Muhket nääriööd!

  

 Lisatud pildil armsa Veski Kõrts saksteruum, kus ma eelmisel aastal veetsin pea 250 värskendavat hommikut pudru-kohvi-kartulipirukaga.
    Head uut aastat mulle, sulle ja talle. No olgu  -  neile ka!

Imeline Island

  

  Filmi "Süütuse mägi" võib vaadata kaheselt:
1.Jube kliima, hullud ja lapsikud (töö)mehed, krantsist prahisorteerija-neiu, seksihullud vanurid, tobe gigantpaks pedofiilsete kalduvustega poolearuline Fusi.
2.Suure südamega, aga natuke lihtsameelne emasõltlane, ajaloohuvi  ja -harrastustega töölisklass, vitaalsed vanapapid-mammid, suhtlusaltid ja heatahtlikud võõrtöölised, kauni ja lillelise hingega "oma õiget" ootav ja ootama jääv töölisneiu.

    Natuke lihtne film, aga enamasti peitubki lihtsuses võlu. Soovitan!

   Pildil tüüpiline Islandi mees. Filmiga pole sel pildil midagi pistmist.

Tööeesrindlase kell

 

   Kannan juba mitu aastat poja vanaisa kella. Kellal on graveering - seltsimees tööeesrindlasele IX viisaastaku plaanide eduka täitmise eest. Täna avaldas koolitüdruk soovi saada netikaubamajast odavamat sorti kell, mis minu arvamuse kohaselt kestaks kellana vaid ehk paar kuud. Pärast võib muidugi niisama, aksessuaarina kanda. Näitasin oma kella ja kommenteerisin, et üle neljakümne aasta tiksunud, mille peale tütarlaps arvas, et patareid on ikka kindlasti vahetatud selle aja peale:D
   Aga nii krdi armas on hommikuti vedru üles keerata - nagu iseendalegi annaks vunki!

   Pildil kaks tööeesrindlast lendamas "Aeroflotiga" sanatooriumisse Musta mere kaldal. Vedruga kell on napilt pildil.

Spioonid mahedas kastmes

  
 Spielbergi film "Spioonide sild" oli muljetavaldav. Pea kaks ja pool tundi möödus lennates, saal sõi filmil peost! Ühe ebatäpsuse pean korrigeerima - mingil põhjusel olid filmitegijad degradeerinud luurelennuki piloodi Gary Powersi leitnandiks ja vastavaid lõkmeid filmis ta ka kandis. Mäletasin kuskilt loetut, et Powers oli kapten ja koju jõudnult guugeldades saigi kinnitust, et  juba 4 aastat enne saatuslikku lendu Sverdlovski kohal oli Powers saanud kapteni auastme.
    Mingi jama on mul viimastes filmides naistega - meeldivad  mahedad keskealised blondiinid, rohesilmad:D Just selline Hanksi tegelaskuju koduhoidja oligi.
    Kui mitte väga tõsiselt suhtuda Berliinis valitsevasse Siberisse, mille tagajärjel eranditult kõik meestegelased nohusse jäid, siis ei saa sel korral eriti vinguda ka ameeriklaste kujutatud idabloki eluolu üle - ka nõukogude sõjaväelaste mundrid olid täiesti talutavad vaadata.
    Eriliselt muhe tegelane oli nõukogude vapper luuraja Abel, tõsi - kahtlen, kas tol ajal ideoloogiliste vastastega ikka nii muhe oldi.
    Minge vaatama, isegi ajalookauge abikaasa nautis täiega ja kuulas ka peale filmi ajaloohuvilise Konna selgitusi.

   Pildil olemegi koduväravasse jõudnud, abikaasa kohmerdab veel autos, mina seisan auto kõrval.

Seeniortšikid

  

 Selline tore pealkiri oli "Ekspressis" artiklil, mis kajastas nii-viiekümneste Hollika näitlejannade elu. No need ju puhta lapsukesed selle kõrval, mida mina täna kogesin. Jõlkusin alates Nõmme ülesõidust suunaga Vabaka poole piki Õie tänavat ühe vanema "Almera" sabas ja kirusin. Eessõitja liikus kiirusega 20...30 ja meie taha oli kogunenud terve tropp rahutuid, kes signaalitas, kes vilgutas tulesid. Mööda ei saanud, "Almera" sõitis keset teed.  Ka enne Vabaka foori ei õnnestunud mööda pressida, mõlemad keerasime paremale, Pärnu poole. Kui siis roheline süttis, oi seda pidu! "Almera" pööras tasa ja targu, sain kohe mööda ja paarisaja meetri pärast pöörasin "Comarketi" ette. Kohmerdasin autos kotti otsida ja kui autost välja ronisin, jõudis ka koperdaja kohale. Kohmerdasin veel aeglasemalt, et näha kesse tropp on. "Almera" parkis invakohale, invamärke autol ma küll ei märganud ja paari minuti pärast upitas end autost välja kahe kepi abil liikuv ca 90-aastane hallipäine ja krimpsus-kortsus tädi, kes kepitas ümber auto ja tõmbas kõrvalistmelt välja veel vanema ja hädisema vanamehe. Nii nad läksidki kolme kepiga kopsides poe poole. Suu kiskus naerule, heatahtlikule naerule. Siis tuligi meelde eile loetu - seeniortšikk missugune! Respekt!

Pildil muidugi vanaeit oma mehega.

Talvel ju veri ringi ei käi

....ütles Katariina Unt etenduses "Klaasist loomaaed" - seda muidugi läbi enda tegelaskuju Amanda Wingfieldi suu. Kui panna nädala sees nähtud kaks VAT Teatri etendust - "Gunn, Gunn...." ja "Loomaaed..." hinnanguteljele, siis esimene neist on ühes otsas ja teine kaugel-kauge teises otsas.
     Noored mängisid jube hästi, eriti noormees Karl, aga ka neiu Ester ja noormees Risto. Katariina millegipärast erilist muljet ei jätnud, minu arust mängis pisut üle. Aga küllap see oligi nii mõeldud, ta ju ise lavastas ka. Algul ehmatas etenduse minimalism  -  lavakujundus koosnes kahest kardinast ja kolmest traadist ning rekvisiite polnud üldse. Esimesed 15 minutit arvasin, et tegu on läbimänguga, aga vähemalt ajastukohased riided olid näitlejatel seljas. Huvitav oli see, et kuskil poole etenduse pealt (aga etendus oli kahetunnine, vaheajata) tajusin, et hoolimata tänapäevase virtuaalmaailma ja toonase kriisiaegse Ühendriikide valgusaastatelikust erinevusest, on ikkagi peresuhetesse samased kriisid sisse kirjutatud - kõik on kui klaasist loomaaed.

