildil ainulaadne, maailmas analooge mitteomav IFÖ Rimfree vetsupott, mille ümbermaailmareis algas ilmselt vabrikust, purjetas see  rekkafurgoonis üle mere, veeti kinnises kongis kauplustesse laiali ja sätiti rahvale vaatamiseks välja. Tuli minu usin tütar, valis pildiloleva santehnilise seadme ja vedas kenasti oma pisikeses Getzis tellija juurde Lasnamäele. Tellija vaatas krimpsus näoga siledat keraamikat ja arvas, et see pole ikka see. No mis seal ikka - hopp! uuesti Getzi ja linnast läbi suurele-laiale maanteele. Paar kuud möödus potil garaažis konutades, siis võttis mu hea tütar ta taas ekskursioonile - sedapuhku näitas Mustamäed. Kui eile õhtul postkasti avasin, aimasin tellija nime nähes halba - nii oligi, ei mingit rimfreed! Sedapuhku korraldasin ekskursiooni ise ja ka autosse tõstsin poti oma hellade kätega. Seevastu maha prantsatasin ma maailmaga tutvunud sanitaartehnilise ime Nõmmele, pojakese tagahoovi. Igaks juhuks tõmbasin koti ka pähe, et ta omapäi ei põgeneks - tee Lasnamäele-Mustamäele ju selge. Ning kuna me teame, et tähtis pole mitte sihtpunkt, vaid ikka teekond kui selline, siis reisib pott koos tütrega homme Keila poole tagasi. Järgmist ekskursiooni ootama.

   Maailm on ikka imeline!:)

Sunday, September 18, 2022

Eit ja eit tegid puuriida valmis


 Vihmasel laupäeval kallutati kuurinurka maha neli ruumi märga halgu. Mõtlesime jätta parema ilma ootele, tõmbasime koormakatte peale, aga kui pärastlõunal vihmad taandusid, tormasid eided õue. Taat liipas  mõne aja pärast järele ja sai kah paari tunniga selja kangeks. Täna mõõtsin naljaviluks üle - isegi tsipa enam ruume tuli.


Aasal tegutsesid täna, kaunil sügipäeval samuti eided. Siis hakkas taadil häbi sooja seina najal istumisest ja tatsas ka appi. Puupojad said võrgu ümber. Nüüdsest närigu kitsed muru.

Eilse õhtusöögi jäägid panime vöörusesse. Hommikul oli paja kaas paigast ja allesjäänud kolme vorsti asemel kaks. Paar tundi hiljem oli järel üks vorstijupp. Kabli fauna on igast tsirkusest osavam!:)

Monday, September 5, 2022

Vahu-uputus

   


 Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat rumalat sõna. Ma võiks praegu mitu A4 lehte neid täis kirjutada, isegi A3 võiks! Kusjuures see juhtub mul teist korda, tõsi - esimesel korral oli õnneks südasuvi kümmekond aastat tagasi ja riknesid ainult püksid ja suvine pluus, sel korral ka mu lemmikjakk, mida ma ei näita, sest nutt tuleb peale:(

Friday, September 2, 2022

Teadmiste päev




    Eile sain näiteks teada, et mu 13-aastasel pojapojal on pähkliallergia. Supervanaisa, mis siin rääkidagi... No ehk olin kunagi kuulnud, aga oli meelest maha läinud ja nii ma saabusingi esimese koolipäeva puhul lapselapsi meelitama "Kalevipoja" šokolaadidega. Üks oli tervete sarapuupähklitega, teine pähklipuruga ja kolmas õnneks päevalille-ja kõrvitsaseemnetega. Selle mu allergikust pojapoeg valiski. Siis sõitsime poisi targal juhendamisel mänguväljakule, kus pidid mängima noorem pojapoeg ja lisaks veel pojatütar. Leidsime üksnes poisi, kes kähku šokolaadi endale põue toppis ning jalgrattal kodu poole kihutama asus. Kohalikud poisid võtsid minu ümber ringi ja nõudsid endale ka šokolaadi. Tegin, et minema sain, krdi kommionu siuke! Tüdruklapse veeretas maja ette hoopis teine vanaisa, üleriigiliselt tuntud miljuneer, kes oli lapsukesel lasteaias järgi käinud. Väike blondiin krapsas mu viimase kingi-šokolaadi ning jooksis lokkide lehvides tubaje. Langud ajasid oma ratsusid patsutades veel törts mehejuttu - lang oli nimelt uut Range Roverit valides sättinud end tagaistmele proovima, kas kaasreisijate jalad ikka mahuvad, ukse kinni tõmmanud ja jäänud lõksu, sest lastelukk! Kuna müügimees oli tegelenud ühe teise miljuneeriga, siis istus vaikselt, ilma rabelemata ja pääses Roveri küüsist alles veerand tunni pärast, müügimehele märkuandvalt aknale koputades. Seepeale läks tubli langust vanaisa õkva Volvot ostma. Minu märkuse peale, et see ju Hiina auto, köhatas ta soliidselt, patsutas kõhtu ja arvas, et läheb vaatab, kuhu see tütretütar nii siva jooksis. Ma sõitsin oma koolilaste juurde.

   Istusime puupüsti täis Legendi terrassil, mis sest, et algul öeldi, et väljas ei teenindata. Saatsin oma hurmurist poja, see tõi burksid lauda:) Poeg küsis luba Saksamaale vahetusse minna, ma meenutasin tema vanema õe reisi kanepi-ja tuulikute maale ning muidugi lubasin poisi reisi kah kinni plekkida. Isegi mõne saksakeelse sõna õpetasin, mida ma siin kordama ei hakka, Die Hard filmiterroristidelt õppisin:D  

   Pildil langude autod, minu oma vasakul

Thursday, August 25, 2022

Minu naudingud

 


Paar päeva tagasi võtsin poest pikendajat, et mõnulen kerge koksiga õhtusoojal rõdul. Aga ai pekki - kõik põlev ollus oli kurku kallatud, isegi kompressiviina polnud! Pettunult jõin mullivett ja mõtlesin, et küll ma veel ükskord...No täna ongi see "ükskord":-)

Loomulikult propageerin ma eakohast ning vastutustundlikku alkoholipruukimist!

