Täna langes mu auto liiklusraevu ohvriks. Mingi pätt tagus jalaga esistanget. Algul üritas suhelda verbaalselt, aga kuna hääl ei kostnud minuni, siis näitas ka üheselt mõistetavaid käemärke. Kui ma ka neist aru ei saanud, hakkas jalamärke näitama;) Kuna pätil oli jalgratta pakiraamil kena tüdruklaps (ärge mõistke nüüd valesti - nii 2...3 aastane), siis mina muidugi pätile mingeid signaale ei saatnud - ei verbaalseid, ei manuaalseid. Kuidagi sain jalgratast müksamata neist mööda manööverdatud, aga Hendriksoni küürul peeglisse vaadates märkasin tuttavat terminaatorit kõigest jõust mulle järele väntavat. Ehk oli lihtsalt sama suund:D Kogu draama sai alguse sellest, et lakkamatus esimese käiguga veerevas autode voolus jäin mingil hetkel esiratastega sebrale, samas oli eesseisva autoni vähemalt 2 meetrit, oleks saanud ka kitsama autoga läbi. Mingil hetkel meenus, et turvapadja vahetus oli heal krooniajal 20000 raha, siis hakkas küll pisut jahe.Palun vabandust, pätt, ma enam ei tee!
Pildil grupp rahulolevaid pätt-jalakäijaid peale tulemusrikast kohtumist sebral peatujaga.