Pildil klaasist loomaaed, esiplaanil   ninasarvik. Pildi näppasin "Eesti Ekspressist", kust nemad selle näppasid, tõesti ei tea!

Näitemäng vanemaealistele

     Traditsiooniline teatriskäik poegadega viis seekord VAT Teatri väiksesse saalikesse - "Gunn, Gunn, vana..."
Täpselt selline see etendus oligi, et tahaks panna kolm punkti - kramplik, toores, klišeelik, isegi igavavõitu. Ei päästnud etendust ei Sukk, ei Oja. Kivastiku tekst osutas mu arust tema isiklikele läbielamistele (sellele oli ka kavalehes viidatud) ja meenutas vinguvat Sauterit.Viiekümnest nooremad kodanikud ei saa poolest tekstist midagi aru ja seepärast ehk nihelesidki. Noorem poeg kasutas etenduse iseloomustamiseks väljendit "väljakannatamatu".
     Kolme punkti kõrvale on panna kaks hüüumärki - meie ees istuvad mamslid kummutasid otse etenduse ajal korduvalt kommikarpi peidetud pudelit ja nende kõrval istuvad kaks nii seitsmekümnendates eite-taati embasid teineteist kogu etenduse aja. See viimane oligi tänase külastuse helgeim hetk.

    Pildil noor Gunn oma Milluga.

Antsoni esitlus

 

  Ega kultuuri pole kunagi palju! "Apollo" raamatuesitlusel olime kursavennaga algul kõige nooremad, pärast tuli noorrahvast juurde. Kunagised kuulsad spordihärjad ajasid valjuhäälselt juttu, kunagised kaunitarid lehvitasid lakka ja muigutasid musisid, publikum istus ja ootas, mida sel korral jagatakse. Peale kirjastaja ja kirjanikuhärra lühikest sõnavõttu hakkasidki kelner-poisid sebima. Ampsuleivad ja kihisev jook olid, igatahes!
    Raamatusse sain autorilt kribala ka ja esmase sirvimise muljed on positiivsed - go, Gunnar, go!

   Pildil loeb maailmakodanik Le Figaro´st spordiuudiseid, spordihärg vaatab lihtsalt pilta.

Bond, armunud Bond

  

   Veetsin pojaga tummise paartunni kinosaalis uut Bondi-filmi naudeldes. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kassad olid millegipärast suletud ja pileteid sai snäkk-baarist:D Samamoodi oli suletud popkornilett teisel korrusel ja poiss kihutas alla tarvikuid hankima. Saal oli kolmveerand-tühi, aga asjata - nii head bondikat ei mäletagi.  Ehk oli asi tüdrukus - ääretult kauni kehakujuga ja siredate säärte ning pehmete kintsudega oli too Dr. Swann! Pekske nüüd mind, üle keskea valget ja karvast heteromeest, pekske kohe valusasti, head naisõiguslased ja kurifeministid!
     Bond oli vaenlastega endiselt kuri, aga doktorisse armus paugupealt - ilmselt oli asi ikkagi kintsudes - aga ehk hoopis selles, et prantslannad ongi sellised....apetiitsed.  Pärast veel jalutasid käsikäes päikeseloojangusse!
      Tehniliselt suurepärane oli helikopteri-stseen. Bond oli muidugi kuulikindel - peale ränka peksasaamist polnud tal nähtavatel kohtadel ihul mitte ühtegi sinikat ja hingeldamata kandis ta paar minutit peale kismat tüdruku voodisse ja oli ka seal kahtlemata ääretult tubli!
     M ja Q olid muhedad, eriti muidugi tehnikageenius Q. Must Moneypenny mulle ei meeldinud - ju ma olen Connery aegses juhiabis kinni.
     Kurjamid ei jätnud mingit muljet, Bond sai neist ju mängeldes jagu!
     Kui esimesed Craigi filmid mulle ei meeldinud, siis tänase elamuse tulemusel hakkan kalduma sinnapoole, et minu senisele lemmikule, Conneryle, on tekkinud vääriline mantlipärija.

    Pildil apetiitne prantslanna Lea Seydoux. Bond ootab ukse taga.

La Tabla

Tallinn Restaurant Week rõõmustas sel aastal rekordarvu osalevate restoranidega - tervelt 57! Valisin Telliskivi asumist La Tabla nimelise koha Ladina-Ameerika köögiga. Kohakese köök asus kõigi einestajate vaateulatuses, kolm poissi ja üks onu askeldasid, pead märjad. Saal oli rahvast täis, kümmekond huvilist saadeti meie seal olles ukselt tagasi ja paluti tulla järgmisel korral. Menüü:
Trio
Värskelt tehtud guacamole, tomati salsa, oapüree koos omatehtud tortilla laastudega

Üsna külmaks jättev eelroog. Tortillad olid tuimad ja tomati salsa liiga vesine.

Ceviche
Valge marliini ceviche bataadipüreega

Suurepärane makrelli-laadne marinaadis kala! Hiljem lugesin, et toda Atlandi kala võrreldakse maitselt vasikalihaga. Mulle kui gurmee-ignorandile jättis küll pigem heeringa mulje. Bataadipüree oleks võinud ehk mitte nii magus olla.

Churrasco con chimichurri
Musta Anguse flank steak koos chimichurri, ahjukartulite, tsitruse-fenkoli-peedi-koriandri salatiga

No siin klappis absoluutselt kõik! Uskumatult hõrk liha (medium) , maitsesin eriti pisikeste ja õhukeste viilakatena.

Pasión de chocolate
Hõrk šokolaadikook maasika-kookoshelbe salsa ja rabarberimoosiga

Kõrvallaua prouale maitses rohkem kui mulle, aga midagi ette heita ka pole. Kohvi ei jaksanud võtta.

Lisaks manustasin pitsikese külmutatud klaasiga  Smirnoffi, kaaslane leppis pokaali  tummise veini ja kodumaise heleda õllega.

     Teenindus oli ehk isegi pisut pealetükkivaltki personaalne, sisseviskaja-laudapaigutaja vestles vabalt lisaks köögi-joogi küsimustele  ka muudel päevakajalistel teemadel.
     Järgmisel aastal oleks huvitav visiteerida mõnda valgete laualinadega restorani.

   Pildil liha, must angus. Aga ma oma taimetoitlasest tütrelt nüüd saan!