Saturday, August 20, 2022

Augustikuumus

     


Külalised saabusid öö hakul. No täpsemalt pigem loojangu ajaks, aga grill-liha nägi ikka hämaruses suhu ajada küll. Samuti tõstsime suuremaid ning väiksemaid klaase. Tuleb tunnistada, et öö oli rahutu, aga pigem mitte kuumuse tõttu - tubane temperatuur jäi 23...24 piiresse.

     Taasiseseisvumispäeva hommik algas traditsiooniliselt lipu heiskamisega ning seejärel kehakinnitusega. Miskipärast pöörasid külalised seejärel taas kerge alkoholi tarvitamise mügarlikule rajale, misjärel otsustati minna randa metallmunadega mängima. Mina jäin alalhoidlikult pikutades lipuvalvesse, fanfaar käeulatuses. 

    Tehke Delfis Forte test taasiseseisvumise aja kohta - ma sain 10/12!:)

Saturday, August 13, 2022

Krundivalvur

 


  Sain viimaks Anni kaks aastat tagasi saetud kujule vundamendi alla ja nüüdsest valvab igavesest ajast igavesti lendava konna kuju Kabli maamaja:)

Friday, August 12, 2022

30

  


 Kõige pikamal pojal oli eile juubel - asjaosalised olid kutsutud Vanaka nõlvale. Kes kaugemalt või muidu teadmatud - Vanakas on mägi Mustamäe nõlval, millest suuskadel alla laskmata polnud sa mees ega midagi. Talviti oli põhiküsimus, et Vanakal käisid? Lisaküsimuseks - kas lasid tipust või poole pealt? Tippu viis isegi suusatõstuk, aga see oli enamasti rikkis, minul sellega mäkke tõusta ei õnnestunudki. Ülevalt nõlvalt oli enne julgustükki hea jälgida uperpallitajaid ning "Schumacheri" tegijaid. Kiivreid polnud kellelgi ja all olid tavalised lauad. Selline retrovaade siis:)

   Aga poeg oli varunud moodsaid võileibu ja et üks mu lastest on puhta vege, siis pooled olidki loomse valguta. Piknikutekid olid kallaku peal, ma ei julgenud igaks juhuks istuda, et kui veerema lähen, tea, kas püsti enam saabki ja lõpetan Vanaka all võpsikus. 

  Vaade oli hea kuni Naissaareni välja, telefoniäpp näitas kõrguseks merepinnast 46 meetrit.

  Poiss (see kolmekümnene) tundus õnnelik ja isa südant täitis rahu:)

Sunday, August 7, 2022

Ritsiku juures

 


Laud oli kaetud

Inimesed laetud

Sõin ja jõin seal minagi

Tänud Ritsikule sujuva korralduse ja kokkuhõigatud seltskonna eest!:)

Pildil viktoriini küsimustele ebaadekvaatselt vastanud külaline, kes on end põõsasse häbenema heitnud. Käbi käis tal lohutuseks kandu lakkumas.

Thursday, August 4, 2022

Saatus

 



Patau sündroom.



Mul nagu oli naine ja nagu ei olnud ka. Kui Anjuta veel haiglapalatis lamas, sain teda kenasti vaatamas käia, aga sünnituse lähenedes määras arst ta millegipärast mehevaegusse – sünnitajate ootepalat või mis iganes see oli, pidi olema steriilne, mehe lõhna sinna ei lubatud. Läbi suletud akna ikka käemärkidega suhtlesime, aknalingid olid ettenägelikult eest ära kruvitud, avada ei saanud.

Meditsiiniliste näidustuste tõttu pidime valmis olema ka keisrilõikeks, aga esialgu loodeti ja oodati loomulikku sünnitust. Õigel päeval, tarvilisel kellaajal parkisin auto sünnitusmaja ette, hingasin sügavalt sisse ning avasin välisukse. Südame põksudes riietusin mingise kitlisse, pähe suruti mütsike ja jalga muidugi sinised sussid. Anjuta pikutas sünnituseelses palatis ja oigas kumedalt. Jalutasin rahutult edasi-tagasi, kuniks abikaasa käratas:

Ei siiberda mu silme ees, niigi virvendab!”

Sõnagi lausumata hiilisin uksest välja ja tegin seal viis sammu sissepoole, viis sammu väljapoole ning ilma plaksuta tagasi. Kõrv kikkis kuulasin palatist kostvaid hääli, peale ühetoonilise ümina ja paari minuti tagant kostvate oiete polnud midagi kuulda. Arst oli minuga põgusalt vesteldes öelnud, et vajalik süst on tehtud, nüüd peab lihtsalt ootama sünnitustegevuse algust. Äkki kuulsin mingit rabelemist, ähkimist-puhkimist ja kohe ka tuttavalt ärevat häält:

No kus sa oled siis, kui sind vaja on?”

Tormasin kitli hõlmade lehvides palatisse, Anjuta oli poolel teel vetsuni, näost valge, silmad sähvimas. Neid silmi tundsin ma hästi.

Ma arvasin, et laps tuli, aga vist tuli midagi muud püksi,” hingeldas naine. Talutasin ta vetsu, sikutasin püksid koos vedela ja paksuga alla ning kasisin nagu oskasin. Kogu selle aja hoidis Anjuta mul kramplikult käsivarrest kinni, hingeldas ja aeg-ajalt oiatas.

Kas kutsun kedagi?” uurisin murelikult.

Nüüd on vist küll aeg,” noogutas abikaasa murelikult. “Aita mind tagasi voodisse, jälle pressib.”

Tormasin koridori, õepostis oli õnneks tütarlaps täiesti kohal, rabistasin talle, et naine kohe sünnitab. Neiuke naeratas mulle, tõusis kergejalgselt ning lohutas:

Sellises vanuses ei ole algus lihtne, aga kui juba lahti on, siis tuleb kiirelt ja kergelt.”

Kiirelt ja kergelt, jajahh!” mõtlesin murelikult ning jalutasin koridori poole tagasi, kui pöörduksed lahti lahmasid ning juba tuttav arst (kelle ma millegipärast Günekoloogiks olin ristinud) ning mingi medvenna vurhvi noormees mind ennetades palatisse tormasid.

Anjuta pikutas voodi kõrval põrandal, silmad poollahti ja ägises vaikselt. Ma ei saanudki aru, kas ta oli teadvusel või mitte.

Minust jäi ta igatahes voodisse,” mõtlesin paanikas ja püüdsin üle medvenna õla midagi näha.

Minge välja, te ei saa kuidagi aidata, lükkas medvend mind kergelt õlast. “Raami ja kohe!”

Seisin ukse taga nagu tola.

Erakorraline!”

Kutsuge doktor Hinno!”

Esimene saal on kinni, valmistage teine ette!”

Kuigi sahkerdamine ja hõiked tundusid mulle kaootilised, sain siiski aru, et tegu oli meedikute jaoks standardolukorraga, milleks neil oskused ja kogemus täiesti olemas.

Minuti pärast veeres Anjuta minust mööda, näol mask ja kõrval kiirkõnnil arst ning medvend. Kui pöörduksed kinni kõmatasid, jalutas mu juurde õepostis istunud kena blondiin:

Tahad äkki tassikese kohvi?” küsis ta “sinale” üle minnes. “Muretseda pole midagi, poole tunni pärast tehakse erakorraline keiser ja ongi teil lapsuke käes! Mitmes see teil on juba?”

Esimene,” pobisesin millegipärast häbenedes.

Esimene?” imestas õde mind suurte silmadega vaadates. Ju ma olen siis tõesti nii vana, mõtlesin.

Ma toon parem jahedat vett, meil on siin veeautomaat,” lohutas mind medtöötaja ja kadus nurga taha.

Olin kolmanda topsiga poole peale jõudnud, kui koridoriuksele ilmus üks uus valgekittel:

Anjuta?” küsis too minult.

Anjuta,” vastasin ja kutsuva viipe peale lonkisin medtöötaja sabas koridori, mille seinal olid erinevad sildid, mis viitasid operatsiooniblokile. Jalad värisesid nagu tapale veetaval lambal. Paari minuti pärast kästi mul mingi antiseptilise möginaga käsi pesta, kohe küünarnukini, siis tõmmati kerge mask ette ja juhatati suure akna juurde. Akna taga, teises ruumis, pikutas minu naine opilaual, suust tolknemaks mingid torud, küünarveenis kanüül, kuhu tilk tilga järel midagi tilkus.

Niiöelda sünnitus käis kiiresti. Juba tuttava moega arst astus ligi, õde ulatas instrumente, natuke sahmerdamist ja minu arust mõne sekundiga oli laps käes. Seda märkasin, et keegi lõikas nabanööri läbi, siis hakkas mul pea ringi käima ning seda märganud personal suunas mu hellalt tõugates ukse kõrvale toolile.

Kohe saate last näha, teil on poeg” ütles maskiga tegelane mind kuidagi kurvalt kiigates. “On nüüd parem?”

Hingasin paar korda sisse-välja ning nägemissügavus taastus, adrenaliin tulvas verre, tundsin nägu punetamas, veresooned laienesid, süda pumpas ühtlaselt ja tugevalt ning oligi isa valmis lapsega kohtumiseks.

Kohe kõrvalruumis askeldas mitu medtegelast. Titt oli mingi lina sees, liigutas, aga ei teinud häält. Vastsündinu pandi kaalule, nägu oli krimpsus ja tavapärase lillakas-punase asemel kahvatu. Keegi tegi imiku rinnal kahe näpuga õrnalt ringikujulisi liigutusi, teine toppis mingi lohvi talle kurku ja imes. Seepeale hakkas vastsündinu nõrgalt köhima, üritas kätega vehkida, need püüti kohe kinni ja topiti lina alla ning siis kuulsin ma ka oma lapse häält. Tõsi, see polnud nõudlik imikunutt, pigem vigin, aga häält ta tegi. Tundus, et personal hingas kergendatult, aga last sisse mässides ütles arst:

Lapsel on sünnišokk, kollasus ja mõni mure veel, aga peaasi, et elus.”

Apgar kaks,” kuulsin teise tegelase pominat ja samas märgiti kaal, pikkus ja salapärane apgar mingisse formulari.

Tahate teda korraks sülle võtta, ema ju ei saa, ta on praegu ärkamistoas,” küsis last süles hoidev õde.

Sirutasin vaikides käed ja vaatasin katkendlikult nohisevat titte.

Küll sa terveks saad, minu poeg,” mõtlesin ja tundsin silmi ning ninaalust märjaks minevat. Küll siin on ikka soe, arvasin.

Vastu ööd kihutati mind haiglast minema, polnud seal tol ajal veel perepalateid ega midagi. Tiksusin tasakesi kodu poole, keerasin Sõpruse Statoili, võtsin sealt mingi vorstisaia ning paar õllepurki. Peas kumises arsti hääl:

...mõni mure veel...”