Kultpahod

     Rahvusraamatukogu korraldas tänuväärse kultuurinädala, mille raames käisin Mai Levini harival jalutuskäigul Wiiralti graafikaga tutvumas. Kunstiteadlane sattus nii hoogu, et kolmveerantunniseks planeeritud üritus kestis ligi kaks tundi. Lisaks suure kunstniku teostele oli huvitav jälgida ka üritusel osalejaid - kaks meest oli peale minu veel ja ühe meheks-olekus pole ma täiesti kindel.
    Ise ka imestan, kui kultuurseks olen ma viimasel ajal hakanud. Nüüd on vahelduseks tulemas restoranide nädal, saab kultuuri asemel kõhtu orjata:P

   Pildil uurib grupp eelmise sajandi gunstiteadlasi tundmatu kunstniku poolt modelli nahale jäädvustatud päevasündmust ülevaadet.

Apaatsed vanamehed

     

 Ma pole kunagi Artises nii palju inimesi filmi ootel tunglemas näinud. Õnneks tulime varakult ja saime veerandtunnikese rahulikult kohvikus istuda. "Noorus" - mitmekihiline film. Pikk film. Ei ole igav film. Huvitaval kombel oli vanainimeste rähklemist tulnud vaatama enamuses noorrahvas. Tõsi küll - naersid minu jaoks täiesti vale koha peal ja krabistasid toidukottidega. Aga vaatasid, poole seansi pealt ei lahkunud keegi!
Michael Caine on alati üks mu lemmikuid olnud, olgu siis tegu kriminulli, armastusdraama või elumehe rolliga ja selle filmi peale võtan taas mütsi maha - priima ja braavo! Kuigi mul on tema filmivanuseni veel mitu aastakümmet, tuleb tunnistada, et sarnasusi mõttemaailmas on!:P
     Kes ohtralt palja vanainimeseihu vaatlemist ei talu - ärge mingil juhul kinno minge! Aga teised - kohe kindlasti, minu poolt viis tärni.

    Pildil minu unistuste apaatne vanamehepõli.

Mõned on lambad

On ka musti ja sabassörkijaid!

Lendamise õppetunnid

  

1,5 km teed, ca 400 m kõrguste vahe. Aga inimesed sõidavad:D
Lennata või ehk siis eesliga laskuda oleks muidugi lihtsam olnud!

Lendav Konn

   

 Kui Konn lennukist maha astus, oli õhusooja juba 28 kraadi. Merevee soolasuse tegin kindlaks kohe järgmisel päeval. Kas te teadsite, et ühel Vahemere saarel on riigi poolt määratud eeslitele teatud vanuse saavutamisel pension?:)

Pildil olen prouaga mägimatkal. Pensionini on veel pikk-pikk tee....

Marslane

 

  Nädalavahetusel kutsus poeg kinno. Oli hiljuti lugenud samanimelist raamatut ja väga meeldis. Üritasin eelnevalt uurida, et kas case lõppeb ikka pääsemisega, aga poeg oli nagu Zoja Kosmodemjanskaja - ei ühtki piuksu. Ühmas ainult, et küll kinos näed. No nägin küll ja tegelikult olid ka süžeepöörded aimatavad, aga sellest hoolimata võimas film, kui muidugi  hollivuudlikult  kohustuslik maguslääge lõpp välja arvata. Matt Damonil on muidugi olnud paremaid osatäitmisi ja ma ei mõtle siin Jason Bourne rolli. Koomiliselt täispuhutud nukud olid hiinlased, kes tegelikult süžeeliini järgi mängisid marslase päästmisel üsna olulist rolli. Aga nagu öeldud - visuaalne pool oli võimas, soovitan kindlasti!

  Tegelikult on Mars muidugi ahvide planeet. Pildil marslane, kes on kurja saatuse tahtel sunnitud Maal elama.

Naine ja hiir

Mu tädipoeg, va vigurvänt, käib intuitiivteaduste koolis. Mitu korda nädalas ja juba teist aastat. Ilmselt tahab eriti intuitiivseks saada. Eelmisel nädalal olla mingi šamaan pidanud loengut hääle kasutamisest ja kasulikkusest, et kuidas ägedamad karjujad purustavad pokaale üksnes helilaine abil. Seepeale tõusis mu tädipoeg püsti ja rääkis loo, kuidas tema eelmine elukaaslane helilainetega hiirekese tappis. Nimelt valamualuse kapi ust avades avastas noorik prügiämbris nakitseva hiirepoisi ja laskis seetõttu kuuldavale sellise helivalangu, et vaene hiireke kooles sealsamas. Šamaanil pold selle jutule midagi old vastu kosta:)

Pildil presenteerib oma ala spetsialist alternatiivseid hiiretapu vahendeid.

Dresseeritud kärbsed

Eelroog - Liivimaa lihaveise pullimunad chorizo, koriandri-kurgisalsa ja
trühvlimajoneesiga ja krabiliha, mango, beebispinati ja tšillimajoneesiga.

Pearoog - FISH & CHIPS tar-tar kastmega ja praetud pardifilee juurselleri ja koorese seenekastmega.

Dessert - küpsetatud toorjuustukook vaarikakastmega ja brownie vaniljejäätisega.

Kohvi jõime vahukoorega.

Lisaks oli personaalselt meie laua tarbeks puurist lahti lastud dresseeritud kärbsed, kes kordamööda pikeerides lisasid gurmeele vürtsi.

Teenindus samas oli impersonaalne.

Tänu maitseelamusele tugev 4

umamiresto.ee

Pildil esitlevad kaks dresseeritud kärbest klientidele menüüd.

Elu parimad hetked

 

    Ei ole paremat tunnet kui heita naise kõrvale voodisse või tõusta hambaarsti toolist. Hambaarsti toolile istumist ei saa muidugi naise kõrvalt lahkumisega võrrelda:P

    Pilt pikkade jalgadega tüdrukust, kel loodetavasti pole mingit seost hambaarstidega.

Mehed ja kanad ja baleriin

  Tegin filmivaliku Artise ja Forumcinema vahel praktiliselt kinnisilmi. Esiteks meeldib mulle Artise rahulik olek ja teiseks eelistan Ameerika märulile (Kopp-Kopp)  taanlaste musta huumorit. Tõsi, munades-kanades huumorit eriti polnud - kui muidugi regulaarset suguelu erinevate lindude-loomadega  huumoriks mitte  lugeda - kuid must oli film küll. Tegelased olid räpased, elupaigad kasimata, suupruugist ma parem ei räägigi. Ikkagi oli hea film, minge vaatama. Baleriin oli ka. Kohe alguses juba. Valisin  filmi eel kooke ja kuulsin kõrval mingi priginat: "Palun, härra, palun..." Selja taga tudises minust poole lühem ja kolm korda kergem vanamutt,  võdisev käsi minu poole sirutatud. Arvasin esimese hooga, et mutike tahab minu välist jõukust nähes kerjata:D Tegelikult soovis ta peale kinoelamust küüti saada ja tuleb tunnistada, et nii vana naisinimest saatsin ma peale kino koju esmakordselt ! Tegu kunagise Estonia baleriiniga, puistas minevikunimesid nagu varrukast. Kaugele polnud vaja sõita, elas kesklinnas, uhkes uues majas. Aitasin raske kutsehaiguse käes vaevleva vanaproua uksestki sisse. Kodu poole sõites imestasin iseenda ja elu kui sellise üle.
    