Anjutast ei mõelnud ma midagi, helistama ka ei hakanud – las toibub.

Jõudsin koju, tegin koerale pai, vahetasin kiiruga riided ning kappasin Ronniga kiire sörgitiiru. Süüa teha ei viitsinud, näsisin hotdogi ning konsumeerisin paar õlut lisaks. Maja kõmises tühjalt ja äkki sain aru, et tühi oli ka mu hing ja seda juba mitu aastat. Millegipärast oli sel hetkel eriti vastumeelne tuua mõne päeva pärast (nagu ma lootsin), siia majja minu naine ja vastsündinu. Mure ja rahutus närisid hinge, vähkresin pea varahommikuni voodis, kord suikudes, siis ehmunult ärkvele virgudes. Midagi oli valesti.

Ja oligi. Järgmisel hommikul helistati haiglast ja paluti ennelõunal läbi astuda.

Kutsuti mind osakonnajuhataja kabinetti, paluti istet võtta, pakuti kohvigi. Minuti pärast tuli eilsest tuttav lastearst ning veel keegi. See veel keegi oli mingi jurist, selline kolmekümnene neiuke.

Meil on väga kahju,” alustas osakonnajuhataja, korvpallurikasvu kena keskealine proua. “Kahjuks on teie laps tõsiste embrüonaalsete arenguhäiretega, mida kahjuks me raseda jälgmisel ei osanud aimata.”

Tundsin külma higi voolamas, hetkega oli turi märg. Väliselt püüdsin rahu säilitada. Hetke vaikinud, jätkas tohter:

Paraku pean ka tunnistama, et lootevee analüüsid on mingil hetkel läinud vahetusse – teie lapse analüüsi vastus oli negatiivne, teine patsient sai patoloogia hoiatuse, aga kui neil sündis terve laps, ei osanud me oma viga kahtlustada.”

Lisaks külmale higile voolasid mu peas külmad mõtted.

Tapaks selle muti ära. Hüppaks talle kallale ja kägistaks. Või viskaks aknast välja. Ei, see ei sobi, kõigest kolmas korrus. “

Kas mu naine teab?” küsisin täiesti rahuliku ja kandva häälega.

Kaks arsti ja üks jurist raputasid üksmeelselt päid.

Tal tekkis verejooks, pidasime paremaks organismi emotsioonidega mitte koormata, hoiame teda kerge narkoosi all.”

Ohjad haaras juristineiu:

Teie lapsel on Patau sündroom. See on kromosoomihäire, mida ei saa kuidagi ära hoida, prognoosida ega ravida. Lapsel on hundikurk, kuus sõrme ja varvast. Varbad naksame ära, need pole välja arenenud, hundikurguga on tõsisem lugu, tuleb toita sondiga.”

Osakonnajuhataja tõusis oma laua tagant, manööverdas end minu kõrvale diivanile istuma, tundsin ta pealetükkivalt magusat parfüümi.

Selle diagnoosiga ei ela lapsed tavaliselt üle paari kuu. Pakume teile lapse haiglasse jätmist, muidugi kui olete naisega asja arutanud. Mõistame ka täiesti teie soovi meid kohtusse kaevata, selleks olemegi kaasanud juristi vajalike formularide täitmiseks.”

Lükkasin kena proua käe kõrvale ja tõusin püsti.

Midagi ei ole vaja,” teatasin seosetult. “Millises palatis mu naine on?”

Ma saadan teid,” hüppas nagu nirk püsti raviarst ja lohutavalt kätt mu turjal hoides suunas mind uksest välja.

Anjuta oli kohendatud poollamaskile, silmad olid kinni, haiglasärgi kaelaaugust tolknes rangluuveeni torgatud kanüül. Aeglaselt pööras naine oma pead sisenejate poole, avas silmad ning küsis keelega huuli niisutades: “Last nägid?”

Tema silmad vaatasid mind sama nõrgalt nagu kõlas ta hääl.

Astusin voodi kõrvale, kohendasin tekki-patja ning toetasin end ettevaatlikult istuma. Anjuta polnud ju rumal, isegi läbi narkoosihämu ja möödunud valu ning vaeva sai naine aru, et midagi on halvasti.

Kallis, mul pole häid uudiseid. Ka häid lahendusi pole,” ütlesin katkeva häälega, püüdes mitte vaadata neisse kurnatud silmadesse, suunates pilgu kuhugi kulmude vahele.

Seni ukse juurest meid jälginud arst astus tasahilju välja ning pani ukse kinni. Olime palatis kahekesi, aga ometi nii üksi.

Sõitsin linnas sihitult ringi, diisel tuksus tasakesi, aga minu süda kappas rahutult. Olin oodanud Anjuta uinumist, kui naine suikus, pakkus arst mulle võimalust samas ööbida, aga ma keeldusin – ei suutnud. Lihtsalt ei suutnud naisele toeks olla! Kuna koju ka minna ei tahtnud, roolisin auto oma kodukõrtsi ette. Parkimiskohta oli raske leida, tundus, et täna on tantsuõhtu, tümakat oli parklassegi kuulda.

Viskasin kiirelt kaks viina hinge alla, siis sain alles aru, et olin päev otsa söömata hakkama saanud. Silme ees virvendas, kõht korises ja pea oli tühi. Ettekandja-neiut ootamata astusin leti äärde ning tellisin kaks karbonaadi.

Kaks?” küsis üle tuttava moega teenindaja ja kõõritas kahtlustavalt mu laua poole, millel seisid vaid tühjad viinapitsid.

Jah, kaks!” noogutasin. “Ning kaks viina veel ja suur õlu lisaks.”

Kodu polnud kaugel, võisin ameeriklase kõrtsi parklasse hommikut ootama jätta küll.