Nii huvitav, on ju!

Pildil baleriinid kinosabas.

Kolm koolilast

 

  Suur tütar asus vanas eas magistrit punnitama. Statsis! Esimesel koolipäeval oli audikas lapsi täis old:D
Nii mul ongi jälle kolm koolilast - ei saa ma vanaks, ei saa!:P

Pildil olengi esimesel koolipäeval pere keskel, puuduvad mõned lapsed ja esimene ning viimane abikaasa.

Barking

Ei mingit haukumist, reklaamin hoopis soodsat parkimisteenust Tallinnas. Täna olin ise katsejänes - toimis sujuvalt, kiirelt, täpselt ja Balti Jaama ees asuv parkla oli praktiliselt tühi.
www.barking.ee
No loodetavasti saan nüüd paar tundi tasuta parkimist:D

Pildil haukuv kass, kes pole kuidagi seotud parkimisteenuse osutamisega.

Mees ja till

   Tutvustasin 6-aastasele pojapojale peenral sirguvaid juur-ja köögivilju - siin on porgand, see on peet, aga too pikk on till.
   "Mul on pikem", vastas pojapoeg, krahmas mullast porgandi, pühkis vastu pükse puhtaks ja asus himukalt krõmpsutama.

Lisatud harival pildil näeb porgandi puhastamist kohe peale mullast eraldamist Minu, minu Minia ja Porgandi näitel.

Kerge nohu

Teatris istus Lendav Konn,
mõtles, miks küll külm tal on
Aga külm on sellepärast
Kampsik unus seljast ära

Kaks märksõna eilsest õhtust - jahe teatrielamus ja Moldova XO. Polnud sellisest brändist kuulnud, rääkimata mekkimisest, aga mahe ja maitsev oli. Suveteater noorelt Baskinilt "Preili Julie" Kõue mõisas oli tegelikult igatepidi elamus. Alates mõisast, kuhu ma varem polnud sattunud, romantiliselt
kurvikast koduteest ja muidugi etendus ise. Arvestades aega, mil näidend kirjutatud oli (kusjuures Strindbergi ähvardati nilbe ja ennekuulmatu süžee tõttu nii alt kui ülalt, mõnes riigis sekkus koguni tsensor), tuleb tunnistada, et kirjanik oli mõneti ajast ees, samas naiste alavääristamine, nende
alama sordi inimeseks pidamine on tema paljudes teostes sees ja see viitab isiklikele negatiivsetele kogemustele, võimalik, et ka keerulisele lapsepõlvele - ei tunne Strindbergi elu nii hästi, et täpsemalt analüüsida. Etendus oli ühevaatuseline, suhteliselt kokkusurutud, aga samas sügavaid elamusi pakkuv. Poolteise tunni sisse oli kuhjatud kiim, kirg ja armastus, külapööbli seksimängud jaaniööl, alam-ja ülemklassi erinevused, teenijaloomuse  lihtsad sirged ja lauged kurvid (pesunaine Kristin).
Näitlejaid plaksutati kordi tagasi, aga minul oli selleks ajaks juba nii külm, et soovisin vaid vanu konte liikuma saada. Ise olin loll. Täna on kerge nohu.

Nagu lisatud pildilt näha, oli publikuhuvi meeletu.

Strangerland

    Käisin tütrega kinos Austraalia filmi vaatamas. Ootused olid suured, aga paraku elamus jäi kesiseks. Kidmani tütart mängiv tegelaskuju oli nagu klassikaline Lolita ikka, pahur väikevend ei teinud ka kellegi tuju paremaks ja nende vanemate veider abielukooslus siis ammugi mitte. Mina nägin filmis kahte head osatäitmist - Hugo Weaving´i mängitud külakese politseiboss, kes aborigeenist armukese kargamise kõrval üritas tegeleda jõudmööda ka politseitöö ja Nicole Kidmaniga ning kohalik poiss-staar, kel olid võluvalt sinised ja tühjad silmad. Film oli üks pidev süžee kerimine, mis paraku ühest lõpplahendust ei toonudki. Nagu öeldakse - las vaataja mõtleb edasi:D

    Ei saanudki ma kinost kaugele - istusin filmi üle mõtisklema!

Ruutmeetridessert

Täna on nii tore päev, et vahelduseks panen
ilusa pildi:) Sõin esimest korda elus lusikaga otse laualt. Laua mäkerdas ära valgete kinnastega kelner!

Teletorni restoran.

Ma olen Georg Ots

 

Mina pole küll kunagi tahtnud saada Ivo Linnaks, aga kitra hakkasin plõnnima just samal põhjusel, millele viitab Raivo E. Tamm oma ühemehe-etenduses “Ma olen Ivo Linna” - nimelt lootsin samuti neidude kõrgnedatud huvile kidrapoiste vastu ja tuleb tunnistada, et kitarr tibimagnetina töötas, vähemalt seitsmekümnendatel küll.

Lisaks Raivole vehkis laval kitarridega kamp pisikesi karvaseid poisse. Stiilsed, lahedad ja hästi andsid! Ühel oli veel hea hele lauluhääl ka. Raivo jutt ja ka olek meenutas mulle Hiiumaal nähtud Margus Tabori monokat ja hiljem arutledes arvasin, et Tabor ehk oli isegi tiba parem, sest Raivo ratsutas Vadi soovil ikka üsna kena kapakuga Ivo Linna turjal. Samas – igav polnud kordagi, publik hirnus naerda, paar roppust oli kah sisse kirjutatud – no siuke püstijalasou nagu olema peab.

Naljakas oli see, et vaatama pääsesin ma teisel katsel – eelmisel õhtul vaeti mu kerge suvejakk liiga kerglaseks riietuseks nii peene etenduse vaatamiseks. Olen selle jakiga käinud nii kinos, teatris kui ka valge linaga restoranis ning keegi pole moepolitseid mänginud. Kuna ma keeldusin jakki garderoobi loovutamast (sest piletöörineiu defineeris selle üleriideks), siis sel korral me saali ei pääsenud. Samas jalutas vabalt trepist üles dressipükstes, tossudes ja ketsides tegelasi, ka vest ja loomulikult naiste jakid-kampsikud olid aktsepteeritavad.