Esimese prae panin nahka nagu koer – kiirelt ja kadudeta, kahtlustavalt ümberringi piiludes. Tasapisi oli pubi rahvast täis valgunud, bänd sättis pille ja kiskus tantsuõhtuks.

On teil siin vaba?” kõlas äkki hele hääl. Tõstsin pilgu poolekslõigutud lihatükilt ja märkasin kahte tütarlast, isegi neiu oleks nende kohta palju öeldud. Vaatasin saalis ringi – tõesti, ainult minu lauas olidki veel vabad toolid, kõrts oli rahvast täis. Üritades hoiduda matsutamast pooleldi mälutud karbonaadi kallal, noogutasin lihtsalt peaga. Tibinad sättisid end istuma, kohendasid soenguid ning minust suuremat välja tegemata kukkusid sädistama. Viskasin pilgu üle saali, baari suunas ja lõpuks piki vetsukoridori – ühtegi kavaleripaari ei olnud näha.

Ehh, velled,” mõtles pea. Suu polnud sellise sugude jaotusega nõus ning küsis hoopis:

Mida joote, tüdrukud?”

Tüdrukud vaatasid itsitades otsa teineteisele, siis üle laua neist umbes kaks korda vanemale pikemat sorti onkli-kollile ja mõne minuti pärast oli laud täis suuremal hulgal nii söögi-kui joogikraami.

Ärkasin öösel külmatunde peale. Pea muidugi lõhkus ja suu kuivas. Kui üritasin voodist tõusta, et kööki veeklaasi järele minna, komistasin millegi otsa. See miski tegi ägisevat häält ja üritas eest ära liikuda. Siis sain aru, et ma polegi oma koduses voodis ja tasapisi hakkas koos peas mürtsuva suure trummiga undama ka tuuba või koguni fagott.

Kuradi persevest, millesse sa end nüüd mässinud oled?” kirusin ennast. Koperdasin leige kraaniveega täidetud plasttopsi värisevas käes hoides hotellitoa aknale ja nähes välisministeeriumi taga tuttavaid vanalinna torne, hakkas trummiga turgutatud mälu tasapisi taastuma.

Süldibändi tümakas ikka veel südamelihases, liikusid kui diapositiivid silme eest läbi üksikud mälupildid:

Mina tantsuplatsil kasatšokki vihtumas.

Kes oksendas?” küsib taksojuht.

Tuigerdan hotelli fuajees, otsin lifti. Uksekaart ei tööta, sest üritan seda tagurpidi lukku toppida.

Esimest korda elus ei lähe mul kõvaks, tüdruk peab töötama nii suu kui kätega, mis teda ilmselgelt sedavõrd väsitab, et kui mina härga täis valgun, jääb tema magama.

Riideid põrandalt kokku korjates leian kasutatud, kuid tühja kondoomi, mis mind mingil põhjusel rõõmustab.

Ust kinni tõmmates ma isegi ei vaata voodis nohiseva tundmatu tütarlapse poole. Küll ta hakkama saab ka selle pettumusega.

Võtan hotelli ees kliendi välja lasknud takso veel avali uksest kinni ja ronin tagaistmele: “Sünnitusmajja!”

Seisame parklas, juht teeb väljas suitsu. Ma ei taha minna.

Vargsi taevast triibutav aovalgus ei tõota midagi head.


Pilt mu.ee lehelt

Wednesday, July 27, 2022

Lembeluulet eelmisest sajandist


 

Praktika


Kesk öiseid kellalööke

Üks käsi taskus seisan Karli platsil

Siis meenub jah see juhtus aasta tagasi

Kõht hirmust lahti oli 

Kogu meie satsil

Sest puudusid ju piletid

Justnimelt tagasi

Siis meie grupijuhil

Kes  minu pruudi isa

Veel mantlitaskus mõnisada krooni oli

Ja ena imet kus meil ikka vedas

Siis ekipaaži lisati 

Üks litzwagon veel lisaks

Perroonil Bresti jaamas

Suur umbne slaavi sügis

Joon kohvrivirnal viina otse pudelist

Ja mõtlen viinapisar huultel

Nukruspisar kurgus

Sind tookord armastasin

Ja ka praegu

Vist

1981


Aastakäik ´79


Sel sügisel jäin ilma Levi Straussi pükstest

Sel talvel murdsin koduaias jalaluu

Sel kevadel me aimasime üksnes

Mis suvel öelda mil kinni hoida suu

1979

...

Ma käega löön ja tellin suure klaasi

Ma käega löön ja tellin veel ja veel

Su lauale jäid tühjad lillevaasid

Ja külmakapi sahtli ämma kuri keel

1982


Jah ka sellel päeval oli kuri karjas

Kui peale kinnist tooni sinu ema vastas

Need telefoonid kuid mis ma ikka sarjan

On kõige lihtsam sillad üles tõsta

Ja siis ei pääse enam sinu juurde

Sest elasid sa tüdruk paganama kõrgel

Mu mõtted nukrad jäid su tuppa suurde

Kui leiad uue ehk siis neid vargsi võrdled

1981


Tean et kodus pingeline õhtu ootab ees

Laps saand koolis kahe naisel on migreen

Tugitoolis istun väri-TV ees

Foorumis on saade räägib Arnold Green

Lülitaks end õige korraks kõigest välja

Ukse kinni lööks ja läheks kottu ää

Võõrastele neidudele tänava teeks nalja

Näitaks keelt ja räägiks seda

Millest hakkab HÄÄ

1987


Pilt vanamehest Bresti perroonil - tema mulle viina pakkuski, ma ju ise poleks ometi trimpama hakanud!

Monday, July 18, 2022

Minu Duce

     



  Kui mõnedel on läikiva ja rahulolev Volli, siis meil oli vanaksjäänud Duce. Truult teeninud torumees Genat üheksa aastat nii isamaal kui üle lahe seigeldes, hakkas kunagi puudikute veoks mõeldud algselt invaliftiga komplekteeritud Ducato vanaks jääma. Tehnika veel pidas, aga kere tikkus ripnema. 

    Nagu mul endalgi:D 

    Eelmisel aastal sai peale Gena aukude disainimise tihutööd ehitusvahu ning erinevate teipidega veel tehnoülevaatusel läbi, aga selleks aastaks ripnes kunagi plekk olnud rooste juba korralikult ja peale infarkti esimesi objekte teenindanud Gena nõudis järjest valjuhäälsemalt uut liikurit. Uut ma talle muidugi osta ei raatsinud, ostsin vana, aga kerelt tugeva Opeli, mis peale kõpitsemist ja tehnoülevaatuse läbimist on Genale igati võrdväärne partner. Duce panin täna hommikul müüki, loomulikult elu ilmestavate piltidega. Kümme sekundit (ma ei liialda) peale kuulutuse üleslaadimist helistas kerge vene aktsendiga noormees ning kibeles autot vaatama, mida ma talle ka võimaldasin. Veel veerand tundi hiljem helistab ähmis Gena, et kas ta võtab raha ja annab võtmed või kuidas? Keelasin mõlemad tegevused ja kuna ostja-noormees soovis paberlepingut, kihutasin habeme lehvides kohale. Viie minutiga vormistasime ostu, sain sulli ning noormees jäi treilat ootama (mitte, et Ducato liikunud poleks). Uurisin natuke elu ja selgus, et ostavad päevas 5...10 sarnast romu ning müüvad neid edasi, enamasti riigist välja. Millisesse riiki, võib vaid aimata:)

   Igatahes täna on liigud!

   Pilti üles laadides avastasin, et kaubiku küljelt on ähmaselt näha ka kogu meie firma ülejäänud autopark:)

Saturday, July 16, 2022

Kahetsusväärselt perekondlik

 



Võtsin üle mitme kuu "Sada..." teise osa käsile, tahaks jõuludeks kaante vahele saada. Seda juppi olen mingil esitlusel piiratud seltskonnale ette lugenud, aga ilmutanud justkui poleks. Head lugemist!:)


Kahetsusväärselt perekondlik.





Reis Rootsi kummitas meie ettevõtet veel kaua. Mart lahutas, Anne lahutas ja meie Anjutaga panime leivad ühte kappi. Tõsi, Marti-Annet ei abiellunud.

Ettepaneku kokku kolida tegi Anjuta, kui me peale kosutavat pärastlõuna-seksi tema Kopli liinidel asuva kolekorteri diivanil pikutasime. Olin just ehmatava tõsiasjana saanud teada, et naisel on peatselt keskkooli lõpetav kasutütar, seni polnud ma ta perekonnaseisu vastu erilist huvi tundnud. Teadsin küll, et kolleeg on paar aastat minust vanem lahutatud naine, aga neiueas lapse kohta polnud sõnagi kuulnud meie firma suurimad klatšimooridki.

Kasutütar Alla oli Anjutale jäänud päranduseks sõjaväelasest eksabikaasalt, kes vabadustuulte tormis Eestist minema lendas. Sõna otsese mõttes. Mees teenis Ämaris majori auastmes hävituslendurina, oli kolinud koos tütrega Eestisse rotatsiooni korras kaugel Hiina piiri ääres asuvalt lennuväljalt ja ilmselt lootes end Pribaltikas põhjalikult sisse seada, tütre eestikeelsesse kooli pannud. Lendur oli lesk, sügavalt militaarne nii mõtteviisilt kui väljendusoskuselt. Kuidas selline tegelane hella ja tormaka Anjuta südame võitis, jäi mulle arusaamatuks. Igatahes Eesti Vabariigis võõrvägede lennuväele kohta polnud ja koos mehe kaotusega jäi Anjuta ilma ka Õismäel, Astangul asuvast lendurite maja korterist. Suur oli olnud lendurist isa üllatus, kui tema armas tütar, emalt päritud pruntishuultega, pisut pilusilme punapõsk, keeldus Eestist ära kolimast. Eesti kooli õpilasena oli tüdruk kergelt teinud üheksakümnendate algul üsna lihtsa kodakondsuseksami, loobunud isa poolt vene kodakondsusest ning nüüd soovis neiuke jätkata oma elu Eesti Vabariigis. Kuna Alla oli just saanud kaheksateist, polnud isal suurt sõnaõigust ja kapitaliste kirudes istus major oma hävitaja kabiini, ruleeris rajale ning läinud nad oligi – nii lendur kui punatäheline alumiiniumlind.

Vahelepõikena – sealsamas Ämaris pakkus aasta peale punaväe lahkumist tuttav kinnisvaramees müüa viiekordseid paneelelamuid hinnaga viissada krooni maja, hoones nelikümmend viis korterit. Vaatame nüüd – no missa ütled, üksteist krooni korter!

Käisime isegi kohapeal maju vaatamas – paraku ei osanud me kumbki ette näha samas lokatsioonis tulevast NATO lennuväebaasi ning ostmata need lõhutud ja rüüstatud odavmajad meie poolt jäidki.

Pärast reisi kolisin paari päeva pärast oma vältimatult vajaminevad kodinad Koplisse, koer ja maja jäid Nõmmele omapäi. Käisin peale tööd Ronniga suhtlemas, tegime paarikilomeetrise sörgiringi, andsin söögi-joogi ette ja padavai kallima poole. Kord reede õhtul juhtus aga nii, et tööpäev jäi lühikeseks ning suguühe venis pikemaks - ärkasin Kopli korteris peale nappi uinakut ehmunud norsatusega ning sain aru, et akna taga valitseb pimedus - olin küll hoolitsenud armsa naise eest, aga jätnud truu koera hooletusse. Ajasin end kärmelt püsti, püksid jalga ja minek! Esikus jõudis mulle järele Anjutake, lina ümber niuete.