Arvuti ligi pääsenult kirjutasin muidugi Nordea Kontserdimajale pretensiooni ja suur oli mu üllatus, kui kohe järgmisel hommikul helistas noormees Lennart, kes alustuseks konkreetselt vabandas piletöörinupsiku liigagara tõlgenduse pärast ja pakkus kompensatsiooniks kutset samale etendusele koos valuraha-kohvilauaga. Mis seal ikka, kes vana asja jne., käisin ära, jäin rahule. Kohv oli kah Paulig:D

Ja muide - mina tahtsin olla Georg Ots!

 Vaadake hoolega vasakpoolset kidrameest! Nohh?? Nohhhh???

Mamma lood

   

 Hiiumaa lühivisiidi lõppakordiks passis nigu sadul sea selga Margus Tabori sooloetendus "Mamma lood" Suuremõisa lossihoovis. Olime just käinud järjest kolmes peres sugulasi kollitamas ja päeva lõpuks kuulda sama mahlakat ja nüansirikaste kalambuuridega hiiu keelt veel näitleja suust oli tõeliselt värskendav.Kusjuures mina ei teadnudki, et Tabor pärit sealtsamast Suuremõisast. Lossihoovi ehtisid autentsed fotosuurendused Mamma aegsetest oludest ja olustikust, laval ilutses ballooniga gaasipliit, Spidola-raadio ja nõuka-aegse massmööbli kuldnäidised. Lugu algas aplombiga - Tabori suust veeres järjestikku kuldmune, publik - esikal suuremalt jaolt kohalikud tegelased - hirnusid kui täkunoorukid. Vahepalaks luges samuti Hiiu-päritolu näitsik omi lugusid ja mu arvates kohati ka improviseerisid Taboriga. Lõpp oli südamlik, tundus, et näitlejal endalgi tuli pisar silma - kuigi Mamma oli olnud karm ja karune, samavõrra ta tütrepoega ka armastas. Õhtul voodis lebades mõtlesin, et küllap kannaks endagi tekstiga selline etendus välja - ka minul oli oma Mamma. Ja kellel poleks olnud.
     Kui keegi veel pileteid saab - soovitan, minge vaatama!

   Pildil ajab Mamma lund Marguse autolt, et lapsuke saaks tööle sõita.

Võõrad lapsed

     Lugesin "Postimehest", kuidas vanaema viis lasteaiast oma koju võõra poisslapse. Tulid meelde kuldsed ajad, kui sai tütarlapsi koju viidud. Küll enda koju, küll nende koju. Enamasti leidus kojuviidavaid tütarlapsi "Kännu Kukes", aga ka Akadeemia tee ühikates. Kõige rohkem oli tütarlapsi kolmandas ühikas, majanduse-ja keemia omas.
   Mõne tütarlape viisin ka malevasse. Seal jällegi sai tütarlapsi viidud lakka ja reformvoodisse. Viimasesse siis, kui tütarlaps unine oli! Oli ka tütarlapsi, keda sai altari ette viidud, mis siin rääkidagi!
   Nüüd pahandatakse vanaemaga, et miks viis võõra poisslapse koju?! Küllap tuli memmel noorus meelde - ju oli aktiivne tütarlaps olnud. Mina vanaisana olen aga sellest mängust väljas - kes minuga ikka enam koju tuleb. Ja ega naine lubakski!

Kaunitest kaheksakümnendatest pärit pildil soovib tütarlaps minu sinisesse "Mossesse" istuda, aga minu pilk on kuidagi hajevil.

Enesekriitika

 

  Töötame paneelikate rajoonis, korrusmajas enamasti venekeelsed kvartirandid. Juhtus nii, et akudrelli laadija läks kaotsi. Kõik otsisid, keegi ei leidnud. Ja siis arvab üks mu muukeelne töömees:
"Naverna ukrali". Minu küsimuse peale, et kes siis, teatab tema, et küllap mõni venelane:D
Tükk aega naersin konstruktiivse enesekriitika üle. Laadija jäigi leidmata, aga kuna laadija maksab rohkem kui drell koos laadijaga, ostsin uue drelli.

Pildil üritab silmnähtavalt muukeelne libe sell kohaliku tütarlapse au varastada.

Tark poeg ja loll maja

  
















 Kui poeg kevadel naisele läks, oli loogiline jätk osta maja. Maja olevat tark, no ega poeg ka loll pole, pigem vastupidi - ikkagi isasse! Aga kui eile poega koos tolle väikevennaga visiteerisin, ei lubanud maja meil siseneda, kohe tükk aega ei lubanud. Poeg (see tark) käis rõdult meile  juhendeid karjumas, mispeale sooritasime värava ees erinevaid tantsusamme (tuli meelde Agu Sihvka ja vihaste mesilaste tants). Lahkumine oli sama valulik - nüüd ei lasknud maja meil väravat avada, noorem veli pidi üle aia kalpsama ja sealt sissetuleku nuppu muljuma, siis sai värava lahti.
    Krt., nagu Windows 10, ma ütlen!

    Pildil avab napis riietuses minia isiklikult äiale targa maja värava.

Allakäik

  

 

Mu hea sõber ja kursavend oli peale naisest lahkuminekut viisakalt öeldes kõva kepimees. Liikles iganädalaselt Eesti-Läti-Leedu teedel ja aeg-ajalt kostitas sõpru mahlakamate paladega teeveerel küüti nuiavatest pool-ja täisprofessionaalidest. Alati olid autos kondoomid - safety first, juunõu. A kujutage ette - kui kutsusin sõpra poja dembli-õhtusöögile, teatas too, et kimab just üle Läti piiri ja kui mina, head tava silmas pidades, küsisin, et kas kondoomid on ikka värsked, vastas mees, et kondoomid on minevik, nüüd on pagasiruumis õngeritv ja kodumaised ussid:D Ongi, vanamees, kõrges eas lolliks läinud - kimab mõnisada kilti, vaatab kena ojakese ja paneb ussi ligunema.
Vat nii me elame - jõukalt ja ausalt!

   Pildil grupp endisi kepimehi uue hobi kütkes. Igaks juhuks on ka üks vana hobi end pildile nihverdanud.

Poegadega kinos

     Aeg-ajalt veedan ma kultuurselt aega, seekord siis poegadega. Ajateenija lubas rühmaülem paar päeva enne demblit linnaloale ja vanema poja lubas abikaasa:P
"Mad Maxi" vaatasin viimati videomakilt ja kui õigesti mäletan, siis must-valgena. Meelde jäi tokerjas koerarajakas, kellega Max sõbralikult oma viimset koeratoidu-konservi jagas.
Seekordset vaatasin puhtalt ühe sünnitusmasina pikkade jalgade pärast, pealegi oli too veel blondiin ka.
     Mis teha, on selline fetiš!

    Pildil on midagi kirjutatud pidurite kohta. Ma arvan, et selliste jalgade juures pidurdaks ilma kirjaliku korraldusetagi!

Dembel

  Mu poeg on Ded ja kohe tuleb dembel. Lugesin Postimehest, et saab Sõdur FM kaudu tervitada Siilil madistavaid poisse-tüdrukuid ja kribasin kohe tervituse valmis - et head dembliootust ja bla-bla-bla. Otsisin netist üles Sõduriraadio ja juba teise tervitusena lendas eetrisse pojale mõeldu. Kahjuks tekitas diktor-poisile peavalu ja keelsõlmsuse mõiste "dembel", mille pärast palun Kaitseväelt vabandust ja eemaldan oma pagunitelt ühe kupu:P

    Pildil naasevad tundmatuseni muutunud demblid dislokatsioonikohta. Peatselt reservi, poisid!

Sünnipäeval

 










  Käisin eile ema sünnipäeval. Kalmistul muidugi. Ostsin võõrasemasid ja toppisin neid püüdlikult mulda. Meenutasin kuidas sai igast vanamuttidega sealsamas sonkimas käidud. Nüüdseks on vanamutid kõik surnud. Äkki sain aru, et mina ju olengi nüüd see vanamutt!!!!
 Täitsa õudne hakkas, panin jooksuga minema:P

    Illustreeriv-frustreerival pildil olen komistanud võõrasema istutamisauku. Kuidagi ikka rabelesin välja.

Viisakas pöördumine

Kullake Kristuses,


Palun pange mind, ma ei saa tüüp ise, et ma palunud, et hea õde siin, et aidata mind kirjuta seda postitust ja saata selle sulle.

 Armas pöördumine, onju?  Mida nüüd küll teha, kuhupoole joosta?

Pildil öörahu kloostri taga metsas. 

Ujumistund

Täna korraldasin oma telefonile ujumistunni, kevad ikkagi! Kahjutundega pean tõdema, et telefon polnud ilmselt piisavalt motiveeritud ega tõusnud pinnale. Vähe sellest -  pidin ta potist välja koukima ja kuivatama, kruvikesi edasi-tagasi kruttima, hellalt ekraani silitama, aga mida sain tänuks?! Krt., ma ütlen, ei mingeid ujumistunde ega päevitamist enam. Pistsin pimedasse sahtlisse.

Illustreerival pildil nähtav on juba didaktika kõrgem pilotaaž - auto üritab inimest ujuma õpetada!

Määminister

Yes, määminister, mina ostsin säästlikuma auto, söön säästlikumat saia, elan telgis ja hingan värsket, seni veel maksustamata õhku - seda õhku, mida meie määminister viimse juuksekarvani täis on! Ma saan aru, et valimislubaduste katteks ja koalitsioonilepingu täitmiseks tuleb riigieelarvesse pappi kokku ajada, aga palun-palun, armas määminister - ära aja selle põhjendamiseks nii lolli juttu, et Kükametsa külapoe taga õlut mekkivate talumees-traktoristide krantsidki naeravad!

   Pildil selgitab valitsus (kahe jalaga maas) rahvale (nelja jalaga maas) kütuse aktsiisitõusu vajalikkust.

Mitte ainult meestele

  Eesti päris oma sõjafilm - nii võib Nüganeni linateost  "1944" nimetada küll. Juba esimesed lahingustseenid löövad südame alt õõnsaks ka kunagi soldatina  ise tankirulli all olnud siinkirjutaja. Ehtsa higi, tolmu ja püssirohu ning mitte nii ehtsa verega määritud lähivõttes näod ja ilmed on vägagi kõnekad. Ajaloolist tõde on eksponeeritud ohtralt - lisaks sakslastele võitlevad Sinimägedes  kõrvu eestlastega ka taanlastest lahingpaar ja vilksatab ka valloonide pataljoni embleem. Detail, mida ei nõukogude ega vene filmides iial ei näe - mitmel eesti sõduril on relvaks sakslaste Sturmgewehr44, millest peale mõningaid muudatusi ja lisandusi Mihhail Kalašnikovi konstruktoribüroo poolt sai ilmakuulus automaat AK-47. Venelased eitavad senini tolle relva ja ka saksa konstruktorite (Hugo Schmeisser) aluseks olemist kalašnikovi loomisel.
Film surub istmesse ja ajju - seansi lõppedes jäid inimesed istuma veel peale tiitreidki. Kunnase stsenaarium on sõjatehniliselt-ning taktikaliselt märksa etem, kui  inimsuhete lahkamise osas - mitmed liinid algavad, aga ei vii kuhugi. Loomulikult on teosel ajalised piirid, aga kuidagi paljuvõitu oli neid algatatud suhte-ja tegevusjuppe. Ilmekas tegelane obersharführer Saareste lahkub, oksad peas, keset lahingustseeni ja jääbki filmi jaoks kadunuks. Ootasin ja ootasin, et ta tuleb sisse ka Sõrves, aga ei. Kaksikutest saab üks Sinimägedes surma ja teine ilmub välja vastaspoole väes juba Sõrves. Vend tapetakse venkude poolt ja sina oled paari kuu pärast samas paadis vaenlasega? Siin oleks näinud pigem metsavendluse teemat. Hästi alustatud ja samamoodi lõpetatud olid stseenid Aino Tammikuga (Maiken mängis jube hästi!), mu arust oligi siin filmi põhiline sõnum - sõda, surm, kaos ja kaotused läheb mööda, aga armastus jääb, see viibki elu edasi. 
    Minge vaatama, kindlalt soovitan!

  Pildil võitleja ja StG44

Karsklase sõnumine

 

   Vanema poja pulmas neelas ajateenijast karsklane kõigepealt klaasikese vahuveini, siis rüüpas eelroa kõrvale pokaali punaveini ja kui ettekandja-neiu tuli klaasikest täitma, siis ütles poeg eieieieiei. Ettekandja oli visa - jaajaajaajaajaa, oli tema sõnum. Poeg proovis korra veel vastu punnida, aga klaas ikkagi täideti. Õhevilpõsi kummutas poeg sellegi.
    Peale ettekandja lahkumist selgitasin pojale elu põhitõde - kui naine ütleb eieieieiei, siis mõtleb enamasti jaajaajaajaajaa. Ja jaaaa!!
    Muidu oli pulm tore ja viisakas, keegi nelikveoga ei lahkunud - sain nimelt Subsiku müüdud, nüüd veeren esiveoga:P

   Pildil vägivallatseb ettekandja (kollases) minu poja (hallis) kallal.