"Kuhu sa lähed?" nurises naine kurjakuulutaval tooonil.

"Koju," vastasin. "Koera söötma ja jalutama!"

"Sa armastad seda krantsi rohkem kui mind?" uuris Anjuta. Mul vajus üllatusest suu lahti. Sellist Anjutat ma ei tundnud. Hakkasin naerma:

"Ole nüüd, mis jutt see selline on?"

Üritasin naist õlgadest haarata, aga too sattus hüsteerikasse - embuse eest taganedes üritas ta mulle lahtise käega virutada. Astusin kiire sammu edasi, löögikaare sisse, naise käsivars laksas mulle vastu kukalt ning mu pea nõksatas ette just sobivalt, et lõug sai pihta Anjuta kulmule. Veri lippas, naine karjus ja mina jooksin vannitoa vahet, esiku põrandal kössitavale naisele märgi käterätte ümber pea mässida. Paraku oli kulm rullis ja silm sinine, tööle ei saanud naisuke mitu päeva. Koera rahuldasime ka pärast ära, kahekesi. Ronni tajus muidugi Anjutas konkurenti ja eriti õnnelik polnud, aga eks ta pidi leppima uue karjaliikmega - peremees ju otsustas.

Mõni nädal hiljem, olin just saanud kolmekümne viieseks, viisime avaldused sisse. Kaks kuud ooteaega möödus kui üksainuke viiv, muheldes astusin nooriku kõrval perbüroo punasel vaibal, muheledes kandsin ta süles vanasse „Volgasse”, muheledes sisenesime käsikäes minu Nõmme maja hoovi, kuhu sõbrad-sugulased olid korraldanud hädapärased lauad-toolid.

Pulmast kujunes ikka täiega vene värk – pruut jõi valge kontsakingatäie viina, peigmees kaotas sõrmuse rohu sisse ja kasutütar Alla tantsis laua peal, et kahvatud kintsud välkusid. Anjuta magas tunnikese ja pidu läks edasi, sõrmuse leidsime kahe päeva pärast peale rohu hoolikat kammimst üles ja Ronni jättis juba nädala pärast minu kolmanda abikaasa peale haukumise.

Kolisime minu majakesse, Kopli halemaja üürikorter jäi Allale. Tüdruk lõpetas edukalt keskkooli ning kandideeris ja saigi tänu heale keeleoskusele tööle ühe Prantsuse ettevõtte Eesti filiaali. Koolis oli lisaks inglise keelele teise võõrkeelena veel prantsuse keel ning Allast oli juba noorena saanud valmis polüglott. Ei mingit tasa-tasa heljumist, üheksakümnendatel rakendati kohe vankri ette ja anti veel piitsa ka!

Kuna kuuritaolises majakeses sellise särava abikaasaga elada polnud staatusele sobiv, tellisin tuntud arhitektilt projekti. Too joonistas mõne nädalaga valmis kahekorruselise ja veel tornikesega maja, mis sobis nagu valatult Nõmme mändide alla.

Üheksakümne neljanda aasta kevad oli kuum nii töö kui eraelulises mõttes. Kaalusin kaua, kas ehitada kiiresti ja kallilt või lihtsalt ja odavalt ning valisin esimese variandi. Kolisime oma vähese vara tagasi Kopli liinidele, ühes toas meie Anjutaga, teises Alla – ega suurt astumisruumi mööbli vahele ei jäänud. Nõmme kuurilaadse majakese lükkas buldooser pikali, paari päevaga kaevati kraavid, valati lintvundament ning nädalaga said püsti kergblokist seinad. Nüüd tõin krundile tagasi ka Ronni, kes seni oli minu ema juures redutanud. Koer nuuskis segipööratud krunti ja vaatas mulle küsivalt otsa – peremees, kas sa ikka tead, mida teed?

Ega täpselt veel ei teadnud. Samas polnud armuuim lahtunud – kui ikka naine teatab, et ta vajab meheihu vähemalt kord päevas, siis hoolimata pikkadest tööpäevadest ja väsitavatest komandeeringutest, ei saanud ma öösel tundide kaupa sõba silmale – narri naist üks kord, narrib naine sind üheksa korda vastu.

Remontisime toona meie esinduslaevaks olnud lainerit „Georg Ots” - uued kauplused ja sanitaarruumid. Kui kauplustega olime kenasti graafikus, siis tualettruumidega jäime sammukese maha ning kui tööde lepingulise lõpu päeval läks laev graafikujärgsele esimesele reisile, paigaldasid minu mehed vetsudes veel potte. Helsingisse sõitsime õnneks reisijateta, hoogtööna said umbes pooled vetsud valmis, aga tagasisõidul tungisid laeva Soome naiste hordid, kes olid teel Tallinna mingile massijooksule ja nende kisa ja tänitusi pikkades vetsujärjekordades meenutan õudusega tänaseni.

Terve suve tegime väiksemaid töid ka teistel reisilaevadel - „Tallink”, „Transestonia”, „Vana Tallinn”, „St. Patrick”. Need olid üsna vanad laevad, mis vahevariandina, enne suurte laevade tulekut, üle lahe triikisid. Töömehed tegid tööd ka ülesõidu ajal – nädal tööd laevas ja paar päeva maal. Tasapisi said tuttavaks pagunite ja paeltega mehed – meiega õiendasid põhiliselt laevaintendandid, aga ka kaptenitega olin teretuttav.

Majaehitus edenes tänu edukale tööle laevanduses kiiresti – esimesele korrusele kolisime septembris. Valmis olid kaks tuba, köök ja duširuum.