Kohtumised röövloomadega

     Peiu vanemad toppisid kohkunud kodumaalased migrubussidesse ja mootori unnates ronis vapper väikeliikur Kaplinna ümbruse mägedes nn. Peninsula Tour´i ringteel. Esimene ehmatus tabas põhjamaalasi pingviinide reservaadis - kurjad loomad hoidusid küll kuuma sügispäikese eest põõsaste villu, aga mine sa isapingviini tea ja isiklikult mina hoidusin piirdest ohutusse kaugusesse.

    Järgmises parklas oli kena hoiatussilt, mis kõik olevad ja tulevad ohud kokku võttis:

Nagu lisatud pildilt näha,  ei öelnud näljased paavianid ka munadest ära:

Kui te nüüd arvate, et see paavianide toitlustusteenindaja olen mina, no kes siis ometi pilti tegi??

Kolm kirbuhüpet

  Olles korduvalt Türgi rahvusliku lennukompaniiga lennanud, ei tekkinud eriti keerulist valikut lennuks Aafrika mandri lõunatippu, Kaplinna. Loomulikult Turkish Airlines, Euroopa parimaid!
Esimene hüpe Tallinnast Istanbuli, ikka economy-klassis,  oli pika lennu kerge eelsoojendus, kuid teenindus ja toitlustus toimis kenasti. Lennuk polnud veel Tallinna kohalt lahkunud, kui lahked näitsikud tõttasid jagama Türgi maiustusi. Muide - kümme päeva hiljem, tagasilennul, maiustusi ei jagatud, sest pardal oleva ligi 350 inimese seas olevat pähkliallergik! Veel üks plussike "töörkišile".Paralleelselt maiustuste jagamisega pisteti reisijatele pihku menüüd lõunasöögi valikutega, peatselt kolistati meie selja taga toidukonteineritega ja juba  läkski käru liikvele. Eelroana tilluke tükike mozarellat salatilehekesega, pearoa valikutes loomaliha või kana riisiga, desserdiks šokolaadipuding. Joogivalik oli rikkalik, eelistasime kohalikku veini, mis etteruttavalt öeldes jäi märgatavalt alla Prantsuse veinile, mida pakuti pikal lennul üle Aafrika. Toidust enam avaldas muljet lõhn, või pigem peaksin ütlema hais, mis toitlustuskärust mitu meetrit eespool liikus, aga ehk mängis rolli  ka meie asukoht lennuki viimastes ridades. Minu valitud kanafilee üllatas mahlasuse ja maitsebuketiga. Kui enamasti lisan pardaroogadele ohtralt soola ja pipart, siis seekord oli maitseelamus tasakaalus. Kaaslase võetud beef oli sitkevõitu ja ka pipart kulus rohkelt. Kandikud koristati kiirelt ja enne maandumist jõuti teha veel üks joogiring, Lõunasöögile lisas naudingut mugavalt lahe istmevahe, kus isegi minu üsna tugeva kere ja toidulauakese vahele jäi tubli mitu sentimeetrit, ka jalgu sai korralikult eesoleva istme alla sirutada.
     Kuus tundi Atatürki lennujaamas Johannesburg-Kaplinn öist lendu oodates möödusid kiiresti jalutavat-jooksvat ja tukkuvat-käratsevat rahvaste paabelit jälgides, suikudagi ei õnnestunud.
     Halva üllatusena oli suures Airbus 380 lennukis istmevahed vähemalt tolli jagu kitsamad eelmisest lennukist, seda ei kompenseerinud ka rohke filmi-ja mänguvalikuga isiklik meelelahutuskeskus eesituja seljatoes.  Õnneks oli meil akna-äärne kahene iste, sai vähemalt vahekäiku jalgu sirutada. Tõsi küll, öösel sõitis mu varvastest üle toidukäru, aga eks see oli mu enda süü! Erinevalt lühikesest lennust, olid seekordses pardameeskonnas ainult naised. Teenindus oli kiire, aga samas märksa ükskõiksem ja impersonaalsem kui eelmisel lennul, mille meesstjuuard ei pidanud paljuks ühe reisija palvele vastata, et teenindajad on siin selleks, et reisijate elu võimalikult muretuks teha. Väikelastele toodi pooljoostes Turkish Airlines täispuhutav lennuk, reisijatele turkish delight ning 13-tunnine lend Kaplinna (koos tehnilise peatusega Johannesburgis) võis alata. Lend oli stabiilne, ilmastikuolud head, märgatavat turbulentsi polnud ei Vahemere ega ka Sahara kõrbe kohal. Sügavas öös  panime imeks all tuledes säravaid Põhja-Aafrika linnu -  ju siis energiat jätkub. Toitlustamine oli kraad kangem kui lühikesel lennul, ka menüü tunduvalt kopsakam. Paar tundi peale keskööd serveeriti hiline õhtusöök - eelroaks täidetud baklažaanitükike, killuke lõhet ja pearoana valik beefist või rigattonist päikesekuivatatud tomatitega. Seekord kiidan rigattonit - kuigi ka liha oli mahlane, andis makaronidele siputatud parmesani juust koos kuivatatud tomatitega pastaroale väga huvitava maitse.
Desserdiks pakuti kirsi-vaarika kreemi ning muidugi käisid roogade juurde ahjusoojad kuklid. Joogivalikust pruukisime sel korral Chardonnay´d oma tuntud karges headuses. Öösel pikalt tukkuda ei lastud, kohe peale päikesetõusu hakati valmistuma hommikusöögi serveerimiseks - munaroog grillitud tomatite ja gouda-juustuga äratas kenasti üles. Seda pean küll ütlema, et erinevalt mõnest teisest lennufirmast on kohvi maitseelamus türklastel sedavõrd harjumatu, et mina eelistasin hommikujoogina kanget teed.
Pika lennu jooksul oli ilmselgelt toitustamisega liialdatud, sest vahemaandumisel vajas likvideerimist ummistus lennuki tualettruumis. Tehnilise peatuse ajal lahkus ligi kolmandik reisijatest, tänu millele sain lõviosa reisi viimasest kahest tunnist veeta keskmisel neljasel istmel pikutades.
Johannesburgis vahetus ka  meeskond, pardale tõusis  hommikuselt vissis nägudega seltskond, kes kiiruga kohvi-teed ja kirsikooki pakkudes sõna otseses mõttes jooksuga piki vahekäiku  kärutades hoolimatult reisijaid müksisid.
     Summaarseks hindeks Türgi rahvuslikule lennukompaniile neli miinusega, parim meeskond ja ka toiduelamus, rääkimata juba lennukiistmete mugavusest, esimesel reisitapil Tallinnast Istanbuli.
     Kaplinn võttis meie reisiseltskonna vastu 24-kraadise soojusega ja naeratavate mustanahaliste piiriametnikega, kes Eesti passi nähes joviaalselt hõiskasid:
    "Yes-yes , I know Estonia, you are russians!"

Pildil toitlustamine turistiklasssis, beef oma saatust veel ei aima!

Aafrika vorst

  

 Omanikud olid rentnikele jätnud lauale rohke puuviljavaagna, külmikus leidus vahuvein, köögikapis kohvipuru ja suhkrut, aga muud toidukraami tuli minna hankima kohalikku külapoodi, mis nooremate inimeste sõnul asus "noh, kohe ümber nurga". Kui olime tühja käinud juba ümber kolme nurga, avastasime mööda sõiduteed (sest kõnniteed selles asulas puudusid) meie poole tatsamas kenas keskeas naisinimese. Kuulnud meie korisevat kõhtu ja näinud näljaseid nägusid, oli tädile kohe selge, et kahvatud eurooplased vajavad Aafrika toitu. Esmalt imestas ta, miks me jala käime, sest siin, saate aru, on valgete inimeste puhkeküla, ja kõik sõidavad autoga. Tõesti - jala kõndisid ainult kohalikud n-poisid ja n-mehed, needki ehitustöölised. Mõningase arupidamise tulemusena suunas ta toiduotsinguil eurooplased vasakule-paremale, paremale-vasakule. Jõudsimegi tillukesele väljakule, mille neljast asutusest olid avatud üks - võta-kaasa toidukoht, mille lahke n-naisest kokamütsiga tüse proua küpsetas meile kaasa paar prisket vorsti. Kodu poole liikusid jalad juba kiiremini, aga ehk oli see kõhu nurr-mootor, mis pidevalt tempot tõstis. Kohalikud kastikatel vastukimajad viipasid sõbralikult, Atlandi tuul lõõtsus ja veel polnud mingit koduigatsust.
Kauplus oli  muide täpselt 1,8 kilomeetri kaugusel. 

Pildil demonstreerib kohalik neid vorstipuu otsast näpsatud vilja. Nii need kasvavadki!

Ingliš, pliis!

  Kui säravvalgete hammastega ja naerul näoga must mees oli mängleva kergusega kohvrid villasse tassinud, oli esimeseks mõtteks peale pikka reisi kohvikest keeta. Leidsin köögis kohvimasina, täitsin veepaagikese, lisasin kapist leitud oad ja vajutasin nupukesele. Masin tegi psshhhh ja puhhh! Ühtlasi läks kogu Yzerfontaini asula elektrivarustus ilmselt lühisesse, sest alumisel korrusel kadus vool. Eriti agaralt ma kadunukest ei leinanud, eriti veel, kui ülakorrusel oli lounge kapikeses peidus veel vingem, kapslitega kohvimasin ja ka voolust polnud puudus. Libistasin terrassil kohvikest ja kodust kaasa võetud konjaaginit, vaatasin Atlandi laineid ja kuulasin müha, kui maja ette keeras võimas nelikveoline pikap, peal kiri "Armed response". Autost vajusid välja kaks kapisarnast musta meest, vööl kabuurid ja käerauad, hea veel., et kumminuia polnud. Mehed vaatasid leebelt naeratades läbi klaasseina neid jõllitavat tüsedat valget massat ja kolkisid siis otsustavalt uksele. Ärevus hinges ja tervitushällõu huulil, astusin oma saatusele vastu. Lühem mees pöördub hammaste särades minu poole tundmatus keeles esitatud küsimusega.
    "Aafrikaans", taipan ja kergitan küsivalt  kulmu. Korravalvur kordab küsimust ja kehitab relvavööd.
    "Oi pekki", mõtleb valge massa ja kaalub kas põgeneda kohe või haarata ka pass kaasa. Ilma ei lasta ju lennukile, noh!
    "Ingliš, pliis", välgatab valge mehe peas päästev mõte. Mispeale mõlemad korravalvurid hakkavad laginal naerma.  Nad olidki minuga ingliisis suhelnud....
     Mul oli täiesti meelest läinud äpardus kohvimasinaga ja kuna villa puhul oli tegu kaugloetava ja -valvatava majaga, siis märgati muidugi kohe, et vool lännu ja mingi tegelane kaanib terrassil konjakit. Voolu sai tagasi kilbist õigel automaadil on-off nupuga opereerides:D Aga ega massad peagi sellist asja teadma - insener olen ma vaid Eestimaal!

Pildil harjutab Armed Response kohalik unit elektriavarii likvideerimist.
   

Guudbai, my LAV

Eile õhtupoolikul lennukimootorite unnates üle mäemassiivide ronides kiitsin iseennast ülevoolavalt pealehakkamise eest Aafrikasse pulma lennata. Peale 14 + 3 tundi lennukis olen pisut....väsinud, mistõttu rohkem tarka täna ei panegi. Peaks tegelt reisikirja kirjutama - noh, et Kuum raamat või Kuusirp kummuli või midagi...

Kolm küsimust

Kust tuleb raha?
Kuhu kaob tolm?
Kes valib Keskerakonda?

Pildil grupp valijaid erakonna peol. Vann on plastikust.

Salamärgid

   

Nii nagu massoonidel on käepigistus, hitlerlastel ducelt pihtapandud reibas käeheide - nii selgus eile õhtul Eesti Laulu 2015 kontserdil, et reformikatel on oma, seni salajas hoitud tervitus, mille põhjal ustavaid ära tunda.
Luisa näitas!

Pildil üritab tundmatuks jääda sooviv reformierakondlane ennast valideerida, kuid ei - niimoodi see märk küll nüüd ei käi!

Välgatus

Nüüd juba tahaks teada ons sul ka oma pere
Üks laps kaks meest ja pesuehtne kuningpuudel
Nüüd juba tahaks teada kas ütleksid veel tere
Ja kui kas siis sa mind ka kõigi nähes suudleks

Kõik halb see tuleb äkki
Kuid sellega ju harjub
Ehh ära enam vaeva oma blondi pead

Hall eluproosa seegi
Laps nutab naine karjub
Ja kaalu ei saa juurde ämma kirjud sead

Veel viimse korra kohtusime Viru restos suures
Näen tärgeldatud linal vaasis jorjeneid su lemmiklilli
Siis lahkumine
Su kaunid silmad värelevad tuules
Vist lõhki puhusin ma enda ja ka bändimeeste pillid


Pildile ongi püütud lahkumise valus hetk. Ainus ilus asi on mu roosa lips!