Teisele korrusele viis esialgu redel ning köögimööbli asemel olid mõned vanad kapid ning Soomest toodud elektripliit ja külmik.

Ärkasin tol masendaval sügisööl varakult – järjekordne laev seisis Laevaremonditehase kuivdokis ja just sel hommikul pidi toimuma töömeeste vahetus – kurnatud mehed maha, värske jõud peale. Nagu ikka, panin hommikukohvi kõrvale undama vana teleka, kruttisin Soome tekstikanali peale. Nähtu jahmatas mulle kohvi kurku. Sakutasin kärmelt unise Anjuta ärkvele:

Estonia” läks põhja, Piht pääses!”

Siiamaani on meeles see arusaamatus ja äng – no kuidas ometi. Tundsin töiselt mitmeid hukkunud laevapere liikmeid, kõik olid tublid inimesed. Nägin MTV hommikuuudistes ära ka kurikuulsa video ja olen siiani samal arvamusel paljude meremeestega, et ekraanil vilksatanud mees oli hiljem kadunuks tunnistatud kapten. Kuude kaupa ringlesid merendusringkondades kõlakad juhtunu eri versioonidest ja mina ei tundnud kedagi, kes oleks esialgset (millest hiljem kujunes ainuke ja õige) versiooni uskunud.

Tulin hilisõhtul laevaremonditehasest, kuidagimoodi tööd ikkagi jätkusid, aga kõik jutud, mis räägiti, tiirlesid juhtunu ümber. Anjutat polnud, küll aga istus köögis logiseva ajutise laua taga Alla ja laual olevasse pudelisse oli jooki jäänud alla poole.

Ma tean, ma tean,” ütles neiu ja kiirustas kapist teist klaasi otsima.

Midagi sa ei tea,” mõtlesin mornilt, kuid klaasitäiest, teisest ega kolmandastki ära ei öelnud. Jõime vaikides, üksikuid sõnu vahetades.

Kus mu abikaasa oli, ei osanud ma arvata, aga eriti selle pärast ka ei muretsenud. Mobiilid olid tol ajal vaid vähestel, mina hankisin enda esimese, klaveri-suuruse „Alcateli” küll juba kaks aastat tagasi ja nüüdne „Nokia Cityman” oli juba enam-vähem telefonitoru mõõtu kiloraskune jurakas.

Süüa tahad?” uuris tüdruk vindiselt. Raputasin pead ja rabasin tagantkätt külmikust uue pudeli. Alla tiris tooli mulle lähemale ja sidus käed mu kaela ümber sõlme. Nüüd me enam kahte klaasi ei kasutanud, jõime kordamööda ühest. Peas sumises, käed-jalad olid pehmed ja mehelikkust defineeriv ihuliige isetahtsi kõva. Ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas me naise kasutütrega (aga kes ta siis mulle oli? Kasu-kasutütar?) voodisse vajusime. Nii palju oli kainemal neiul ikka oidu peas, et tema, mitte meie abieluvoodisse. Peale kiiret meeleheiteseksi olin omadega nii läbi ja kapitaalselt sassis, et jäin sealsamas, püksid rebadel tukkuma. Alla ajas mu üles, kupatas duši alla, pesi puhtakski ja mulle tekki peale kohendades teatas silmade läikides:

Mul on nii häbi. Sinu ees, mitte tema - minu isa endise naise ees!”

Anjuta vaarus koju vastu hommikut, mitte lihtsalt täis, aga koomaeelses seisundis. Hommikul ärkasime teineteise kaisus, tekk ja padjad põrandal laiali ning kumbki meist ei saanud aru, kas eilne hommik, päev, õhtu ja öö olid paha unenägu või mitte.

Igatahes läks elu edasi ja kui „Estonia” vahetusmeeskond Saksamaalt asenduslaeva tooma läks, paluti ka minul mõned remondimehed kaasa saata – enne liinileminekut tuli üht-teist kõpitseda. Töömehed rääkisid, et enamus vabavahis olnud meestest esimesel ööl ei maganud – istuti laeva kõrgematele tekkidele viivatel treppidel, nii mõnelgi päästevest juba seljas või käeulatuses.

Lõpetasime Kopli korteri üürilepingu, Allast oli palju abi meie ajutise päriselamise õdusamaks muutmisel. Samas märkasin, et Anjuta tikub kasutütrega turtsakalt käituma – eks neil mõlemil temperamenti jagus!

Meeletud septembriööd ei julgenud ma meenutada ja need mõned kuud, mis Alla meil elas, proovisin temaga kahekesi mitte jääda. Detsembris, jõulude eel, teatas kasutütar, et sai lisakonkursiga Peterburi Ülikooli prantsuse keelt õppima ja seda veel tööandja stipendiaadina.

Alla käis kodulinna külastades alati ka meie juurest läbi, istus tunnikese ja ajas järjest kangemaks muutuvas eesti keeles juttu, rääkis maailmalinna muljeid. Teisel kursusel läks neiu kursavennale mehele ja kui prantslased avasid ka Peterburis ettevõtte filiaali, oli Alla muidugi esimene valik juhatajaks.

Side Allaga oli meil katkenud juba peale tema abiellumist – Anjuta ei andestanud kasutütrele vaikselt, ilma pulmadeta paariminekut. Peigmeest meil ka elusuuruses näha ei õnnestunud, pildil tundus olevat sihuke kohmetu punapea.

Nii nagu tuhandetel eestimaalastel, nii prõksatas ka meie elus üheksakümne neljanda aasta septembris miski, mis jäi meid saatma kogu edasiseks eluks.


Pildil paigaldavad sideettevõtte töölised vastvalminud eramule Soome TV välisantenni.